Uus köögimasin Rootsist: Ankarsrum

Kõik sai alguse juba millalgi kümme aastat tagasi, kui järjekordne saiamasin otsad andis ja ma otsustasin, et aitab mõtlemisest, kuidas me Eestisse tagasi läheme ja ei saa ühte või teist köögimasinat kaasa võtta, mille peale me siin kallist raha kulutanud. Ning põhjuseks pole üldsegi see, kas need mu kohvrisse mahuvad või liiga rasked, vaid hoopis praktilisem. Nad lihtsalt ei tööta Euroopas. Või õieti töötavad, aga seda vähem kui minuti, vist pigem siiski mõne sekundi, ja ongi kõik. Mootor läbi, ning suur vaev asjade Eestisse toimetamisega nagu maha visatud. Seda kõike muidugi, kui oled õige otsaga pistiku muretsenud, sest seegi on kahel mandril erinev. Rääkimata muidugi elektrivoolu tugevusest. 

Tagasi Torontosse nüüd oma mõtetega. Mul lausa kirjutatud kusagil, kuidas ma uut saiamasinat ei ostnud, vaid hakkasin vaatama muid taignasegamise variante. Juba siis jäi silma selline hiilgus nagu Anakarsrum, aga kui vaatasin selle hinda, otsustasin siiski edasi uurida. Muidugi oli üsna loogiliseks lahenduseks Kitchen Aid. Segab saia- ja leivatainast, vahustab koort ja munavalgeid, või hoopis roosamannat ja nii aina edasi. Olen KAga üsna rahul olnud. Juurde olen ostnud veel hakklihamasina (mida pole tegelikult ammu kasutanud) ja jäätisekausi (mida kasutasin eile). Kuna ta on mul seisnud köögiletil, siis pole üldsegi mingi probleem seda appi võtta. 

Kõik kulges mu köögis just nõnda, kuni sel sügisel tulin jälle appi sõbrale, kes golfiturniiri üks korraldajatest. Kuna meie kogukonna "põhivara" kringlite küpsetamisel kõigepealt üldse nende küpsetamiste juurest eemale astus (kuigi ta aegajalt vist ikka natuke tegi), ning sel suvel ootamatult pilvepiiri taha läks, siis palus sõber mult jällegi kringleid. Eelmisel sügisel tegin ka, kuid peale seda elasin oma elu rahulikult edasi. Sel sügisel hakkasid asjad hoopis teist rada minema. Äkki ilmus välja teisigi, kes soovisid magusat saia oma üritustele. Loomulikult ei jõuaks ma iialgi 4-6kg tainast käistsi valmis segada. Nii et pidin oma trui KitchenAidi abiks võtma. Siiani on ta vastu pidanud, aga ilmselgelt on tema jaoks üle jõu isegi 2kg, mida mul ühe kringli jaoks vaja. Vaatasin väga murelikult, kuidas masin üsna raskelt ohates ja ägisedes nii rasket tööd tegi. Ning iga kord mõtlesin, kas peab ikka vastu või mitte. Lisaks muidugi eriline tüütus sellega, et tainas ronis pidevalt mööda konksu mootori poole. Pidin kogu aeg seda maha kraapima.

Kuna mul oli aga siin nüüd kringlitega natuke raha kogunenud, siis otsustasin midagi muud kööki muretseda, enne kui KA täiesti otsad annab. Siis oleks mul ju ikka üks veel abiks, saan kasvõi maha müüa, kui otsustan, et rohkem pole vaja. Ja nõnda tulin tagasi oma kunagise "armastuse" juurde. Ankarsrum on Rootsis toodetud köögiabiline, mida seal juba 40ndatest toodetakse.

Liitusin Ankarsrum Facebooki grupiga, kuhu kuuluvad minusugused "unistajad" ja need, kellel masin juba kodus. Mõnel on sama masin 70ndatest! Ja töötab ikka hästi. Eriline selle juures on see, et rootslased ei ole palju muudatusi teinud. Uued kausid, segajad, lisavidinad sobivad ka vanadesse. Välimust on ainult uuendatud ning kujutan ette, et ehk on mootoriski pisut täiendusi tehtud. Ameerika turule tulles lisati küll veel taignakonks, millega siinsed inimesed harjunud on. Aga pühendunud kasutajad ei võta seda sahtlipõhjast isegi mitte välja.

Ma pole mingit statistikat teinud, kuid ütleks, et 95-97% grupi liikmetest, kes ka masina omanikud, on äärmiselt rahul. Vaid mõni üksik satub vahele, kes ei suuda kuidagi uue asjaga sina peale saada. Suuresti muidugi sellepärast, et see töötab pisut teistmoodi. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et vedelad ained lähevad kaussi sisse esimesena, siis alles tasapisi jahu. Segamine matkib rohkem seda, kuidas inimene tainast sõtkub, ja ei rebi seda nagu KA. Kasutajad kiidavad kui siidiselt pehme ja mõnus on lõpptulemus. Ma ei saa veel kaasa kiita, sest pole pärmitainast teinud, aga kohe-kohe :-)

Minu masina esimeseks ülesandeks sai vahukoort vahustada, sest ilma selleta pole kakao üldsegi mingi õige värk ;-) Ja oh, sa poiss! Esiteks käis kõik nii kiiresti, et hea oli, kui ma silmagi jõudsin pilgutada. Õieti küll ei pilgutanud sellepärast, et olin ette hoiatatud, kui kiiresti võib vahukoorest hoopistükkis või saada. Kui siis viimaks lõpptulemust imetlesin, siis proovisin aru saada, kuidas üks asjandus midagi nii vahtu lüüa suudab!?! Kujutan juba ette millised beseed mul hakkavad valmima.

Teisena valmistasin liivataigna (kaks portsjonit korrata). Masina Rootsi päritolu silmas pidades, tegin hallongrottor ehk vaarikakoopad või ütleme parem eesti keeles: moosiküpsiseid. Mul oli just üks video selle kohta siin hiljuti. Kuigi seekord ei pannud külma võid sisse, vaid alustasin toasooja võiga. Mis tuleb esialgu lasta masinas vahule ja alles siis hakata suhkrut lisama.

Praeguseks olen viinud KA alla keldrikorrusele (kuigi eile tassisin tagasi, et sorbetti teha) ja käin ja teen pai uuele. Suuruselt on ta pisut kogukam kui mu KA, kuid samas on pisut madalam. Ning tegelikult vaid mõni sentimeeter laiem ja pikem. Tegin enne ostu hoolikalt mõõtmistöö ära. Mõtlesin ka natuke aega värvivaliku üle, ja kuigi tekkis hetkeks mõte punane või tumesinine valida, siis jäin sama värvi juurde, mis mu KA, ehk siis igavalt hall :-) Siin kõrval laenatud pilt erinevate värvide osas. Ning kuna on levinud ka komme oma masinatele nimesid anda, siis temast sai minu vanaema järgi Miina. Ma pole oma vanaema kunagi näinud, aga vähemalt nüüd olen Miinaga koos ühes köögis. Seiklused Ankarsrumiga jätkuvad minu köögis. Aga milline masin sinul köögis on, või eelistad kõike käsitsi teha?