Tegelikult tahtsin ka oma tagasihoidliku arvamisega välja tulla, peale seda kui olin ummomari postituse otsa sattunud ning siis veel Tiia oma lugedes, milles arutati keele ostähtsust (ja tunnistan, et ei tea täpselt, mis need jutuvoolud käima pani, aga uurima ka ei hakanud, heietan oma rada pidi oma pisikese mätta otsast ;). Olen ühte ja teistpidi igatpidi nõus nendega, kes peavad oluliseks eesti keele alalhoidmist ja selle õpetamist oma lastele, ükskõik millises maailmanurgas nad siis ei ela. Ükski ekstra keel ei saa olla kellelegi üleliigne, eriti veel see, mis lapsepõlves pea mänguga selgeks saab.
Minu kõige tugevam argument keeleõpetamise poolt on see, et puutudes siin Ameerika mandril kokku kõigi nende paljude eestlaste ja eesti juurtega inimestega, pole ma ainsatki korda kuulnud kurtmist ja hala ja pahameelt oma vanemate või vanavanemate vastu, kelle abil ja utsitusel eesti keel selgeks sai. Olen aga kuulnud hulganisti kurba tõdemist nende poolt, kelle eesti keele oskus kas väga nõrk või olemata, et kahjuks ei rääkinud ema/isa nendega eesti keeles ja õppimine oli olematu! Nii et minu kohalik väike statistika kallutab kaalukausi küll sinnapoole, kus lapsega tasub ikka natuke vaeva näha ning emakeel selgeks õpetada. Torontos on olemas ka kursusi kõigile eesti keele huvilistele, kuid välja arvatud mõned üksikud erandid, ei ole sealsed tulemused võrreldavad nendega, mis oleks kunagi kodus kaasa saadud.
Minu jaoks oleks kummaline oma lastega inglise keeles rääkida, isegi kui vahel on selline tunne, et mõni asi tuleks võõras keeles palju ladusamalt välja. Teisalt olen ma kui puuga pähe saanud, kui pean mõne inglisekeelse lapsega (st siinsete kanada lastega) "lapsekeeles" rääkima. Kuna võõrkeeled (välja arvatud soome ja vene) on minuni ikka jõudnud alles suuremast peast ja korraliku tudeerimise läbi, siis on need justkui täiskasvanute keeled ja kõlbavad ainult suurte inimestega kõnelemiseks!
Minu lapsed räägivad meiega ikka eesti keeles. Mitte ka kramplikult alati, sest vahel on inglisekeelne sõna või lausejupp nende jaoks ikka palju kergem välja öelda. Ma ei tee sellest suurt numbrit, ainult kui eriti tubli olen, siis ütlen eestikeelse vaste, lootuses, et ehk midagi ikka meelde jääb. Omavahel lobisevad nad enamasti inglise keeles, mida aegajalt proovime ikka taltsutada: eesti keeles, pea see meeles! Välja arvatud näiteks koolis oma kohalike sõprade vahel olles, kelle ees on hea salakeeles juttu vesta. Mul on tunne, et nad peaaegu uhkustavad oma oskusega ;) Nüüd kus nad suuremad, on nad mõlemad tunnistanud, et neil on endal väga imelik ema-isaga inglise keeles rääkida (ma olen juba seda juttu mitu korda heietanud, kuidas Kirke esimeses klassis lausa keelas mul temaga inglise keeles rääkimise, sest muidu polevat ma nagu tema ema). Ning märkan, kuidas nad palju rohkem proovivad otsida-leida sõnu, et vältida inglisekeelsete vahele lipsamist. Peale Eestis käiku juhtub seda tähelepanuväärselt palju, sest need külastused on alati kui tugevad süstid nende keeleoskuse parandmisel.
Muide, olen tähele pannud, et nende laste jaoks, kes Eestis külas käivad, ja kellel puudub eesti keele oskus, jääb Eesti kuidagi kaugemaks! Kurb on ka näha vanaema-vanaisa, kes ei saa oma võõrast keelt kõneleva lapselapsega korralikult maha istuda ning juttu puhuda. Ikka nii nagu omal ajal, kui vanavanemad kõigi põnevate lugude allikaks olid. Niikuinii jäävad need kauged vanavanemad kaugel elades ja harva külas käies kaugeks...
Hei, ma annan ka aru, et kui minu jaoks on eesti keel nii loomulik ja iseenesestmõista "suhtlusvahend", siis minu lapsed ja lapselapsed teevad ühel päeval omad otsused, mis keeles nad täpselt oma elu elavad. Kas minu järgnevad põlvkonnad end ka eestlaseks peavad, on omaette küsimus... Sest kaob keel... kaob ka rahvus. Minu kohalik kanadalasest naaber tunnistas, et tema vanaisa oli taanlane, aga ta ei ole kunagi taani keelt rääkinud, tal pole mingit sidet Taaniga ja ta ei arva, et oleks taanlane. Ning samas on Kanada eestlaste hulgas neid kolmanda ja neljanda põlve eestlasi, kes käinud usinalt eesti keelt õppimas ning ütlevad uhkelt, et on eestlased. Nii et kui oluline on ikkagi oma esivanemate keele teadmine, et samastada end ühe rahvusega?
Mis teeb eestlasest eestlase, ei tea mina igastahes.
VastaKustutaMeie räägime ka kodus eesti keelt. Mõlemad lapsed saavad aru ja vanem laps püüab ikka rääkida ka :) Poiss see vastu on hetkel täitsa soomlane, sekka mõni eesti keelne sõna :P Aru aga saab ideaalselt mõlemast keelest. Omavahel suhtlevad lapsed soome keeles.
Ma mõtlen just sellele, et tore on osata palju keeli, las lapsed õpivad. Vähemalt saavad eestis käies teistest aru ja teised ehk neist vahel ka (kuigi on inimestel meie laste arusaamisest probleeme, eriti neil, kes soome keelt ei oska :P).
Õigekiri kaob aastast aastasse. Huvitav, kuidas see sinul nii hästi säilinud on? Ma tunnen, et minu eesti keel lonkab.
Olen Sinuga nõus eesti keele koha pealt. Lastega peaks ema ikka emakeeles rääkima, see on hindamatu kingitus, mida ta oma lastele pärandada saab.
VastaKustutaMinu vanem poiss on Austraalias sundinud ja vahel raagib uhkusega kuidas tema on Austraallane ja vahel raagib sellest kuidas tema on Eestlane - tal pole uldse keeruline see olukord et ta ongi natuke seda ja natuke teist :) Eesti keel on tal selge nii et eks ta kunagi otsusta mis maalane ta rohkem olla tahab st kas kolib Eestisse voi mitte :)
VastaKustutaSoome ja eesti keel võib vist palju lihtsamalt segamini minna kui mõni teine. Olen seda oma sõprade pealt näinud, kes on väga pikka aega Soomes elanud. Nende vanem tütar on aga super-eestlane :) Pahandab kõige rohkem, kui keegi valesti eesti keelt kasutab :)
VastaKustutaMina ei julge oma eesti keele kohta eriti kommentaare teha. Aitäh, P6rgukiz, kui arvad, et see ei lonka :) Ma ei tea, mis saanuks, kui oleksin ainult inglisekeelses keskkonnas, kuid Torontos on väga kerge ära unustada, et sa polegi Eestis, peaaegu. Eriti kui veel Eesti Majas töötada.
Mulle meeldib, pagulane, kuidas nimetad, et keel on hindamatu kingitus. Eks sellepärast polegi ma veel kedagi kuulnud kurtmas, et ema-isa abil on mingi teine keel kergelt suhu saanud. Miks hiljem panna kallitesse keeltekoolidesse, kui võid midagi pea vaevata selgeks saada.
See austraallane ja eestlane meenutab mulle oma lapsi, kes end samamoodi vaheldumisi mõlemaks peavad :) Siin on nad sündinud, kuid pidevalt eestlastega kokku puutudes, ja eks eesti keele peal üles kasvades, pole neil sugugi raske ükskõik kellele uhkusega öelda, et nad eestlased on. Arvestades, kui palju erinevaid rahvaid siin on, siis vahel on need "kadunud juurtega" lapsed justkui millestki väga erilisest ilma jäänud :D
Meie võitleme endiselt eesti keele suhu saamise eest. Aga küll ta ükskord tuleb.
VastaKustutaKüll see keel tuleb! Peaasi, et ise järjepidev olla. Mul (ja nii mõni teinegi on seda öelnud) on olnud üks periood, kus nad ainult inglise keelt proovisid kasutada, Mari vähem. Vist ongi selline kriitiline aeg, mil võib kergesti järele anda ning minnagi teise keele peale, sest laps surub seda peale. Huvitav, kas see on midagi, mis toimub samamoodi ükskõik millise keelega peres... just see kohaliku keele peale minek teatud vanuses.
VastaKustutaMa lugesin uuesti oma kommentaari üle ja ma ei tahtnud öelda, et mu lapsed end austraallastega samastavad, ikka kanadalastega :)
VastaKustutaMina õpetan siin Eestis eesti lastele inglise keelt (gümnaasiumiastmes) ja mul on hea meel lugeda, et väljaspool Eestit näevad lapsed vaeva, et end võimalikult paremini eesti keeles väljendada.
VastaKustutaJärgnev ei ole mõeldud virisemiseks vaid lihtsalt siinse olukorra kirjeldamiseks. Meie laste keeleoskus väheneb, sest nad loevad väga vähe, võiks öelda, et isegi minimaalselt. Üha enam olen tabanud, et kui ma mõne inglisekeelse sõna eesti keelde tõlgin, siis oleksin võinud samahästi ükskõik mis muud keelt tõlkimiseks kasutada, mingit seost nende maailmaga ei teki. Lõpptulemusena pean hakkama ka seda eestikeelset sõna lahti seletama - ühesõnaga, mida aeg edasi seda rohkem märkan, et õpilaste eesti keel jääb üha vaesemaks. Samas on nad pahased, kui ma ei luba inglisekeelset teksti tõlkides kasutada võõrsõnu. Milles küsimus, eesti keeles on need sõnad ju olemas! On küll, aga mis kasu sellest on, kui eestikeelne tekst jääb neile ikkagi lõpuks arusaamatuks. (Õpilane tõlkis: "Ta pani sinna oma initsiaalid." Kui ma palusin sõna "initsiaalid" lahti seletada, siis tuli välja, et tal polnud aimugi, mis sinna pandi :) -K-