Kõige hullemad on juhid, kes on ennast täis ja elanud põhimõtteliselt pilvedes. Viimast oleme ju tegelikult natuke me kõik teinud. Sest päriselt... kui paljud oleks osanud ette kujutada, et midagi sellist võiks juhtuda. Jah, loomulikult võisime teoritiseerida ja näiteks kaasa noogutada Bill Gates'i TED ettekandele, mille ta pidas Ebola viiruse "võidukäigu" ajal. Kuulad seda ja mõtled, kui täpselt ta praegust olukorda kirjeldas. Muidugi kutsus ta valitsusi üles valmistuma võitluseks mikroskoopilise vaenlase vastu. Kuid... kas temagi tegelikult oskas arvata, et oma eluajal millegi sellisega kokku puutub.
Ning siis on USA riigijuhid (ma ei hakkagi Trumpist rääkima), kes selle asemel, et otse vastata konkreetsetele küsimustele, hakkavad mingit soga ajama, kuidas hiinlased ikka õigel ajal ameeriklasi ei hoiatanud, ning siis veel kukuvad endale õlale patsutama, kuidas just ameeriklased olid need, kes kõige esimesena keelasid hiinlaste lennukite maandumise USAs. Kui poliitikule siis öeldakse, et palun ära raiska meie aega mingite süüdistustega ning enese kiitmisega, sest tavaline ameeriklane tahab konkreetset vastust, siis solvutakse hingepõhjani. Ok-ok... ma tunnen neile kaasa. Sest roosamanna elu on muutunud äkki millekski, mida pole oma pika eluea jooksul kogetud. Isegi sõda on kindlasti palju tuttavam ning vastused palju kergemini leitavad.
Selliste imelike avalduste kõrval võib aga nimetada Kanadalaste juhti - Justin Trudeau'd, kes on saanud oma konkreetsete ja keerutamata avaldustega kiita isegi opositsiooni esindajatelt. Nüüd, kui peame oma jõud ühendama, siis maetakse sõjakirved maha ning tegutsetakse ühiselt. Õnneks on riigil juht, kelle poole vaadata ja keda usaldada. Palju raskem oleks, kui ainuke, kust natukenegi lohutust saada, on näiteks lihtsalt kiisu kaissu võtta ja kusagile sooja pehmesse nurka peitu pugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)