31.10.11

Halloween...


Minu malbe ja rahulik Mari käis täna nii koolis ja ehmatas oma sõbrad ära, kes hakkasid muretsema, kas see ongi tüdruku uus imago :)  Eriti, kui ta veel pidevalt surmtõsise näoga ringi käis. Mul on aga vahel tunne, et selline ta just ollagi tahaks, aga see nõuab liiga palju vaeva tema poolt. Siiani pole Mari erilist huvi meikimise vastu üles näidanud ning iga päev end üles lüüa oleks tema jaoks ilmselgelt liig mis liig :) Aga eks üks kord aastas ju võib. Tal oli ka hea meel, et viimaks võis ta proovida teisi kõrvarõngaid kanda. Teades, et Halloweeniks jõudis kätte aeg, mil esialgsed võis välja võtta, oli ta juba selleks sobilikud ilustused muretsenud.


Tavapäraselt on tüdrukud õhtul oma eestlannast sõbranna juures. Jäin seekord maha, sest vaevlesin terve nädalavahetuse külmetuse käes. Nüüd, mil mul enam ühtegi haiguspäeva järel pole, tohin ainult nädalavahetustel haige olla :D Seekord sai asi päris hästi planeeritud, igaks juhuks arvasin, et parem, kui ma täna õhtul väljas ringi kolades haigemaks ei jääks, muidu joolsevad kõik mu arvestused tühja ;) Tegelikult on natuke kurb omaette olla. See laste sagimine Halloweeni ajal on mulle iga aastaga üha rohkem meeldima hakanud. Sellepärast käisin ikka alati tänaval ka kaasas, kui meie väike eestlastest lastegrupp majast majja trick or treat nurumas käis. Tore on laste hasarti ja vaimustust jälgida, vahva on uurida, kuidas majad kaunistatud on.

30.10.11

Kepikõnd Toronto pargis

Vahel on Torontos küll tunne, et sa ei elagi linnas. Siin on hulgaliselt parke ja rohelust. Jõeorgudesse ei julge keegi enam maju ehitada, sest üleujutused võivad väga tormiliseks osutuda. Orkaan Hazel aastal 1954 jõudis täie jõuga ka Torontosse, tappis 81 inimest ning jättis tuhanded kodutuks. Nüüd on orud muudetud parkideks.

Mina olen hakanud nädalavahetustel kepikõnniks Etobicoke Creek jõeorgu minema (oleme seal tavaliselt ratastega käinud või niisama jalutanud, isegi suusatanud tegelikult). Teen nalja, et mul on nüüd kepikõnnilubi, kuhu kuulun mina ja Koko. Seon ta rihma oma vöö külge, nii saan rahulikult keppidega vehkida. Ta oskab väga kenast ennast eemale hoida. Tavaliselt on minu kõrval või kusagil tagapool. Alguses kipub küll vahel ise kiirust üles võtma, kuid kahe tunni pärast on tal juba keel vestil :) Seekord oli Tom kaasas ning hoidis ise koera, mina klõpsasin aegajalt pargiteest pilte. Nii et tulge minuga kõndima :)



29.10.11

Taimetoitlasest zombi Tofu

Kohe-kohe kättejõudva Halloweeni puhul lühike filmike Tofu The Vegan Zombie:

25.10.11

Uus kokaraamat


Olen endale vaikselt lubaduse andnud, et enam kokaraamatuid juurde ei osta, sest varsti vallutavad need mul kõik raamaturiiulid. Aga selle peagi ilmuva retseptikogu erinevates maailmanurkades valmistatavatest roogadest võtaks küll olemasolevate hulka :) Kui oleksin Eestis, siis läheks ise kohale, kui teose tutvustamine ette võetakse 12.novembril (loe siit). Kaante vahele on saanud Eda Allikmaa abil "Minu" raamatute autorite käest kogutud retseptid. Suur aitäh Edale selle ettevõtmise eest!

Kui sain kirja küsimusega võimaliku osalemise kohta, siis esimese hooga oli küll tunne, et mida ma õieti oskan valida. Sööme siin paljus ikka vägagi eestilikku toitu, aga eks midagi poe kohalikest kommetest ka meie kööki. Kõige tüütum oli vast retsepti "lahtikirjutamine", st seletuste andmine, et kõik ikka kenasti aru saaksid, mida ja kuidas tuleb teha (sama käib siin blogis olevate retseptide kohta). Ise kipun enda jaoks ainult retseptis vajalikke aineid kirja panema, sest muu tuleb ju loogiliselt :) Mul on kogunenud hulgaliselt lipikuid, millel on mingid ained, üksikud sõnad, nagu sulata, vahusta jne, aga puudub isegi seletus, mis retseptiga tegu :D Nüüd proovin vähemalt nime juurde sirgeldada, sest hiljem ei tarvitse aru saada, mida ma täpselt tegin või teha kavatsesin :)


Aga nüüd jään huviga ootama, millal see uus teos minu koju jõuab :)

23.10.11

Tarkus tarviline vara...


"You look like very intelligent people!" teatas täna pargis üks vanem härrasmees, kes hoidis käes mingit kuivanud lehtedega väga õnnetu välimusega taime ning proovis meilt, kui targa näoga "isenditelt" selgitust saada, kas see närtsinud roots juhtumisi pole ragweed ehk vist eesti keeli amroosia perekonda kuuluv taim (mõni botaanik võiks selles suhtes küll selgust tuua, sest kahjuks ei suutnud ma kusagilt täpset vastet leida). Ragweed on siin üks päris tüütu umbrohi, mis võib üsna pikaks kasvada ja terve aia vallutada. Ta on ka paljude allergia all kannatavate inimeste suur nuhtlus! Mingis Kanada linnas peab lausa trahvi maksma, kui sa lased neil rõõmsalt oma elu elada, teadis üks kanadalane kunagi rääkida - ta kannatab allergia all.

Kuna meid õnneks see taim ei kimbuta, välja arvatud muidugi peenramaal, siis arutasime Tomiga hoopis, mille alusel see vanahärra otsustas, et me intelligentsed välja paistame. Kas Tomi halli habeme järgi? Või hoopis minu prillide alusel? Ehk meie pidev ROMi muuseumi külastamine on meie näoilmet muutnud ;) Samas oleks ta vabalt võinud arvata, et me oleme poolearulised, sest mina olin kepikõndi tegemas, mis siin veel maad vallutanud pole, mispeale ma aegajalt saan imestavaid kommentaare, kas ma pole mitte märganud, et lund ei ole, ning kus mu suusad on :)

22.10.11

Nutiteler


Tom kirjutas juba pikalt laialt meie uuest ostust - nutitelerist, mis tõi jõulud meile varakult koju :)  Arvestades, et me tegelikult televiisorit ei saa vaadata, sest kaabliühenduse võtsime maha ning tavalist antenni pole ka üles pannud, siis esimese hooga tekib küsimus... milleks meile telekat üldse vaja on! Omal ajal oleks see tõesti peaaegu mõttetu, kuid nüüd on nii paljud saated läbi interneti kättesaadavad. Ei lase me enam teleril kukil istuda, vaid teeme ise oma valiku saadete ja vaatamisaja osas.

Kõige suurem vahe tavaliste teleritega on muidugi selles, et tänu wifi pulgale on teler justkui arvutiks muutunud. Saaksime läbi selle internetis surfata ja kõike muud teha. Ainult mõnda seadet ei saa kasutada, näiteks ETV saateid otse striimida (?), peame seda ikka läbi arvuti tegema. Mis veel... Google Maps ja Skype on kasutada, Netflix tuleb otse telerisse, ja seal on meeletu valik erinevaid filme, nii kohalikke kui mujalt maailmast. Maksame selle eest vaid 7.99 kuus, mis kaabelTVhinnast pea kümnekordselt väiksem! Lisaks on teleril veel mitmeid seadeid, millega saab erinevaid videosid ja filme vaadata või lihtsalt mängida näiteks Sudokut jne. Muide Netflixiga seoses... kui see Kanada turule jõudis, olid telekanalid pisut mures, et väga paljud otsustavad loobuda tavalisest teleriteenusest. Siiani polevat vähenemist märgata! Mis ehk meie jaoks hea uudis, sest muidu võivad nad sundida Netflixi oma teenuseid muutma. Ikkagi suured firmad ja võimu palju...

Mulle meeldib väga ka ilmakanal, kus saad valida päris mitu linna oma lemmikuteks ning kerge vaevaga hommikul järele vaadata, milline ilm tulemas on (valisin muidugi Toronto, Tallinna, aga ka Brüsseli, kus mu õde on ja suusakoha, mis talvel oluline). Muidu pidin arvuti selleks sisse lülitama, kui ei jõua raadiojaamast ilmateadet ära oodata (pealegi nad ei ütle, milline ilm Eestis on ;)


Teleri suuruseks on 42 tolli. Mõni ütles, et liiga väike, aga meie lapsed arvasid, et meie endine pisike oleks niisamagi kõlvanud.

19.10.11

Noor autojuht


Mari on nüüd Tomiga päris tihti autosõitu harjutamas käinud. Tom arvab, et ta on juba täitsa tubli. Eks mida rohkem sõita, seda mugavamaks juhtimine läheb. Pean tunnistama, et minust ei ole head õpetajat. Tunnen kuidagi väga ebakindlalt end, sest ei saa ise kontrollida, mis toimub :) Nii et õpetamine on täiesti Tomi õlgadel. Ta proovib iga päev ikka mingi tiiru teha, kui karatetrenni sõit või poodi minek, istub Mari roolis. Huvitav on siin see, et mingid ametlikud kursused pole kohustuslikud. Peaasi on õpetaja juhiloa omamine (vähemalt neli aastat ja õpetajal ei tohi tilkagi alkoholi sees olla). Mingit märki noore sõitja kohta pole olemas, muidu oleks vist diskrimineerimine ;) Minu meelest aga võiks ju, siis teavad teised rohkem ettevaatlikumad olla ja ei lähe närvi, kui keegi ees koperdab. Noor õppija ei tohi roolis istuda öösel kella 12 kuni 5ni hommikul ning ei tohi sõita suurtel maanteedel.

Mingil ajal läheb Mari ka autokooli, lihtsalt sellepärast et meie autokindlustus hiigelkõrgeks ei tõuseks. Kui oled kursused läbi teinud, siis saab pisut hingeruumi, sest noor sõitja meie kindlustuse peal tähendab päris korralikku hinnatõusu. Hea, et laps poiss ei ole ;) Siis vist peaks ta tööle saatma, et ta autoga sõita tohiks. Autokooli lõpetamine annab ka loa juba 8 kuu pärast peale esimese teooriaeksami sooritamist minna luba taotlema, millega võib üksi sõita, kuigi teatud piirantuga. Muidu peab ootama ühe aasta. Peale seda on veel üks lõplik eksam, kuhu võib minna aasta pärast ja mille peab viie aasta jooksul ära tegema alates esimesest eksamist. Peale seda võid lõbusalt autoga sõita, kuni oled 80 ja pead hakkama iga kahe aasta tagant tõestamas käima, et juhiluba võiks sul ikka olla. 

16.10.11

Õunale!


Eelmine postitus tuletas meelde meie viimase õunalkäigu möödunud nädalavahetusel, kui ilm eriliselt soe ja mõnus oli. Siin on tore võimalus minna õunakasvandusse kohale, osta endale tühi kott, mille siis võib ääreni täis laduda. Tegelikult tuleb ehk kilo hind kõrvalolevas talupoes odavamgi, aga hoopis teine asi on ise õunapuudelt vilju noppida ja muidugi midagi muuseas ka kõhtu pista :)


Viljapuud on sirgetes ridades ja ootavad korjajaid ning maiustajaid. Enamus külastajaid on ikkagi koos lastega. Samas võib ka kaarikusõitu teha, kui tahad kaugematesse nurkadesse kergema vaevaga jõuda.


Vahepeal võib isegi tsirkusetrikke teha :) Mari vaatab, kas ta saab ikka õuna õhust kätte.


Meist jäi veel hulgaliselt õunu maha. Usun, et neist tehakse hiljem maitsvat mahla. Ostsime seda Kirke nõudmisel ka kaasa. Tegelikult meeldib mulle ka õunamahl ikka kõige rohkem! Olgu siin ükskõik mis uhkeid puuvilju ja marju, õunad on ikka üle kõige :D


14.10.11

Naeratus


Kuidagi ei saa fotojahiga uuesti järje peale :) Tunnen, et olen kuidagi eriliselt mugavaks läinud. Aga teema "naeratus" kiskus kangesti sulge haarama, sest olen tahtnud ühe oma tähelepaneku lahti rääkida. Ma ei tea, kuidas Eestis on, kuid mulle mõjuvad kuidagi eriliselt häirivalt siinsete maaklerite naeratavad näod. Mitte, et mul naeratuse vastu midagi oleks, mulle hoopistükkis meeldib väga, kui inimesed naeratavad, aga tähtis on, et see naeratus tuleks südamest. 

Siin on kombeks müüdavate majade juurde panna üles müügisildid, millel tihtipeale ka müüja pilt. Iga kord kui nendest mööda kõnnin liigub pilk muidugi naerunäole, mis teoreetiliselt peaks sõbralikult ja ligikutsuvalt mõjuma, kuid minu puhul tekitab hoopis tõrget. Olen püüdnud aru saada, mis mul viga on, kuni ühel päeval taipasin äkki, milles minu jaoks probleem seisab. Nende silmad! Isegi kui suu on kõrvuni, siis silmad on neil külmad ning kaalutlevad! Ok-ok-ok... üldsegi mitte kõigil, enamus on tegelikult päris normaalsed!!! Aga meelde jäävad just need poseeritud fotod võltsi naeratusega ning nüüd mõtlen iga kord neid märgates, kuidas maakler majaostjale naeratades selgitusi jagab ning kuidas tema ajus käib külm arutelu, mis viisil potensiaalsed ostjad maja ostma panna :)

Minu esimene "päris" töö siin (mis kestis umbes pool aastat) oli inimestest foto tegemine ning nende ülekandmine tassidele. Ma ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas eriti lastel fotoaparaadi nägemine tõmbas suu kõrvuni, nagu välja treenitud ahvidel :D Ainult silmad olid neil tihtipeale elutud. Parem siis juba mitte nii laialt naeratada, sest mis sa ikka selle võõra fotograafi ees nii kangesti rõõmustad. Eriti veel, kui ema-isa sunnivad, sest siis saab vanaemale kinkida lapse pildiga tassi, samal ajal kui laps piilub hoopis mänguasjapoe poole :)

Niisama huvi pärast sirvisin Eesti maaklerite fotosid. Selle müüja juurde läheks ma näiteks kõhklemata (ma ei tunne teda, tegin otsuse ainult pildi alusel ;) Tunnistan, et Eesti lehekülgedel üles pandud maaklerid jätsid kõik väga kena inimese mulje :) Ja siin on üks kena Toronto-eestlane, kes muide on uhkelt inglise ja hispaania kõrval ka eesti keele ära märkinud (oma imestuseks avastasin, et mõned eestlastest maaklerid - ega ma neid eriti palju teagi :) - on selle oskuse maha vaikinud, vähemalt pole see neil internetis kirjas... hmmm... huvitav miks?!).

Näed nüüd, ikka kisub jutt keele peale :) Kuigi teemaks oli ju naeratus! Ja naeratamine on ju nii tähtis, et me end õnnelikena tunneksime. Olen lugenud soovitust naeratada ka siis, kui väga raske on (siin üks artikkel). Pidi tervisele väga hästi mõjuma! Naeratus on nakkav, nii et naerata ja kõik su ümber naeratavad (peaasi, et see naeratus ikka südamest tuleb ;)

13.10.11

Grillihooaja lõpetuseks


Nüüd, mil vananaiste ehk indiaani suve soojad päevad vist tõesti viimaseks jäävad, st kui temperatuur veel ligi 30 soojakraadi kõrgusele tõuseb, võiks näiteks valmistuda järgmiseks suveks, kui toiduvalmistamine majast välja liigub. Sel aastal kasutasime päris usinalt gaasigrilli, mis ühtepidi mulle väga meeldis, sest palju mõnusam on õues olla kui kuuma pliidi ees toimetada. Teistpid on palju vähem mõnus pärast grilli puhtaks saada. Mõtlesin, kas peaks muretsema teles nähtud "aurutajad-puhastaja" ning surfasin pisut internetis. Väga vastakaid arvamusi leidsin, kuni sattusin ühe olluse peale, mis töötab ilma elektrita ja ainult lihasejõul :)

Grill Daddy
on hari, mille varre sisse valad vett. Kui hakkad grilli sellega pesema, keerad harja "kraani" lahti ning väljavoolav vesi aurustub kuuma grilliga kokkupuutel. Nüüd pole muud, kui hõõru aga küpsetuspind läikima! Tundus eriliselt geniaalne idee! Ja peale pisukest mõttepausi otsustasin asja koju tellida. Ning pole kordagi kahetsenud! Kasutan seda kohe peale küpsetamist, kui grill ikka kuum. Kui külalised kohal, siis on natuke imelik kohe pesemisega tegelema hakata. Eks siis tuleb puhastamine järgmine kord enne uut toiduvalmistamist ära teha. Lihtsalt kuumutan, keeran gaasi kinni, hõõrun kõik puhtaks ning panen grilli jälle käima. Vaadake (Rachel Ray saates järele proovitud) ja lugege ise ning kui tundub hea mõte, miks mitte seda jõulukingiks varuda, kasvõi endale :)


12.10.11

Ikka veel eesti keelest


Pidin ikka oma laste käest ka küsima, mis teeb neist eestlased (neil hetkil, kui nad end kanadalaseks ei pea). Khm-khm... trummipõrin ja fanfaarihelid... ja vastus oli - eesti keel! Kirke lisas - eesti keele aktsent inglise keeles :D Ok, ma saan aru, et nad pole mingid eksperdid, kes oskavad sügavalt ning saja ja tuhande põhjenduse ning näitega iga teema läbi arutada, aga lapse suust pidi ju tõde kõlama ;) Tegelikult lisas Mari veel (lisades samas, et see käib vist kõigi rahvaste kohta), et nad hoiavad kokku ning teevad ühiseid asju, nagu näiteks siin Kanadas on neil oma kool ja pank ja poed ja muud tegevused ning üritused.


Ma mõtlesin veel ühe imeliku asja peale, mis loodetavasti ei tähenda mu pea maha võtmist. Pangatöös olen kokku puutunud paljude eesti keelt kõnelevate kohalikega, ning suur on olnud minu üllatus, kui mõne kohta olen hiljem teada saanud, et ta polegi sünnijärgselt eestlane, on lihtsalt keele nii hästi abikaasa kõrval selgeks saanud. Mis viibki mind järgmisele mõttele nende üksikute venelaste kohta, kes on ka meie pangauksest sisse astunud, esitanud oma vene nimega Eesti passi ning puhtas eesti keeles kõik asjad ära ajanud. Ja kelleks ma neid pean? Venelasteks või eestlasteks... Ausalt öeldes, kaldub mu mõte viimase peale!!! Ma ei tea, kas pean end kiiksuga inimeseks tituleerima?!

Aga tegelikult, kuidas ikka eestlane ära tunda? Kirke arvas, et nende heledate juuste ja siniste silmade järgi ;) Ausõna, ta ei loe minu blogi! Aga eks see ole... kuidas see lugu oligi kännust ja käbidest :D

11.10.11

Eesti keeles või muus meeles?



Tegelikult tahtsin ka oma tagasihoidliku arvamisega välja tulla, peale seda kui olin ummomari postituse otsa sattunud ning siis veel Tiia oma lugedes, milles arutati keele ostähtsust (ja tunnistan, et ei tea täpselt, mis need jutuvoolud käima pani, aga uurima ka ei hakanud, heietan oma rada pidi oma pisikese mätta otsast ;). Olen ühte ja teistpidi igatpidi nõus nendega, kes peavad oluliseks eesti keele alalhoidmist ja selle õpetamist oma lastele, ükskõik millises maailmanurgas nad siis ei ela. Ükski ekstra keel ei saa olla kellelegi üleliigne, eriti veel see, mis lapsepõlves pea mänguga selgeks saab.
Minu kõige tugevam argument keeleõpetamise poolt on see, et puutudes siin Ameerika mandril kokku kõigi nende paljude eestlaste ja eesti juurtega inimestega, pole ma ainsatki korda kuulnud kurtmist ja hala ja pahameelt oma vanemate või vanavanemate vastu, kelle abil ja utsitusel eesti keel selgeks sai. Olen aga kuulnud hulganisti kurba tõdemist nende poolt, kelle eesti keele oskus kas väga nõrk või olemata, et kahjuks ei rääkinud ema/isa nendega eesti keeles ja õppimine oli olematu! Nii et minu kohalik väike statistika kallutab kaalukausi küll sinnapoole, kus lapsega tasub ikka natuke vaeva näha ning emakeel selgeks õpetada. Torontos on olemas ka kursusi kõigile eesti keele huvilistele, kuid välja arvatud mõned üksikud erandid, ei ole sealsed tulemused võrreldavad nendega, mis oleks kunagi kodus kaasa saadud.

M
inu jaoks oleks kummaline oma lastega inglise keeles rääkida, isegi kui vahel on selline tunne, et mõni asi tuleks võõras keeles palju ladusamalt välja. Teisalt olen ma kui puuga pähe saanud, kui pean mõne inglisekeelse lapsega (st siinsete kanada lastega) "lapsekeeles" rääkima. Kuna võõrkeeled (välja arvatud soome ja vene) on minuni ikka jõudnud alles suuremast peast ja korraliku tudeerimise läbi, siis on need justkui täiskasvanute keeled ja kõlbavad ainult suurte inimestega kõnelemiseks!

M
inu lapsed räägivad meiega ikka eesti keeles. Mitte ka kramplikult alati, sest vahel on inglisekeelne sõna või lausejupp nende jaoks ikka palju kergem välja öelda. Ma ei tee sellest suurt numbrit, ainult kui eriti tubli olen, siis ütlen eestikeelse vaste, lootuses, et ehk midagi ikka meelde jääb. Omavahel lobisevad nad enamasti inglise keeles, mida aegajalt proovime ikka taltsutada: eesti keeles, pea see meeles! Välja arvatud näiteks koolis oma kohalike sõprade vahel olles, kelle ees on hea salakeeles juttu vesta. Mul on tunne, et nad peaaegu uhkustavad oma oskusega ;) Nüüd kus nad suuremad, on nad mõlemad tunnistanud, et neil on endal väga imelik ema-isaga inglise keeles rääkida (ma olen juba seda juttu mitu korda heietanud, kuidas Kirke esimeses klassis lausa keelas mul temaga inglise keeles rääkimise, sest muidu polevat ma nagu tema ema). Ning märkan, kuidas nad palju rohkem proovivad otsida-leida sõnu, et vältida inglisekeelsete vahele lipsamist. Peale Eestis käiku juhtub seda tähelepanuväärselt palju, sest need külastused on alati kui tugevad süstid nende keeleoskuse parandmisel.

Muide, olen tähele pannud, et nende laste jaoks, kes Eestis külas käivad, ja kellel puudub eesti keele oskus, jääb Eesti kuidagi kaugemaks! Kurb on ka näha vanaema-vanaisa, kes ei saa oma võõrast keelt kõneleva lapselapsega korralikult maha istuda ning juttu puhuda. Ikka nii nagu omal ajal, kui vanavanemad kõigi põnevate lugude allikaks olid. Niikuinii jäävad need kauged vanavanemad kaugel elades ja harva külas käies kaugeks...

Hei, ma annan ka aru, et kui minu jaoks on eesti keel nii loomulik ja iseenesestmõista "suhtlusvahend", siis minu lapsed ja lapselapsed teevad ühel päeval omad otsused, mis keeles nad täpselt oma elu elavad. Kas minu järgnevad põlvkonnad end ka eestlaseks peavad, on omaette küsimus... Sest kaob keel... kaob ka rahvus. Minu kohalik kanadalasest naaber tunnistas, et tema vanaisa oli taanlane, aga ta ei ole kunagi taani keelt rääkinud, tal pole mingit sidet Taaniga ja ta ei arva, et oleks taanlane. Ning samas on Kanada eestlaste hulgas neid kolmanda ja neljanda põlve eestlasi, kes käinud usinalt eesti keelt õppimas ning ütlevad uhkelt, et on eestlased. Nii et kui oluline on ikkagi oma esivanemate keele teadmine, et samastada end ühe rahvusega?  

Nüüd lõpetan mina krooksumise oma mätta otsast ning proovin aru saada, mis siis teeb tegelikult eestlasest eestlase. Vist ikka ainult taevakarva sinised silmad :)

06.10.11

Ontario provintsivalitsuse valimised


saavad otsa umbes tunni pärast. Rebimine käib peamiselt kolme partei vahel, valitsevad liberaalid, kelle sabas konservatiivid ning viimaks NDP ehk uusdemokraadid. Keda valida? Muidugi tasub kuulata debatte ja muid kõnesid, või hoopis vaadata seda toredat videot, milles üks noor poiss - Sam Barringer - kõigi kolme partei liidri rolli mängib, ning vastab väikese Beni küsimusele, mida parteijuhid McDonaldsist telliksid :) Oh, ja saatejuhi rolli mängib ta ka väga toredalt välja, eriti kulmukergitamist, mis TVO saatejuhile Steve Paikinile nii omane ;) Nii sünnivadki Kanada tulevased koomikud :D



Mina käisin ka valimas, jalutasin peale tööd kirikust läbi. Oma üllatuseks pidin taas kord kogema, et millegipärast suudavad ainult mustanahalised minu eesnime ilma igat sorti väänamisteta õieti välja hääldada :) Keda ma valisin? Üldsegi mitte konservatiive nagu mõni võiks arvata :D Kõhklesin kahe vahel ning olingi juba ühe poolt häält andmas, kui saatuse käsi viis minu käe hoopis teise juurde. Muide, õhtupoole tuli ühe kandidaadi esindaja veel uksele koputama, ega me juhtumisi pole valimisi ära unustanud! Hmm... väga usinad. Niikuinii võidab just see kandidaat, liberaal, kuid seekord pole mul midagi selle vastu. Sest tegelikult võta üks ja viska teist... Lubadusi muudkui antakse, kui aga pukki saadakse, siis saab selgeks, et ikka nii kergesti poleks tasunud maad ja ilmad kokku lubada. Sest kust võtta raha, kui raha pole... Eks ikka maksumaksja taskust...

02.10.11

Nuit Blanche


Seekord sattusime laupäeval kesklinna, kui toimumas oli järjekordne "valge öö kunstifestival". Tuleb välja, et see üritus toimub maailmas üle 120s linnas (muide Riia on ka nimekirjas). Torontos sai asi alguse 5 aastat tagasi, kui läbi öö esinevad kunstnikud, üles on pandud ajutised näitused, jne. Isegi metroo on käigus kuni 7ni hommikul. Meie nii kaua ei olnud :) Väga külm oli väljas ning rahvast oli nõnda palju kesklinna kogunenud, et me pidime väga tähelepanelikud olema, muidu oleks üksteist silmist kaotanud. Kõige populaarsemate väljapanekute nimikiri on siin. Selle hulgas ka ülemisel pildil tuld sülitavad arterid, mida me esialgu imetlesime kaugemalt ja kõrgemalt ühe maja roheliselt väljakult (olime õhtusöögile kutsutud) ning siis juba lähedalt. Vägevad leegid andsid isegi eemalt sooja, nii nagu süda inimest soojendab :)


Oli tore, kuid leian, et peaks parema plaaniga minema. Valima näiteks kümme kohta, mida vaadata ning siis need läbi käima. Vaata siit videot, mis on hästi lühike, kuid peidab endas nii mõnedki väljapanekud.