Saime põhjamaadele omaselt ikka vihma ka kraesse. Mis muidugi ei tähendanud, et oleksime jäänud tuppa nukrutsema. Ilm oli ju tegelikult üsna soe, nii et mis see väike vihm ikka meile ära teeb.
Nägime ära muistsete Ojamaa elanike paadikujulise matusekalme. Kuigi, nagu aru sain, siis ega keegi täpselt ei tea, millised traditsioonid sellega kaasnesid, välja arvatud, et juba mitutuhat aastat tagasi hakati neid kasutama matmispaigana (ühe seletuse järgi ainult ülikutele, kusjuures nende luud tambiti kividega peeneks puruks). Mõned teadlased arvavad, et pühad paigad võisid olla ka midagi kiriku sarnast, kus koguneti ja täideti mingeid rituaale. Igal juhul, neid jätkub Gotlandi saarele päris mitu tükki kohe.
Kirikuid jätkub samamoodi kohe hulgim. Arvestades, et saar on üsna Saaremaa suurune ja sarnane, siis vähemalt pühakodade poolest ei jõua saarlased küll järgi. Juba 13.sajandil hakati neid püsti ajama, ning tänapäeval on säilinud lausa 92 kirikut. Omal ajal oli vist vaja ka ainult viie inimese nõusolekut, nii et polegi siis imestada, miks neid nii tihedalt saarel tikitud on. Üks torn kaob silmapiirilt, kui näed juba uut. Nendest, mida külastasime, jäi silma, et vähemalt üks laevamakett pidi igas olemas olema.
Gotlandi ajalukku jääb samuti paekivi kaevandamine ning käiakivide tootmine. Viimased pidid maailma need kõikse paremad olema. Proovisime neid ka mererannast otsida, aga minust jäid nad küll kõik maha :-) Selle asemel on mul siit hiinlaste poest ostetud piklik käiakivi, mis teeb noa nii teravaks, et pean toitu tükeldades väga ettevaatlik olema. Muidu lähevad sõrmeotsad ka lihapaja sisse ;-)
Erilise maiuspalana saime teisel päeval endale giidiks kohaliku eestlase. Riina Noodapera täidab ka Eesti riigi aukonsuli ülesandeid. Ta rääkis huvitavaid lugusid saarest ja eestlastest, ning viis meid Eesti lenduritele mälestuseks üles pandud ausammast vaatama. Või ma ei teagi, kuidas seda kutsuda, sest sammas ta pole, hoopistükkis väike hõbedane lennuk. Just sama põllulapi juures, kus eestlastest lendurid saksa haakrist lennumasina küljes, maandusid. Sest otsustasid, et ei mingeid uusi sõjaülesandeid, sest sõda tundus lõpukorral olevat. Kui nad aga Rootsis jalad maha said, siis ei jõudnud nad ära imestada, kas nad on mingi vea teinud ja Eestis tagasi, sest neile tormas põllul juurde Vormsi saarelt ammusest ajast tuttav elanik. Kes oli küll juba Gotlandil enne sõda kodu ja tööd leidnud.
Külastasime ka Lummelunda koopaid (ühed pikimad koopakäigud Rootsis) ja kõndisime mööda väikest juppi, mis on inimestele lahti (õieti võiks veelgi kaugemale minna, aga siis pead olema tõeline seikluste otsija). Eriline oli muidugi nende avastamise lugu, kus kolm poissi hulljulgelt paari aasta jooksul käisid neid 40ndate aastate lõpus uurimas, kui olid sissepääsu avastanud. Eks oli mitmeid eluohtlikke seiku, kuid lõpp hea, kõik hea. Mõtlesin kohe tänapäeva noorte peale meie arenenud ühiskonnas, kus vaevalt et midagi sellist eriti juhtuda saab. Palju toredam on toas arvuti taga mängida või nutitelefon käes kusagil istuda.
Meie peatuspaiga juurde jäid imelised liivaluited ja -rand. Viimase päeva veetsime põhimõtteliselt seal (kiviportreesid tehes ja jalutades). Sest... esiteks keeldus ühel hetkel meie buss edasi liikumast. See asi lahendati uue bussiga, sest mingi mootori või mis iganes osa saamine (sest tänapäeva elektroonika) võttis aega. Saarel veel kauemgi. Kui meie reisijuht tundis muret, kuidas bussijuhil asjad on, siis teatas tema: mina tean, kuidas ja millal mina liikuma saan, aga teil on suurem mure, sest praam, millega pidite saarelt ära saama, on katki, ning kõik sõidud tühistatud! Esimese hooga oli teade, et laupäevase tagasisõidu asemel peame arvestama neljapäevaga. Meie giidil oli aga nii palju tarmukust ja trotsi ja pealehakkamist, et ta suutis meid saada supervarajasele pühapäevasele praamile. Ning see oli väga suur tegu, sest lõppemas oli ju nädal kestnud keskaja päevad.
Nüüd ma piinan siin lugejaid oma suviste reisijuttude ja piltidega :-) Nimelt sattusin üle mitme-setme aasta Rootsi. Päriselt kohe sinna kõndima ja uudistama. Rootsi keelt ka natuke harjutama ;-) Me ju elasime 1989-1991 Rootsis, enne kui Kanadasse lendasime. Keele saime juba päris hästi kätte, kuigi aastatega on ta üsna rooste läinud. Laevas küsis hommikusöögilauas keegi, kas koht on mu kõrval vaba, ning mul võttis hetk registreerida, et ma olin ta rootsikeelsele küsimusele samas keeles vastanud :D Pärast tuli muidugi välja, et ta kuulus meie reisigruppi. Oleksime võinud vabalt eesti keeles lobiseda.
Rootsis olime korraks Toomasega tagasi 1994, kui sõitsime Stockholmist Norrasse. Peale seda on teele jäänud Arlanda lennuväli, aga seda ikka Eestis käimise eesmärgil. Ja ongi kõik. Tegelikult tahaks rohkem aega võtta ning lihtsalt minna ning olla. Vaadata üle oma onulapsed, kes on küll rohkem rootslased kui eestlased. Kuigi, üks onupoegadest on öelnud, et tal on ema kaudu väga palju onu- ja tädilapsi, aga millegipärast tunneb ta suuremat lähedust isa kaudu oma Eesti juurte vastu (isegi kui nad isa ehk siis mu ema venna üsna noorest peast kaotasid, tänu sellele vastikule veremaale ei näinudki ema peale sõda teda kordagi).
Aga tagasi sellesse suvesse. Enne Eesti plaane tuli meil õega jutuks, et äkki võtaks koos ette ühise reisi, sest tema hoole alla jäid kaks ta nooremat lapselast. Valisime Gotlandi saare Germalo reisibüroo kaudu. Pärast, kui uurisme, siis tundus küll kuidagi väga lühike kogu see asi. Kuid meil polnud kuhugi taganeda.
Pean ütlema, et laevasõit on ikka üks paras ettevõtmine. See tähendab venib ja venib lõputult (eriti kui uni kehvavõitu). Aga nagu keegi seletas, siis olevat näiteks Stockholmi ümbruses saarestikus suvitavaid/elavaid inimesi, kes tähelepanelikult jälgivad, kui kiirelt veesõidukid mööda kiirustavad. Ning kui liiga kiirelt, siis teatavad, kuhu vaja ;-) Eks ma saan neist natuke aru ka. Ise mõtlen kohe kanuusõitude peale, kui mõni uljaspea mootorsõidukil väga ägedaid laineid tekitab. Ei ole lõbus!
Esimene reisipäev läks üsna viperusteta. Saime isegi Drottningholmis käidud, sest Gotlandi praamile jäi aega. Tundus, et see polnud just kavas, kuid meie reisijuht otsustas meid korraks lossi juures maha lubada. Mis oli temast eriliselt armas. Nägime ära, kus kuningapere tegelikult pesitseb. Ma pean ütlema, et kui ma lapsena arvasin kuningalossi maailma kõige parema koha olevat elamiseks, siis nüüd olen väga rahul väikese majakesega, kus on soe ja valge. Las need lossid jäävad kuninglikele kõrgustele edasi.
Sadamas oli meil ka mahti natuke ringi kolada. Vaatasime üle kõrgele kaljule ehitatud kiriku ning saime natuke kõhutäidet. Ma valisin muidugi maiasmokana pannkoogid. Ja sain müüjalt oma rootsi keele eest kiita, et oskasin isegi õigesti "laulda" :D Tegelikult olen ikka üsna äpu, eriti kui rääkima peab. Lihtsam inglise keele peale minna ;-)
Meie peatuspaik oli Toftas, üsna lähedal Visbyle. Asus kohe mere ääres hästi suurte liivaluidete taga. Või õieti oli huvitav, kui kaugele meri jäi.
Kas ma peaksin pisut muretsema, sest riietusevalikul määras "tark" internet mu vanuseks 18. Huvitav, et pikkuse pani ta üsna päris täppi :-) Tüdrukud arvasid, et mis tähtsust sel on, milliseid riideid ma kannan. Peaasi, et ma ise rahul olen. Ma kaldun väga mugavuse poole, kuigi ma polnud kindlasti varem selline. Nüüd on mul lihtsalt hea meel, et ei pea kontoritöö peale mõtlema, kas ikka sobib või ei sobi midagi selga panna :D Kontsakingi polegi mul enam ammu olemas (kunagi veel oli, mis läksid siis kord aastas jõulupeol kasutusse ;-) Jah, ma olen väga igav inimene, sest muudest pidudest käisin suure kaarega mööda. Ainult kokkusaamised sõpradega sobisid, ning seal ei vaadanud keegi mis kellelgi täpselt seljas on, välja arvatud kui oli Halloween). Peale oma jalalaba kondi murdmist ei taha õieti isegi madalat kontsa kanda, rääkimata üldse kingadest. Mis tegelikult midagi ei tähenda, sest ebatasasel pinnasel võib ükskõik millise jalanõuga midagi ära väänata või murda (mõlemad läbi proovitud).
Ühes osas olen küll vanamoodne, või ma ei teagi mis "moodne". Sest mulle ei meeldi üldse see suurte prillide trend. Samas mäletan oma noorusajast, et mida suurem seda uhkem, ja kui kurb ma olin, et prillipoe valik üsna kehvavõitu. Nüüd olen kurb, et ainult suured raamid vaatavad vastu. Nõustun väga prillisepaga, kes hiljuti kirjutas, kuidas ootab, et see mood kaoks. Tema näeb iga päev inimesi, kes tulevad kurtma, kuidas prillid vajuvad, või on kuidagi ebamugavalt põskedel. Seda eriti, kui raamid koos klaasidega raskemat sorti. Mina muidugi virisen lihtsalt niisama :D
Fotol on minu valitud riidetükid. Samas pean ütlema, et need lihtsalt olid kõige normaalsemad minu jaoks, teised paistsid väga imelikud või hoopis sellised, mida ma tõesti ei kannaks. Pane otsingusse: pick an outfit and we'll guess your age. Ning have fun! Vahel võib ju ;-) Iseasi, kas kõik täppi pannakse, aga samas on huvitav sisevaade endasse, ning siis muidugi ka see, mida trendikaks peetakse. Päris elus võib minu vanuses küll juba silmi keerutada ja imestada, mida küll noored kannavad :D
Jõudsin viimaks nii kaugele, et vaatasin veel vanu videolõikusid üle ja panin nad kokku. Mulle on alati meeldinud pildistada, aga nüüd olen rohkem hakanud videotega mängima. Sest kõik on hirmus lihtsaks tehtud. Saab lausa telefonil toimetada. Kuigi mul on ju ikka olemas mu arvuti videotöötlusprogrammid. Mis kohati ehk lubavad natuke rohkem, aga kuidagi kergem on "miniarvutit" kasutada, kus failid juba olemas.
Siin siis üks video vanalinnast ja Rotermanni kvartalist ja Merimetsa linnaosast. Viimane on õieti väga kena. Mulle meeldiks seal elada, sest meri on nii lähedal. Ja ranna ääres on lausa pargid jalutamiseks (ainult vetikad võivad endast vahel päris ninakalt märku anda). Õismäelt mööda Paldiskit linna sõites, püüdsin hetki, kui meri puude vahelt paistis. Mul ikka palju tugevam tõmme mere poole. Mäed jätavad mind väga külmaks. Pigem on hirmutavad ja masendavad, kui neid liiga palju on. Mul on vaja avarust ;-)
Pühapäeval suutsin end ikka linna komandeerida. Suuresti sellepärast et olin lubanud lehe jaoks pilte võtta ja natuke kirjutada. Nimelt on siin umbes kümneks päevaks kohal rahvatantsijad Jõgevalt - Jõgevahe Pere folklooriseltsist. Nad esinesid eile eestlaste hooldekodus Ehatare ja pühapäeval siis Toronto Annexi linnaosa maisifestivalil Jean Sibeliuse pargis. Seda muidugi mitte niisama heast-peast, ikka meie uue eestlaste keskusega seoses. Proovime kohalikule rahvale meid rohkem teadvustada :-)
Pean ütlema, et hästi tore oli nendega vestelda. Mul on muidugi endal kogemus rahvatantsust, sest tantsisin ju keskkoolis oma kooli grupis. Isegi ühe aasta ülikoolis tolleaegse juhendaja käe all. Aga kui tema nime nimetasin, siis tegid teadjad kohe arusaava näo pähe. Pidid ikka kõva tükk olema, et kannatada seda tramburaid ja sõimamist. Ma olen vist liiga õrna hingega selle jaoks. Igal juhul sain enda arust toreda loo nende kohta valmis. Arvan, et siinsele lugejale (aga ka sellele, kes pole rahvatantsuga lähedalt kokku puutunud) on uudiseks, kuidas tantsupeole pääsemine polegi niisama kerge. Ja kui suur konkurents ikkagi on. Tantsusammud peavad olema peensusteni selgeks õpitud. Olen küll ja küll sellistel ülevaatustel käinud, aga ime-ime ikka peole pääsenud. Ju me olime siis päris tublid.
Festival ise tõi päris palju rahvast kohale. Kõik nosisid siis mõnuga maisi, mis enamusele tantsijatest ka esmakordne kogemus. See tähendab siis tõlviku pealt maisi närimine. Kui meie kliima oleks olnud 60ndatel parem, siis ehk nosiksid eestlased ka neid, aga õnneks/kahjuks kukkus Moskvast tulnud plaan läbi. Kahjuks oli eestlastest pealtvaatajaid kusagil kümne ringis (ma ei tohi siin midagi näpuga viibutada, sest eks mul oli ka parasjagu tegemist, et kusagile pühapäeval sõita). "Olematu" Eesti Maja president ka kohal, sest elabki seal rajoonis. Ta küsis mult, kas ma kirjutan lehele, et olin ajakirjaniku küsimusi esitanud :D Eks ma õpin tasapisi, millised need küsimused õieti on ;-)
Tantsijad ei olnud küll nende kahe esinemise pärast nii kaugele lennanud. Põhipõhjuseks oli ikkagi nädalavahetusel toimuv Nõu pois älläud - tantsulaager. Kus osalisi lausa Austraaliast ja Uus Meremaalt, rääkimata muidugi USAst. Mõni üksik on tantsu keerutanud, kuid enamus on siiski asjaarmastajad. Tegelikult on siinsete eestlaste jaoks ka natuke imelik vaadata, kuidas grupid Eestis on ühesugustes rahvariietes. Siin kantakse, mis olemas on, ning peamiselt ikka ema või isa sünnikoha järgi. Keegi esitaski küsimuse, miks Jõgeval kantakse Saaremaalt Pöide rõivaid :-) Muidugi oleks lahe, kui oleks ikka oma kodukoha omad, aga eks me eestlastena ole nii kriju-mirjud, et päriselt ei tähenda, mida kannad. Miskitpidi jõuavad juured ikka koduni. (Mina tantsisin kunagi ka Anseküla rahvariietes, mis muidugi ka Saaremaalt pärit. Nii kahju, et mul pole ühtegi fotot olemas.)
Rahvale tundus etendus väga meeldivat. Ja polegi ime, et meeldis, sest oli tõesti väga kena. Nii mõnedki jäädvustasid tantse filmile. Mina ka (õnneks ei võtnud Youtube ära Vägilaste muusikat - viimane lugu -, kuigi teatas, et siin on Copyright, meie muusikud olevat lubanud kasutada).
Ma pühendasin eelmise nädala kringlite küpsetamisele, kuna mult paluti kaks tükk pühapäevasek eestlaste golfiturniiriks teha. Eelmisel aastal küpsetasin ka, aga kuna palve tuli üsna viimasel minutil, siis kogu asi läks mul natuke käest ära. Saiad küpsesid väga suureks ja ma polnud lõpptulemusega väga rahul . Isegi kui pärast oli öeldud, et need maitsenud väga head.
Otsustasin, et Väike kringliraamat peab mulle appi tulema ja et ma küpsetan mõned proovikringlid. Mis muidugi rõõmustas hirmsasti Toomast, kes armastab väga kõike, mis saiaga seotud. Ise pole ma suur saiasõber, kuigi värskest peast on mõnus neid maitsta.
Üks esimestest oli juustukringel, mille vahele panin veel pisut peekonit. See läks laualt nagu soe sai. Sest Kirke oli juhtumisi ka meie juures. Ning tema on meil teada soolaste asjade fänn. Ei lähe tal ei tordid ega muud koogid korda. Eestis ostame kahekesi spinatisaiu :-) Otsustasin koha peal, et seda võiks tõesti tihedamalt küpsetada. Eriti veel, kui natuke küüslauku lisada. Teisel katsel paningi, aga ilmselgelt liiga vähe.
Pildil on siis kolm kringlit, mille üritusele valmis tegin. Ja kõrval "proovikringlid". Ülevalt alla: toorjuustu-mandli, martsipani-toffee, kaneeli-pähkli-rosina ning lõpuks juustukringel. Proovi omad maitsesid üsna head, kes teab, kuidas "päris" välja tulid :-)
Eks meil on siia kogukonda tekkinud suur auk kringlite osas, peale Ülle lahkumist. Ma tegelikult ei imesta, miks nii vähe tegijaid, kui see pole just sinu amet. Sest eks nendega ole parasjagu tegemist. Samas ma mäletan, kuidas Ülle ütles, et eelistab pigem kringlite küpsetamist kui tordiga sahmerdamist. Ma olen vastupidi, sest kuigi tordiga on rohkem tegemist, siis mulle endale meeldivad need rohkem ;-)
Minult ei tasu ka täpsemalt retseptide kohta küsida, sest kuigi ma võtan mõne retsepti aluseks, siis kipun midagi ikka ära muutma. Kindlasti panen igasse rohkelt värskelt jahvatatud kardemoni, või muid "salajasi lisandeid", mis hoiab saia pehmena - ei ole e-ained :-P
Ma siin surfasin ja otsisin midagi, kui mulle jäi silma üks Toronto Eesti Kooli artikkel Digar lehel ja ma mõtlesin naljaviluks oma nime otsingusse panna. Sest ma olen ju natuke siinsetele Eesti lehtedele kirjutanud. Ja muidugi olin ma pikalt ka kooliga seotud (kahjuks on ainult "Vaba Eestlane" digiformaadis, tegelikult on ju veel "Meie Elu" ja nende kahe lehe ühinemisel tekkinud "Eesti Elu"). Ma otsisin ka oma neiupõlvenimega ennast, aga siis tulid ette 70ndatel kusagil maakohas elava nimekaimu tegemised. Ning millalgi 1925.aastal Rakveres mehe tagaselja lahutatud Ene, või lähemal uurimisel siiski Äilene (või hoopis Helene), kusjuures kumbagi poolt ei mõistetud süüdi, aga raha lahutuse eest kasseeriti küll sisse.
Aga see kõik polegi oluline. Hoopistükkis kargas mulle ette, et Tartu Ülikooli 1987.aasta väljaandes on minu nimi sees, ja lausa esilehel. Ausalt, ma ei mäleta sellest midagi. Äkki keegi isegi nimetas, aga tuleb välja, et ma olen saanud väärika 2. koha Pedagoogika- ja metoodikaalaste tööde konkursil. III-IV kursuste arvestuses: "The educational value of the textbook "English form 8"". Palun ärge küsige, millist tarkust ma sinna kõik kokku kirjutasin, sest mul pole grammigi meeles :-) Ja pean ka ütlema, et ei tahakski vist seda üle lugeda, sest punastaks ennast siniseks kõiki oma "suurepäraseid mõtteid" lugedes :D Juhendaja, Laine Hone, on olnud tegelikult mitmete õpikute autoriks.
Ainuke, mis ma siit muidugi välja loen, on ikkagi minu teadmine, et lõpetades lähen kooli õpetama. Mis muidugi lõpuks täpselt nii välja ei kujunenud. Toronto Eesti Koolid pöördusid tänavu minu poole, kas tahaksin tulla tagasi. Nii kahju oli ära öelda, aga mul lihtsalt ei jätku aega. Olen lõpuks aru saanud, et ma pole kummist, ning kuigi tahan kõigile abiks olla, siis seekord jääb enda lõhki tõmbamine siiski ära (Mari on mind ka rohkem sundinud EI ütlema). Ehk järgmisel aastal ;-)
Fotomeenutus millalgi 80ndate algusest koos õega, "tänapäevases" kuues.
See on nüüd küll vaba tõlge - Canadian National Exhibition ehk CNE ehk The Ex kohta. Ma ei teagi, kui paljud oskaksid selle lühendi siin pikalt välja öeldagi ;-) Igal juhul on see midagi laada ja karnevali sarnast. Aga suuruselt on see küll mitu korda uhkem kui võrrelda seda mõne tavapärase laadaga. Põhja-Ameerikas on see suuruselt viies! Ma ei taha isegi mõelda, kui suured need teised on. CNE toob augustis kokku üle pooleteist miljoni külastaja. Kogu asi algab augusti keskpaigal ja kestab septembri esimese esmaspäevani. Teisipäeval lähevad lapsed juba kooli.
Pidin muidugi nüüd uurima, kus siis kõige suurem kogunemine on. Tuleb välja, et Dallases Texases, kus toimub State Fair. Samas osariigis, Houstonis, on Livestock Show and Exhibition. Mõlemad toovad kokku üle 2 ja poole miljoni külastaja. Järgnevad Minnesota State Fair ja Eastern States Exhibition in W Springfield.
Huvitav, kas keegi on arvet pidanud, milline nendest kõige vanem on. Sest CNE ametlikuks algusaastaks loetakse aega, kui meie Eestis oma laulupidudega tegelema hakkasime. Õieti küll 10 aastat hiljem kui meie esimene laulupidu toimus - 1879 (tegelikult oli vist enne mingi eelkäija ka olnud, enne kui paik ja aeg maha pandi). Ja käigus on see olnud peaaegu vahetpidamata. Ainult sõjad on pausi teinud, ja muidugi Covid.
Ok-ok, ma kohe vaatan, milline ikka see kõige vanem siiani toimuv laat-karneval on :-) Tuleb välja, et 1765.aastal peeti esimest korda Hants County Exhibition, Nova Scotias Kanadas (toimub kahel nädalavahetusel)! Samal aastal toimus ka USAs esimene sarnane üritus - York State Fair, mida saab siiani igal aastal külastada.
CNE toimub Exhibition Place aladel, kus on hooneid, areene, esinemislavasid, jne. Kokku vähem kui ruutkilomeetrisele alale mahub ikka väga palju asju. Lõbustuspark lastele ja täiskasvanutele, mängud, kus saad igat sorti väikeseid ja suuri kaisuloomi võita, lõpmatu sortiment toidukohtasid, käsitöölaat, pudi-padi laat, farmiloomad- ja näitus, suur valik etendusi, jne.jne. Jäin just siin kellegagi arutades mõtlema, et see on midagi, mida võiks Torontot külastades meeles pidada ja arvestada. Sest on lõpuks tõesti eriline elamus.
Ise olen seal vahelduva eduga käinud. Kui lapsed olid väiksemad, siis tihedamalt, sest kooli viimasel päeval anti mingid sooduspiletid kaasa. Hiljem olen sinna pigem mõne külalisega läinud. Või siis vaatama, kuidas Mari on Gaming Garage abiline. Pean ütlema, et sel aastal oli Intel pannud selle üles AMD asemel, ning ausalt öeldes jättis väga mageda mulje ;-) Ma ei proovi siin plusspunkte teenida, sest Mari töötab ju AMDle.
Minu jaoks oligi see üle tüki aja lausa teist aastat järjest külastamine. Eelmisel aastal tulin ju ka oma pisipreiliga sinna. Justkui oma laste jälgedes. Talle meeldib väga, eriti koerte etendus, kus saab karjuda nii kõvasti kui jaksab. Ning pärast koertele pai teha. Ning lehmi ja lambaid ja muid loomi peab ka vaatamas käima. Karussellidest oleme suutnud eemale hoida, sest piletijärjekorrad on pikad ja sõidule saamine võtab ka aega. Olime seekord ühe Eestist Kanadasse elama tulnud emaga ja ta 3-ja 5-aastaste tütardega. Nendega lendasime ka juulis Eestisse. Tüdrukutel oli koos kindlasti palju toredam, ja mina siis olin justkui keegi, kes tutvustas uuele torontolasele siinset elu. Kõik väsisid lõpuks hirmsasti ära. Mina ausalt öeldes ka. Minu pisipreili teatas ühel hetkel, et nüüd tahab tema küll koju minna. Jätsime siis nooremad neiud sinna, sest neile oli ikka üks karussellisõit lubatud. Aga... kui nad olid näinud järjekordi, siis otsustati ühiselt, et päev on niigi väsitav olnud :-)
Siin on veel kaart näituse alalt. Huvitav, kas Eestis või naaberriikides on midagi sarnast või võrreldavat? Või on see ikka "suure" Ameerika komme :-) Ja mul on väike video siin.
Olen nüüd natuke aega kodus olnud (natuke tõbisena peale lendu) ja võin rahulikult oma fotosid-filme üle vaadata. Siin üks lühike ülevaade Baltic Queen pardalt, kus õhtul Dancefactory kaks etendust andis. Käisin õe ja tema kahe noorema lapselapsega Rootsis Gotlandil ära :-) Nüüd vaja saarel filmitud lõigukesed kokku panna.
Küpsisetort on midagi, mida vist igas peres on vähemalt üks kord tehtud. Mina ise väga-väga ammu, nii et oli tore, kui me õe juures otsustasime ühe sellise valmis meisterdada. Õieti küll jäi ülesanne ta noorimale lapselapsele - Stevenile.
Võtsime Kaju köögi retsepti aluseks, kuigi ega ei tähenda ju, mida täpselt küpsiste vahele panna. Eriti, kui elada Kanadas, kus samu asju olemaski pole :-) Küll aga olen Selga küpsiseid siin näinud. Peab ütlema, et tuli tõeliselt maitsev kook. Ma ei mäleta, et ma ise oleks kunagi küpsiseid niisutanud. Aga ilmselgelt teeb see väike liigutus koogi palju mahlasemaks. Ja on ju peaaegu nagu Eesti lipp taasiseseisvumise päeva puhul.
Ma ei plaaninud, aga otsustasin äkki, et filmin kogu protsessi :-) Nii et siin see on:
Eestis on olemas Haridusministeeriumi ja Seiklejate Vennaskonna poolt organiseeritud tore noortevahetusprogramm nagu Tagasi juurte juurde. See toob kokku Eesti juurtega noori igast maailma nurgast, kusjuures ei tähenda, kui hästi sa eesti keelt oskad. Ega me eriti palju sellest ei teadnud, aga Kirke korterikaaslane oli eelmisel aastal osalenud ning väga heade mälestustega koju tulnud. Minu neiu oli siis tubli ja täitis ka avalduse ning kirjutas isegi motivatsioonikirja valmis, ning nõnda ta siis viibis peaaegu kaks nädalat koos uute sõpradega Argentiinast, Tšiilist, USAst, Poolast, Rootsist, Austraaliast, Soomest. Võis olla, et osalisi oli veel teistestki riikidest.
Sel aastal algas kogu üritus Pärnust, kuhu mu õe tütrepoeg meid kohale sõidutas, et laps seal maha panna. Pärnust sõideti Kihnu saarele, siis Saaremaale ning lõpuks Tallinna. Kuna Kirke ei osanud eriti midagi oodata, siis oli tal varuplaan valmis. Kui liiga igav ja imelik, siis tuleb Tallinna jõudes hoopis koju. Aga oh, ei midagi sellist. Koju jõudis ta neljapäeva pealelõunal ning õhtul sai veel mõne osalisega kokku :-)
Nad tegid gruppidena ka mingid etteasted-ettekanded, miks Eesti hea on. Minu tüdruku grupp pani Tiktoki üles mõned videod, mida võib siia kaema minna (paistab, et TT kontot ei pea olemas olema): @motherestonia1.
Nüüd on meil veel reedene päev koos olla ja juba peab ta tagasi oma kasside juurde Kanadasse kiirustama :-) Õieti küll muidugi tööle. Õnneks oli töökoht nõus talle vabu päevi andma, kuigi... ikkagi Põhja-Ameerika, ja see tähendab, et puhkust on vähe (vaata Tiktok videot) ning kui siis vabaks saadki, siis ikka oma rahakoti peal.
Igal juhul oskan Kirke ja Kata kogemuste põhjal sellest programmist osavõttu soovitada, kui oled noor kuni 30-aastane eestlane välismaal! Kirke kirjutab ka kokkuvõtte oma kogemustest, mida ehk võin kunagi jagada. Kõik said kaasa "iseloomustuse", igaüks pidi midagi kirjutama kaaslaste kohta. Ja ma ei teagi nüüd, kas Kirke on lihtsalt üks kena inimene või aitab kaasa see, et ta on (lahkes) Kanadas üles kasvanud, aga ta sai hulgaliselt kiidusõnu oma sõbralikkuse ja abivalmiduse kohta :) Lisaks veel tänusõnu, et ta rääkis inglise keelt hästi selgelt ja arusaadavalt. Muidugi teeb ta seda teadlikult, sest on harjunud, et need, kelle jaoks inglise keel teiseks keeleks, ei tarvitse muidu hästi aru saada.
Nüüd olen juba kuu jagu Eestis olnud. Just nii palju, kui mul tavaliselt töö juurest vaba aega anti. Ei tahaks isegi mõelda, et peaksin kohe tagasi lendama. Nii nagu Toomas, kes hetkel juba tööd rügab teha. Tema oli kokku seitse nädalat siin (kuidagi on see õnnestunud, et ülemused on lubanud ületunnid ajana välja võtta, kuigi mõni kaastööline ei jõua ära imestada, kuidas ta jälle pikalt ära on).
Seekord polnud aga siinveedetud aeg kõige kergem, kui oli vaja oma vanemate pärast muretseda ja tegutseda. Mul on hea meel, et sain natuke abiks olla. Õnneks on nüüd isa hooldekodus, kus inimesed teavad väga hästi, kuidas abi ja hoolt jagada. Samas jääb ikka südamepõhja väike murekilluke, kuid minu meelest on see lõpuks ikkagi kõige parem lahendus. Sest suurem mure on kindlasti õblukese ja hoolitseva ema pärast, et tema vastu peaks.
Kokkuvõttes pole midagi erakordset siin vahepeal korda saatnud. Saime kokku Toomase vanade sõpradega ja malevakaaslastega. Taluõuel jalutasid kaks suurt koera, kes otsustasid minu sõbraks hakata. Lihtsalt sellepärast, et ma viitsisin nendega mängida (kuidas ma sain ei öelda, kui mulle sellise pilguga otsa vaadati). Ma ei saa öelda, et ma mingi koerasõnade lausuja oleksin, pigem on mind varem alati saatnud väike mure ja hirm võõraste koerte ees. Aga ilmselgelt on koeraomanikuna see suhtumine kõvasti muutunud. Ma proovin isegi aia taga haukuvate koertega "mõistujuttu" ajada. Mõni jääbki mind kuulama. Ilmselt mõtleb, miks küll see kiiksuga kahel jalal tee peal kõndiv olevus omaette pomiseb :D
Sain ka oma ukrainlannaga kokku. Kahjuks pidime õhtul koju kiirustama, nii et kohtumine jäi lühikeseks. Toomas oli mul kaasaas, ning purssis kenasti vene keelt ;-) Rohkem kui vaja oleks, sest Katja saab juba natuke aru. Proovisin ise ikka rohkem eesti keeles kõike öelda.
Toomase arvamine oli, et nii tore ja meeldiv inimene. Kui selliseid rohkem Eestisse tuleks, siis jääb eesti keel ja Eesti riik püsima (ei tasu mulle siin mööda päid ja jalgu anda, sest ma tulen Kanadast, kus immigratsioon aitab riigil suurenevat pensionäride põlvkonda toetada). Kuigi ma muidugi tean, et Katja soovib ikka tagasi oma kodumaale. Millal ja kas see juhtub, on juba omaette küsimus. Tema neli last on talle kindlasti kõige tähtsamad. Igal juhul jätkame oma eestikeelsete vestlustega.
Sain kingiks imeilusa lillekimbu. Mis Põhja-Ameerikas pole eriti kombeks. Lilli ju müüakse, kuid rohkem sünnipäevadeks ja tähtpäevadeks, aga külla minnes võid need rahulikult koju jätta. Võta ainult veinipudel või õlu kaasa :-) Muidugi oli mul hea meel lillede üle (isegi kui ma eelistan potililli, aga Eestist ma neid koju kaasa ju ei tassi, ja kui ma ära olen, siis kes neid kastmas käib). Ning tal oli mulle veel üks üllatus. Ühe Ukrainas elava ukrainlase poolt maalitud taldrik. Naine pidi neid oma põhitöö kõrvalt tegema, ning annetab teenitud raha sõjaväe toetuseks. Me rääkisime sellest kunagi varem, sest talle läks hinge minu soov ukraina käsitöölisi aidata, ostes nende loomingut. Ja kui ta sai teada oma tuttavast, kes neid taldrikuid teeb, siis mõtles endale osta. Ma ei osanud ette kujutada, et ta minu peale ka mõtleb :-)
Veel käisime ära Tim(m)uskite kokkutulekul, kus inimesed olid kuidagi eriliselt lahedad. Nagu oleksid oma sugulased; päriselt küll minu jaoks hõimlased. 10% külalistest olid Kanadast kohal (kokku oli 84 inimest vist). Ühele hõimlasele andsin terekätt ja jäin mõtlema, et kuidagi tuttav nägu. Hiljem tuli meelde, et ma olin kunagi talle "Minu Tenerife" raamatut lugedes väikese sõnumi saatnud. Tal seal raamatu keskel oli mõttehetk, et kas keegi üldse nii kaugele oma lugemisega on jõudnud. Ma siis pidin kinnitama, et vähemalt üks on täiesti olemas, kes lisaks nautis väga tema seikluste kirjeldusi.
Hästi armas oli, kuidas üks teismeliseeas neiu oma noorema vennaga meid "omaks" võtsid. Kui läks võistlemiseks, siis kutsus mind kohe oma võistkonda. Küsis ikka igaks juhuks üle, kas ma oskan patsi kududa :-) Õnneks olid võistlused väga lõbusad ja pingevabad. Lihtsalt tore koosolemine natukeste tögamistega. Kes lõpuks võitis ja mida, jäi välja selgitamata (vähemalt ajaks, kui me lahkuma hakkasime). Aga millegipärast oli see kuidagi kõige väiksema tähtsusega.
Puurmani lähedal asuvast jahimajast kiirustasime juba õhtul edasi, veelgi kaugemale Lõuna-Eestisse. Minu täditütre juurde, keda polnud 40 aastat näinud. Minu Eestis käigud on alati ajaliselt nõnda piiratud, et ei raatsi väga aega ära anda sõitmiste peale. Nüüd püüdsime mitu kärbest ühe hoobiga. Eriti lahe oli, et kõik ta viis tütart olid koju tulnud, lisaks noorima tütre üsna värske kaasa ning ühe tütre kaks teismelist last. Ema rõõmustas, et kõik korraga kodus, mida ei pidanud väga tihti juhtuma. Olime seal terve päeva. Toomas käis korraks Läti piiri ääres ja kusagil rabas, aga mina jutustasin oma noorte sugulastega, isegi nende kõige noorematega, kes ei jooksnud üldsegi kiiresti minema, vaid rääkisid ja mõtlesid minuga kaasa. Ma loodan, et mitte ainult viisakusest ;-)
Noorele neiule õpetasin hiljem süstikpitsi. Ta on minu jamu tüdrukute moodi käsitööhuviline (ilmselgelt oleme sugulased :-P Heegeldas emale kenad kõrvarõngad. Kui nägi süstikpitsi, siis soovis ise ka õppida. Kinkisin talle ühe süstiku, mis mul kaasas oli. Hommikul olime juba 4 ajal üleval, et tema emale sünnipäevalaulu laulda (ema oli mul ju esimene, kes aitas mul Torontos lapsi hoida), ning üsna täpselt kell 5 keerasime autonina Tallinna poole. Tartu jäigi nägemata, tahtsin ikka Toomasega koos ERMi minna. Sinna polegi ta veel jõudnud.
Ja siis oli veel üks huvitav kohtumine blogijaga, keda mõistsin poolelt sõnalt, sest tema töövaldkond on täpselt sama, mis üks mu töökohustustest. Samas oli hoopis mõtlemapanevam tema teine huvi vanema põlvkonna vastu, kes on tööelust kõrvale tõmbunud. Kuidas nemad oma aega veedavad ja millega sisustavad, et nad tunneks end endiselt täisväärtuslike kodanikena.
Jäin siis äkki mõtlema eesti kogukonnale Torontos, kus inimesed üksteist üsna hästi teavad, ja seda juba noorest peast. Kuidas neil on valik osa võtta erinevatest üritustest (ükskõik kas külalisena või vabatahtlikuna), kus inimeste vanus kõigub mõnekuusest kuni 100-aastani. Natuke nagu küla, kus koos on hea ja turvaline olla. Just juhtusin nägema fotosid paarist seitsmekümnendast juubelipeost, ning enamus külalistest olid minu jaoks vägagi tuttavad. Samas on palju keerulisem midagi sellist saavutada näiteks Tallinna linnas... või Torontoski, kui sul sellist kogukonda ümber pole. Siis ongi vist vaja entusiaste, kes toovad inimesed kokku või aitavad mingi uue sihi leida.
Nii huvitavad on sellised kõnelused ja arutlused, ning on tunne, et tahakski jääda jutustama, või vähemalt varsti uuesti edasi rääkida. Aga ajapress on peal. Pean siinjuures veel nimetama, et sain külakostiks imemaitsvat jäätist. Ma ütleks, et isegi kui jäätis ise ei maitsekski, siis vähemalt nimed toovad naeratuse näole. Aitäh :-)
Ma olen vanema põlvkonnaga harjunud palju suhtlema tänu oma tööle. Sest nooremad saavad järjest rohkem ise oma pangaasjadega hakkama. Mul on kannatlikkust ja rahu, mis nendega tegutsemiseks hästi sobib. Vaatasin ju Benita koduski õde, kes natuke nagu lastega seal vanuritega suhtles. Just nii nagu mina kipun tegema. Sobiksin vist päris hästi nende juurde tööle. Aga Toomas ütles, et ilmselt tunneksin siiski lastega koos olles rohkem rõõmu. Tõenäoliselt on tal õigus. Kuigi mingil hetkel kaob justkui piir, kes on noor ja kes on vana. Kusjuures kindlasti pole vanus mingi näitaja, pigem ikka see, kui hästi su aju töötab ;-) Aga telefonil mängimiseks võib olla ükskõik mis vanuses. Nii näeb välja Toomase ema, saatsin pildi Kirkele, kellega vahetame Snapchatis iga päev fotosid. Homme peaksin aga temaga juba silmast silma kokku saama :)
Eestisse saabumise ajast polegi nii palju järjest sadanud kui täna hommikul. Aga ma ei kurda, sest ma juba teada-tuntud "vihmainimene". Isegi pikem vihma käes olemine pole maailma kõige hullem asi, peaasi, et lõpuks saab varbad sooja ning kuivad riided selga :-) Täna oli ka mul eriliselt hea uni, juba olin tüdinenud sellest pidevalt pisut väsinud olekust ja tuikavast peast. Nii et sulg jookseb hoopis teise hooga mööda paberit (kujunduslikult muidugi).
Eestis on seekord kuidagi eriliselt hea olla. Jah, meil on mure isa pärast, ning peame sellega tegelema. Õieti küll olen siinjuures pigem moraalseks toeks. Aga selle kõrval oleme võtnud kõike nii nagu asjad meieni jõuavad. Liialt plaane pole pidanud, mida teha ja kuhu minna. Välja arvatud sel nädalavahetusel Lõuna-Eesti külastamine. On üks Timuskite kokkutulek ning tahaks ka lõpuks jõuda oma täditütre juurde, kelle kaks tütart viiest on meil Torontos lapsi hoidmas käinud. Tartu ja ERM olid ka kusagil seal plaanis, aga see jääb ilmselt siiski ära. Sest tuli välja, et esmaspäeval on muuseumid kinni (nojah... tegelikult ju vana tuttav asi). Pealegi oleks vaja esmaspäeval juba Tallinnas tagasi olla.
Siin vahepeal olin paar ööd oma õetütre kodus, kui ta oma kaasaga Lätis jalgratastel seikles. Vanem poeg on juba oma elu peal, lõpetas just teise kursuse kõrgemas õppes. Aga nooremad on 13 ja 9. Üks, kes kindlasti vajab pisut silma peal hoidmist ja teine, kes teoreetiliselt mitte, sest eriti enda arvates on juba suur, aga tegelikkuses ikka laps, tee mis tahad ;-) Ma küll teda eriti ei näinud, sest suurema osa ajast pesitses ta oma toas arvutis või telefonil. Ainult söök ajas ta välja. Väikestest lihapallidest valmistatud kaste makaronide ja tomatiga söödi igal juhul kõik ära. Isegi pannkooke oli vähemaks jäänud sel ajal, kui me poisiga Rocca al Mare keskuses käisime. Kuhu ma "sundisin" teda käima :D Isegi tagasi jalutas minuga hea meelega. Oot, see "hea meelega" tuleks vist maha kustutada. Aga jalutas ta igal juhul. Kui hommikul pannkooke tegin (tegelikult kreppe), siis ta imestas, kui õhukesed need on. Väitis, et pole kunagi midagi sarnast saanud. Minule muidugi just sellised kõige rohkem meeldivad.
Teisel päeval arvasin, et spordikoti võiks tühjaks tõsta. Ta oli just laagrist tulnud. Toas oli ühele poisile omaselt muidki riideesemeid põrandal laiali. Ega ta just sellisest koristamise ideest väga suurest rõõmust lakke ei karanud, aga kui panin ette, et kulutame ainult pool tundi, siis oli nõus. Õpetasin talle, kuidas t-särke imekergesti kokku voltida, ja neid tal jätkus natukeseks ajaks (vaata näiteks siit, soovitan seda tehnikat, isegi Toomas arvas, et geniaalne). Siis lasin tal valida, millisesse sahtlisse millised asjad kõige paremini tema arvates sobiks. Need olid peaaegu kõik tühjad. Ei pea mitu korda arvama, kus riide olid :D Avastasime ka hulga üksikuid sokke, mida sahtlisse ei pannud, aga ära ka ei visanud. Nendest sai üks sokipall, millega pärast mängida sai. Kokkuvõttes läks kõik hästi. Noorhärra arvas, et võin teinekordki tulla. Eriti muidugi sellepärast, et jagasin Mari soovitust Warframe videomängu proovida :D Ning hiljem, kui ema juba kodus, siis oli kohe demonstreerinud kapikoristamise oskusi. Äkki... äkki õnnestuski nii, et üks poiss on ümbermuudetud ja tuba jääbki korda ;-)
Ning siis on olnud mõned kohtumised, kui külalised meie juurde saabuvad. Välja arvatud üks, kui me naabri juurest läbi astusime. Mees toimetas grillil ja naine oli imehea salati teinud. Suur kolakas koer, kes iga kord, kui me koju saabume, kõva haukumisega meid tervitab, osutus üheks väga nunnuks olevuseks :D Kuigi võõrana ma muidugi ei prooviks temaga sõbrustada. Pere kasutas meie maja eelmisest sügisest alates, sest nad ehitasid ümber vana uueks. Neil hea võimalus lähedalt kohal olla, meil hea meel, et keegi sees elas. Natuke kummaline on aga istuda majas, mis uuenduskuuri läbi teinud, ja kus vanast pole põhimõtteliselt midagi alles. Vana oli muidugi nii tuttav ja kodune. Seal sai lugematud korrad olla ja naabrinaisega jutustada, kui meie lapsed omavahel mängisid. Aga ma olen juba seda nutulaulu laulnud, kuidas maja müüdi. See aeg on möödas ja ei tule iial tagasi. Nüüd on uus lehekülg ette keeratud. Ning saan rõõmuga tõdeda, et uued naabrid on lihtsalt lõpmatult kenad ja lahedad.
Olen siin kokku saanud vanade tuttavatega, aga ka päris uutega, kes hellitavad mind ära huvitavate kommikarpidega :-) Seadsin kuus aastat tagasi "Sõbralt sõbrale" poest ostetud diivani ja tugitoolid mugavaks nurgakeseks, kus hea teistega maha istuda, aga muul ajal ka mõnus niisama olla.
Üks külalistest ütles hiljem, et tal oli tunne, nagu oleksime juba vanast ajad sõbrannad. Mul oli täpselt samad mõtted :-) Mu Toronto "naabrinaine" (ta on meist 2km eemal), tuli läbi. Kasutas esmakordselt rongi, kui pärast oma peatuspaika sõitis ja arvas, et suurepärane viis tulevikus linna saamiseks. Läkski kohe järgmisel päeval rongiga Telliskivi rajooniga tutvuma.
Tuli ka mu ülikooliajast püsima jäänud sõbranna, kes on olnud lõpetamisest saati õpetaja. Tema kaudu olen kursis koolisüsteemi sügavama poolega. Muuseas nimetas ta, kui palju noored omavahelises kõnes inglise keelt sisse lükivad. Kas just alati kõige õigemini on juba iseküsimus. Aga mingi segakeel on täiesti olemas, millest lapsevanematel vahel raske aru saada. Kuigi mul on tunne, et Soome noorte keel on veelgi segasem ;-)
Me võime vanainimestena muutuste üle nutta, kuid ega me ilmselt kätt ette ei saa panna, kui need, kes tulevikus meie riiki veavad, just nõnda on otsustanud suhelda. Mul on kuri kahtlus, et inglise keel on hetkel tugeval vallutusretkel, ning kauges tulevikus ehk räägitakse erinevates maailmanurkades mingit oma varjundite ja lisanditega "inglishit". Samas, võib olla me ei peaks üldse muretsema, sest tõlkevahendid on ühel päeval nõnda head ja mugavad kasutada, et võime omas keeles vabalt edasi vadrata.
Olen ka sattunud lugema arvamust, et minusugused blogijad aitavad kaasa keele mandumisele, sest toimetaja ei vaata üle, mis ja kuidas kirjutatud on. Väikestest apsudest me ei räägigi, sest arvutil toksides võivad need kergesti sisse põigata (vahel ma kontrollin siit üle, sest ise oma teksti lugedes jäävad vead kahe silma vahele). Keelekasutus ehk on enam-vähem, kui keegi just täiesti oma stiili peale üle läinud pole. Samas kirjavahemärkidega võime vabalt mööda panna. Viimase osas olen alati arvanud, et keelemehed ise ongi ainukesed, kes teavad täpselt, kuidas neid kasutada :D
Nüüd kukkusin siin pikalt lobisema. Lõppu hoopis üks avastus: Rimi liha- ja peekonipitsa rukkipõhjal. Jah, ei pea kõik saial olema. Rukkist tooted mulle meelidvad :)
Täielik virr-varr on hetkel meie olemine. Põhiline mure ikkagi Toomase isaga, kes nüüd saanud ka ametliku diagnoosi - Alzheimeri tunnustega raske dementsus. Kõlab just sama raskelt nagu diagnooski. Eriti väga lähedastele. Oma kogemustele toetudes, olen juba päris hea mitu aastat Alzheimeri kahtlustanud. Ainult tänu sellele, et läbi panga olen nende haigetega päris lähedalt kokku puutunud. Inimesed, keda tean intelligentsete ja aurkatena, muutuvad äkki tundmatuseni. Ning nendega suheldes tuleb võtta justkui lapsehoidja hoiaku. Olla kannatlik, korrata sama mõtet viis ja sada korda, ning mitte kunagi nendega kurjaks saades. Isegi siis, kui meid süüdistatakse nende rahade varastamises või rünnatakse otse, et ma ei taha neid aidata.
Väga lähedastel pole sugugi kerge leppida sellise asjaga. Võib enda rahustuseks mõelda, et mingid ravimid aitavad, või et ainult mõne ravimi pärast käitub ta nii nagu käitub. Kui otsisin välja Alzheimeri haiguse (jah, see on haigus, ajuhaigus) tunnused ja etapid, siis neid lugedes pidi Toomaski tunnistama, et tõesti suures osas ongi nii. Mis tähendab, et isa on hetkel olukorras, kus ta ilma kõrvalise abita ei suudaks kuidagi iseseisvalt hakkama saada. Mis on ema jaoks raske koorem. Ning ega temagi pole esimeses nooruses. Kusjuures ma mõtlen seda just füüsiliselt, kui keha kipub mitmelt poolt logisema (räägin mina, kelle parem puus hetkel küll hästi vastu pidanud, aga aegajalt ikka endast märku annab). Sest ma arvan, kui pääseme dementsusest, siis meie mõttemaailm on sajaseltki üsna sama, mis kahekümneselt. Jällegi räägin ainult oma kogemusest, kes ma nii paljude inimestega olen pidanud töö pärast suhtlema.
Rääkisin täna Discordi kaudu Mariga, kellega siiani oleme ainult noorte kombe kohaselt peamiselt tekstisõnumeid saatnud. Ta ütles, et oli juba eelmisel aastal Eestis käies justkui vanaisa kaotanud (tüdrukutel oli suurem vahe sellest ajast, kui nad viimati siin käisid). Sest ta ei olnud enam sama inimene. Ma ei ole ühtegi oma vanaisa ega vanaema näinud ja mul puudub kogemus, kuidas lapsena oleks olnud nendega olla. Aga kujutan ette, et see on omamoodi midagi suuremat kui lihtsalt ema või isa. Kirke kirjutas mulle ka ja ütles, et kogu asi on nii kurb. Ja nii see ongi...
Kõige selle kõrval on hea võtta hetk aega endale, ning minna ja osta hoopis poest jäätist. Sest ükskõik millega silmitsi seisame, siis on tähtis ka enda peale mõelda. Et ise sinna muredesse ja kurbusesse ära ei upuks.
Foto emast ja isast on aastast 2014, kui mul väike kahtluseiva, et kõik pole isaga päris nii nagu vanasti. Alati naeratav ja lahke inimene oli rohkem endasse tõmbunud ning tegi asju, mis üldsegi tema aruka meelega kokku ei sobinud.
Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin, nagu mu Eesti-külastustele tavaline, Kalju lava kontserdil. Sihtisin küll Ewerti ja draakonite oma laupäevasel päeval, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tegin kiiresti uue valiku Eplik. Kasar. Pehk. kasuks. Ma ei saa öelda, et nad mul ülilemmikud oleks, kelle lugusid vabal ajal ketran, aga nad on minu meelest väga andekad ja head muusikud. Natuke sarnased, aga samas ka täiesti oma näoga. Kui nad seal oma laule kordamööda esitasid, siis kõik sulandus nii hästi kokku, nagu oleksidki nad üks grupp, kes aastaid kokku laulnud. Tundus ka, et neil pole omavahelise läbisaamisega mingit probleemi, ning üksteise tögamine nii pillutud naljade kui muusikanootidega ei tekitanud paksu pahandust. Või vähemalt lavalt me seda ei näinud.
Eplikuga meenub mulle kohe tema loodud Rapunzeli lugu - ja, jah, ma tean, et Lenna esitas seda ;-) Pehk toob silme ette tema viimase Eesti laulu esinemise. Ja Kasariga käib kaasas Kirsti elab Reykjavikis. Sest juhtumisi tean seda neiut. On nimelt mu hea ülikooliaegse Eesti sõbranna tütar, kes tõesti elas Islandil. Käis seal isegi ülikoolis ja õppis islandi keele ära, kuid kes on nüüd juba mitu head aastat Eestis tagasi. Laul ise oli sündinud, kui Kasar Islandil käimas, ning sealsete eestlastega kokku sai. Vist oli tulnud jutuks, et tüdruku kohta pole ühtegi laulu tehtud, ja nõnda siis sai kohapeal midagi loodud. Kirstit võib näha Ühikarotid seerias mängimas (boheemlaslik Iiris) ja veel ühes olen teda näinud, kuigi väga võimalik, et ta Viljandist tulnud näitlejana on rohkem kaasa teinud.
Mul oli ka sel aastal tore võimalus Kalju lava kohta kirjutada, nii nagu mitmetel teistel. Nende kirjutisi võib siia lugema minna. Ma võtsin küll vabaduse panna kokku väike tutvustuslugu kanada-eestlastele, mis ilmus nende kohalikus ajalehes Eesti Elu. Aga kõigile eestimaalastele soovitan väga minna just sinna kontserdile, sest kogu see õhustik on selline lahe ja mõnus. Pange igaks juhuks tantsukingad ka jalga, sest kunagi ei tea, millal terve lavaesine tantsupõrandaks muutub.
Siin minu artikkel:
Eesti on suvel üks lahe koht, kus olla. Muidugi on ilm suurepärane, või vähemalt parem kui võrrelda seda talvise ajaga. Aga kõige rohkem rõõmustan kontsertide, festivalide, ürituste ja etenduste üle, mis kinnistest ruumidest välja kolinud. Ega igale poole muidugi ei jõua, kuid minu jaoks on olemas üks paik, mis ei jää ühelgi Eesti külaskäigul üle vaatamata. Vähemalt korra jõuan sinna, aga mõnikord lausa mitu.
Selleks kohaks on Padisel asuva Kallaste talu aladele loodud Kalju-lava, mis võib kiidelda oma suurepärase akustikaga tänu looduse poolt justkui kontsertide jaoks loodud amfiteatrisarnasele nurgakesele. Läbi suve käib seal esinejaid igale maitsele. Pileteid ostes võib kergendatult ohata, sest nende arv on kodulehel ära märgitud kui piiramatu. Saab vabalt hommikul otsustada õhtul kontserdile minna. Mis pole sugugi nii tavaline paljude teiste vabaõhuürituste puhul, kus piletid enne minu Eestisse saabumist kadunud kui kuumad saiad. Eks Kalju lavagi puhul on hea mõte populaarsemate esinemistega siiski pääse igaks juhuks ette muretseda, sest külalisi võib sadades kohale saabuda, mispeale korraldajad on piletite müügi peatanud. Õnneks on seda vaid mõned korrad juhtunud. Lava on küll põhimõtteliselt keset loodust ja pealtvaatajatel suur ala istmetega laial oru nõlval, aga kui peaks istuma või seisma üksteisele kuklasse hingates, siis meeldivast elamusest võib kergesti ilma jääda.
Minu side Kalju lavaga algas juba kaksteist aastat tagasi koos selle sünniga. Seda tänu oma väga heale Eesti naabrile, kelle pojanaine on juhtumisi Kallaste talu peretütar Kristina Kuningas. Kristina ongi võtnud üle oma isa poolt rajatud esinemiskohaga toimetamise. Tean, et nii pere kui ka hulk sõpru ning sugulasi on talle toeks, et kõik kulgeks sujuvalt ja probleemideta.
Läbi aastate olen saanud jälgida, millised muudatused seal toimunud on. Kõik ikka paremuse poole. Tänaseks on saanud pikad puupingid värvikatte, mis heitlikule ilmale vastu peaks. Juurde on tulnud eraldi osa, kus võib lisaraha eest näiteks väiksema seltskonnaga kontserti nautida. “Uksed lahti” juba tund enne etendust. Nii saab nõlva ülemisel kaldal asuvast söögikohast või pagariletist midagi maitsvat osta. Pakkuda on isegi pizzat, pannkooke ja jäätist. Ning iseenesestmõista igat sorti märjukest.
Tore on ka näha, et noorimaidki külalisi pole unustatud. Jah, sinna tulles ei pea muretsema, kuhu oma lapsed jätta. Nad võib vabalt kaasa võtta, sest nende jaoks on olemas uhke mänguväljak. Natuke suurematel võib mäeseljal istudes silma peal hoida, väiksemaid aga näeb aegajalt lava ees kontserdile kaasa elamas (kui just seal tants lahti pole läinud). Seda nii esinejate kui pealtvaatajate suureks rõõmuks.
Vaheajal jalutatakse vanu autosid ja põllutööriistu uudistama või minnakse hoopis jänestele ja kitsedele tere ütlema. On veel teisigi loomi ja linde, kuigi ega alati ei tarvitse neile peale sattuda. Mis omakorda hea põhjus uueks külastuseks.
Ja muidugi ei saa ühtegi kontserti ilma suure lõkketa pidada (kui just Eestimaal liiga kuiv pole ja igasugune tuletegemine keelatud). Kõik on ühelt poolt nii tuttav, aga samas tore, kuidas pole ajas seisma jäädud, vaid ajutöö käib täiel hool, et inimestel mugavam ja toredam seal oleks olla.
Soovitan järgmisel korral Eestit külastades mõni Kalju lava kontsert kavasse võtta. Lähedal on Padise klooster, Rummu tuhamägi, Paldiski linn ja Pakri poolsaare otse merre langev kõrge paekivipank. Kiviga on visata Noa-Rootsi ja Valgejärve matkarada.
P.S. Kalju lava sai oma nime Eesti omaaegse tuntud laulja Kalju Terasmaa järgi, kellel kohe kõrval talu oli. Lisaks tuntakse paika kui suvekontsertide paradiisi. Nimi jäi kohale kinni, kui ühel päeval saabus kiri, millel oli Padise asemel Paradiis kirjutatud. Aga mis see Eesti meie jaoks ongi kui mitte paradiis.
