Tööst ja muudest Toronto uudistest

Praegusel hetkel tundub, et see kodune töö ei lõppe veel niipea. Isegi kui ohjad natuke lõdvemaks lastakse. Suuresti muidugi sellepärast, et ära hoida viiruse laiemat levikut, kuid samas peavad tööandjad mõtlema ka selle peale, mis juhtuks, kui nende töötajad äkki haigestuvad... Muidugi oleneb palju töökohast. Kes veel endiselt tegutseb. Isegi kui miljonites on töökohti kadunud, siis suurem osa ju tegutseb edasi. Nii nagu mina üle nädala magamistoa akna alla seatud kodukontorist. Toomas napsas pildi, kui ma õhtupoole seal istusin. Kuna meil puuduvad kardinad, siis olen lihtsalt suvekübara pähe pannud. Muidu on täiesti võimatu midagi teha, kui päike otse silma paistab 😊 Olen kogu aeg akent lahti hoidnud, isegi kui siin vahepeal miinuskraadid valitsesid. Siis tõmban endale fliisteki ümber ja klõbistan aga klaviatuuril edasi. Tüdrukud imestavad, kuidas ma küll sellises keldrikülmas vastu pean. Aga mulle meeldib, kui on jahe. Meel on palju ärksam. Mul on ka kena vaade aeda ning linnusöögilauale või õieti pudelile, sest "päris" läks kevadel katki. Linnud ja oravad käivad vaheldumisi sealt notti võtmas (mul on võre akna ees, piltide kvaliteet kannatab).

Nii et nädal kodus ja nädal kontoris näeb minu töögraafik ette. Siiani olen saanud autoga minna. Kuigi reedel otsustasin metroo kasuks. Olin esialgu vagunis ainult ühe teise reisijaga. Mõlemal riidest maskid ees, nagu pidevalt ühistranspordi puhul soovitatakse. Kõige rohkem oli meid vist viis inimest vagunis. Ma pean ütlema, et ma ei osanud arvata, kui palju ma igatsesin metrooga sõitmist. Autoga minnes oled justkui terve päeva "kiirteel". Kiiresti tööle, seal kaob aeg justkui märkamatult ja siis jälle kärmelt koju. Hingetõmbehetkegi pole. Jalutuskäigud enne ja peale tööd on aga kuidagi mõnusalt maandavad. Ning raamatulugemine on palju parem, kui et silmad sõiduteel ees ja taga kogu aeg peavad olema. Autoga ei tea ka kunagi ette, kuidas läheb. Isegi kui praegu teed väga tühjad. Aga... kui sul äkki on kaks rida kolmest kinni, siis tähendas see mulle selle nädala teisipäeval pooleteise tunni pikkust kojuminekut. Siis kirusin end maapõhja, et ei võinud metrooga minna😐 Ühistransport on aga tõsises hädas ning ähvardab, et peab poole väiksema võimsusega tööle hakkama. Kui ma tahan (või pean) metrooga minema, siis see mind sugugi ei rõõmusta...

Eesti Majja jõuan tavaliselt juba 8 ajal hommikul, kuigi teeme alles 10 pangauksed lahti. Aga see annab mulle natuke aega oma asju rahulikult teha. Pangas käib päevas 4 kuni 14 inimest, nii palju oleme lugenud neid kokku. Enamasti siiski kusagil seal vahepeal. Samas telefonikõnesid ja emaile ja muid päringuid on kusagil 30 kuni 50. See on põhjuseks, miks kõik kõned lähevad nüüd automaatselt vastamismasina peale. Keegi, kes kodus töötab, kuulab neid ja reageerib vastavalt vajadusele. Mõni küll pahandab, et see pole üldse hea, et peaksime kohe telefonitoru haarama, nagu alati oleme teinud. Ilmselge on, et siis me ei saakski midagi muud teha. Ja ka mina peaks olema üks vastajatest, sest kaua ma ikka seda helinat kuulata jõuan. Peab ka arvestama, et nii paljude kõnede peale läheksid ilmselt pooled ikka vastamismasinale... Õnneks on enamus meie liikmetest siiski väga mõistavad. Pigem oleme saanud lõpmatult kiidusõnu, kui kiiresti me nende sõnumite peale reageerime. 

Loomulikult on ka meie teenindajad pleksiklaasi taga. Nüüd vaatame, kas saame üksteise vahele ka paremad kaitsed. Hetkel kanname maski, kui oma laua tagant tõuseme. Või vähemalt osad teevad seda, kuigi peaksime kõik... Ma ei tea, kuidas meie niis suure ettevaatlikkuse peale vaadatakse, sest mitmel pool on asjad ju "lahti" läinud. Justkui oleks viirus maailma pealt minema pühitud. Ontarios ju ka natuke usuti, et nüüd on parem, aga kõverjooned näitavad pigem vastupidist. Üks on igal juhul kindel. Ontario koolid on selle õppeaasta lõpuni kinni. Ning muud suuremad üritused tühistatud. Ma isegi kuulsin raadiost, et tõenäoliselt lükatakse isegi Oscarite gaala edasi... Kui juba nii kaugele mõeldakse, siis pole väljavaade tuleviku osas sugugi roosiline. 

Ja ega need asjad paremuse poole ei lähegi, kui inimesed jälle ninapidi koos on. Nagu see nädalavahetus, kui ilm päikseline ning soe. Nii mõnigi park siin Torontos oli paksult rahvast täis... lihtsalt uskumatu... pealegi pole ikka veel muudetud nõuet, et üle 10 inimese ei tohiks koguneda. Kui nii edasi, siis jääb seegi korraldus pikemalt pidama. Toronto Ülikool teatas nüüd, et sügisest jätkub töö osaliselt läbi neti. Mitmed noored, kes peaksid oma õpinguid jätkama, on kõhkleval seisukohal. Kas võtta pigem aasta vabaks ja alles siis õppima asuda. Ei teagi, mis see kõige õigem otsus oleks. Väga võimalik, et selline õppetöö saabki normiks, ning aasta pärast pole suurt vahet, millal täpselt kooli lähed...

Ja kas näomaskid saavad ka osaks meie elust... Nüüd, mil tasapisi avatakse poode, rangete reeglitega, kui mitu poes võib ostelda ja kas maskita või maskiga (mõned lausa jagavad neid poeuksel), siis on neid, kes on selliste ettekirjutiste vastu väga kurjad. Ning keelduvad näiteks maski kandmast. Mis tähendas, et valitsus teatas kurjalt, kuidas igal poeomanikul on õigus maskita tegelased ukse taha jätta. Netis levis kulutulena ühe Costco poejuhataja vastuseis ostlejaga, kes peale sisenemist maski ära võttis. Külastaja oli siis kuulutanud, et tal on kolm tuhat (vist) sotsiaalmeedia jälgijat, ja et kauplus teeb endale halba reklaami praegu. Juhataja vilistas kogu asja peale ning võttis talt käru ära ning palus lahkuda, sest ütles, et talle on tema töötajate turvalisus kõige tähtsam. Kõige naljakam on muidugi see väide, mida absoluutselt kõik vastalised esimesena välja käivad: kas me ei olegi vabal demokraatlikul maal! Jah, oleme küll vabal maal, aga poed on siiski eraomand, ning eraomanikul on õigus ükskõik milliseid reegleid kehtestada. Nii et parem mitte vaielda ja teha nii nagu palutakse.

Karantiini ja piirangute vastased protestid on ka kangekaelselt jätkunud. Mõned nõudmised ei pane enam pead ka vangutama, sest mida ikka teha, kui natukesest mõtlemisest vajaka jääb. Ilmselge näide selles osas on, et vähemalt üks tarkpea käis mingit skulptuuri lakkumas... Mida ta täpselt sellega nüüd tõestada tahtis...

Järgmine nädal on mu "kodunädal". Eks ma siis imetle töö vahel linde ja oravaid akna taga ning nüüdseks juba närtsima hakkavaid tulpe... Ja kui võimalus, siis ehk istun ka aeda. Laupäeva hommik oli eriliselt mõnus eestilik suveilm. Mitte liiga palav. Logelesin lamamistoolil ja lugesin Eesti ajakirju, ning kujutasin ette, et olengi Eestis 😃

Olge terved...