30.01.13

Quebeci köögist: Sucre à la crème ehk koorekomm


Eelmise postituse jätkuks... Milline oli mu üllatus, kui sain teada, et maiustust, mis lapsepõlves üks mu lemmikuid, peetakse Quebeci kööki kuuluvaks (üks "Recipe to Riches" saates osalejatest võistles selle retseptiga). Ma ei tea, kui palju teistes Eesti peredes koorekommi ise keedetud on, kuid minu kodus valmistas seda isa. Mäletan, kuidas see siis hoiule pandi ning oh, seda rõõmu, kui siis jaopärast maiustada saime. Isa rääkis, kuidas kunagi tema ema juba kommi tegi. Olen ise seda mõned korrad valmistanud, kuid pole saanud täpselt sama maitset kätte (panin tunde järgi koort ja suhkrut ;). Vist on küsimus rohkem selles, et lapsepõlvest kaasa toodud mälestused on seotud veel mingite teiste mõjutustega, lõhnadega, meeleoluga, ma ei teagi millega veel. 

Nüüd otsisin konkreetset retsepti, sest Mari hakkas peale käima, et peame ise ka proovima seda teha. Mäletasin, kuidas isa kasutas rõõska koort (35%). Huvitav, et nii mõnigi leitud retsept nõudis hoopis tavalist piima või konservpiima. Arvan, et tavaline koor on siiski see kõige autentsem, sest kes omal ajal konservpiima sai osta :) Quebeci elanikud kasutasid kunagi rõõska koort ja vahtrasiirupit. Mina võtsin lõpuks aluseks siit leitud juhendi. Nüüd, kus kommid valmis, arvan, et minu varasemate katsetuste viga oli või puudumine. Või lisamine andis just selle viimase killukese, mis tõi meelde isa poolt valmistatud kommide maitse. Peab ka meeles pidama, mida rohkem pruuni suhkrut kasutada, seda tumedamad tulevad kommid! Minul oli erinevaid suhkruid täpselt pooleks.

250 ml (1kl) suhkrut
250 ml (1kl) pruuni suhkrut
250 ml (1kl) 35% rõõska koort
1tl vanilli
1 spl võid

Sega omavahel suhkrud ja koor. Lase keema tõusta (võtab umbes 10 minutit). Sega pidevalt. Lase keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Ära unusta segada. Katseta, kas segu on valmis. Pane lusikaga seda külma vette, kui moodustub pehme ümmargune pall, tõsta kõik tulelt ära, lase pisut jahtuda ning sega juurde vanill ja või. Klopi segu (võid mikserit kasutada) veel mõnda aega, kuni see näeb välja läikiv ja ühtlane, ning pane võiga määritud vormi jahtuma. Hoia külmas umbes 10 minutit, lõigu tükkideks ning pane uuesti külma (nii on hiljem lihtsam tükke kätte saada).

29.01.13

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...


Öösel sadas üsna paks lumi maha, hommikuks aga olid taevast alla sadavad lumehelbed juba peenikeseks vihmaks muutunud. Suur sooja ja külma ilma vaheldumine jätkub. Töölt koju tulles sikutasin aga kapuutsi paremini pähe, et vihm prille märjaks ei teeks. Tavaliselt proovin ma ikka viksilt mööda kõnniteid käia (kui need olemas on), kuid täna otsustasin otse üle lumevälja kõndida. Olin hommikul sama teed tulnud ja nüüd olid minu jalajäljed eriti selgelt nähtavad, isegi pisut rohelist muru piilus välja. Astusin täpselt jalajälgedesse, tegin isegi jõnksu sisse. Jõnks tekkis aga siis, kui ma metroo poole kõndides laulsin ning kontrollisin, kas äkki keegi minu selja taga ei ole ning imesta, ega see naisterahvas nupust nikastanud pole :) 

"Lumi tuli maha, ja valgeks läks maa, kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa. Nad istuvad laudas, mis teha, on talv ja paljajalu käia on lume peal halb." Tegelikult ei mäletanud ma peale esimese lause eriti midagi. Hakkasin aga ise sõnu välja mõtlema. Sumpasin siis lume sees ja lasin laulu. Väga kohane käitumine daamile, kes varsti juba pool sajandit siin ilmas ringi sahmerdanud on :D 

28.01.13

Retseptiga rikkaks

Ei juhtu just iga päev, et Kanada nii nutikas on ja mõtleb välja tõsielusaate, mille kontseptsioon isegi väljaspoole riiki õnnestub edasi müüa. Austraalias peaks sel kevadel algama sama saatesari "Recipe to Riches", milles kutsutakse inimesi üles oma kõige paremad retseptid välja otsima ning kokkama. Kui siis arvad, et kokatud toitu sobiks müüa laiemale publikule, siis astu aga julgelt kohtunike ette, kes siis kõigist kõige paremad välja valivad. 

Võistlus käib erinevates kategooriates (magustoit, soolane jne) ning iga võitja rooga kohendatakse vastavalt nõnda, et sellest saab kohaliku suure-uhke toiduketi "Loblaws" toode. Igale tootele kujundatakse ka tore karp, millel lõbusates nootides joonistatud pilt võitjast ning loomulikult ka foto toidust. Praeguseks on siin kaks hooaega maha peetud. Ning iga saate järel ilmuvad ka võitja tooted kohe poelettidele. Esimese saatesarja peale käisime ikka poes ja ostsime prooviks neid asju. Kuid teise puhul vaatasime niisama :) Ehk kunagi ostame ka midagi, kui väga isu peale tuleb. 

Olen ka mõelnud, mida need vaesed kohtunikud peavad läbi elama, kui sajad ja sajad võib-olla tuhanded inimesed nende palge eest läbi astuvad ja oma roogasid  maitsta pakuvad. Palju nad siis õieti seda jõuavad teha. Mul on kahtlane tunne, et osa praagitakse enne juba välja. Nagu üks koduleht soovitab, tasub mõelda, mis võiks läbi lüüa. Ei ole mõtet liiga keeruliste retseptidega tulla, kuigi võiks küll nuputada intrigeeriv toidu nimi, mis tähelepanu endale tõmbab.

Saade ise on üles ehitatud nõnda, et esimeses osas näidatakse kiiresti üle kõige tähelepanuväärsemad kandidaadid, millest valitakse välja kolm. Neid kolme tutvustatakse pisut ning siis lähevad nad edasi suurde kööki, kus valmsitavad oma rooga mitmekordses koguses (sealsete töötajate abiga). Suure tootmisega lähevad nii mõnedki alt, sest ega see polegi niisama kerge lihtsalt numbreid teatud korda suurendada. Nüüd astutakse uuesti kohtunike laua ette, kus proovitakse, kui hästi kokkajatel asi välja tuli. Üks saadetakse peale seda koju. Kaks aga lähevad edasi reklaamifirmasse, kus valitakse parim toote nimi ning reklaamisuund. Mispeale minnakse suurema publiku ette. Kas tänavale, ostukeskusesse jne. kus möödakäijad võivad oma arvamust avaldada (nad täidavad küsituluslehed, kas toit maitses, kas nad ostaks seda, kas soovitaks teistele). Kusjuures need numbrid ei ole määrajaks, kumb võidab. Oluline on ka, kui hästi toodet suuremas koguses valmistada saab.

Kõik retseptid, mis omavahel võistlevad on toodud ära telekanali kodulehel ja ka Loblaws lehel. Nii et kui kellelgi huvi, siis võivad nad kodus järele proovida, mida need kanadalased oma laual pakuvad :)

Sügiseseks võitjaks oli seekord üks kanalasanje retsept. Võistlustules olid ka all pildil olevad tooted. Pean ütlema, et see lasanje jäigi ehk kõige rohkem silma. Nii et mul oli hea meel, kui see võitis.


Esimese hooaja tooted on allpoolsel pildil. Kuna maitsesin neid, siis pean ütlema, et sidrunikook ja toorjuustukook virsikutega (pildil kõige vasakpoolsemad) olid kõige maitsvamad. Võitjaks tuligi sidrunikook, kuigi sealiharoog oli ka väga maitsev. Indiaanlaste pirukas aga maitses pisut imelikult ja kanatoit oli liiga terav meie maitse jaoks. Pistaatsiapähklitega jäätis (india juurtega) oli väga huvitav, kuid pähkleid oleks võinud rohkem olla. Meil jäigi see lõpuni söömata :) Egas nüüd muud, kui ootame aga järgmist saatesarja! 

Ja ehk jõuab sama asi ka kunagi eestlaste hulka :)

26.01.13

Kuidas tähistada sünnipäeva


Pange nüüd kõrva taha, kuidas üllatada 60nda verstapostini jõudnud naisterahvaid. Otsige välja sünnipäevalapse sahtlites peidus olevad rinnahoidjad, muretsege mõni laenuks või hoopis ostke kohe hulgim uusi ning kaunistage majaesine nendega ära :D Vist peab väga hea huumorisoonega naine olema, kellele selline üllatus julgeti korraldada ;) 
Klõpsasin pildi millalgi sügisel, aga kuidagi õnnestus ära unustada. Aga siin ta nüüd on, et ikka häid mõtteid kõigiga jagada :D Siiani olen küll ainult lapse sünni puhul välja pandud kurepilte näinud, aga fantaasial võib ju vabalt lasta lennata.

25.01.13

Mandariinid


Mandariinid seostuvad mul alati jõuludega. Ja eks siingi ilmu need just sel ajal müügilettidele, kuigi praegugi on võimalik poest neid koju tuua. Huvitav on see, et meile tuttava mandariini nime asemel, ilutseb siltidel kiri clementines. Ja siis on veel olemas ka mandarines: Välimuselt on nad ju päris sarnased, isegi suuruse poolest. Kuigi pildil on veel üks sort, mis eriliselt pisike, kuid imemagus (kui teisi müüakse kastikaupa ja suht odavalt, siis minimandariinid läheva müüki kilohinnaga). Kui internetist vastust otsisin, siis clementine peaks olema mandariini erisort. Nime sai ta aastal 1902, kuigi ta vist juba enne seda rõõmsalt kasvas. Üks koht kinnitas, et mandariin on apelsini erisort ja clementine on seemneteta mandariin :) Mine võta kinni, mis on mis, sest maitse poolest on nad ju sarnased. Ja ma pole kunagi eriti uurinud, kui palju ühes või teises seemneid sees on. Olen lihtsalt hästi palju nende kallal maiustanud :)

24.01.13

Kuuseehe... või mitte...


Jõulud on küll läbi, aga panen siia pildi ühest kenast kuuseehtest, mille Mari oma sõbrannaga valmis tegid. Tegelikult polnud see muidugi ehe :) Need, kes keemiast veel midagi mäletavad, saavad ehk aru, et tegemist on mingi molekuliga.  Mina enam hästi ei mäleta, kuid mu lapse sõnade järgi on tegemist polüstüreeni ühe osakesega. Ja veelgi rohkem ära seletatult on see stüroplast, ehk mingi plastiku sort, näiteks joguritopsid pidid sellest tehtud olema. Igal juhul on siin kombeks päris korralikult oma projektideks ehk referaatideks valmistuda. Tihtipeale on need grupitööna tehtud. Kuigi ega see alati kõige etem variant ole, eriti kui mõni üldse ei vaevu osalema. Aga kui on hea grupp, siis lisaks õppimisele, on tore koos aega veeta.

22.01.13

Suvest talve


Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas siin ilm kõigub. Täna hommikul miinus 14 ja umbes kümme päeva tagasi (eelmisel nädalavahetusel) oli Torontos niisama soe nagu külmal jaanipäeval. Kraadiklaas kõikus kohati kusagil 15 soojakraadi ligi! Kuidagi ei tahtnud mahtuda pähe, et kasuka võin rahulikult kappi jätta ning kerge jaki selga tõmmata ning kingad paljaste varvaste otsas välja astuda (mis ei tähenda, et Kirke mul ka miinuskraadidega sama vahel ei tee :)  Õnneks kooli jaoks paneb ta end soojemalt riidesse.)


Eile koeraga jalutama minnes, andsid kõigepealt näpud märku, et isegi labakinnastes võiks neil pisut soojem olla ning siis pistsid varbad ka kisama, kus mu villased sokid on ning parem on pikem jalutuskäik vahele jätta ja koju kiirustada. Ega miinuseid ei olnudki ju nii palju, kuid põhjatuul oli eriliselt läbilõikav. Ilmatargad teadsid kinnitada, et tuulega tekkis tunne, nagu oleks väljas miinus 25. Imestasin ainult kuidas Koko külmast väljagi ei teinud. Ainult tuule tekitatud kahin ja sahin ja kolin pani teda ehmunult ringi vaatama, ning siis kukkus ta mind ikka kodu poole sikutama. Millele ma vastu ei vaielnud.

Eile õhtul polnud Torontos lumest suurt jälgegi, ainult külm oli. Suur soe oli ju meie lume ära viinud. Hommikul ninani sisse pakituna metroole kiirustades, mõtlesin selle lumetu külma peale. Kui aga viimaks maa alt jälle valguse kätte jõudsin, oli terve ilm lume pöörises. Autod venisid aeglasemalt kui teod. Inimesed tõmbasid mütse ja kapuutsiserva ikka allapoole, et tuule ja lume eest kaitset saada. Ise olin nagu valge lumememm, kui Eesti Maja uksest sisse astusin :) Koju minnes aga nautisin seda mõnusat lume krudinat, mis igat mu sammu saatis. Nüüd siis on veel mõned päevad külma ja ekstra lund oodata. Aga nagu meie sõber meenutas, pole see midagi võrreldes meie Quebeci suusareisidega, kui külm kusagile 40 ligi kippus tõusma. Õnneks pole neid kordi siiski liiga palju olnud, muidu hakka või mõtlema, kas tasub ikka nii kaugele suuskama sõita :) 

20.01.13

Uus vidin köögis


Umbes viis aastat tagasi kurtsin, kuidas mu leivamasin katki läks. Nüüd pean jälle sama tegema, metallijublakad, mis ajavad segajat ringi, lihtsalt väsivad ära ning painduvad :(  Nii et leivamasinad peavad mul ainult viis aastat vastu. Tegelikult pole imestada midagi, sest kasutan seda nädalas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkemgi. Saia pole ma kogu selle aja jooksul poest õieti ostnud. 

Seekord ei olnud ma samamoodi meeleheitel, mida teha, sest tegelikult on mul kodus üks teine leivamasin, mille hästi odavalt kunagi Goodwilli kauplusest ostsin (inimesed annetavad oma kasutu vara sinna), ja mida peamiselt taigna tegemiseks kasutan. Küpsetada võiks ka, aga sealt ei tule nii head saiad välja. Esimene mõte oli mul uus leivamasin osta, kuid seekord ehk natuke uhkem, mis muidugi tähendanuks ka suuremat kulu. See suurem kulu viis aga hoopis järgmisele mõttele, et äkki muretseks endale köögikombaini, mis mõeldud esmalt taigana segamiseks. Küpsetan päris palju (viimasel ajal ühe saia variandina kooriksaiu) ning nüüd teen ka oma leiva, mis tähendab, et kasutan palju rohkem ahju. Mis see saigi sinna kõrvale küpsema panna on. Olen küll siiani hoidnud eemale sellistest elektrilistest abimeestest, ikka mõelnud, et eks kätejõuga saa ka asjad aetud, kuid eks need masinad tee elu natuke lihtsamaks ;)

Tegin pisut uurimistööd ning lõpuks langes otsus KitchenAid Artisan Stand Mixeri kasuks. Amazon pakkus seda üsna soodsalt, nii sai ka tellimus sisse pandud. Imekiiresti jõudis masin koju ning sai ka kohe ära proovitud. Kõik tundus hästi minevat, kuni see hakkas imelikku kriuksuvat häält tegema, ise usinalt tainast edasi segades. Kirke soovitas mul kõrvaklapid muusikaga peale panna :) Mari uuris internetist võimalikek põhjusi. Mis iganes see ka ei olnud, tõenäoliselt kruvid lahti, nagu keegi kirjutas, otsustasin masina tagasi saata ning uue nõuda. Ekstra super kiiresti oli juba kaks päeva hiljem uus masin kodus! Tellisin ka kohe lisaks klaasist kausi, originaalkarbis oli metallist kauss kaasas. Kaks kaussi on aga mõne taigna puhul päris hea omada. Õnneks on masin päris paraja suurusega, tegelikult väiksem kui ma arvasin. Mahub isegi mu väiksesse kööki lauanurka seisma. Kuna tõenäoliselt kasutan seda nädalas samamoodi vähemalt kaks korda, siis on hea, kui ta kogu aeg käepärast on. Liiga raske oleks seda kusagilt kapist pidevalt välja ja sisse tõsta.

Nüüd olen seda mitu korda kasutanud ning väga rahul (täna tegin lausa saia-, kukli- ja pelmeenitaigna). Mõne minutiga on tainas kokku segatud. Eks ma pea natuke neid saia retsepte üle vaatama ja katsetama. Kõige suurem vahe võrreldes leivamasinga on pärmi lisamine. Kuna siin on enamasti ainult kuivpärm kasutusel, siis leivamasina puhul tuleb see kõige viimasena jahu peale panna, kuid mixeriga pean alustama pärmiga, mis vaja soojas vees lahustada. Tegelikult olen ka mõelnud, et saia võiks samuti juuretisega tegema hakata, täpselt samamoodi kui leiba. Siiani on see küll mõtteks jäänud, aga ehk varsti. Eks siis annan teada.

17.01.13

Kinost raamatupood


Torontos Bloor West Village rajoonis asub üks huvitav hoone, kus veel 1999. aastal tegutses kino Runnymede Theatre. Nüüd on selle asemel hoopiski raamatupood. Ehitatud 1927.aastal vodevilli teatriks, muudeti see 30ndate lõpul kinoks. Interjööris on väga palju säilitatud vanast, taamal on selgelt näha, et see pole niisama tavaline ruum, kus raamatud müügiks. Sama tüüpi teatreid on Kanadas vaid kolm alles.

Samas on huvitav, kui kaua see raamatuid müüb, sest nagu statistika kinnitas, suurenes möödunud jõulude ajal kõvasti e-raamatute ja -lugejate müük. Ühelt poolt kurb, et paberraaamtute vastu huvi väheneb, teisalt hea meel, et uued võimalused tõenäoliselt just nooremaid lugemise juurde tagsi toovad.

14.01.13

Läbi laulu Eesti ajaloo juurde...

Kes oleks arvanud, et meil oli vaja Tujurikkuja laulu, et äratada mu lastes suuremat huvi Eesti ajaloo vastu ;) Vaatasime videot vana-aastaõhtul ja hiljem uuesti. Ning siis hakkas mu noorem uurima, mis õieti küll Eestis toimus. Siiani olen aegajalt mõnest asjast ikka rääkinud, kuid paistab, et see on kõik jäänud kuidagi kaugeks (välja arvatud ehk minu vanaisa Siberisse saatmine ja maha laskmine). Arvestades, et kummalgi pole ajalugu koolis lemmikainete hulgas, on selline "ärkamine" päris tähelepanuväärne. Või ehk lööb viimaks pisut läbi minu huvi ajaloo vastu ;) Ma oleks hea meelega ajalugu õppima läinudki. Viimaks otsustasin selle vastu, sest ei tahtnud hakata nõuka-aja valesid koolis õpetama (ja mina olin üks nendest, kes läks ülikooli ikka õpetajaks õppima, olin valmis pedagoogide kooli minema, kuid see on pikem lugu, miks ma ikka Tartusse sattusin :).

Igal juhul veetsime mõnusalt koos vähemalt terve tunni, kui me koos arutasime, mis siis eestlased läbi sajandite on pidanud läbi elama. Isegi isa käis imestamas, mis toimub ja kust see huvi küll tuli :D

Hiljuti ilmus kohalikus eestlaste lehes "Eesti Elu" artikkel Dr.Aigi Rahi-Tamme kohta, kes peab väga oluliseks "raskete aegade teadvustamist nooremale põlvkonnale". Nüüd olen aga selgelt aru saanud, kui ikka huvi puudub, siis midagi ei aita. Ei katse ajaloost võimalikult põnevalt rääkida või isegi lapse meelitamine: "Loe, see on  huvitav raamat ajaloo kohta!" P
luss meeleheitlik katse last ära osta: "Ma annan sulle viis dollarit, kui loed läbi raamatu, mis põhineb Eesti ajaloosündmustel!" Mille peale saan ainult külmalt vastuse: "Sa tead, et mind ei saa ära osta!"
Nii annad lõpuks alla ning lepid olukorraga. Õieti ei lepi, aga mida siis teha... 


Kirke on mul tegelikult see suurem huviline, kes tuleb ise küsima ja uurima (Maril praegu koolis kiire, sel nädalal matemaatikas eksam). Vaatasime uuesti video üle (pausidega) ning ma seletasin selle üksikasjalikumalt lahti. Nii tore oli näha, kuidas Kirke mõne fakti puhul rõõmsat äratundmist ilmutas (näiteks Taara koha pealt, võrdluseks skandinaavalste Thor, mis talle tuttavam oli). Laulusõnad Kalevipojast panid lapse silmad särama, ning ta küsis, kas ta võiks selle eepose läbi lugeda!?! Minu laps, kes eriliselt oma lugemist valib, ning pigem anime ja manga fänn on, tahab eesti keeles eepost lugeda!!! Ma otsisin siis raamatu välja (jah, meil on see siin olemas :D), kuid kõrvale leidsin siiski ka õhema tekstiversiooni). Suur raamat teda ei ehmatanud. Põnevusega lõi ta kaaned lahti ning veeris esimese salmi kõvasti ette, ning ma näitasin ka viimast salmi (mis mul endal juhtumis siiani ikka peas on). Soovitasin peale seda esialgu lihtsam raamat kätte võtta, ning ma lubasin tal kõrval olla, et vajadusel seletusi jagada. Eks vaatame, kuidas selle asjaga läheb :)


Samas raamaturiiulis eepost otsides, leidsin sügisel ostetud raamatu, mis on minuvanuse kanada-eestlase poolt kirjutatud ja käsitleb küüditamisteemat teismelisest tüdruku silmade läbi. Kirjutasin pisut sellest siin. Lootsin siis, et lapsed on nõus seda lugema, kuid nagu nimetasin, ei aidanud ka äraostmine ;) Eks nad oleks minu näägutamise peale selle ka viimaks ehk läbi lugenud, aga ilmselt sama tundetult, kui nad varem ajalugu jälginud on. Andsin raamatu Kirkele ja kui veel tuletasin meelde, et tema Eesti kooli klassikaaslaste kaksikute Sonja ja Kenni ema on selle kirjutanud, siis polnud enam juttugi, et ta raamatut ei loeks. Reedel koolist koju jõudvale lapsele ust avades, avastasin ta nina raamatus seismas. Ta oli koolist koju jalutades lugenud. "See on väga kurb lugu! Aga mulle väga meeldib!" oli tema arvamine. "Tead, mind huvitab Eesti ajalugu palju rohkem kui Kanada oma!" seletab ta veel säravil silmil ning vaatab uuesti video üle (tal on osaliselt sõnad juba peas, just need räpi omad, mis konkreetselt ajalugu puudutavad). Justkui terve uus maailm on ta silme ees avanenud :)

Väga õpetlik lugu minulegi, punnita, mis sa punnitad, kuid kunagi ei tea, kus see nupp peidus on, mis lapses mõne asja vastu huvi äratab. Äkki peaks paluma rohkem selliseid innustavaid laule ;) Hetkel võtame aga uuesti ette "Tuulepealse maa", mis eelmine kord millegipärast pooleli jäi. Nüüd vaatavad neiud seda kindlasti hoopis teise pilguga.

13.01.13

Vastandid...


Sõbrad... vastased võitlusringis...
Istusin nende taga ning äkki märkasin sama soengut, erinevat juuksevärvi... punast ja blondi neiut omavahel juttu ajamas. Pilt on viimastelt karatevõistlustelt.
Laupäeval oli nende dojos tavapärane aasta alguse üritus - kagamai biraki. Kõik halb majast välja ja hea sisse! Küpsetasin kaasa apelsinivahvleid (krumkake).

12.01.13

Päikse vastu


Huvitav, kuidas omal ajal sai rannas peesitatud ning end pigem kreemitatud, et päike ikka külge hakkaks. Eks siis sai ka pärast end hapukoorega määritud, et pisut leevendada päiksepõletust. Nüüd ma enam ei hooli, kui pruuniks mu nahk põleb. Õieti ei põlegi pruuniks, sest enne lähen ikka punaseks. Nii et seekord haarasin letilt kaasa kreemi, millel lausa 60 peal. Ning igal hommikul mäkerdasin end sellega kokku kuni varvasteni. Mäletan, kuidas aastaid tagasi St.Marteni saarel puhates, alt jalagede pealsed ära unustasin ning hiljem ei saanud õieti käiagi ega kingi jalga panna, sest need olid nii põlenud. Tomil oli poole nõrgem abivahend kaasas, mida sai pihustada. Ütlesin, et kaks võimalust, kas ta ajab kõik karvad maha või kannatab pihusti ära :) Tegelikult oleksin vist pidanud sama kasutama, sest kahtlustan, et see minu eriti mõnusalt troopiliselt lõhnav kreem meelitas ligi mingeid sitikaid, kes mind päris korralikult ära sõid. Tegin siis hotellis hammustustele viinakompressi. Vähematl läks viin asja ette ;D



Tagasitulles imestasid sõbrad, kas me ikka kusagil käisime, või istusin äkki hoopis kodus ja lugesin ainult raamatuid :) Käisin ikka, isegi foto on olemas, et mina ise kõik need pildid klõpsisin ;)

11.01.13

Costa Rica...


Veel viimaseid fotosid Costa Ricast :) Kokkuvõttes ütleks, et väga kena koht, kuhu võiks kindlasti uuesti minna.


Kuidas taimi istutada...


Sedasorti linnuke hoidis hotellile päris ligi. Ilmselt leidis sealt lihtsamalt toitu :)


Pisut kohalikku kunsti lennujaamas.


Viimased pildid enne lennukiga ülestõusu. Jälgisin põnevusega kohalike töötajate tegemisi.


Ehk ühel päeval satume jälle uurima, kuidas uhiuus hotell, kus peatusime, välja näeb...

10.01.13

Costa Rica liivadel

Rannas oli päris hea silmad lahti hoida ja oma jalge ette ka vaadata :) Erakvähid leiavad endale sobiva "maja", kuhu peitu pugeda. Kui käid, siis on nad seal sees vagusi, kui jääd vaikselt seisma, siis varsti julgevad nad jälle näole anda.




Ma ei kujutanud ette, et nende väikeste tegelaste silmad on tõesti nõnda imelikult väljas :) Kõige lähem kokkupuutumine on olnud laste multikas: Spondge Bog.


Ja siin veel mõni krabi...




09.01.13

Costa Rica majad ja inimesed


Klõpsisin hulgaliselt pilte majadest, millest mööda sõitsime. Neid oli laias laastus... uhkeid ja päris õnnetuid. Kallimatel olid akendel trellid ees või kõrged aiad ümber. Nagu hiljem lugesin, ikka selle eest, et vargapoisse eemal hoida. Teisalt pidi hästi mõjuma, kui vähemalt üks inimene kodus. Siis ei kiputa ka sisse murdma.


Costa Ricas on turism suur äri, mis tähendab, et väga palju inimesi saavad tööd just sel alal. Pean ütlema, et hotellis nägime pidevalt ringi toimetavaid inimesi, kes proovisid kõike uhke ja säravana hoida. Muide tööle võib saada ka selle kollase koolibussiga. Ning tänu sellele, et turism on nõudnud ka teede parandusi, on tee tööle palju kiiremaks läinud. Mõnda aega tagasi pidid vaesekesed juba poole öö pealt üles tõusma, et lapsed saaks kooli saadetud ning ise õigeks ajaks kohale jõutud.

Huvitav on, et riigi töötute arv võiks palju suurem olla, kui see on. Väga palju on töökohti, mis maksavad küll vähe, kuid annavad mingisuguse sissetuleku. Eriti põllumajanduses. Samas ei saa me ainult kuuldu põhjal järeldusi teha, kui pole ise seal elanud...  Kui selline majake kõrgel künkal oleks, nagu allpool oleval pildil, siis ei ütleks ehk sellestki ära ;)


08.01.13

Ahvipoisid


Nii nagu üks turismireklaam väidab, pole Costa Rica reis midagi ilma ahve nägemata :)  Meie siis nägime neid ka pisut. Üks oli lausa nii julge, et andis peaaegu terekätt ning hüppas isegi ühele laevale, mis temast mööda sõitis. Väga levinud on valgenäoline ahv ehk capuchin. Pidi olema kõige nutikam ahv seal maal. 


Ühe huvitava fakti õppisime, et ahvile ei tasu eriti laia suuga naeratada, sest hammaste paljastamine tähendab ähvardust. Me siis proovisime võimalikult tõsiste nägudega olla.


Kaks ülemist pilti laenasin Tomilt, kes üksi käis mingit mäekest vallutamas. Ta põrkas seal kokku mõne eriti aktiivse ahviga, kes ka oma akrobaatilisi oskusi ei jätnud demonstreerimata. Tom oli vist üsna üllatunud, tal ei jätkunud aega palju naeratada, nii jäi ta kenasti ahvide rünnakust puutumata. Ahvid olid ka meie hotelli ümber metsas ja nii mõnigi nägi neid seal toimetamas. Meie eriti rõdul ei istunud, nii jäid nad meil seal nägemata.


Lisaks eelnimetatud ahvidele leidub Costa Ricas pisut suuremat sorti mono congo (hispaania keeles) ahvi. Inglise keeles on see howler monkey, mis eesti keeli peaks olema vist möiraahv. Väga tugeva möriseva häälega hõige on tal, mis võib hirmuvõdinaid tekitada. Kuid hoolimata sellest pidi ta olema üsna rahumeelne olevus. Lisaks on neil veel kaks liiki, kuid neid me ei näinud. Ehk järgmine kord ;)

07.01.13

Krokodillid


Kõige põnevam oli kindlasti suurte krokodillide nägemine. Nagu juba mainisin, oli hotelli ranna kõige kaugemas otsas hoiatus: Ettevaatust krokodillid! Seal poleks ma just küll hea meelega ühegagi silmitsi seisnud. Aga nõnda eemalt paadi pealt oli ikka väga põnev. Costa Rica krokodillid on ameerika krokod, kelle pikkus võib mõnel kuni 6 meetrini ulatuda. Nagu olen lugenud, pole sugugi ebatavaline, et need krokodillid ründavad inimesi, kuigi selliseid asju just suure kella külge ei riputata.


Nägime päris mitmeid krokodille, rohkem jõe suudmes, kus kallas lamedam. Järsust kaldast ei saa nad ju üles. Kõige uhkem esindaja oli seesama neemenukil peesitav isend, kellest sain kohe mitme nurga alt hulga pilte :)

06.01.13

Iguaanid


Üheks esimeseks suuremaks loomariigi esindajaks oli Costa Ricas iguaan. Üks isend istus mõnusalt päikese käes peesitades turismikeskuse katusel. Hiljem paadiga mööda jõge sõites nägime neid aga nii palju, et mingil hetkel tekkis üleküllastus :) See tähendab, et fotot ei püüdnud, imetlesime niisama.


Kes leiab üles iguaani? Kes leiab üles nahkhiired? Iguaani märkamisega pole ehk probleemi, ainult nahkhiired võivad pähkliks osutuda. Loodus on eriti kaval olnud ning õpetanud neile kavala mooduse, kuidas ära pette neid, kes nahkhiirte kallal armastavad maiustada. Puutüvele seatakse end kenasti ritta, moodustades tumeda riba, mis meenutab eemalt madu. Eriti kui nad veel natuke liigutavad ka. Mul on hea meel, et meie giid vaevus sellest jutustama ning meid ka lähemale viis. Hea ka, et paadil katus oli, sest ega iguaan vali, kus ja milla ta "asjal käib" ;)

05.01.13

Palo Verde rahvuspark Costa Ricas


Nüüd, mil Toronto lumekatte all, võiks ju veel Costa Rica reisi meenutada. Vahepeal on nii kiire olnud kõigi pühade ja aastavahetusega :) Kõige meeldejäävam oli kindlasti paadireis Palo Verde rahvuspargis. Costa Ricas on 26 rahvusparki (27% riigi alast on kaitse all) ning ökoturism on maailmatasemel. Nende tegevust seatakse paljudele teistele eeskujuks. Costa Rica on oma liigirikkuse poolest 20 esimese riigi hulgas. Seal on üle poole miljoni liigi, maailmas üldse leiduvatest liikidest leiab lausa 4% selle pisikese pinna pealt (kõige tihedam bioloogiline mitmekesisus maailmas). Sajad liigid on sellised, mida leidubki ainult Costa Ricas (konnad, maod, sisalikud jne)! Koos Panamaga moodustab Costa Rica justkui silla kahe Ameerika vahel, mis tähendas nende erinevate kontinentide fauna segunemist. Lisaks peatuvad paljud rändlinnud seal. (Loe siit rohkem looduse ja loomade kohta). Mureks on puude mahavõtmine, kuid nagu aru sain, on nad palju õppinud oma vigadest ning samal ajal käib ka laastatud aladele puude istutamine.


Olime jõe peal kokku umbes kaks tundi. Kõige enam meelitas sellest osa võtma lubadus KINDLASTI loomi ja linde näha. Ning pettuma me ei pidanud. Ole aga lahti ja muudkui plõksi pilte. Ainult suure pildistamise tuhinas olkes võinud paat kergelt kummuli käia, sest mõned arvasid, et oma kohalt peaks üles kargama, et teiselt poolt mõni pilt napsata. Meie giid sundis siiski kõik kohtadele ning lubas, et huvitavamates kohtades keeratakse teine külg ette. Peale seda istusid kõik kenasti kohtadel, kellelgi ei olnud soovi krokodillidega koos vette ujuma minna :) Ja veel üks vihje, tundub, mida varem jõe peale saada, seda rohkem näed. Nii pole teised uudishimulikud turistid loomi eemale hirmutanud.

Hästi tore hommikupoolik sai Costa Rica looduses veedetud. Tunnistan, et on ikka teine asi loomaaia asemel loomade-lindudega looduses silmitsi seista. Lisaks veel pisut põnevust, kui kohalikud paadijuhid otsustasid proovida, kumma mootor ikka vägevam on, nõnda et vesi kaugele-kõrgele pritsis.