Jõulune käsitöölaat

Pühapäeval lõppes järjekordne One of a Kind käsitöölaat. Ostsin piletid juba augustis ära, kuigi eks ta ole pisut ettearvamatu, kas ikka lõpuks jõuan sinna. Samas hoian iga pileti pealt viis dollarit kokku, nii et tasub ikka ära. Läksime koos Mari ja ta poolakast sõbra Adiga. Kirke oli juba päev varem käinud. Tavaliselt kõnnime terve saali esimese hooga läbi, peatume, kui midagi huvitavat silma jääb ning haarama kaasa nimekaardid või reklaamlehed koos laua numbriga. Lõpuks istume pingile vaatama, kuhu tagasi tasuks minna. Selline hea mahajahutamise võimalus, et hetke mõjul midagi kaasa ei osta. 

Ainuke, kust ma midagi tavaliselt kohe ostan, on siinse kanada-eestlase tehtud riidest inglike (All Through the House). Kui meie sinna sattusime, olid ta mõlemad tütred müümas. Üks ütles kohe, et Kirke oli juba eile kohal olnud ning teatanud, et tulen ka läbi :-) Küsisin, kas nad võtaks ema käest äri üle, kuid nad naersid, et pigem vist mitte. Üks arvas, et äkki hoopis teeb seda tema väike tütar. Nii tore on tegelikult neid noori näha, kellega saan ikka veel eesti keeles rääkida. Parem oleks, sest nad mu endised õpilased Eesti koolist ;-)

Seekord võtsin kaasa taas kord ühe inglikese, isegi kui mul ta uuemaid ehteid nagu jõuluvanad, lumememmed, päkapikud rääkimata uuema üllitisena pärgasid kodus pole. Eks peab ajaga kaasas käima, sest isegi need, kes truilt tema lauda külastavad, ei jõua tervet oma maja ingleid täis tassida. Või neid kinkida. Ma olen kindel, et tal läheks suurepäraselt, kui näiteks Eestis nendega kaupleks. Kujutan ette, kuidas ta oleks lumisel Raekoja platsil jõululaadal müümas ja ostjad tema laua ümber tungleksid :-)

Laadal on veel üks eestlane (Gnomes by Mari), kes mõni aasta tagasi hakkas taas-kasutuse käigus vanadest kampsunitest päkapikke tegema. Tema laua ümber on ka alati ostjaid. Kuigi Raekoja platsil oleks vist temal rohkem konkurentsi päkapikkude osas. Riidest inglid on hoopis rohkem eripärasemad. Siiani pole veel kedagi samasuguseid näinud tegemas. 

Pean ütlema, et sel aastal tundus müüjaid ja laudu palju vähem olevat. Või olid mõned juba eelmistest aastatest tuttavad palju väiksema laua taga. Sama rääkis ka üks müüjatest, et neid on vähem. Millest on kahju. Keegi nimetas ka, et ta ei taha sinna enam minna, sest "kõik" on edasimüüjad. Tegelikult muidugi mitte kõik, aga eks neidki satu sinna. Kahju, kui käsitöölisi ja kunstnikke vähe. Aga kujutan ette, et laua hind võib olla palju kõrgem võrreldes varasemate aastatega, ning eks nii mõnedki on pidanud viimasel ajal püksirihma pingutama. Eriti veel käsitöölised.

Peale seda, kui olime kõik vahekäigud läbi kõndinud ja maitsnud igat sorti head ja paremat, mida proovimiseks pakuti, seadsime sammud tagasi. Enne ostsime siiski mõne moosipurgi ja maitseaineid kaasa. Proovisime ka teed, mis maitses imehästi, kuid otsustasime, et hind oli liiga krõbe. Jätsime meelde, millest see tehtud (lavendel, sidrunväändik, kummel, kaerakõrred), ning otsustasime ise oma segu kokku panna :-) Vaatasin juba, et kõike oleks Amazonist saada, aga ehk ootame uue suveni, kui osa asju oma aias kasvatame.

Mari sai endale varajase jõulukingi. Balanseerimislaua. Ütles mulle, et tahab tuleval suvel sõprade juurde Kaliforniasse minna ja seal surfamist proovida. Hakkab selle peal hajutama :-) Nii palju kui ma kõrvalt vaadanud olen, siis õnnestub tal see asi juba päris hästi. Kutsub mind ka proovima, aga ma olen siiski hetkel veel oma tervist kallimaks pidanud. Või õieti peaksin tossud jalga panema, et sellele astuda. Eriti algajana, sest muidu võib liiga libe olla ja mina põrandal ninali.

Endale (või õieti perele) ostsin piimakannu. Sellise, mille sisse saab panna piimakoti. Sest Kanadas müüakse osades kohtades (nagu Ontario) piima plastikkottides (läbipaistvad, sinised läbipaistvad või valged), mis ameeriklastele alati hirmsasti nalja teeb. Kui nad vaid teaks, et Eestis saab hapukoortki plastkotis :D 

Ma armastan savist tooteid. Kuigi seekord proovisin suure kaarega kõigest mööda kõndida, kus tegu keraamikaga. Sest ma olen juba liiga mitme savist tassi omanik. Ja mõne kausi oma ka. Aga kui need värvid silmanurgast silma jäid, siis ei saanud mind jõuväelgi riiuli juurest eemale. Peaaegu nagu Eesti lipu värvid ju. 

Küsimus tekkis ka kellegagi, et kann tundus talle liiga suur. Aga tegelikult ei ole. Sest tavaliselt ostame me siin piima nelja liitri kaupa. Ja kotte on kokku kolm. Nii et ühes pakis on kusagil 1.33l piima. Sellepärast ongi meil pisut kogukamat kannu vaja.

Laadal ei ole soovitatav pildistada, kuigi mõne pildi ma ikka napsasin. Meeldis metallist looduspildid, mis jällegi eestlase hinge paitasid. Kuid hinda vaadates otsustasime paidega piirduda ning edasi liikuda.

Mul on alati nii tore, kui saan sinna laadale. Kuigi veel toredam oleks, kui ühel päeval võiksin mõnel Eestis olla. Sel aastal jagas õde otse videopilti Eestist, kus hiidlased oma kraamiga ja esinemistega väljas. Hing kibeles kangesti ise sinna. Äkki järgmisel aastal, sest Kirkegi nimetas, et tahaks just talvel minna. Ma olen aastast 89 ainult suviti Eestis olnud (välja arvatud üks kord kevadel ja kaks korda natuke sügisel). 

Kas mul on nüüd kingitused kõigile olemas? Jah ja ei. Kuna Mari sai juba enda oma kätte, ning Kirkele oleme ka ostnud ühe lõuatõmbamise raua, mis ukse vahele käib, siis ma ei teagi, kas hakkan veel midagi muretsema. Üldse oleme viimastel aastatel rääkinud, et võiksime asjadevaesemalt oma jõulukinkidega hakkama saada. Ei ole veel päris sealmaal, aga liigume tasapisi sinnapoole ;-)