Lihtne köögiviljasupp

Jätkan oma seeriat koduvideotega toidutegemisest. Ma olen kindel, et nii mõnedki valmistavad kodust suppi just nõnda. Või peaaegu, sest iga perenaine paneb oma äranägemistjärgi neid asju sisse, mis just talle meeldivad. Või mis parasjagu kodus olemas on. Ma muidugi ei tea, kui paljud viitsivad kontidest ise supipuljongi keeta, aga vahel ju võib. Retsepti leiab Eesti Elu lehelt. Kuna ma hetkel kurguvalu ja köha küüsis, siis supp kõlbab mu ellu väga hästi. Kuigi nii põhjalikult seda ette ei võta. Sain mõned kukeseenesupi pakid Rootsi jõululaadalt (mis siiski sel aastal jäi toimumata, aga asju sai siiski tellida). Väga kukeseenemaitselised on need. Üldiselt pean ütlema, et supp on kindlasti üks lemmikumatest roogadest, mida söön. Isegi Mari arvab seda. Toomas sööb lihtsalt kõike, mis teen. Kuigi vahel torisedes :-) Mis on sinu lemmiksöök, jaga minuga, kui juhtud siia lehele :)

Kokkame lastega

Või peaaegu lastega. Seekord siiski ühe väikese tüdrukuga :-) Neid moosiküpsiseid oleme teinud juba siis, kui ta päris pisike oli. Nüüd kurtis, et peab need emme-issi eest ära peitma, sest koolist koju jõudes ei tarvitse enam ühtegi alles olla :D Taignaks võib kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist liivatainast ja moosiks mõnda sellist, mis väga laiali ei valgu. Aga Eesti Elu lehel on kirjas täpne retsept. Ja siin video ka:

Raamatute teekonna lõpp

Õieti küll mitte päris prügipäev, lihtsalt üle nädala korjatakse majade juurest kord prügi ja kord kastitäis taaskasutusse mõeldud kraami (viimane on kõik ühes konteineris: paber, plastik, klaas, kilekotid, metall,pakendid, jne). Igal juhul jäi mulle juba päev varem silma ühe maja juures olevad sinised läbipaistvad kotid, millest kumasid läbi raamatud. Maja ise läks mõni nädal tagasi müüki, ning ongi nüüd uued omanikud saanud. Enne seda elas seal üle 50 aasta üks eesti pere. Sellepärast uurisin järgmisel päeval, kui kotid tee äärde olid tõstetud, kas näen mõnda eestikeelset raamatut ka. Peamiselt olid siiski paberkaantega inglisekeelne kraam. Ühes nägin Britannica entsüklopeedita. 

Tegelikult oli kuidagi kurb kõike vaadata. Kurb raamatutest ja kurb aja möödumisest. Tänapäeval pole raamatutel enam sama väärtust kui omal ajal. Isegi Mari, kes kindlasti kipub lugejana juba sinna vähemuse poole kuuluma omavanuste hulgas, eelistab pigem elektroonilist faili "päris" raamatu asemel (rääkimata minust). Ta loeb neid oma telefonis, kuigi kunagi ammu muretses lugeri. Ütleb, et nii on lihtsam. Kannad ainult ühte asja kaasas.

Aga nende siniste kottide juurde tagasi tulles, siis millegipärast polnud neid ära viidud. Nii et vanad või uued majaomanikud peavad midagi ette võtma. Täna hommikul oligi üks härra murelikult telefoni otsas. Kas tõesti oleks nii raske olnud neid viia kohta, kus nad müüki pannakse. Selliseid paiku siiski veel leidub ja leidub ka ostjaid. Kuigi mul on kuri kahtlus, et ühel heal päeval on nende päris lõpp siiski vanapaberi hulgas. Isegi mina, kes ma siin väga kriitiliselt oma lugemisvara hiljuti üle vaatasin, otsustasin mõnest raamatust just nõnda loobuda. Olid vanad kollaste lehtedega sõnaraamatud ja iganenud õigekeelsussõnaraamat. Eestikeelse kraamiga on siinmail pisut raskem midagi ette võtta. Kunagi sai neid siia kaasa tassitud ja nüüd pole küll tahtmist tagasi viia. Eriti kui lennuliinid iga kohvri eest hingehinda küsivad.

Pidzhaamapidu ja isadepäev

Meie majas polegi ammu ühtegi pidzhaamapidu peetud. Aga seekord olid siis külas kaks noort eestlasest sõpra, Kirke ja üks Aasia juurtega noormees (ainuke, kes eesti keelt ei mõistnud). Kõigil oli vaja kaasa võtta loomakostüümid ehk onesies. Isegi mina ja Toomas olime sunnitud selle selga panema :D Plaanis oli mängida D&D mängu, millest mina pidin osa võtma, aga lõpuks nad ei jõudnudki selleni. Mul on nimelt tekkinud mõte oma pisikese hoolealusega see mäng ette võtta. Mul puudub aga praktiline oskus ja arusaam. Umbes tean, kuid oleks hea ise järele proovida.

Ma ikka vahel imestan, kuidas me oleme suutnud nii hea kontakti hoida oma tütardega ja nende sõpradega. Kas me tõesti pole veel ikka päris täiskasvanuks saanud? Ema-isa rolli võtnud nii nagu ühiskonnas oodatakse :) Meil on ikka täielik segasummasuvila. Eks ma vahel olen ikka uurinud ka Marilt ja Kirkelt, et kas see on halb. Aga nad arvavad, et üldsegi mitte. Ja kuigi Toomas on mul läbi aastate vahel piuksatanud, et mis küll lastest võib saada ja äkki lähevad nad hukka, siis minu meelest on nad üsna hästi õnnestunud ;-)

Isadepäeva hommikul tõusin vara, et pannkooke küpsetada. Nii meie pere isale kui ka noortele. Peab muidugi meeles pidama, et Kanada ja USA ja paljud teised kohad tähistavad isadepäeva suvel. Eesti ja Skandinaavia riigid novembris. Suvel oli VEMUs üleval näitus isadest. Millalgi kevadel käis ringi palve saata pilte ja kirjutisi isadest-vanaisadest siin Kanadas. Ma siis saatsin mõne ka. Ma ei tea, kui palju neid saabus, kuid mingil hetkel sain teate, et näitus on valmis, aga mitte kõik ei mahtunud kahjuks näitusele. Millest on mul tegelikult kahju. Kui neid saadetud fotosid oli sadu ja sadu, siis saan aru, aga ma ei usu, et nii palju. Ma oleks ilmselt kokku pannud kollaazhid osadest ning huvitavamad eraldi trükkinud. Aga mina olen muidugi selline, kes tahab hästi paljudele head meelt valmistada ;-)

Siin lühike video väljapanekutest:

Õunakook kardemoniga

Minu kolmas video kokkamisest. Seekord valmistasin õunakooki rohke kardemoniga. Kindlasti ei sobi neile, kellele kardemon üldsegi ei maitse. Või selle vastu on allergia. Huvitav, kas mõnel võiks olla? Minule igal juhul maitseb. Kõik mu kringlid tulevad muide alati kardemoniga ;-)

Retsept on olemas Youtub video all siin või kanada-eestlaste lehes "Eesti Elu". Ma ei ole kade ja jagan seda ka seal. Mõni võib küsida, milleks taoliste asjadega vaeva näha. Aga ma olen vist liiga nostalgiline või ette nostalgitseja. Kunagi ehk on tütardel tore ema õpetusi vaatama minna ning nende järgi köögis toimetada. Proovin oma "põhivara" filmi peale võtta. Ning lisaks on ju tore mingi uue asjaga tegeleda. Ega ma ju vana veel pole :-P

Karate

Ei ole iidamast-aadamast enam karate teemat üles võtnud, kuigi kunagi oli see mul ju nii tavaline. Mõlemad lapsed tuli kuidagi trenni toimetada ning kui võistlused kaks korda aastas, siis ise ka kohal olla. Vahepeal on aga juhtunud nii, et Toomas on karatest ära jäänud, sest tema töövahetus algab päeval ning koju jõuab ta alles pool üksteist. Mitte kuidagi ei jõuaks ju õhtusesse trenni. Sellepärast ta jooksma hakkaski. Mis kokkuvõttes sobib talle ehk paremini, kuigi eks ta vahel õhka ka karate järele. 

Mari aga pole peale pandeemiat samuti karate trenni tagasi läinud, kuigi Kirke ikka kutsub. Ta on hoopis pühendunud boulderingule. On ka väljas kaljudel turnimas käinud, ning ära proovinud kinnitustega ronimise. Tema hea poolakast sõber Adi on kindlasti mõjutanud, miks Mari just selle alaga on tegelema hakanud.

Nii et Kirke on meil ainuke trui karatesõber, kes on väga tõsiselt seda asja võtma hakanud. Hiljuti sai edukalt oma neljanda musta vöö tasemeeksam läbitud (kus keegi vist oli päris korralikult kokku kukkunud). Mäletan, kui ma kunagi neid trenni hakkasin viima, siis mõni sensei võis uhkustada oma neljanada musta vööga (mitte et nad tegelikult oleks uhkustanud, aga kõlas küll väga uhkelt). Nüüd on Kirke ise nii kaugel. Ainult umbes 19 aastat võttis. Naljakas on muidugi kirjutada, et nii noor inimene nii kaua juba ühe alaga tegelenud.

Sel nädalavahetusel oli siis sügisturniir, kust Kirke tuli oma kategoorias koju kolme medaliga, kuld kõigilt aladelt: võistkonnakata, individuaalne kata ja kumite. Ma viisin Mari ja tüdrukute sõbranna sinna kohale, isegi Kaliforniast kodus käimas hiinlasest sõber tuli kohale. Ise ma ei jäänud sinna, sest nägin juba ära, et asi venib pikaks ja mul polnud kudumist kaasas (ma vanasti võtsin ikka selle ühes) :D Lisaks elan liiga tugevalt kaasa, kui oma laps võistleb. Muretsen, kuidas läheb ja hinges tunnen sügavat kurbust, kui neil ei lähe nii hästi, kui loodeti. Kuidagi kergem on pärast ülevaadet saada. Muidugi oli mul natuke kahju, et koju ära tulin, eriti veel, kui hiljem selgus, kui tubli Kirke oli ;-) Keegi ütles, et ta liigub sinna suure laua taha, kus kogenud kõrgema musta vööga tegelased hoolitsevad võistluste hea kordamineku eest.

Lühikest videot Kirkest võib vaadata Instagramis siin. Kirke jalalöögid on väga palju edasi arenenud :D 

Kui ma nüüd aga tagasi karate alguse juurde tulen, siis oli mu mõte just selline, kuidas see on ala, mida võiks kasvõi elu lõpuni harrastada (kui tervist on). Vähemalt Kirke puhul tundub see küll paika pidavat. Kuigi ega Marigi pole päriselt maha matnud mõtet tagasi minna, ja vist mitte Toomaski.

Kirjutaks veel samas dojos treenivast naisest. Ülemisel pildil on ta tagapool näha ja teisel paremal pool. Kira on Moskvast pärit. Kanadas oma venna ja ema-isaga juba aastaid tagasi. Saimegi temaga just karate kaudu tuttavaks ning vahel võtsime peale, et koos trenni või võistlustele minna. Ta abiellus karate kaudu leitud teise karatekaga (kes on ukrainlane) ja neil on nüüd kaks tütart. Päris pikalt oli ta karatest eemal, aga on nüüd tagasi. Koos lastega. Kellest vanem võistles esimest korda. Nii et täielik pereala :-) Eks minugi tüdurkud on ju kõrvuti isaga koos trenni teinud, mis sest et vanusevahe omajagu suur. Samas ei tarvitse karate sobida kõigile, sest nii mõnigi, kellele oleme seda ala tutvustanud, arvavad, et neile ei meeldi kumite - vabavõitluse osa. Katasid võiks teha küll. Aga kahjuks pole karate ainult võimlemine, vaid ka oma oskuste proovilepanek.

Halloween ja kõrvitsaparaad

Toomas siin juba kirjutas Halloweeni algupära kenasti lahti (ja meie peost ka). Mul polegi muud lisada, kui et pidu sai taas kord peetud. Traditsiooniliselt olime taas kord kodust ära, Mari ja Kirke sõbranna  sünnipäeva puhul ka. Nagu ikka. Arvutasime, kui kaua me seal käinud oleme. Ja kuigi võiks tõesti arvata, et olime lastega juba 28 aastat tagasi seal, siis esimene ühine jooksmine oli tõenäoliselt siiski 24 või 25 aastat tagasi. Kõrval kõige vanem pilt, mille leidsin. Paremal üleval Mari, all vasakul Kirke. Mari kõrval sünnipäevalaps (kellel küll paar päeva hiljem päris sünna on).

Ühte või teistpidi on ikkagi see väga pikk aeg igal aastal samal ajal kokku tulla. Võib olla, et keegi on meist siiski tulemata jätnud, aga mõni pere "esindaja" on kindlasti olemas olnud. Ja ma pean ikka ütlema, et mida aasta edasi seda rohkem hindan seda pidu. Just sellepärast, kui palju rõõmu ja põnevust see kõigile pakub. Või vähemalt neile, kes sellest õhtust hoolivad. Ma tean, eestlastel on olemas oma mardi- ja kadripäev, mis võiksid ju sama mõõtu olla. Kuid ei ole. Isegi siis kui me väikesed olime, ei käidud ju massiliselt uste taga koputamas. Olime ühed väga vähesed. Millest oli nii siis kui nüüd tegelikult kahju. Sest lahe oli muundunud minana ringi käia. 

Muidugi on paljud teised maad (kaasa arvatud Eesti), kus Halloweeni komme üsna võõras, kurjalt Ameerikamaa poole vaadanud, et jälle tungib midagi halba sealt peale. Aga ma ei oskagi öelda, kas peaks kuri olema või mitte. Alates sellest, et traditsioon ise pole üldse algselt ju sealt pärit, vaid immigrantidega uuele mandrile kaasa toodud (eriti 19.sajandil saabunud iirlaste ja shotlastega). Kusjuures kogu kombestik kujunes ühel hetkel üsna karmiks. Kui pererahvas midagi kaasa ei andnud, siis võis järgneda mõni "trikk", mis sind sugugi ei rõõmustanud. Olen lausa terve raamatu selle kombestiku kohta kunagi lugenud. Nii võis mõni ihnuskoi avastada munadega määritud ukse või akna, või äärmuslikel juhtudel näiteks oma vankri talli katuselt leida. Kuna asi hakkas väga käest ära minema, siis prooviti kogu asja rohkem tasandada. 

Kaasa arvutud "trick or treat" - "komm või pomm" hõikamine, et inimestele meelde tuletada, et parem ikka midagi pakkuda. Lõpuks kujuneski nii, et põhilisteks jooksjateks said lapsed (varasemate noorte täiskasvanute asemel), ning kogu asi muutus leebemaks. Kindlasti aitas kaasa nutikate kaupmeeste lähenemine. Rohkem reklaami ja meelitamist maiustusi ostma või kaunistusi muretsema. 

Sel aastal käisin lõpuks ja vaatasin ka üle, mida kujutab endast kõrvitsate paraad. Teadsin, et see toimub, kuid polnud kunagi kohale jõudnud. 2004.aastal Torontos Sorauren pargis peeti esimene selline (just sinna ma ka sammud seadsin). Inimesed toovad oma ilusti kaunistatud kõrvitsad koos küünaldega pargi teede äärde, ning kõik, kes aga soovivad, võivad käia ja imetleda teiste fantaasiat ja kunstioskusi. 

Tänaseks võib 1.novembri õhtul jalutada väga paljudes Toronto parkides ning saada osa päev peale Halloweeni justkui omamoodi kõrvitsapeost. Kõik kohale toodud kõrvitsad lähevad komposti või hoopis loomaaeda söödaks. Proovisin leida, kas mujal linnades ka midagi sarnast tehakse, ning paistab, et Kanadas on kindlasti teisi kohti veel. USA kohta aga ma ei leidnudki midagi. Muidugi on enne halloweeni igat sorti kõrvitsafestivale, kus siis saab ka endale kõrvitsaid muretseda, aga tundub, et pidu lõppeb 31.oktoobri õhtuga kohe ka ära. Mul võib ka mitte õigus olla, oleks huvitav teada, kas tõesti nad seda ei tee.

Minu lemmikuteks olid kindlasti need kaks kõrvitsat, kuigi tegelikult oli ju hulganisti neid, mis väga laheda lahenduse saanud. Alumisel on natuke halvasti aru saada, aga ämblikumaja sees on üks väike inimesekujuke ämbliku haardes.

Ning siia jutu lõpetuseks lühike video, vaadake kindlasti lõpuni, nagu armastatakse öelda ;-)