Igemeplastika järgne "paanika"

Kanada päeval olime Mariga siin kodus häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kust saadi tükk igeme jaoks, hakkas veritsema, mis ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Op ise tehti sellepärast, et ühe hamba ige oli päris kõvasti taandunud. Mari arvates oli ilmselt tegemist ta breketitega, või õieti kinnitusega, mis tal alumiste hammaste küljes ikka olemas. Teisipäeval toimus siis igeme plastika/siirdamine, ehk siis seestpoolt suulae äärest võeti üks tükk, mis istutati uude kohta. Arst jäi ise väga rahule, sest tükk oli tavalisest suurem. Mõnikord nad teevad lausa kaks opi, et nii suurt ala katta. Sellest hoolimata peaks neljandal päeval kõik juba paremas olukorras olema, aga siis see veri...

Eks me otsisime lahendusi, lugesime kaasa antud kirjandust ning loomulikult ei saanud internetis surfamata jätta. Panime haavale marlit peale (või mis iganes need imenduvad lapikesed on, mida tänapäeval kasutatakse) ning siis teepakke. Need vaja külma veega märjaks teha ning suruda haava vastu. Maril oli ka kaks telefoninumbrit, millele vajadusel helistada. Lausa arstide isiklikud, et igal ajal saaks neid kätte. Arvestades Kanada päevaga väga eluline, sest enamus inimestest pidutseb! Jätsin sõnumi arsti numbrile, kes oli protseduuri teinud. Maril oli oma kompressidega raske rääkida. Kui keegi kohe tagasi ei helistanud, võtsin kontakti med õega 811 numbril. Proovisime vältida ER/EMOsse minekut, kuigi med õde (õieti küll "vend") arvas, et ilmselt on parem, kui ikka saame kellelegi ette näidata. Vahemärkusena veel, et esimest korda olin olukorras, kui kuulsin, kuidas küsiti, kas oled sündinud naisena ja identifitseerid end naisena. Ma tean, et see ilmselt ärritab teatud inimesi, aga minu meelest on kena, kui arvestatakse teistega. Minult see tükki küljest ei võta. Ja kuna olen üsna lähedalt kokku puutunud nendega, kes elavad kogu asja väga rängalt üle, siis good for them, et neist hoolitakse.

Tagasi meie juurde... Enne teele asumist vaja veel koerad kiiresti välja lasta, kui peame pikalt terve õhtu pluss ei tea kui kaua veel esmaabis arsti oodates veetma. Unustasin telefoni maha, nii et kui uksest sisse astusin, proovis Mari juba rääkida arstiga, kes oli tagasi helistanud. Tulin siis vahele, nii et neiu kirjutas mulle aegajalt, mida pidin edasi ütlema :-) Ühel hetkel küsis itaalia juurtega ilmselt üsna minuvanune arst What is your background? Et ma nii rahulik olen ning valmis tegema, mis ta ütleb. Loomulikult mõtles ta, millega ma tegelen või mis haridus, aga mul lõi mingi patriootlik joon välja ning teatasin, et olen eestlane, et eestlased ongi sellised. Noh, tegelikult muidugi mitte vist päriselt, sest mäletan, kuidas ülikooli ajal sõjalise õpetuse käigus, mis meile oli muidugi hoopis med õpetus, olin mina üks vähestest, kes oli valmis teistele B-vitamiini süstima :D Teiste jaoks tundus see liiga õudne.

Ma ei teagi, mis mu sees toimub, paanika on küll viimane asi. Meenub veel üks juhus Mariga, kui ta väikese tüdrukuna külas olles pea klaasist laua pihta ära lõi ning laubast palju verd voolas. Olin kodus, aga ilmusin kohale, kui Toomas helistas. Tahtsin siis lapse laupa puhastada ja uurida, mis täpselt juhtus, aga kaasa hoidis kramplikult tüdrukust kinni ning kätt mingi sidemega laubal ja ajas mind pahaselt eemale. Kui siis kiirabi (õieti küll tuletõrje, sest kes kõige lähemal, tuleb ka) peale mind saabus, tuli välja, et haava peale polnud nüüd küll keegi midagi pannud :D Olen seda lugu kindlasti juba jutustanud, aga EMOsse meid ei viidud, sest kliinik, kuhu saab igal ajal sisse marssida, oli kindlasti parem valik. Oli küll, sest kes siis keelduks aitamast last, kes üleni verega koos, isegi kui järjekorras juba natuke aega istutud. Aga see selleks.

Igal juhul arvas arst minu eestlaseks olemise peale, et ta on ennegi näinud, kuidas Ida-Euroopast tulnud inimesed on hoopis teistmoodi, kangemast puust. Nimetas, et kindlasti sellepärast, mis me pidime kõik läbi elama. Tegelikult väga armas temast sellist asja ära märkida ja isegi teada. 

Mari verejooks jäi õhtuks pidama. Saatsime veel muretsevale arstile sõnumeid, kas kõik korras. Ilmselgelt oli ta pidutsemas, sest vestluses nimetas, et kõnnib vaiksemasse kohta, kus keegi ei sega. Mari polnud terve päeva õieti söönud, kuid keeldus ka nüüd igaks juhuks midagi suhu panemast. 

Hommikul helistas arst uuesti, et uurida, kuidas on. Oli nüüd golfiväljakul, aga mõtles ikka meie peale - arvestades, et kogu lõbu läks maksma peaaegu viis tuhat dollarit, siis parem olgu muretsetud ;-) Oli ka põhjust, sest natuke verd oli jälle tulnud. Kuid õnneks mitte midagi hullu. Nüüd avastasime ka, et infokaante vahel, mis Mari oli juba konsultatsiooni ajal saanud, leidus retsept kangema valuvaigisti, antibiootikumide ja loputusvedeliku jaoks. Need oleks pidanud kohe enne opi välja ostma. Noh, vaene laps oli siis võtnud 600mg asemel 400mg ibuprofeiini. Lisaks veel paratsetamooli. Aga sai valuga hakkama. Loputas ta hoopis sooja soolaveega, mida ka soovitati. 

Eile oli tal ikkagi valu sees olnud, aga kuna ta ei tahtnud suhu midagi pista, siis läkski nii, et täna saab ta juba ilma ravimita hakkama :) Ilmselgelt tuli siin välja ühe inimese noorus ja kogenematus. Kui pole õieti põhjust arstide vahet käia, siis ei tarvitse kõigele täpselt pihta saada, mis nad räägivad. Ja kui neid pabereid siis lehitseda, kust võib ta teada, milline see retsept välja näeb, kui ühtegi sellest pole varem kunagi saanud. Või vähemalt siis, kui ta "suur" on olnud. Aga see selleks. Eks me õpigi ju terve elu.

Ma tahaks jälle öelda, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi ega lõplikult ei saa seda veel hõisata, enne kui kõik paranenud. Kahe nädala pärast teisipäeval vaatavad nad kõik jälle üle. Eks siis kuuleme, kui hästi kogu asi läks ja kulgeb.

Ja kui keegi imestab, miks me nii palju raha välja käisime, siis kahjuks pole hambaravi tervisekindlustuse all. Töö juurest on olemas lisakindlustus, kuid Maril katab see ära ainult kaks tuhat dollarit. Mis on juba selle aastaga ära kulutatud. Tal tõmmati ju hiljuti tarkusehambad välja. Väike valgusekiir paistab küll kusagil tunneli lõpus, sest valitsus tahab sisse viia tulumaksumuudatuse (või on juba viinud), mispuhul teatud sissetulekuga saad hambaravi kulutused tagasi. Praegu saad neid ka med kulude alla panna, kui oma taskust maksad, kuid siis tuleb ainult mingi protsent tagasi. Väga õige otsus aidata vaesemaid, sest hambad on ikkagi nii tähtis osa sinu tervisest. Kui sul siis selleks raha pole, hakkavad muud hädad kimbutama.

Aga Mari on ju meil kange tüdruk, just nii nagu eestlastele kohane ja nagu pildil näha. Ma ei hakanud koledaid igemepilte siia panema ;-) Ta on kõvasti teinud bouldering - mööda seina ronimist, sellest ta sitked tugevad musklid.

Aiatööd

Kui nüüd otsast peale alustada, siis niipea kui Toomas mul siit kodust lahkus, läksin mina aeda ning alustasin seal suurt "rahmeldamist". Kaasa on mul muidugi iga kord ära minnes hirmus mures, millega ma jälle hakkama saan :-) Ma ei teagi, miks mul selline tuhin just siis peale tuleb. Ilmselt vist sellepärast, et me oleme mõnes osas väga erinevad. Ma mõtlen asjad ikka enda jaoks põhjalikult läbi, kuid mulle meeldib tegutseda üksi. Sest siis ei ole vaja väga aru anda, mis ja kuidas, sest vahel teen muudatusi käigu pealt (nagu kohe selgub ka). Tahan asja ära teha, selle asemel et mõelda, mis muu võiks parasjagu tähtsam olla. Mis tähendab, et me ei jõua mitte kunagi lõpusirgele ühegi asjaga :D Nagu tänapäeval armastatakase end kuidagi defineerida, siis olen vist ka mingis spektrumis - või vanasti liigitati meid äkki sodiaagimärkide ja hiina kalendri järgi ;) Ma võin mõne asja väga põhjalikult ette võtta, nii et kõik on viimase peale tehtud ja korras, ning hirmsasti häirib, kui mõni asi läheb viltu (siis ikka uuesti) või jääbki kuidagi poolikuna ripnema. Samas võivad mul mõned asjad nii pea peal olla kui veel annab olla. Kuni jõuan nendeni ja need ka korda sean. (Sattusin just eile TikTokis peale ühele arvamisele, et meie põlvkonnast, need, kes ikka elus, on väga karastatud, ja kuna polnud mingeid ravimeid ega psühholoogilist abi, siis meie hulgas võib väga kummalisi isendeid olla. Õieti see oli aastatel 1960 kuni 1980 sündinute kohta).

Seekord polnudki muud suuremat esialgu ees, kui et hekiga tuleks lõpuks midagi ära teha. Tegingi, kuigi alustasin vist liiga hoogsalt. Küll see tagasi kasvab. Kui ma siis seal toimetasin, siis mõtlesin, et mul pole mitte kuhugi panna kasvama mu hibiskuse põõsaalgatisi, sest koht, mida tahtsin kasutada, on meil sõnajalgade pool vallutatud. Täiesti omal käel, mitte meie loal. Nii ma siis mõtlesin, et äkki koristaks ära parempoolse naabri aia ääres oleva puuriida (millest mul pilti pole, kuid see oli pigem risuhunnikuks muutumas ja minust juba kõvasti üle pea). Kuna olin heki tagant ära korjanud oksarisu, siis vaatasin, et saaksin hoopis sinna taha halud ja pakud sokutada. Ning sealt edasi arutasin iseendaga, et meie kompostihunnik nurk mingite poolmädanenud maas lebavate puurontide taga polnud ka mingi imeline asi. Lisaks olid veel nurgas vana kuivanud põõsa oksad poollamaskil kuhja kohal. Iga kord pidin vaatama, et silma välja ei torkaks :D Koer Sushi kippus meil ka kangesti uurima, ega sealt hunnikust mõnda head söögipoolist pole tema eest ära peidetud. Ta meil vahel täiesti taimetoitlane. Ma pean porgandeid ära peitma, kui neid köögis lõigun.

Nii see projekt järjest suuremaks kasvas, ning mul tekkis juba mure, et kõigi nende vihmahoogude vahel ei jõuagi ma enne oma äralendu asjaga ühele poolele. Arvestades, et vahepeal pidin oma pisipreilil koolis vastas käima, natuke töötama, rääkima ukrainlannaga, ning ega ma ei tahtnud, et puud märjaks saaksid. Mingi hetk mõtlesin, et osa oksarisu peab jääma Toomase mureks. Aga lõpp hea, kõik hea! Risu sai ma ei teagi mitmesse kotti, mis linn tee äärest prügipäeval ära koristab. Et siis sellest mulda teha. Ise sain kõvasti mulda, kui tõmbasin ära puuriida peal olevad katted, mille peal toimus juba oma kasvamine. Ma ju ütlesin, et see oli pigem risuhunnik juba ;-) Kuna mädanenud notte ja muud klibu oli palju, siis kahjuks sain ainult ühe minipeenra valmis teha ning ülejäänu läks poolmädade pakkude taha edasi "hapnema". Oh, ja mingil hetkel neid pakke liigutades tõusis ühest kuri metsmesilaste pilv välja. Pidin igaks juhuks kiiresti sealt jalga laskma ja muud tööd otsima, sest head ilma ei saanud raisku lasta. Mesilaste pesa läks elupuude alla, kust kostis veel pahandavat suminat, aga tundub, et nad jäid ikka sinna edasi, mis sest et nende kodu läks esimese tõstmisega pooleks ja leidis oma uue koha elupuude all. Ma ei julgenud enam sealt seda liigutada. Niikuinii ilmusid nad aegajalt välja ja sumisesid kurjalt mu ümber. Ei tea, kas nad tundsid lõhna järgi, et üks kuri inimene võib neile paha teha. Vaata siia.

Kompostinurga jaoks kogusin parajaid toikaid, millest tekitasin uue aia meie kaldus traataia külge. Tõmbasin selle ikka enne sirgeks. Nüüd ei saa naabrid enam pahandada, et mis inetu hunnik meil seal on. (Selgituseks veel, et me paneme sinna ainult taimseid toidujäätmeid ja muud, mis aiast "üle jääb" nagu umbrohi). Külje peale sai veel üks "aiake" kokku seotud (ma ei ole mingi ekspert, nii et ei tasu siin liiga kriitilise pilguga seda vaadata) ning lõpuks siis peenematest okstest "uks", mida on kerge eest ära võtta.

Mu sõbranna küsib, kuidas ma küll jaksan, sest mõned asjad võivad ju rasked olla. Noh, ega alati polegi vaja jõudu vaid hoopis nutikust ;-) Mari tuli natuke appi puupakkudele laotatud kattega, mis oli tõesti raske, ja keeruline üksi tegutseda. Naaber pakkus oma veoauto suurt kummist alust meile.

Mari käis mul vabandamas, et ei saanud palju aidata, sest ta ju ikkagi tööinimene, ja lõpuks oli tal see igemeoperatsioon. Mis alguses tundus, et läks kõik väga hästi. Aga eile olime mõlemad siin häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kus võeti uus tükk igeme jaoks (suulae äärest), hakkas veritsema, ning ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Ma kirjutan kohe sellest pikemalt, muidu jäängi siin muust heietama, kui tahtsin aiatöödest kirjutada ;-)

Mul pole kahjuks aiast mingit before pilti, ainult after. Ma ei oska kunagi selle peale õigel ajal mõelda :D Kaks väikest videolõiku on meie aiast ja minu töö tulemusest. Ise olen kindlasti kohe väga rahul. Ja see on kõige tähtsam. Nüüd ainult mõtlen, et oleks pidanud natuke hiljem Eestisse lendama, siis jõudnuks veel marjad ära korjata (punased sõstrad panin juba külma, seekord püreena koos suhkruga). Ja võinuks maiustada põldmarjade kallal, mis just valmis saavad. Aga Eesti ootab ju mind. Või õieti mina ootan Eestit.

Tegusid täis päev

Hommikul kell 4 äratas vana koer Koko mind üles, nii nagu ta nüüd armastab mul kangesti teha (kahjuks). Lasin ta korraks välja ja proovisin uuesti magama jääda. Üsna tulutult alguses. Sain isegi Toomasega vesteldud teemal, kas minu vana telefon (Pixel 4a) töötab ikka nii nagu peab. Töötab küll, ainult suure mehe käes on vist probleemid tema väiksuses. Ei saa niisama näppudega vehkida ning loota, et asjad õieti lähevad :D Igal juhul, kui uni hakkas lõpuks 6 ajal tulema, siis alustas koer jälle laamendamist. Või, noh, niutsumist. Ma olen pannud ta suurde tuppa oma pesasse rihma otsa, sest ei suutnud enam leppida sellega, kui ta meie magamistoas otsustas vähemalt 97 korda öösel end üles ajada ning ringi komberdada. Nüüd on ta ainult ära õppinud, et kui häält teha, siis keegi jookseb ta juurde... Ma ütlen, koerad treenivad meid veel paremini kui meie neid!

Läksin siis ja heitsin suurde tuppa tema juurde diivanile pikali (tal vaja ilmselt lihtsalt lähedust) ja proovisin jälle magada. Kuni pliit hakkas laamendama, või õieti küll teatas läbilõikava signaaliga, et on töökorras. Ilmselt läks elekter vahepeal ära. Väljas müristas päris võimsalt meil siin vahepeal. Peale kõike seda rõõmsat sekeldamist koeraga,  ärkas juba vanem tütar, kelle pidin viima periodontisti juurde. Tal oli ühe hamba ige kadumas. Ilmselt tegemist breketitega, sest alumistel hammastel on ikka mingi metall küljes ja sealt kukkus midagi välja. Kuna kõik see suurem protseduur (igeme plastika), siis antakse tugevamat narkoosi, ning keegi peab ta koju viima. Kohapeal selgus, et mul on vähemalt 3 tundi aega. Koju ei hakanud minema. Kolasin hoopis ühes poes ringi ja siis veel poolakate Starsky toidupoes. Neil on kolm asukohta, meie jaoks lähim vist kõige väiksem. Ega ma sealt eriti midagi lõpuks ei ostnudki. Avastasin ainult, et meie Eesti jäätiste ja Aura mahladele on lisandunud Anneke šokolaad. Ja nad on nüüd Ukraina toodetele juurde pannud sini-kollase tähise ja kirja Product of Ukraine. Väga hea mõte, sest muidu pidi pidevalt otsima, kus asi on tehtud. Paljud ostavad juba põhimõtte pärast nende tooteid, et sedaviisi toetust jagada.

Igal juhul, lõpuks korjasin punaste silmadega tütre üles ja sõitsime läbi kohati läbipaistmatu äikesevihma koju tagasi. Oh, seda närvipinget maanteel! Kodus tegin kärmelt kartuliputru ja lõhet, midagi, mis lapsel kergem süüa. Tarretise jõudsin ka külma panna ja vahukoort vahustada. Kuigi ega ta polnud seda nägu, et süüa oleks tahtnud. Neiul oli keelatud isegi näoilmeid muuta. Mis tähendas, et ma suurt aru ei saanud, mis tunded tal sees valitsesid.

Lõpuks siis oma pisipreilile kooli vastu. Ütlesin talle, et kui ma magama jään ja norskama hakkan, siis peab ta mind üles ajama. Mis talle väga nalja tegi. Aga ma lahkusin kiiremini kui tavaliselt. Ema-isa tulid pisibeebiga arsti juurest ning lubasid mul oma tütre eest hoolitsema minna. Koju jõudes vaatasin, et tütrega kõik hästi ning keerasin hoopis magama. Selline päev siis mul!

Peaaegu oleks unustanud. Kui keegi jäi vaatama seda kena pilti "minust". Ajaviiteks, kui silmad lahti tegin, siis mängisin Tiktoki filtritega. Neil seal nüüd hulgaliselt AI asju. Nõnda näen ma välja drag-queen filtriga :-) Väga sobilik ju hiljuti vastu võetud otsusele Eestis ;-) Mina olen igatahes otsusega väga rahul, mis sest et minuealised ning minust vanemad just härrasmehed turri kipuvad minema. Kanadas on abielu kõigi täisealiste inimeste vahel lubatud, ükskõik kuidas nad end defineerivad. Ning sellest on kindlasti pigem rohkem rõõmu olnud neile kui ei tea mis probleeme.

Uus tee

Kui nüüd keegi juhtus mu eelmist postitust lugema, siis pean tunnistama, et sõime oma sõnu. Täna teevad mehed ikka meile uue tee. Toomas sattus jooksma minnes kokku sellesama iirlasega, kellega enne kõneles, ning see ütles, mine uuri teiste käest, mis nad nende tööst arvavad. Meie rajoonis olid nad juba vist nelja juures toimetanud. Minu kaasa on selline, kes siis julgelt asja uurima läks. Kõige suuremaks murekohaks oli küsimus, kas nad teevad ikka lubatud raha eest asja ära või keeravad käkki. Tundus, et probleeme vähemalt selles osas kellelgi ei tekkinud. Ühe puhul pahandas mees, kuidas küll uus asfalt vana peale läks. 

Mina olin esialgu ikka vastu, sest mõtlesin kõike pikemas perspektiivis. Sest kvaliteedi osas oli meil niikuinii kahtlusi. Ja ega enne aastat ei tarvitse midagi välja paistma hakatagi. Aga.. Mari ja Toomas vaatasid hoopis tulevikku. Toomasel on ju ikka idee, et tee võiks katta hoopis kiviplaatidega. Ja seda täiesti ise tehes. Meie tutvusrinkonnas on vähemalt üks, kes sellega hakkama saanud. Meil on lihtsalt siiani aega nappinud, ja seda maad on ka parasjagu, millega peaks tegelema. Peale tööd oled ikka nõnda väsinud, et tahaks natuke puhata. Kui siis puhkus tuleb, võtab vähemalt Toomas sihi kohe Eestisse. Ja vaevalt et meist, tüdurkutest, väga head asja saab. Kui just korralikult välja ei õpetata :D

Niisiis jõudsime ühiselt otsusele, et las nad siis teevad ära. Saame vähemalt natukeseks ajaks väga soodsalt tee korda. Kuigi nad ise lubasid suure suuga 10 aastat garantiid. Me lasime taolise jutu kohe kõrvast mööda. Ükskõik, kuidas see ka siis lagunema hakkab, pole ta ikka nii hullus olukorras kui praegu :)

Kokkuvõttes ütleks, et tee paistab päris kena. Aga samas, ma ei soovita kellelgi uksele koputanud asjapulkade jutuga kaasa minna. Kui just endal sügavamat tagamõtet pole. Oh, ja veel ühe väga hea nipina võib kogu süü, miks sa nõus pole, oma kurja abikaasa kaela ajada :D Me mõlemad mängime vajadusel seda rolli väga hästi ;-)

Toomase vaatenurgast siin.

Esimene pilt illustratiivne, Toronto tänavast. Teine aga töömeestest, kellest osa kindlasti mingist hispaaniakeelsest riigist (ma ei julgenud kurja naisena nende käest uurida, millisest). Ning, jah, mul on ikka jõulukroon üleval, sest ma ei ole veel näinud ettekirjutust, et nõnda ei tohi teha, pealegi on see ju nii ilus ;-) Kolmas foto aga juba valmis teest.

Kassid ja tolmurobot

 Kassidest edasi rääkides, pean tõdema, et üks asi läks viltu. Nüüd ei teagi, kumb sai pahandusega hakkama, kas Mango või Lilith, aga Kirke köögis leidsin ühel päeval katki kukkunud klaasist veekeetja. Mõlemad kassid vaatasid iseenesest mõista sellise näoga mulle otsa, nagu poleks nad elu sees mingist keetjast kuulnud ega näinud. Mango käis küll näugudes kokku lükatud kildude ümber, aga ma pole veel kasside keeles väga tugev. Ilmselt muidugi ei saagi, kui mul kodus ainult koerad on. Mis ei tähenda, et ma koertestki hästi aru saaks :-)

Panin mingi hetk kingiks toodud tolmuroboti käima. Mis oli päris hea mõte, sest see leidis veel mõne klaasitüki üles. Olin natuke mures, kui hea masin päriselt on, sest valisin ühe odavama variandi (just vaatasin, et sain 160 taala eest kätte, kui nüüd on juba hind üle 200 läinud). Inimeste arvamused olid üldiselt väga head. Isegi nendel, kellel kodus neljajalgseid. Tegin kohe kindlaks, et tolmukogumiskarp on palju väiksem kui minu omal. Samas on meil kodus hulga suurem pind, mis vajab puhastamist ja vahel on mul kuri kahtlus koerte karvade võimes iseseisvalt põrandal paljuneda, ilma et koerad kuidagi kaasa aitaksid. Minu robotil on lisaks võimalus veekarp külge panna, ning lasta tal põrandaid pesta. Kuigi siiani on see teooria tasemel, sest pole veel katsetanud. Midagi peab enda teha ka jääma. 

Tolmurobot on üks eriliselt hea abimees. Isegi kui ma kunagi esimest taolist vaatasin ja mõtlesin, kas siis tõesti on raske tolmuimejaga ringi käia. Ma ei teagi, kuidas ta suudab seda teha, kuid põrandad tunduvad kohe eriliselt puhtad. Ilmselt ehk sellepärast, et käib mitu korda maja üle. Olen ka lõpuks jõudnud nii kaugele, et lasen tal regulaarselt kaks korda nädalas minu heaks töötada. Mul on pandud telefon helisema, et ära ei unustaks. Ja enne kui keegi jõuab tulla seletama, kuidas roboti peaks saama sobivaks ajaks tööle programmeerida, siis siin on üks väga suur AGA. Kui kodus loomi pole, siis palun väga, suurepärane mõte. AGA kahjuks on nõnda, et mõnikord ei suuda kassid-koerad kontrollida, mis neil ühest või teisest otsast välja tuleb, ja kui sa siis kodus pole, võid astuda enda arust ära koristatud tuppa ning avastada, et mingi ollus on ühtlaselt põrandatele määritud. Nii et ilmselgelt on parem, kui mina olen programmeeritud :D Netist võib lisaks hulgaviisi poolkurbadest, poolnaljakatest juhtumitest lugeda, kuidas näiteks peale seda, kui mingi pruun ollus elutoas laiali laotatud oli, astus väike laps üle põranda ja hüppas rõõmsalt emme-issi juurde voodisse. 

Kassid võtsid üllatavalt hästi uue "pereliikme" vastu. Natuke kahtlustavalt piiluti uut liikuvat asjandust, ja mindi ettevaatlikult eest ära. Õnneks siiski agressiivseks ei muututud. Nii et sobib majja küll ehk võiks öelda cat approved.

Kõige selle kõrval oli mul eriliselt hea meel, et arglik must kass ronis ühel hetkel tasakesi mulle kõhu peale. Olin just diivanil end mõnusalt välja sirutanud, et ajaviiteks midagi vaadata, kui kiisu minu lähedust otsis. Ilmselgelt on inimestega harjunud loomal ikka kedagi suurt ja sooja kõrvale vaja, kes teda siis kõrva tagant ja kurgu alt sügaks. Mul polnud telefoni käepärast, ei saanudki pilti klõpsida, aga vahel võivad mõned asjad lihtsalt mälestustesse tallele jääda. Kassid on ikka niiiiii väga armsad.

Et nüüd koerad end kuidagi kõrvale jäetuna ei tunneks, siis siia lõppu veel tänahommikune foto enne välja minekut. Oh, ja Kirke jõudis Hawaiilt kenasti tagasi. Välja arvatud see, et lend hilines ning LAs jäi vaevalt pool tundi uuele lennukile jõudmiseks. Nemad jõudsid, kuid kohvrid mitte. Üle 30 kohvri jäid maha. Täna-homme peaks siia jõudma.

Kaks nädalat pensionipõlve

Nüüdseks kaks nädalat täielikku üksindust. Välja arvatud üks pooletunnine koosolek endise tööga pangavormide küsimuses. Sest ma olen neid aastaid ise kokku pannud ning nüüd on vaja need uue süsteemiga liita. Kõige naljakam oli minus tekkinud tunne: ega ometi jälle üks uus koosolek :-) Panga poolt hiljuti palgatud abiline oli igal juhul väga tänulik, et ma ühinesin, ning arvas, et see on üsna ebatavaline. Mu töökaaslane, kes oli ka "kohal", ütles, et ma olen liiga kena :D

Peale selle on mul muidugi mu koerad ja iga kolmas päev kasside külastus, sest pererahvas on Eestis. Kassid on sellised parajad vanaprouad, kelle puhul ei tea ka enam, kui kaua vastu peavad. Mu pisipreilile, kellele olen asendusvanaemaks, meeldib eriti siiami kass. Kes laseb end päris korralikult väntsutada, nagu näiteks nukuvankrisse teki alla panemine ja siis ringi kärutamine. Ma olin laupäeval juhtumisi just seal, kui perenaine saatis küsimuse, kuidas nende Toronto kodus on. Ning ütles, et laps igatseb juba oma siiamit. Noorem triibuline kass on aga üsna kartlik. Ega ta mindki alguses kergesti ligi ei lasknud. Aga nüüdseks on võtnud omaks. Pisipreili natukeseks pahameeleks, sest kuidas mina ja mitte tema ;-) Aga sellele kassile mingi väntsutamine ei sobi. Kevadel õpetasin tüdrukule, et ta peab hästi rahulik olema ja kannatlikult ootama, et kass tuleks tema juurde. Ja me juba hakkasime edusamme tegema. Eks me jätka siis sügisel ;-)

Ühelt poolt on kena olnud vaikuses olla. Teisalt tunnen, et pere võiks juba tagasi tulla. Mingil hetkel otsustasin, et kodus teen ainult minimaalselt vajalikku. Küll ma pärast jõuan rahmeldama hakata. Arvan, et on olnud õige otsus. Eriti veel selle taustal, et ma ei ole 100% terve. Peaaegu iga päev olen keset päeva tukkunud. Mul on juba nüüdseks vähemalt kolm nädalat kurk valus olnud. Ei teagi päriselt millest. Selle nädala alguses rääkisin videokõne kaudu arstiga. Kes kirjutas antibiootikume. Täna on viimane päev, kui pean seda võtma. Aga ma ütleks, et kurk on ikka punane. Õhtuks läheb halvemaks. Kui nüüd järgmisel nädalal ikka see edasi kestab, siis pean päriselt arsti juurest läbi astuma. Samas ütles ta, et mingi mitu nädalat kestev kurguhaigus pidi ringi käima. Või on see hoopis Covidi variant. Kes teab... Kiirtestid andsid negatiivse tulemuse. Aga ega neid ka ei saa uskuda. Ma pole väga usin maski kandja olnud, peale seda kui meile linnas vabad käed anti. Eriti metroos, kus ikka suvel kuumaga oli seda raske teha. Nad soovitavad tungivalt, et me kannaks maski hoolimata linna poolt antud rohelisest tulest. Alguses inimesed ikka tegid ka rohkem, aga niipea kui ilmad väga soojaks keerasid, siis näed neid palju vähem maskiga. Samas tegime seda kaks eelmist suve... Reovee analüüs näitab aga Covidi levimise tõusu. Nii et kes teab...

Täna siis veel omapäi kodus ja homme õhtul lähen juba tüdrukutele lennujaama vastu. Ma tean, et neile on väga meeldinud üle tüki aja jälle Eestis olla. Nad on ka palju asju omapäi ette võtnud. Mis Toomasele ehk alati pole meeldinud. Aga mis teha, kui lapsed on suureks kasvanud :D Igal juhul tervitab neid homme väga-väga soe Toronto. Soojakraadid kisuvad üle 30ne ja niiskusindeksiga üle 40. Täna ma väga õue ei kipu jälle. Ainult koertega aeda. Kus nad mõne minutiga juba kuumarabanduse äärel. Või vähemalt hingeldavad raskelt.

Mul on endiselt tegemist, et näpistada ennast ja öelda endale, kuidas mitte miski ei põle ning ma võin rahulikult igal hommikul silmad avada. Ja ei, ma ei hakka oma pensioninädalaid lugema. Või kui, siis ehk natuke aega :D

Ringiga tagasi laste juurde

15 aastat tagasi alustasin selle blogiga, sest nõnda tundus see kõige lihtsam viis oma ja laste toimetusi jagada perede ja lähedastega Eestis. Blogi on küll natuke rännanud ühelt platvormilt teisele ja isegi uue nime alla läinud, aga ta on mul ikka seesama ja ainuke. See aasta on samas olnud kõige vaesem postituste osas. Tahaks justkui rohkem. Sest mulle meeldib ju kirjutada ning "tarka juttu" ajada, aga teisalt olen ikka tugevalt tööpinge all, mis võtab lihtsalt igasuguse energia.

Nüüd aga tundsin, et ma lihtsalt pean eraldi natuke targutama. Kuulasin mõni päev tagasi Täitsa pekkis taskuhäälingut septembrist. Külas oli Sandra Vabarna, kes muidu rääkis väga kena ja huvitavat juttu, aga üks asi ajas mul harja kohe väga punaseks. Kui ta rääkis oma lastest, kelle ta harjutas iseseisvalt oma toas magama. Kusjuures tema arvamus oli, et iga lapsega saab seda teha (väikese mööndusena siiski, et kui laps juhtumisi pole kuidagi haige, ma ei hakka täpsemalt praegu üle kuulama). Tema lasi oma 4-kuusel beebil poolteist tundi nutta ja oligi korras! Mis mind kõige rohkem häiris oligi tema suhtumine, et iga laps on nõnda painutatav. Nüüd mõtlesin kahe asja peale (õieti kolme, aga sellest kohe lähemalt). 

Esiteks, ma loodan väga, et üksi ema-isa, kes hädas oma laste magamajäämisega ning valutavad südant, kuidas ikka sellega kõige paremini hakkama saada, jätavad siiski kuuldu kõrva taha panemata (isegi kui seda on jaganud tuntud inimene, kes saanud lausa arengutreeneri koolituse). Mul on ausalt hea meel, et Sandra sai nii kenasti oma lastega hakkama. Kuid ma tema asemel teeksin suure vahe, mida oma lastega ette võtan ja mida soovitan. Sest lõpuks peab see kõik olema siiski seotud sinu endaga ja sinu suhtega oma lastesse. Kuidagi võõrad ja aegunud tunduvad sellised väljaütlemised. Või olen ma olnud väikelaste kasvatusest nüüdseks tükk aega eemal, et ringiga on tagasi tuldud sinna aega, kui mina pisike beebi olin :-) Mina võiks ju rääkida sellest, kuidas pidin Kirke enda juurde voodisse võtma, sest see oli ainuke lahendus, kuidas suutsin välja magada ja mitte zombistuda. Kas ma lähen ja ütlen, et kõigi lastega saaks nii teha (mitte et keegi mind palju kuulaks)? Kindlasti mitte! See oli minu lahendus. Jah, jaga oma kogemusi, aga ära tekita olukorda noortele vanematele, kes südant kõvaks tehes just nii talitavadki, sest teine ütles, et nii on õige... Kuulake ikka oma südant ;-)

Teiseks, tõin end lastekasvatuse lainelt tänapäeva, mil ma asendusvanaema rolli olen enda õlgadele võtnud, ning mõtlesin, mida ma päriselt tahan meenutada sellest ajast, kui mu enda lapsed pisikesed olid. Kas tõesti seda, kuidas ma poolteist tundi kuulan lapse nuttu ja ei reageeri sellele. Või siis hoopis seda, kuidas me pisikese Kirkega justkui sümbioosis magamise ja kõige muuga hakkama saime. Kas inimene pole mitte üks sotsiaalne isend, kes on alati oma lapsed lähedal hoidnud, et nende "appihüüetele" ehk nutule reageerida. Ma ei kujuta ette, et meie ürgsed esivanemad panid oma lapsed teise koopasse  ning harjutasid neid omaette magama. Mida õieti tähendab see lapse psüühikale, kes on jäetud oma murega üksi. Muidugi ei saa beebi nuttu võrdsustada näiteks 2-aastase jonniga. Beebi ei oska ju muud, kui nutta, kui tal pole hea olla. Kas nõnda kasvavadki tegelikult need lapsed, kes lasteaeda jättes ei suuda ema kleidisabast lahti lasta? Ma ei tea... Aga meenutades, kuidas me oma tütardega olime, siis kes teab... Kuigi meie tüdrukud pole lasteaias käinud (samas 4-aastaselt kooli minek on ka paras katsumus), siis on nad olnud suvelaagris. Nad on sinna muretult jäänud, sest teavad, et me oleme neile olemas, kui nad meid vajavad. Me ei lasknud neil kunagi omaette nutta, sest ühiskond on otsustanud, et lapsed peavad oma toas iseseisvalt uinuma. Ükskõik, kuidas siis ka sinna jõutakse. Taevake, me ju muretseme ka oma kassi või koera üle, kui nad õnnetult niutsuvad, kui nad oma uues kodus peavad emata hakkama saama. Loomulikult oleme seal ju nende jaoks. Või äkki kõik ei olegi...?

Ja nüüd siis kolmandaks... Sandra nimetab ühes teises lõigus, kuidas lapsed on kui väikesed inimesed, kelle jaoks legotorni ümberminemine on sarnane samale tundele, kui me näiteks oma läpaka maha pillame. Kuidas me ei saa lapsele öelda, et ah, pole midagi. Samas ei tekita tal mingit probleemi jätta laps pooleteiseks tunniks karjuma. Kas pole natuke vastuoluline...

Fotod on Marist ja Kirkest. Millegipärast ei leidnud ma Kirkest magavat pilti, vist sellepärast, et ta kogu aeg üleval oli :D Aga mõtlesin, kas tõesti tahaks ma lasta sellel armsalt naerataval neiul oma mure ja nutuga üksi jääda.

Jõulukuu juttu

Kuna täna teine jõulupüha, siis alustame juttu sellest. Või õieti, mis juttu siin olla saab... Toronto on olnud kuu aega viiruse pärast jälle palju rohkem kinni. Ja esmaspäevast läheb veelgi rohkem lukku. See tähendab, et ainult hädavajalikud asjad on lahti, muuhulgas suletakse "raua- ja ehituspoed" ning koolimajja minek lükatakse edasi. Juba kuu aega on restoranid olnud suletud, ainult tellimuste peale töötatakse. Järjest kuulen, kuidas nad oma uksi kinni panevad... Me pole tavaliselt restos käijad, aga nüüd oleme nende toetuseks ikka midagi tellinud. Ette öeldes saime panga poolt väga kena kingituse - lubaduse katta teatud summa, mis kulutatud just sellisteks tellimisteks. Ikka selle mõttega, et ühistupangana on meile kohalik kogukond ja selle heaolu väga tähtis.

Jõululaupäeval maandus Kirke meie juures koos Taanieliga. Tuli tegelikult varem, et natuke aidata. Kuigi enamus aega istus küll Mariga tema toas :-) Siiski... mingi hetk nad ikka saabusid ning koorisid kartuleid ning seadsid laua üles. Ega ametlikult ei tohiks nad just meie juures olla. Peaks kodus istuma. Aga noh, nad on nagu meie pere pikendus. Ning ei meie ega tema ei käi eriti teistega läbi. Kuusepuud pole mul juba viis aastat olnud. Ikka jälle läksin kuuseokste teed. Olin valmis lõikama meie kahelt kuuselt, mis maja ees ägedalt kasvanud on. Aga Toomas avastas jooksuringilt tormiga mahakukkunud kuuseoksi, mis olid tänava äärde minema viimiseks tõstetud. Praeguseks pean ütlema, et hea valik. hetkel on juba päris pikad kuusevõrsed hakanud kasvama. Ise olen väga rahul oma sellise lahendusega, ning mingit igatsust kuusepuu vastu pole ;-)

Kirkele tegin ka pisikese kompositsiooni okstest. Mille ta siis oma korterisse sai viia. "Annetasin" mõned oma ehted. Kaasa arvatud kohalike kanada-eestlaste looming: päkapikk ja inglike. Nad müüvad oma ehteid tavaliselt suurel käsitöönäitusel, mis sel aastal muidugi ära jäi... Inglikesi on Leena teinud juba nii kaua, kui ma mäletan (st siis kui lapsed mul siin Eesti lasteaias käisid).

Aga jõuluõhtu juurde... Ilm oli pisut vihmane ja tuuline. Olime mures, kas saame ikka minna oma traditsioonilisele jalutuskäigule. Nii huvitav on näha, kui oluline see mu tüdrukute jaoks on saanud. Isegi, kui Kirke nüüd omaette elab :D Tegelikult pole me seda kunagi vahele jätnud... Ükskõik milline siis see ilm ka ei ole. Lihtsalt kõige mõnusamad on need lumised ja pakasega õhtud, kui lumi saapa all krudiseb. Igal juhul andsime ilmataadile aega ilma seada, ning asusime aga usinalt söögi kallale. Traditsiooniline sealiha, verivorstid, hapukapsad, kõrvitsasalat, natuke praekartulit ja porgandit ka kõrvale.

Sealiha puhul proovisin ära soovituse, mida tänavu ETVst nägin. Panin pekisele poolele päris palju soola ning asetasin prae 200C ahju nii umbes pooleks tunniks. Siis võtsin välja, pühkisin soola ära ja lõikusin ruutudeks - kahjuks oli praad küll kamarata, maitsestasin liha igat sorti ürtidega. Panin hulgaliselt sibulalõikusid ja natuke õunalõikusid pannile. Peale veel mõni loorberileht, ning kõik see sai küpsetuspaberisse mähitud. Lisaks veel hõbepaber ka üle. Nüüd oli ahi natuke jahtunud, nii et 130C peal seisis liha umbes 6 tundi. Enne serveerimist panin veel grilli alla natukeseks. Igal juhul väga mahlane ja suussulav praad sai! Võttis ikka aega, et õppida, kuidas õieti seda teha...

Verivorstid olid taas kord minu enda tehtud. Kuigi peaaegu et poleks teinud. Kui siis sõbranna küsis, kas saaks minu käest vorste sel aastal, sest need on siinsetest kõige paremad, siis ärkasin justkui ellu. Pidin kiiruga leidma koha, kust saaks seasooli. Avastasin üsna lähedalt ungarlaste lihuniku, kes kinnitas, et tule aga kohale, küll ma saan ka sooli. 

Poekeses nägin väga tuttavat vorstirõngast letis... No täitsa verivorst, mis verivorst :-) Naine leti taga küsis, milleks täpselt mul neid sooli vaja on. Ütlesin, et verivorsti jaoks. "Ah, hurka!" oli ta väga teadlik... Minu jaoks ei öelnud see midagi, hiljem vaatasin, et ungarlaste verivorst! Pärast uuris veel sellise häälega, et mis ma siis teistmoodi teen, kui nende oma ei kõlba. Eks siis pidin seletama, et eestlased teevad ikka omamoodi, panevad teisi maitseaineid jne. Tol hetkel veel ei osanud öelda, et nemad kasutavad tavaliselt riisi odra asemel. Ja panevad ka rohkem siseelundeid sisse.

Vorstid olid mul jälle sellised väikesed pontsakad. Toomas arvas, et tegin neid justkui tervele armeele. Aga ega rohkem vist ei tulnud, kui alla 10 kilo. Tegelikult jagasin päris palju vorste ära lõpuks. Endale jäi vast pisut üle kilo. Parasjagu jõuluõhtuks ja ehk ka näärideks. Või siis äkki jaanipäevaks ;-) Pean nõustuma Toomasega, et ühed parimad vorstid tulid, mis ma kunagi teinud olen. Ainult jändasin rohkem, sest lõikasin suitsupeekoni väikesteks tükkides selle asemel, et hakklihamasinast läbi lasta. Mis tähendas, et ma ei saanud kasutada KitchenAidi vorstide toppimisel. See lihtsalt ummistus. Nii ma siis otsisin vana hea hakklihamasina välja ning jätkasin nõndaviisi. Ainuke häda sellega on, et segu ei saa palju korraga ette valmis panna. Parajalt võtab ikka aega. Muide... vaatasin just ühte siinsete eestlaste vorstiteo videot, ning sain aru, miks minu omad teistmoodi maitsevad. Ma ikka panen väga-väga helde käega igat sorti maitseaineid sisse. Ja keeduvette panen ka soola ning loorberilehti. Khm-khm... ma olen täielikult iseõppinud tegelane. Nii et ma ei tea, mis see õige ja mis see vale on. Aga meile maitsevad minu vorstid. Isegi Toomasele, kes kinnitab, et pole mingi "verivorstlane" ehk ta ei söö neid just kahe suupoolega... aga minu omasid võib täitsa süüa.

Magustoiduks tegin ühe venelaste retsepti järgi pannakota- ja mango-apelsinitarretist ning rummipalle. Viimase puhul tulid küll välja konjakipallid. Sest ma ei leidnud kodust rummi üles. Imestasin küll... justkui peaks olema. Kuubast nagu sai kaasa toodud. Oleks võinud muidugi Toomasele tööle helistada, sest loomulikult oli lausa kaks pudelit olemas. Kui ma nüüd siin hetk tagasi heldekäelisest maitseainete lisamisest rääkisin, siis ega ma polnud brändiga ka kitsi. Hiljem arvas Kirke, et ta sõi nagu ühte shot'i ehk napsu. Nii konjakised olid need :D Apelsinitarretisele sai ka Costa-Ricast järele jäänud apelsinilikööri lisatud. Ma pean ikka meelde tuletama, et ma ei joo endiselt. Aga magustoitu panen hea meelega alkoholi :-) Selle valge osaga läks mul küll natuke nihusti. Nimelt kasutasin vanillisuhkrut, kus olid vanilliseemnepuru sees. Ja kuna ma ei vahustanud koort, siis vajusid need kõik alla ühte kohta. Pildi jaoks ma muidugi peitsin koleda musta laigu ära. Maitset see ei rikkunud.

Õhtu kulges meil omasoodu... kuni märkasime, et vihm oli lumeks muutnud. Panime kutsadele papud jalga, sest muidu on neil üsna kehv mööda lögaseid tänavaid käia ning sättisime välja jalutama. Sel aastal on tõesti väga palju valgustusi majade ja puude küljes. Mul on tunne, et inimesed on tänu viirusele proovinud natukenegi rohkem rõõmu oma ellu tuua. Võib ka olla, et paljud on reisimise või teiste külastamise asemel oma kodus. Sel aastal on ka mingi komme tulnud, et paberkottidesse pannakse liiva, ning selle sisse väikesed teeküünlad. Ning need asetatakse tee äärde. Meie maja on küll üsna tagasihoidlik... Ainult küünlakolmnurk on aknal.

Koju jõudes avasime juba kinke. Nagu ikka polnud me üle võlli läinud. Üsna praktilised kingid kõigil. Kõik paistsid päris rahul olevat. Ja ega siis polnud muud, kui Kirke sättis end kodu poole. Imelik on nõnda oma last ära saata. Tavaline oleks ikka, et ta oma tuppa läheks ;-) Aga neiu on õnnelik just nii nagu ta nüüd on. Eks ma mäletan isegi, kui kodust välja kolisime oma pisikesse Saku korterisse, siis sellest sai ikka meie kodu. Vanemate juures on tore käia, aga koju on veelgi toredam minna.

Jõulukuust veel nii palju, et alati pole kõik väga head uudised. Mari ja Kirke sõitsid paar nädalat tagasi poodi ning sattusid liiklusõnnetusse. Mari tegi vasakulepööret ristmikul, kus on mõlemat pidi kolm rida, ning veel eraldi väike vasakulepöörde rida. Ta oli muidugi ristmikul väljas. 

Kollasega peatusid kaks kõige lähemat vastassuunavööndis olevat rida (siin on kollane palju-palju pikemalt kollane enne kui punaseks muutub) ja kuna tuli juba lõpuks punane, siis oli vaja eest ära minna. Kahjuks arvas kolmandas reas üks vanem härra, et ta võib ikka veel üle risti saada. Ja nõnda nad siis seal ninad kokku panid. Kindlustus ütleb küll selle peale, et süüd on rohkem 50-50, aga päriselt ei tähenda... Kõige tähtsam, et lapsed elus ja terved ning ei mingeid põrutusi ega muud. Auto on nüüd paranduses. Imelik on see, et kindlustus väitis nagu oleks Marile antud trahvikviitung hooletu sõidu eest (recless driving). Midagi sellist ei juhtunud. Politsei tegi oma raporti ja oligi kõik. Tundub, et see punasega sõitnud mees olevat seda oma kindlustusel väitnud... Äkki oli see tal juba ei tea mitmes avarii, ning kuidagi oli vaja end paremas valguses näidata... Kui tüdrukud lõpuks koju jõudsid, siis oli Mari täielikus madalseisus. Tegin meile kõigile ehmatuse peale sooja kakaod vahukoorega. Ning Kirke istus Mariga terve päeva koos. Nii armas oli näha, kuidas nad teineteisele toeks olid. Ja ega minu kallistustest ka ära ei öeldud ;-)

Ja ega muid uudiseid väga polegi... Igatsen oma pisikese hoolealuse järele. Viisin neile verivorste koju. Aga ta oli parasjagu lasteaias. Hiljem oli väga kurb olnud, kui kuulis, et olin käinud. Tahtis siis tädi Enet "täna ja kohe". Ilmselt peame siiski veel natuke distantsi hoidma. Mitte ainult viiruse pärast. Mul on tööd rohkem kui küllaga... Vähemalt mai lõpuni, kujutan ette. Ja peale seda ka...

Lõpuks veel väike pühadeaegne tervitus, mille ühe telefonirakendusega kokku panin. Muide, siin on ka näha, et Toomase toodud kuuseokstel on lausa käbid küljes :-) 

33 aastat koos...

...või vähemalt oleme nii kaua ametlikult kuldseid sõrmuseid kandnud. Mida me kumbki tegelikult enam ei tee. Toomas loobus sellest palju varem kui mina, sest karate trenni ei saa väga hästi sõrmustega teha. Ja mina ei pannudki kunagi sõrmuseid enam kätte peale seda, kui arstid mu seest tükikese eemaldasid. Aga nagu näha, siis ei oma sõrmused mingit tähtsust. Saab ka ilma nendeta koos oldud. Ja ma pean ütlema veel kord, et ega see pole vahetpidamatu lust ja lillepidu olnud. Ikka vahetevahel tuleb neid kändusid ja kiva ka ette. Peaasi on kõigest üle saada. Ja aina edasi kõndida. Ei ole mingeid imerohtusid ega kavalusi, on vaid üksteise mõistmine ja ärakuulamine. 

Toomas siin muretses, et näed nüüd, ei saagi kuhugi aastpäeva puhul sööma minna, ning ei andnud talle ka rahu, et polnud mulle lilli ostnud. Ma küll vaidlesin vastu, et pole vaja seda suurt "ristikäiku" poodi ette võtta, aga näed, ei aidanud mu vaidlemised midagi. Käik võeti ette ning lilled said toodud. Alpikannid, mille üle alati rõõmustan. Ja natuke võõrasemasid, mis saab aeda istutada. Ning veel üks viigimarjapuu. Loodame, et see kenasti kasvama läheb. Pilt on minu "kodukontorist". Kena on küll neid lilli vaadata. Isegi kui ma siin sõrgu vastu ajasin 😉

Oh, ja nagu meie aastapäeva puhul, on ka Toronto High Park kirsiõite kaamerad käima läinud. Võid sinagi, kallis lugeja, sellest osa saada: 

Ja ma pean ka jagama mõnda pilti möödunud aegadest, kui Mari veel aastanegi polnud ja kui vanaema Eestist tema eest hoolt kandis ja kirsid õitsesid sealsamas High Pargis. Olid kenad ajad, ja me olime ju niiiiii noored ;-)

Karate ja kuri viirus

Kes iganes siin mul ammustest aegadest lugejaks olnud, mäletab kindlasti lõputuid postitusi karatest. Mitte et mina sellega tegeleks, ainult kogu mu ülejäänud pere 😊 Ja seda siiamaani, aastast 2004! Nii et sügisel saab tüdrukutel 16 ja Toomasel 15 aastat täis. Kõigil on juba ammu mustad vööd välja teenitud, Kirkel meie kolme karateka seast kõige kõrgem - ta on musta vöö kolmas dan. Mis ütleb vist võistluskunstide osas teadjamatele pisut rohkem kui niisama kõrvaltvaatajale... selgituseks võib nimetada, et mustal vööl on kümme astet, millest Kirke on kolmanda välja teeninud. Kogu see musta vöö erinevatele tasemetele jõudmine on natuke keerulisem, kui et lihtsalt niisama saad aga järgmise. Meie suuna - shito-ryu "peamehel", kes istub Jaapanis, on 9. tase (9.dan). Nii et kümnendast võivad inimesed ainult und näha. Kuigi mida rohkem karatega tegeleda, seda vähem sellised asjad tunduvad tähtsad olevat. 

Oh, kus ma nüüd oma jutuga jäingi... Klõpsasin foto õhtusest karatetunnist meie keldrikorruse isiklikust dojos. Kuna karate klubi on kurja viiruse tekitatud olukorraga kaasa pidanud minema - üle 5 inimese ei tohi koguneda, siis on nemadki oma tundidega internetti liikunud. Koos teiste klubiliikmetega jälgiti Skype vahendusel sensei Danieli juhendusi ja saigi tund maha peetud. Neil oli alguses natuke viperusi, sest millegipärast nägid kõik ainult üksteist ning mitte juhendajat. Aga kuidagi said nad lõpuks asja kenasti käima. Ühelt poolt ju lahe, et ei peagi kuhugi eraldi trenni minema (eriti kui oma väike dojo olemas), aga teisalt muidugi kurb, sest kindlasti annab üksteisega näost-näkku suhtlemine midagi rohkemat. Ei saa unustada, et karate on siiski võistluskunst, kus tuleb vahel ka teistmoodi asju harjutada kui ainult katasid. 

Kui nüüd keegi on uudishimulik, kas tõesti pole ma ikka veel nendega ühinenud, siis pean kõiki kurvastama, sest kuigi mul on hea meel, et neiud on suutnud nii kaua ühe alaga tegeleda, siis mina olen endiselt rahul kõrvaltvaataja rolliga. Kui ma kunagi tüdrukud karatesse viisin, siis mõtlesin just sellele, kuidas mingi sellise alaga tegelemine võiks kesta aastaid või isegi aastakümneid. Muidugi teadsin, et ühel hetkel võivad nad "suureks saades" asjale käega lüüa. Nii nagu paljud nende eakaaslased, kes sealt läbi käinud (2004 sügisel alustanud noortest on nemad ainukesed, kes ikka veel klubis). Kuid isegi siis, kui vahel on tekkinud perioode, mil õpingute kõrvalt ei jõua igasse trenni või vahel tundub midagi muud huvitavam, siis kumbki ei näita märkigi, et tahaks karatest loobuda. Mõnikord mõtlen, kust küll selline pühendumus on tulnud. Kas on see lihtsalt sellepärast, et karate on olnud nii suur osa nende elust. Ning vanast harjumusest tehakse edasi. Või on tõesti klubi ja kauaaegsed klubiliikmed need, kes hoiavad tüdrukuid kinni. Sest mõlemad on kinnitanud, et see on justkui teine pere nende jaoks. Kelle poole ei kardaks nad vajadusel pöörduda. Muide, Kirke poola juurtega poiss-sõber hakkas ka karates käima. Ilmselt ei tahtnud ta endale karate näol võistlejat 😉

Jälle mina Torontost

Eile hommikul ootas meid õues väga lumine vaatepilt. Mitte, et ma veel õue kipun, sest istun endiselt koduarestis. Või kas tohib nii päriselt öelda =) Hommikul ärgates on nüüd esimene asi olnud käsi välja sirutada ning kontrollida, kas maailm on tagasi punktis, millega me harjunud oleme. Isegi alati nii tüütuna tundunud kohustus vara ärgata ja tööle minna, on hetkel midagi, mille valiks iga kell praeguse olukorra asemel... Isegi kui tead, et tööl väga pingeline. Sest meie väike eestlaste pank tegutseb ju selle aasta algusest ühiselt koos lätlastega täiesti uue nime alt. Lisaks ootab ees pangasüsteemi vahetus, milleks juba nüüd valmistume. Kogu selle taustal olen edasi vuranud nagu väike robot. Ning kujutanud end juba ette jõulukuusse, kui kõigi suurte ülesannetega peaksime olnud ühele poole jõudnud. Nüüd aga ootan veelgi rohkem hetke, kus saan tagasi vaadata ning kergendatult ohata. Et saime hakkama. Iseküsimus, millise hinnaga... Aga inimene on üsna sitke tegelane...

Täna tegin silmad lahti teadmisega, et mul on tööpäev. Kuigi kodune tööpäev. Sättisin töö juurest laupäeval kohale toodud arvuti üles. Aga avastasin, et VPN ühendus ei töötanud. Küsisin veel meie tarkpealt Marilt, kas ta oskab nõu anda. Aga neiu oskas ainult imestada, miks küll ei tööta, sest tema saab küll ühenduse. Sirvisin natuke interneti lehekülgi, leidsin mingi võimaliku lahenduse. Mis, ette ruttavalt võin öelda, oli üks osa parandusest. Aga sellega tegelesin hoopis hiljem ja natuke targemate inimeste nõuannete saatel. Enamus mu tööajast kulus aga telefonisõnumite kuulamisele ja panka edestamisele. Sest mul ei ole ühendust süsteemiga, nii et natuke raske selles osas aidata. Helistasin siiski mõnele koju, kasutades oma mobiiltelefoni, varjates oma numbrit (väga lihtne lahendus on #31# numbri ette panna ja ongi asi tehtud, kuigi on ka teine võimalus, mis varjab numbri küll kõigi jaoks, kellele helistan). Päris kindlasti ei võtnud paar inimest tundmatult numbrilt tulnud kõnet vastu. Aga vähemalt kuulasid nad mu sõnumi ära ning tegid just nii nagu ma soovitasin ;-) Telefoninumbrit ma muidugi ei tahtnud kõigiga jagada, sest muidu pean arvestama, et ma hakkangi igavesest ajast igavesti pangaga seotud küsimusi saama. Homme aga võiksin isegi juba tehinguid teha ning pisut põhjalikumaid vastuseid anda, kuna mul on ühendus ka pangasüsteemiga. 

  

Nii kiire päev oli, et ei jõudnudki palju uudiseid jälgida. Eile õhtul juba käis läbi teade, et Kanada ja Austraalia on otsustanud oma sportlasi olümpiale mitte saata, kui need toimuvad planeeritud ajal. See paneb kindlasti pisut pressi peale, mida tähtsad ninad lõpuks otsustavad. Teine suurem uudis oli see, et homme südaööl nõutakse Ontario provintsis, et kõik mitteolulised töökohad peavad oma uksed kinni panema või need, kus tööd saab kodus teha. Siiani on pangandus kuulunud siiski hädavajalike hulka, ükskõik mida ka tavaline inimene võiks pankuritest mõelda ;-) Enamasti ikka mitte kõige paremat. Aga... kui nüüd korraks sügavamale tungida, siis ma juba kujutan ette paanikat, mis tekib inimestes, kui nad saavad teada, et pangad justkui enam ei tegutse ning nende investeeringute järele ei vaata või et nad ei saagi kontorisse tulla ja raha välja võtta. Kahjuks on vähemalt vanemate (aga ka mõnikord nooremate) hulgas arvamine, et tehnoloogia on kurjast. Või lihtsalt ei ole kunagi vaevutud ajaga kaasas käima. Eestis on elanikud pandud üsna karmi valiku ette. Kas kasutad kaarti ja internetipanka või pead vaatama, kuidas hakkama saada...

Pank on meil nüüd lahti ainult 10-14 ja laupäeval suletud. Oleme ka endid pooleks jaganud. Ühed töötavad esimesel nädalal, teised teisel. Et me kogemata kõik korraga ei haigestuks. Ma arvan, et need, kes praegusel ajal teenindusega seotud, saavad kõige paremini aru murest, kui palju suurem on oht nakkusele. Mina ei ole küll päris eesliinil, aga ma pole siiski täielikult kaitstud. Praegu muidugi olen, sest istun ju teist nädalat kodus :-) Mõned suuremad pangad on osa oma kontoritest sulgenud, lahtioleku aegade lühendamine on üleüldine. Mõned meiesugused ühispangad on aga uksed päris kinni pannud, aga töötajad käivad ikka tööl. Aitavad oma liikmeid telefoni ja emaili abil. Mina seda siis ka kodust.

Mõtlesin siin ka, kuidas paljud kurdavad, et kole lugu... peavad perega nelja seina vahel olema. Vist oleme nii harjunud teineteise lähedusega, et pole kordagi sellele mõelnud. Isegi lapsed ei kurda ;-) Proovime samas ikka natuke meelelahutust endale koju tuua. Nagu näiteks kuulasime otseülekandes kontserti, mille pani kokku Metsatöll. Neil oli ju siin Põhja-Ameerikas ringreis ette nähtud, aga... Nii et vaatasime, kuulasime koos Toomasega ning paljude teistega. Meie nautisime, kuigi mis tunne võis küll neil olla päris "tühja" lava ees esineda. No-jah... virtuaalne lava küll tühi ei olnud. Kusagil 70 tuhat vaatajat oli neil kokku. Ma tean ka, et nad on käinud oma tuuridel mõne teise peaesineja kõrval, öeldes, et nad ei veaks tervet kontserti välja. Aga minu meelest veaksid väga hästi. Loomulikult saatsin nende poole teele ka väikese toetuse (esialgsete arvestuste järgi said nad kontserdikorraldamise kulud tasa). Meie kunstirahvas on kindlasti üks nendest, keda kogu olukord üsna valusalt puudutab... Me ei saa ju enam pidu koos pidada ega teatrimajja koguneda. Mõelge nüüd veel korraks sellele, et kui... kui... kogu asi oleks eelmisel aastal juhtunud, siis kui laulupidu toimus. Vähemalt saame seda eelmise aasta peo rõõmu endas kanda! Ja lahe, kui paljud näitlejad ja lauljad ja teatrid ja muuseumid jne tulevad välja võimalustega nende kunstist osa saada.

Ontarios pakutavatest võimalustest võib lugeda siit. Eriti põnev on näiteks Bata kingamuuseum. Võib piiluma minna küll. Kellele aga meeldivad lõbustuspargid, siis võib vabalt Canada's Wonderland ameerika mägedele sõitma minna. Selle kõrval pean ütlema, et kuulates täna poole kõrvaga üksikasjalikke korraldusi, mida inglastele jagati, siis mõtlesin, see ei saa tõsi olla. Keegi teeb paha nalja ning on toonud raamatute ulmelood meie ellu...

Lõbusamas võtmes räägin aga hoopis Toronto tervishoiu kõrgemast esindajast, kes on nüüd pidevalt pildil. Loomulikult oma tõsiste ülevaadetega, aga ka oma imetoredate sallidega. Tema sallide peale mõeldes on lausa loodud eraldi fänniklubi - Dr. de Villa’s Scarf. Inimesed ikka peavad leidma pigipotis selle väikese meetilga :D

Uudiseid Torontost

No nii... Mis küll paneb mind jälle sulge haarama ja pikemalt kirjutama, kui mitte maailmas toimuv. Midagi, mida ainult ulmefilmidest- ja raamatutest siiani lugenud. Jah, meid on aegajalt hirmutatud kõige hullemate stenaariumitega, aga ma ei arva, et keegi meist õieti selleks valmis oleks olnud. Mul on ka tunne, et sama üllatunud on ka kõik valitsused. Isegi, kui on olemas mingid ettekirjutused kriisiolukorra jaoks, siis see oli küll viimane asi, mille peale on mõeldud. Muidu oleks reageeritud ja teatud otsuseid palju kiiremini tehtud. (Kõrvalolevad fotod on tehtud päris mitme aasta eest, kui elu oli lill, või peaaegu ;-) Vähemalt lapse jaoks kindlasti. Vaatan ka, et mu prillid on üsna moekad. Mis näitab, kuidas mood ringiratast käib.)

Igal juhul... Mina istun juba selle nädala esmaspäevast alates kodus. Esiteks... sest mul olid kaks esimest päeva niikuinii vabad, kui käin pisikest tegelast hoidmas. Seekord ma ei läinud. Sest tüdruku ema-isa töötavad nüüd kodust. Ning teiseks sellepärast, et Toomas oli juba laupäevast haige, külmetusnähtustega. Ega ma ei taha olla see pahalane, kes võimalikku viirust levitab. Toomas helistas oma perearstile, mis ta peaks tegema. Talle öeldi, et ärgu parem arstikabinetti kippugu. Ning anti aeg, millal arst tagasi helistab. Paistab, et selline lähenemine ongi neile nüüd ette kirjutatud. Püsi paigal, kui just väga eriline juhus ei ole. Lubatud ajal saigi Toomas kõne, mille sisu oli üsna üheti mõistetav. Istu kodus ja ravi ning jälgi olukorda. Kui nähud lähevad hullemaks, siis lubas anda saatekirja testimisele. Ei... siin pole neid teste ka võimalik enam igalühel teha, kellele aga meeldiks. Sest lihtsalt ei jõuta enam järje peale saada. Ja ega neid pole jalaga segada. Ning arvestades, et tulemuse saad alles mõnel juhul mitu päeva hiljem kätte, siis ei ole mingit kindlust, et vahepeal sa siiski viirusega nakatunud pole. 

Tahan siiski siinjuures teha kummarduse kõigile meditsiinitöötajatele, kes peavad olema selle viirusega võitlemise esirinnas. Rääkisin ühe medõega, kes ütles, et nad on valmis. Ja et hetkel on elu Toronto haiglates ja EMOs (kus tema töötab) üsna vaikne ja rahulik. Ta kinnitas ka, et ei, medõed ei lähe massiliselt haiguse ootuses haiguselehele. Et nad on meie jaoks olemas ;-) Ning soovitas: PESE KÄSI!!!

Niisiis... Teisipäeva hommikul saatsin oma tööandjale kirja, et mis ma teen. Toomasel kästi nädal aega kodus olla, aga kuna me ei tea, mis tõbi täpselt küljes, ja kuna ta tuli ju Eesti reisilt nädal varem, siis kas peaksin igaks juhuks istuma nüüd karantiinis. Sain üsna kiire vastuse, et ilmselt jah, aga lubati veel uurida. Lõpuks siiski otsustati, et jää koju. Noogutasin kaasa, sest ise samas positsioonis olles, poleks lubanud töötajal sisse tulla. Kokkuvõttes õige otsus, sest... mina jäin juba komapäeval ise ka haigeks. Pean kohe ütlema, et tavaliselt me nii kergelt teineteise külmetusi üle ei võta. Nõnda kiire haigestumine on meie jaoks tõesti väga ebatavaline. Kas see vihjab mõnele gripile või kurjale haigusele, ma ei tea... Ja ilmselt ei saagi teada. Või õieti, ma ei tahagi teada. Sest kui ma testima lähen, siis tähendab, et mu olukord on palju halvemaks läinud. Kiiresti sülitan üle vasaku õla, sest ma olen siiski omast arust paranemas. 

Kui nüüd korraks veel Toomase reisi juurde tagasi tulla, siis takkajärgi on selge, et me oleks pidanud ta kohe peale saabumist keldrikorruse tuppa isoleerima ning ainult eemalt suhtlema. Meil on ju see võimalus olemas. Aga sel ajal terve Kanada veel "haigutas" kogu olukorra peale. Ja USA teatas, et haigus likvideeritakse sealt riigist nagu niuhti... Ükskõik, kas ta tõi siis kaasa koroona või mõne gripiviiruse, vähemalt mina pole siis haigeks jäänud. Loodetavasti ;-)

Pika jutu lõpetuseks võin öelda, et Toomas on enam-vähem vormis. Teda juba jõuti eriti usina pisiülemuse poolt reedeks tööle kutsuda. Mispeale Toomas palus sellekohast emaili, et keegi ei saaks hiljem öelda, miks ta karantiinist välja tuli. Kuna ta kopeeris kõige kõrgemat ülemust, siis varsti tuli vastus, et ei-ei! ole ikka kodus. Ma ei tea, millega küll mõned inimesed mõtlevad, kui üleüldine üleskutse on ükskõik milliste külmetusnähtustega kodus istuda. Eriti, kui veel arst on andnud selle korralduse. Samuti ei saa ma aru inimestest, kes on väga mures oma lubatud haiguspäevade numbri pärast ning tulevad pooltõbistena tagasi (kuigi on öeldud, et palavik peab 2 ööpäeva läinud olema, ja kõik nähud 24 tundi kadunud). Varsti peavad sellised pigem muretsema, kas neil üldse töökoht olemas on, kui kõik asjad kinni pannakse....

Mari ja Kirke on hetkel terved. Nad hoiavad ka rohkem omaette. Mari töötab järgmisel nädalal veel kodust. Ja Kirke on ajutiselt tööta. Sest hambaarstid saavad häda korral abistada. Kirke tööandja soovitas tal töötu abiraha avaldus sisse panna. Neil on väike labor ja nad sõltuvad ju nii palju hambaarstidest. Sel nädalal on Kanadas üle poole miljoni avalduse sisse pandud. Samal ajal eelmisel aastal oli neid alla 30 tuhande...

Koolidel lõppes märtsivaheaeg. Mida on esialgu pikendatud veel kahe nädala võrra. Üsna tavaline on sel ajal USAsse või kusagile lõunamaale puhkama minna. Ning paljud ikkagi jäid oma plaani juurde... Nii et vaatame, kui nad kõik tagasi jõuavad, siis mis siin juhtuma hakkab. Mitmed on tegelikult pahased, et reise ei tühistatud. See on aga selline kahe otsaga asi. Sest ainult nädal tagasi reedel teatas Kanada esimest korda, et reisilt tulijad peaksid 14 päevaks karantiini jääma. Nii et paljud teadsid, mis juhtub, kui nad uuesti kodus on. Ainult aega ümber mõelda jäi väga väheks. Loomulikult tekib küsimus, kas tõesti kaotada mitutuhat dollarit, mis sinna alla pandud on. Eriti, kui veel asjad siin liiga tõsised ei paistnud. Floridast näidati sel nädalal pilte randadest, kus inimesed tihedalt päikest nautisid, ning intervjuusid koolilastega, kes arvasid, et kui pidu peab pidama, siis see on tähtsam kui mingi viirus. Krrrr..... Ütleks selle peale.

Kuigi ma olen haige olnud, siis olen proovinud töötada nii palju kui saan. Isegi teisipäeval, kui mul tehniliselt vaba päev oli. Osalen telefoni kaudu koosolekutel ja õppisin uue pangasüsteemi saladusi tundma. Kuigi viimane kukkus neljapäeval üsna kehvalt välja, sest mul oli üle 38 palavik (nagu ma hiljem kraadisin) ja väga raske oli kontsentreeruda, millest räägiti :-) Laupäeval toodi ukse taha arvuti, mis on uue süsteemi õppimiseks üles seatud ning millega saaksin VPN ühenduse muude asjadega. Et näiteks kodust meie panga liikmeid aidata. Praeguseks istub see ikka laual, sest mul pole energiat sellega tegeleda. Põhimõtteliselt saan ka minu töönumbrile tulevad kõned oma moblale. Kuigi oleme nüüd sisse seadnud süsteemi, et kõik kõned lähevad kohe vastamismasina peale. Et jõuaks kõigiga tegeleda. 

Täna hommikul segasin kokku pannkoogitaigna keefirist ja kohupiimast (mis mul mõlemad pisut kauaks külmkappi jäänud, ega siin mingit raiskamist ei tohi olla), aga küpsetamiseks kadus igasugune jõud ära. Õnneks mul kaks tüdrukut majas, kes võtsid selle töö üle :-D Muide, väga head pannkoogid said! Kui võin ennast kiita ;-) Võib öelda, et need on natuke meie 34. kokkusaamise aastapäeva tähistamise koogid :-D 

Tüdrukud tegid meil ka kiire poeskäigu. Tõid pabertaskurätte. Ime-ime, neid oli poes saada. Ei oska tualettpaberi kohta öelda, sest seda meil hetkel jagub. Kuigi ega kanadalasedki pole samast hullusest puutumata. Kui Mari koju jõudis, siis teatas, et poodi lastakse ainult jaokaupa ning kõik peavad käru võtma, et oskaksid üksteisest eemale hoida. Lisaks oli ta uhke, et tuli toime identiteedivargusega, sest Costcosse saab ainult liikmekaardiga. Nad siin enne vaatasid Kirkega, et Mari on üsna minu nägu ja ärgu ma muretsegu (pilt on muidugi väga miniatuurne kaardil, nii et pead luubi välja otsima, et aru saada, kas on ikka täpselt sama isik). Aga muidu olevat kõike saada (oh, jah, ei tea tualettpaberi kohta ;-)

Aitab küll nüüd lobast. Muidu kirjutan kõik ära ja homseks midagi ei jäägi ;-) Lõpetuseks võib vaadata väikest videot Toronto tänavatelt. Kirke on meil ainuke, kes on sel nädalal ühe päeva metrooga tööl käinud ja teatas, et tipptunnil oli ikka see väga tühi olnud.

Talv koduhoovis

Sel talvehooajal ei ole selline talvine pilt väga tavapärane olnud. Aga sain ikka ühe ära napsatud. Järgmisel nädalal peaks veel natuke lund tulema. Aga hoolimata viimase aja külmadest päevadest on juba tunda kevadehõngu. Päike särab eriliselt soojalt.

Natuke ärevust pühapäeva õhtusse

Nõnda nägi meie tänav välja pühapäeva õhtul. Politseiauto pani ühelt poolt tee kinni. Teisel pool oli tuletõrje. Keskel gaasimeeste auto. Naabri juures käib lõhkenud veetorude parandamine. Kuidagi oskasid töömehed aga hoopis gaasitoru lõhkuda, nii et sealt gaas hakkas välja vusisema. Igaks juhuks lasid nad kiiresti jalga, sest kes teab, äkki lendavad veel õhku... Või oli probleem selles, et nad kartsid tööloa mitteolemasolu pärast vahele jääda :)  Meie väga armas vanem naabriproua tuli ukse taha hoiatama, et me igaks juhuks autot ei käivitaks. No seda meil plaanis polnud, aga Toomas põletas aias kuivanud vaarikaoksi :D  Õnneks oli meil küll hästi tuuline, nii et oht vast väga suur polnud. Pealegi said nad ju kiiresti jaole. Lihtsalt pisut põnevust meie tänavale. Hetkel jälle kõik rahulik, vaatame hoopis "Meie aasta Hiinas!"