Raamatute teekonna lõpp

Õieti küll mitte päris prügipäev, lihtsalt üle nädala korjatakse majade juurest kord prügi ja kord kastitäis taaskasutusse mõeldud kraami (viimane on kõik ühes konteineris: paber, plastik, klaas, kilekotid, metall,pakendid, jne). Igal juhul jäi mulle juba päev varem silma ühe maja juures olevad sinised läbipaistvad kotid, millest kumasid läbi raamatud. Maja ise läks mõni nädal tagasi müüki, ning ongi nüüd uued omanikud saanud. Enne seda elas seal üle 50 aasta üks eesti pere. Sellepärast uurisin järgmisel päeval, kui kotid tee äärde olid tõstetud, kas näen mõnda eestikeelset raamatut ka. Peamiselt olid siiski paberkaantega inglisekeelne kraam. Ühes nägin Britannica entsüklopeedita. 

Tegelikult oli kuidagi kurb kõike vaadata. Kurb raamatutest ja kurb aja möödumisest. Tänapäeval pole raamatutel enam sama väärtust kui omal ajal. Isegi Mari, kes kindlasti kipub lugejana juba sinna vähemuse poole kuuluma omavanuste hulgas, eelistab pigem elektroonilist faili "päris" raamatu asemel (rääkimata minust). Ta loeb neid oma telefonis, kuigi kunagi ammu muretses lugeri. Ütleb, et nii on lihtsam. Kannad ainult ühte asja kaasas.

Aga nende siniste kottide juurde tagasi tulles, siis millegipärast polnud neid ära viidud. Nii et vanad või uued majaomanikud peavad midagi ette võtma. Täna hommikul oligi üks härra murelikult telefoni otsas. Kas tõesti oleks nii raske olnud neid viia kohta, kus nad müüki pannakse. Selliseid paiku siiski veel leidub ja leidub ka ostjaid. Kuigi mul on kuri kahtlus, et ühel heal päeval on nende päris lõpp siiski vanapaberi hulgas. Isegi mina, kes ma siin väga kriitiliselt oma lugemisvara hiljuti üle vaatasin, otsustasin mõnest raamatust just nõnda loobuda. Olid vanad kollaste lehtedega sõnaraamatud ja iganenud õigekeelsussõnaraamat. Eestikeelse kraamiga on siinmail pisut raskem midagi ette võtta. Kunagi sai neid siia kaasa tassitud ja nüüd pole küll tahtmist tagasi viia. Eriti kui lennuliinid iga kohvri eest hingehinda küsivad.