Karate

Ei ole iidamast-aadamast enam karate teemat üles võtnud, kuigi kunagi oli see mul ju nii tavaline. Mõlemad lapsed tuli kuidagi trenni toimetada ning kui võistlused kaks korda aastas, siis ise ka kohal olla. Vahepeal on aga juhtunud nii, et Toomas on karatest ära jäänud, sest tema töövahetus algab päeval ning koju jõuab ta alles pool üksteist. Mitte kuidagi ei jõuaks ju õhtusesse trenni. Sellepärast ta jooksma hakkaski. Mis kokkuvõttes sobib talle ehk paremini, kuigi eks ta vahel õhka ka karate järele. 

Mari aga pole peale pandeemiat samuti karate trenni tagasi läinud, kuigi Kirke ikka kutsub. Ta on hoopis pühendunud boulderingule. On ka väljas kaljudel turnimas käinud, ning ära proovinud kinnitustega ronimise. Tema hea poolakast sõber Adi on kindlasti mõjutanud, miks Mari just selle alaga on tegelema hakanud.

Nii et Kirke on meil ainuke trui karatesõber, kes on väga tõsiselt seda asja võtma hakanud. Hiljuti sai edukalt oma neljanda musta vöö tasemeeksam läbitud (kus keegi vist oli päris korralikult kokku kukkunud). Mäletan, kui ma kunagi neid trenni hakkasin viima, siis mõni sensei võis uhkustada oma neljanada musta vööga (mitte et nad tegelikult oleks uhkustanud, aga kõlas küll väga uhkelt). Nüüd on Kirke ise nii kaugel. Ainult umbes 19 aastat võttis. Naljakas on muidugi kirjutada, et nii noor inimene nii kaua juba ühe alaga tegelenud.

Sel nädalavahetusel oli siis sügisturniir, kust Kirke tuli oma kategoorias koju kolme medaliga, kuld kõigilt aladelt: võistkonnakata, individuaalne kata ja kumite. Ma viisin Mari ja tüdrukute sõbranna sinna kohale, isegi Kaliforniast kodus käimas hiinlasest sõber tuli kohale. Ise ma ei jäänud sinna, sest nägin juba ära, et asi venib pikaks ja mul polnud kudumist kaasas (ma vanasti võtsin ikka selle ühes) :D Lisaks elan liiga tugevalt kaasa, kui oma laps võistleb. Muretsen, kuidas läheb ja hinges tunnen sügavat kurbust, kui neil ei lähe nii hästi, kui loodeti. Kuidagi kergem on pärast ülevaadet saada. Muidugi oli mul natuke kahju, et koju ära tulin, eriti veel, kui hiljem selgus, kui tubli Kirke oli ;-) Keegi ütles, et ta liigub sinna suure laua taha, kus kogenud kõrgema musta vööga tegelased hoolitsevad võistluste hea kordamineku eest.

Lühikest videot Kirkest võib vaadata Instagramis siin. Kirke jalalöögid on väga palju edasi arenenud :D 

Kui ma nüüd aga tagasi karate alguse juurde tulen, siis oli mu mõte just selline, kuidas see on ala, mida võiks kasvõi elu lõpuni harrastada (kui tervist on). Vähemalt Kirke puhul tundub see küll paika pidavat. Kuigi ega Marigi pole päriselt maha matnud mõtet tagasi minna, ja vist mitte Toomaski.

Kirjutaks veel samas dojos treenivast naisest. Ülemisel pildil on ta tagapool näha ja teisel paremal pool. Kira on Moskvast pärit. Kanadas oma venna ja ema-isaga juba aastaid tagasi. Saimegi temaga just karate kaudu tuttavaks ning vahel võtsime peale, et koos trenni või võistlustele minna. Ta abiellus karate kaudu leitud teise karatekaga (kes on ukrainlane) ja neil on nüüd kaks tütart. Päris pikalt oli ta karatest eemal, aga on nüüd tagasi. Koos lastega. Kellest vanem võistles esimest korda. Nii et täielik pereala :-) Eks minugi tüdurkud on ju kõrvuti isaga koos trenni teinud, mis sest et vanusevahe omajagu suur. Samas ei tarvitse karate sobida kõigile, sest nii mõnigi, kellele oleme seda ala tutvustanud, arvavad, et neile ei meeldi kumite - vabavõitluse osa. Katasid võiks teha küll. Aga kahjuks pole karate ainult võimlemine, vaid ka oma oskuste proovilepanek.