22.03.20

Uudiseid Torontost

No nii... Mis küll paneb mind jälle sulge haarama ja pikemalt kirjutama, kui mitte maailmas toimuv. Midagi, mida ainult ulmefilmidest- ja raamatutest siiani lugenud. Jah, meid on aegajalt hirmutatud kõige hullemate stenaariumitega, aga ma ei arva, et keegi meist õieti selleks valmis oleks olnud. Mul on ka tunne, et sama üllatunud on ka kõik valitsused. Isegi, kui on olemas mingid ettekirjutused kriisiolukorra jaoks, siis see oli küll viimane asi, mille peale on mõeldud. Muidu oleks reageeritud ja teatud otsuseid palju kiiremini tehtud. (Kõrvalolevad fotod on tehtud päris mitme aasta eest, kui elu oli lill, või peaaegu ;-) Vähemalt lapse jaoks kindlasti. Vaatan ka, et mu prillid on üsna moekad. Mis näitab, kuidas mood ringiratast käib.)

Igal juhul... Mina istun juba selle nädala esmaspäevast alates kodus. Esiteks... sest mul olid kaks esimest päeva niikuinii vabad, kui käin pisikest tegelast hoidmas. Seekord ma ei läinud. Sest tüdruku ema-isa töötavad nüüd kodust. Ning teiseks sellepärast, et Toomas oli juba laupäevast haige, külmetusnähtustega. Ega ma ei taha olla see pahalane, kes võimalikku viirust levitab. Toomas helistas oma perearstile, mis ta peaks tegema. Talle öeldi, et ärgu parem arstikabinetti kippugu. Ning anti aeg, millal arst tagasi helistab. Paistab, et selline lähenemine ongi neile nüüd ette kirjutatud. Püsi paigal, kui just väga eriline juhus ei ole. Lubatud ajal saigi Toomas kõne, mille sisu oli üsna üheti mõistetav. Istu kodus ja ravi ning jälgi olukorda. Kui nähud lähevad hullemaks, siis lubas anda saatekirja testimisele. Ei... siin pole neid teste ka võimalik enam igalühel teha, kellele aga meeldiks. Sest lihtsalt ei jõuta enam järje peale saada. Ja ega neid pole jalaga segada. Ning arvestades, et tulemuse saad alles mõnel juhul mitu päeva hiljem kätte, siis ei ole mingit kindlust, et vahepeal sa siiski viirusega nakatunud pole. 

Tahan siiski siinjuures teha kummarduse kõigile meditsiinitöötajatele, kes peavad olema selle viirusega võitlemise esirinnas. Rääkisin ühe medõega, kes ütles, et nad on valmis. Ja et hetkel on elu Toronto haiglates ja EMOs (kus tema töötab) üsna vaikne ja rahulik. Ta kinnitas ka, et ei, medõed ei lähe massiliselt haiguse ootuses haiguselehele. Et nad on meie jaoks olemas ;-) Ning soovitas: PESE KÄSI!!!

Niisiis... Teisipäeva hommikul saatsin oma tööandjale kirja, et mis ma teen. Toomasel kästi nädal aega kodus olla, aga kuna me ei tea, mis tõbi täpselt küljes, ja kuna ta tuli ju Eesti reisilt nädal varem, siis kas peaksin igaks juhuks istuma nüüd karantiinis. Sain üsna kiire vastuse, et ilmselt jah, aga lubati veel uurida. Lõpuks siiski otsustati, et jää koju. Noogutasin kaasa, sest ise samas positsioonis olles, poleks lubanud töötajal sisse tulla. Kokkuvõttes õige otsus, sest... mina jäin juba komapäeval ise ka haigeks. Pean kohe ütlema, et tavaliselt me nii kergelt teineteise külmetusi üle ei võta. Nõnda kiire haigestumine on meie jaoks tõesti väga ebatavaline. Kas see vihjab mõnele gripile või kurjale haigusele, ma ei tea... Ja ilmselt ei saagi teada. Või õieti, ma ei tahagi teada. Sest kui ma testima lähen, siis tähendab, et mu olukord on palju halvemaks läinud. Kiiresti sülitan üle vasaku õla, sest ma olen siiski omast arust paranemas. 

Kui nüüd korraks veel Toomase reisi juurde tagasi tulla, siis takkajärgi on selge, et me oleks pidanud ta kohe peale saabumist keldrikorruse tuppa isoleerima ning ainult eemalt suhtlema. Meil on ju see võimalus olemas. Aga sel ajal terve Kanada veel "haigutas" kogu olukorra peale. Ja USA teatas, et haigus likvideeritakse sealt riigist nagu niuhti... Ükskõik, kas ta tõi siis kaasa koroona või mõne gripiviiruse, vähemalt mina pole siis haigeks jäänud. Loodetavasti ;-)

Pika jutu lõpetuseks võin öelda, et Toomas on enam-vähem vormis. Teda juba jõuti eriti usina pisiülemuse poolt reedeks tööle kutsuda. Mispeale Toomas palus sellekohast emaili, et keegi ei saaks hiljem öelda, miks ta karantiinist välja tuli. Kuna ta kopeeris kõige kõrgemat ülemust, siis varsti tuli vastus, et ei-ei! ole ikka kodus. Ma ei tea, millega küll mõned inimesed mõtlevad, kui üleüldine üleskutse on ükskõik milliste külmetusnähtustega kodus istuda. Eriti, kui veel arst on andnud selle korralduse. Samuti ei saa ma aru inimestest, kes on väga mures oma lubatud haiguspäevade numbri pärast ning tulevad pooltõbistena tagasi (kuigi on öeldud, et palavik peab 2 ööpäeva läinud olema, ja kõik nähud 24 tundi kadunud). Varsti peavad sellised pigem muretsema, kas neil üldse töökoht olemas on, kui kõik asjad kinni pannakse....

Mari ja Kirke on hetkel terved. Nad hoiavad ka rohkem omaette. Mari töötab järgmisel nädalal veel kodust. Ja Kirke on ajutiselt tööta. Sest hambaarstid saavad häda korral abistada. Kirke tööandja soovitas tal töötu abiraha avaldus sisse panna. Neil on väike labor ja nad sõltuvad ju nii palju hambaarstidest. Sel nädalal on Kanadas üle poole miljoni avalduse sisse pandud. Samal ajal eelmisel aastal oli neid alla 30 tuhande...

Koolidel lõppes märtsivaheaeg. Mida on esialgu pikendatud veel kahe nädala võrra. Üsna tavaline on sel ajal USAsse või kusagile lõunamaale puhkama minna. Ning paljud ikkagi jäid oma plaani juurde... Nii et vaatame, kui nad kõik tagasi jõuavad, siis mis siin juhtuma hakkab. Mitmed on tegelikult pahased, et reise ei tühistatud. See on aga selline kahe otsaga asi. Sest ainult nädal tagasi reedel teatas Kanada esimest korda, et reisilt tulijad peaksid 14 päevaks karantiini jääma. Nii et paljud teadsid, mis juhtub, kui nad uuesti kodus on. Ainult aega ümber mõelda jäi väga väheks. Loomulikult tekib küsimus, kas tõesti kaotada mitutuhat dollarit, mis sinna alla pandud on. Eriti, kui veel asjad siin liiga tõsised ei paistnud. Floridast näidati sel nädalal pilte randadest, kus inimesed tihedalt päikest nautisid, ning intervjuusid koolilastega, kes arvasid, et kui pidu peab pidama, siis see on tähtsam kui mingi viirus. Krrrr..... Ütleks selle peale.

Kuigi ma olen haige olnud, siis olen proovinud töötada nii palju kui saan. Isegi teisipäeval, kui mul tehniliselt vaba päev oli. Osalen telefoni kaudu koosolekutel ja õppisin uue pangasüsteemi saladusi tundma. Kuigi viimane kukkus neljapäeval üsna kehvalt välja, sest mul oli üle 38 palavik (nagu ma hiljem kraadisin) ja väga raske oli kontsentreeruda, millest räägiti :-) Laupäeval toodi ukse taha arvuti, mis on uue süsteemi õppimiseks üles seatud ning millega saaksin VPN ühenduse muude asjadega. Et näiteks kodust meie panga liikmeid aidata. Praeguseks istub see ikka laual, sest mul pole energiat sellega tegeleda. Põhimõtteliselt saan ka minu töönumbrile tulevad kõned oma moblale. Kuigi oleme nüüd sisse seadnud süsteemi, et kõik kõned lähevad kohe vastamismasina peale. Et jõuaks kõigiga tegeleda. 


Täna hommikul segasin kokku pannkoogitaigna keefirist ja kohupiimast (mis mul mõlemad pisut kauaks külmkappi jäänud, ega siin mingit raiskamist ei tohi olla), aga küpsetamiseks kadus igasugune jõud ära. Õnneks mul kaks tüdrukut majas, kes võtsid selle töö üle :-D Muide, väga head pannkoogid said! Kui võin ennast kiita ;-) Võib öelda, et need on natuke meie 34. kokkusaamise aastapäeva tähistamise koogid :-D 

Tüdrukud tegid meil ka kiire poeskäigu. Tõid pabertaskurätte. Ime-ime, neid oli poes saada. Ei oska tualettpaberi kohta öelda, sest seda meil hetkel jagub. Kuigi ega kanadalasedki pole samast hullusest puutumata. Kui Mari koju jõudis, siis teatas, et poodi lastakse ainult jaokaupa ning kõik peavad käru võtma, et oskaksid üksteisest eemale hoida. Lisaks oli ta uhke, et tuli toime identiteedivargusega, sest Costcosse saab ainult liikmekaardiga. Nad siin enne vaatasid Kirkega, et Mari on üsna minu nägu ja ärgu ma muretsegu (pilt on muidugi väga miniatuurne kaardil, nii et pead luubi välja otsima, et aru saada, kas on ikka täpselt sama isik). Aga muidu olevat kõike saada (oh, jah, ei tea tualettpaberi kohta ;-)

Aitab küll nüüd lobast. Muidu kirjutan kõik ära ja homseks midagi ei jäägi ;-) Lõpetuseks võib vaadata väikest videot Toronto tänavatelt. Kirke on meil ainuke, kes on sel nädalal ühe päeva metrooga tööl käinud ja teatas, et tipptunnil oli ikka see väga tühi olnud.


8 kommentaari:

  1. Eestis näikse tualettpaberihullusega ühel pool olevat. Keegi spekuleeris, et äkki on selle taga lihtsalt väiksem sissetulek. Ei jaksa poodi tühjaks osta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et siin on see hullus siiski lõppenud. Kuigi ega enne kui ise poodi ei lähe üle vaatama, siis teada ei saa.

      Kustuta
  2. Off topic, aga sul on täiesti filmidiivalikud põsesarnad. (Koroona ajal kuluvad komplimendid marjaks ära =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Võtan iga komplimendi rõõmuga vastu ;-)

      Kustuta
    2. Mina armusin naerulohkudesse :D

      Kustuta
  3. Oh mis vahvad vanad pildid, ja kohe märkasin, et nii palju tuttavat mööblit. Tool ja tugitool ja titevoodi! Isegi pujengid vaasis... nagu lapsepõlves.
    Põselohud jäid ka silma, kas on ikka tütardele edasi antud ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maril on vähemalt üks põselohk :-)
      P.S. Mul on sisse lülitatud kommentaaride modereerimine. Kui keegi soovib mu teise blogi lugejaks tulla. Ei taha, et nad oma emaili avalikult jagaksid.

      Kustuta
    2. Nii ongi tark teha! Kärsitu mina ;)

      Kustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.