Suvest talve

Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas siin ilm kõigub. Täna hommikul miinus 14 ja umbes kümme päeva tagasi (eelmisel nädalavahetusel) oli Torontos niisama soe nagu külmal jaanipäeval. Kraadiklaas kõikus kohati kusagil 15 soojakraadi ligi! Kuidagi ei tahtnud mahtuda pähe, et kasuka võin rahulikult kappi jätta ning kerge jaki selga tõmmata ning kingad paljaste varvaste otsas välja astuda (mis ei tähenda, et Kirke mul ka miinuskraadidega sama vahel ei tee :)  Õnneks kooli jaoks paneb ta end soojemalt riidesse.)

Eile koeraga jalutama minnes, andsid kõigepealt näpud märku, et isegi labakinnastes võiks neil pisut soojem olla ning siis pistsid varbad ka kisama, kus mu villased sokid on ning parem on pikem jalutuskäik vahele jätta ja koju kiirustada. Ega miinuseid ei olnudki ju nii palju, kuid põhjatuul oli eriliselt läbilõikav. Ilmatargad teadsid kinnitada, et tuulega tekkis tunne, nagu oleks väljas miinus 25. Imestasin ainult kuidas Koko külmast väljagi ei teinud. Ainult tuule tekitatud kahin ja sahin ja kolin pani teda ehmunult ringi vaatama, ning siis kukkus ta mind ikka kodu poole sikutama. Millele ma vastu ei vaielnud.

Eile õhtul polnud Torontos lumest suurt jälgegi, ainult külm oli. Suur soe oli ju meie lume ära viinud. Hommikul ninani sisse pakituna metroole kiirustades, mõtlesin selle lumetu külma peale. Kui aga viimaks maa alt jälle valguse kätte jõudsin, oli terve ilm lume pöörises. Autod venisid aeglasemalt kui teod. Inimesed tõmbasid mütse ja kapuutsiserva ikka allapoole, et tuule ja lume eest kaitset saada. Ise olin nagu valge lumememm, kui Eesti Maja uksest sisse astusin :) Koju minnes aga nautisin seda mõnusat lume krudinat, mis igat mu sammu saatis. Nüüd siis on veel mõned päevad külma ja ekstra lund oodata. Aga nagu meie sõber meenutas, pole see midagi võrreldes meie Quebeci suusareisidega, kui külm kusagile 40 ligi kippus tõusma. Õnneks pole neid kordi siiski liiga palju olnud, muidu hakka või mõtlema, kas tasub ikka nii kaugele suuskama sõita :)