01.06.22

Ukraina, mina ja Kanada

Eestis ja Torontos "Eesti Elus" ilmunud tekst. Lisaks juurde, et Kanada on vastu võtnud Ukraina põgenikke lihtsustatud korras. Elamisluba antakse kolmeks aastaks. Enamus neist elavad vabatahtlike juures (tean ühte eestlast, kelle kodus ukrainlased). Praeguseks on korraldatud ka kolm lendu Poolast, tasuta.

“Ma olen kindel, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…” Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.

Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvalises Kanadas (kuigi tuumapommi ähvardused panevad pisut selle turvalisuse üle kahtlema). Ma pole ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa, kui räägin, kui väga kogu asi on mu südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste üle… Teine jällegi paneb geograafiliselt Ukraina hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panuse toetuste ja annetuste näol. 

Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas 10 tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, oleme neile raha üle kandnud. Kaalusin lisaks läbi Airbnb panna endale elamine kinni Kiievis või mujal Ukrainas, nii nagu lugematud teised üle maailma, et otse mõnda sõjakeerisesse jäänud ukrainlast toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit. 

Kuid kõik see tundub ikka liiga vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudiseid, kuulan Youtube'is venekeelseid spetsialistide arutlusi. Ma ei saa kuidagi Twitteri kontost eemale (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub sõja kõrval nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, viskab ette peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul hetkel mõtetes number üks. 

Nõnda on ka täiesti loomulik, et olime kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem osalejaid, sest meid elab linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me ajaloo põhjal liigagi hästi teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab.

Ilm näitas end ka täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid kiiresti mööduvaid lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani omasid. Ilmselt oli neid veelgi. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilke, mis kõnelesid rohkem kui sõnad. Kunagised ühised kogemused ja kannatused ühendavad tugevamalt, kui oskame arvata. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile je nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas. 

Kõigi nende mõtete virr-varris ja vaidlustes trollide ning muude "tarkadega" Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen lääne propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks minust natuke noorema Kiievis elava naisega. Radmila jagab mitu korda päevas oma kogemusi ja teateid olukorrast, mis otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale. Arvestades, et ma olin ju viis aastat tagasi Invictus mängudel eestlastest sõduritele korraldajariigi poolt tugiisikuks, siis kõik sõjaga seotud ja sealsed kannatused omandavad mitmekordse tähenduse. "Võitmatute mängud" on prints Harry poolt alustatud spordivõistlused vigastatud sõduritele, ei tähenda, kas haavad on füüsilist või vaimset laadi. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos. Kus mul oli võimalus muuhulgas Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskused kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad said vene keelest aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Üks noorem oli vaid natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaa põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust.

Nõnda jõudis minuni teadmine, et minu Kanada raamatu taasilmumisega, annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb laskemoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda neile, kes on püssidega võõrale maale tulnud. See kaastunne oli samas mingil hetkel olemas. Kuni Radmila jagas Venemaal filmitud videot emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelpärimised armeele oma poja saatuse kohta jäid tulemuseta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud... Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellest emast kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma. Kui Ukraina emade lapsed sissetungijate käes langevad. Kui vene sõdurid valimata tapavad kõiki. Kui nad pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käsku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas käib. Eriti, kui nendegagi on tehtud ajupesu... Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes, kui minu riik oleks samas olukorras, mõtleksin päris kindlasti täpselt nii kui tema.

Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailma on praegu Ukraina pinnal toimuvasse sõtta ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaalsest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on aluseta. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa... 

Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on ehk liialt viivitatud (näiteks Vene propagandaga tegelev televisioonikanal RT keelustati alles mõni päev tagasi). Hiljuti avaldati nimekiri inimestest, kes siinsetest elanikest venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub justkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla. Ma pole täpselt uurinud, mis need keelud kõik olid. Paari asjana jäi vaid silma, et nad ei tohi näiteks Venemaale reisida või seal pangakontosid omada. Enamus neist patsutasid küll üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. Tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Üks neist on Kanada parlamendiliikmete ja kohalike ukraina organisatsioonidega seotud tegelaste kõrval meie endi kanada-eestlane Marcus Kolga. Ta on juba aastaid siinsetele venelastele pinda käinud oma kommunismi kuritegude paljastamisega ning Vene tegevuse valgustamisega. Venelased pole mitte rahulikult tema tegevust pealt vaadanud ja on talle lausa surmaähvardusi saatnud. Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess.Tema oli musta lindi päeva üks algatajatest, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid. Tähistatakse seda igal aastal 23.augustil, Molotov-Ribbentropi lepingu allkirjastamise päeval.

Kanada on praeguseks saatnud relvi, rahalist tuge, humanitaarabi. Ja ma ütleks, oleks imelik, kui ta seda ei teeks. Peaaegu 1,4 miljonit elanikku peab end siin ukrainlaseks (maailmas peale Ukraina ja Venemaa on just Kanada kogukond kolmas oma arvukuselt). Päris paljud neist elavad preeriatealadel, mis jäävad Kanada keskossa ja kuhu juba sajand tagasi välja rännati. Ikka seal maastikul, mis meenutab nende endi steppe ja avaraid välju, ning kus nad said jätkata põllupidamisega. Eks neid tulijaid on olnud hiljemgi. Näiteks teise maailmasõja sabas nagu paljud eestlased. Ning hilisemalt juba siis, kui vabadus oli kätte võidetud. 

Hetkel on Kanada valitsus teinud uksed lahti kõigile Ukraina põgenikele, keda lubatakse riiki jääda lihtsustatud korras kuni kolmeks aastaks. Peale seda saab igaühe sooviavalduse edasiseks eraldi läbi vaadata, kui nad soovivad päriseks jääda. Väga paljud kohalikud pered on avaldanud soovi võtta tulijaid enda juurde koju. Midagi sarnast juhtus süürlaste vastuvõtmisega aastal 2015, kui 25 tuhat põgenikku (peamiselt lastega pered) paigutati vabatahtlike hoole alla. Kes lubasid vastutada nende eest esimese aasta jooksul. Tavalisel kanadalasel on siiski väga suur süda sees, kui küsimuse alla tuleb inimeste aitamine, kes on jäänud mõne konflikti vahele. Mis sest et ma ennist nende teadmatuse kallal norisin. Paljud on just nõnda siia riiki jõudnud, olgu siis ise või nende vanemad või vanavanemad. Muidugi ei tarvitse riigijuhid riigi rahakotti vaadates sama heldelt mõelda. Kuid näiteks Trudeau võimuletulekuga lükati ümber eelmise valitsuse otsus süürlastele varjupaika mitte pakkuda. Ma kujutan tegelikult ette, et paljudel Ukraina põgenikel on juba keegi siin ees. Vaevalt et niisama kergelt tahetakse nõnda kaugele tulla. Kui just väga seikleja ei ole. Ning tõenäoliselt on vaja ka lennupiletid ise muretseda. Kuigi Kanada kaalub hetkel võimalust saata lennukid järele neile, kes on avaldused edukalt täitnud. Nii nagu kunagi toodi kohale süürlased. 

Ma nii loodan, et see niinimetatud “erioperatsioon” ometigi läbi saab. Et ukrainlased saaksid terve maailma toel oma riigi uuesti üles ehitada. Sõja esimestel päevadel andsin enda jaoks veel ühe lubaduse. Kindlasti oma raha turistina just sinna riiki - Ukrainasse - viia. Lihtsalt loodan, et seal on peagi ohutu ja ma saan oma lubaduse teoks teha!


26.03.22

Minu Kanada uustrükk

"Minu Kanada" ilmus Eestis uuesti. Ühe lisapeatükiga.

Kuna Ukraina on väga tugevalt mu meeltes, ja ega ma ju ei oodanud, et raamat uuesti trükikotta läheks, siis tekkis ühel hetkel teadmine, annetan oma tulu Ukraina heaks. Mitte et see oleks võrreldav mõne rahvusvaheliselt tuntud autori sissetulekuga (miks muidu eestlastest autorid ise kirjastavad 😉), aga ikkagi väike panus ukrainlastele, kes praegu võitlevad ju õieti kõigi meie nimel. Ja mulle ei tähenda, kas raha läheb laskemoona või mängukaru ostmiseks. Vaadates fotosid praegusest sõjast, mille taustaks meilegi nii tuttavad nõuka ajal ehitatud korrusemajad, ei saa mõtlemata jätta, et Eesti võinuks vabalt samas olukorras olla. Kui meil poleks tugevat seljatagust... Võiks küsida, kui tugeva rinde oleks meie suutnud moodustada... kui kaua oleks suutnud vastu panna... 

Loe pikemalt siin, kus kirjutan oma mõtetest Ukraina taustal. Ilmus ka Postimehes, kus oli armas pealkiri, kuidas eestlanna Kanadas Ukraina pärast südant valutab. 

Слава Україні!

19.02.22

Vabaduse konvoi tõus ja langus Kanadas

Loomulikult tuleb juttu Kanadas toimuvast "suurest vabadusliikumisest", mis tõi Ottawa parlamendi ette hulga veokeid ning inimesi, kes otsustasid, et see on kõige õigem koht, kus järgmised nädalad veeta. Vahepeal on proovitud midagi sarnast mitmel pool mujal Kanadas korda viia. Kaasa arvatud Torontos. Aga kuna Ottawa näide oli ees, siis suudeti kiiresti strateegiliselt olulised paigad eraldada ning linnaelu võis rahulikult edasi toimida. Toronto puhul oli see eriti oluline, sest kesklinnas on ridamisi haiglaid (kus ka minu tüdrukud sündinud on), ja loomulikult oli tähtis hoida liiklus kiirabi ja teiste patsientide jaoks vaba.

Kõik sai alguse hetkest, kui väike grupp rekkajuhte polnud rahul nõudega USA-Kanada piiriületusel vaktsiinipassi näidata. Väike grupp on umbes 10%, sest ülejäänud on rekkajuhte koondava organisatsiooni sõnul vaktsineeritud. Seesama organisatsioon taunib kõike, mis toimub, lihtsalt vahemärkusena. Kuna USA seadis sama nõude sisse päev hiljem, siis kadus justkui ära põhiargument, miks üldse pealinna protestima minna. Siinjuures võiks mõelda "KARJUV vähemus" tähendusele ;) On neid veokijuhte, kes on julgenud avaldada oma vastumeelsust toimuva suhtes ning on kurvad, et üldine arvamine veokijuhtidest on tõmmatud allapoole nulli... sest nemad tahavad oma tööd edasi teha, ning nad saavad aru, et me tõesti oleme kõik samas paadis...

Kuna vaktsiiniga oli nii ja naa, siis hakati kõvasti rääkima mingist vabadusest ja viimaks võeti siis valitsus ette. Mis polnud ime, sest kokkuvõttes võiks öelda, protestijatest said lihtsalt poliitilised mängukannid. Sest hakati nõudma peaministri tagasiastumist. Vabandust väga... aga siin on demokraatlik riik, kus rahvas on oma sõna öelnud, keda nad soovisid riiki juhtima. Jah, see pole enamusvalitsus, aga ikkagi olid nemad need, kes kõige rohkem hääli said ja kui sa pole millegagi rahul, siis esimeses järjekorras räägid ikka oma esindajatega parlamendis... Kui valitsuse ees oleks samas olnud vastaspartei, siis ma ei imestaks üldse, et samasugune olukord poleks tekkinud. Sest... inimesed on väsinud. Väsinud covidist, väsinud sellest, et meie elu on viiruse pärast pea peale pööratud. Võin oma pea anda, et valitsused on samamoodi väsinud. Eriti veel sellest, kui palju valeinformatsiooni ja konspiratsiooniteooriaid ringi käib. Kuidas küll keegi suudaks mulle ära seletada põhjendusi, et viirus on valitsuste suur ühine konspiratsioon inimesed hävitada. Ei tea, kelle üle siis nad enam valitsevad, kui kõik läinud on. Ooot... või äkki tõesti... äkki ongi siin peidus suurem plaan, mille alusel kõik teadusesse uskuvad inimesed hävivad, kuna nad on nõus end vaktsineerima ja järele jääb ainult hall mass, keda on kerge igat sorti "huvitavate" teooriatega kontrollida :D Igaks juhuks... ma ei mõtle päriselt nii ;-) Samas olen mina ka väsinud, vahel on lausa nutt kurgus, kui teatud olulised asjad nihkuvad hilisematele kuupäevadele. Mis ei aja mind kurjaks valitsuse peale, vaid nende peale, kes ei suuda protestimata olla... Me oleme kõik ühes paadis praegu, terves maailmas.

Ma panin alguses loo pealkirjaks: Ottawa ei ole Moskva, mida olen nüüd vahel kasutanud, kui seletan siinset olukorda. Ilmselt on pandeemia toonud palju rohkem siinsete elanike teadvusesse, kuidas täpselt kogu Kanada riik "töötab". Siiani ning ka tulevikus ilmselt päris hästi, kuigi mõne meelest on see täielik korralagedus, eriti nende silmis, kes Moskva poole kummardavad, või oleme kenamad ja ütleme: kes Venemaa moodi korraldusega harjunud :-) Jah, meil on keskvalitsus Ottawas, aga ega neil pole palju õigust kaasa rääkida, mida iga provints teeb. Nad kontrollivad küll teatud üleriigilisi tahkusid (riigipiir, rahapada, kaitse jne), aga provintside otsustada jäävad näiteks  sellised asjad, nagu juhiluba, mis teise provintsi kolides tuleb teatud aja jooksul välja vahetada kohaliku vastu. Või tervishoiusüsteem, mis on küll igal pool absoluutselt kõigile tasuta - ei tähenda, kas sa töötad, või õpid, või oled registreeritud või registreerimata töötu - aga selle rahastamine on provintsiti erinev. Lisaks isegi ülikoolid, mis mõnel pool küsivad mujalt provintsist õppima tulnud tudengitelt sama õppetasu nagu oleks nad kohale saabunud välismaalt, jne.jne. Pluss nüüd pandeemia ajal on erinevad provintsid pidevalt erinevaid piiranguid kehtestanud, olenevalt, kuidas haiglad on vastu pidanud. Ontario, kus asub ka Ottawa, on Quebeci kõrval olnud üks provintsidest, kus piirangud ehk isegi kõige rangemad. Näiteks pole meil kahe aasta jooksul olnud hetkegi, mil maskipiiranguid oleks lõdvemaks lastud. Ma olen näinud, kuidas Eestis on selles suhtes palju vabamalt toimitud. Nõnda ei mõista ma eestlaste pahandamist, et miks nii kaua juba maske nõutakse, kui neil on vahepeal olnud palju rohkem "hingetõmbeaega".

Kõige selle taustal on täielikult arusaamatu, miks need rekkad ninad Ottawa poole seadsid. Oleks ikka pidanud oma provintside valitsuste uste peale koputama, kui nad polnud rahul piirangutega. Sellepärast oli ilmselge, et keegi teine sosistas neile kõrva, mida teha, kui hakati otseselt valitsust ründama, kui protest vaktsineerimise kohustuse vastu kaotas justkui mõtte. 

Ottawasse on selleks nädalavahetuseks kohale tulnud politseinikke üle Kanada. Ning hetkel jälgingi, kuidas politsei rahulikult surub rahvast parlamendi juurest eemale. Juba liiguvad protesti korraldajate poolt teated, kuidas politsei on jõudu kasutanud, relvadega ähvardanud või peksnud. Aga hetkel pole selle kohta ühtegi tõendit. On küll olukordi, kui mõned keelduvad oma veoki akent avamast peale mitmekümnekordset nõuet politsei poolt, ja siis on aken sisse löödud. Ma pole veel aru saanud, kas pisargaasi on kasutatud, tundub, et mitte. Kuigi gaasimaskid mõnede politseidel ees võivad sellise mulje jätta. Hoopistükkis on protestijad kasutanud suitsupomme. 

Arusaamatu on ka mõnede toetajate pahandamine, et maksumaksjana saab politsei meie käest palka, kuidas küll siis politsei meie vastu hakkab. Aga siis võiks küsida, miks politsei üldse kedagi arreteerib ükskõik, mis põhjusel :-P  Jah, on neid, kes vaatavad politsei peale kurjalt, aga nende kõrval on arvestatav elanikkond, kes pigem imetlevad, kui rahulikult vastatakse solvangutele ning provokatsioonidele. Kuidas nad hoolitsevad arreteeritud protestijate heaolu eest, sest väljas on täna üsna külm ja tuisune. Väga inetult käitutakse ka reporterite vastu. Imeline, kui kannatlikud nad on... Inimesed karjuvad nende peale, sülitavad, saadavad vandesõnu nende poole... Õnneks on ikka neid ka, kes on pigem toetavad. Ning ma ei mõista neid vanemaid, kes on kohale tulnud oma alaealiste lastega. Mitte ainult keeruline olukord linnas, aga ka väga külm ilm... Mida sellega proovitakse saavutada...

Valitsus on ka välja kuulutanud Emergencies Act, mis lubab muuhulgas arreteerida neid, kes vastu hakkavad, või ka külmutada kontod, mis kuuluvad liikumise algatajatele või toetajatele (kaks kolmandikku kanadalastest toetavad seda valitsuse otsust, vähem küll lääne pool, aga nad on ka kaugel ;-) GoFundMe platvormi kaudu kogutud rahad on külmutatud, aga seda juba pikemat aega (lisaks tundub, et päris suured rahad on tulnud välismaalt, kellele küll see siin toimuv kasulik on, küsin mina). Ukraina ümber toimuvaga seoses võiks ju lausa hakata kahtlustama, kas tõesti oli Venemaa nii ettenägelik ja õhutas läänes segaduse tekitamiseks seda, mis Kanadas toimub :D Ok, ma ikka ei usu, et nad nii "targad" ka oleksid olnud ;-)

Jäin mõtlema, kui rumalad korraldajad lõpuks olid. Oleks nad otsustanud kiiremini ära minna, oleks neil rahad alles ja poleks nad ka vihaseks ajanud Ottawa elanikke, kes on pidanud kuidagi hakkama saama kõige selle läbu ja lärmi sees (nad ju kaebasid kohtusse protestide organiseerijad, sest kogu see asi läheb linnale päris kalliks maksma...). Ma ei saa ka aru nendest, kes on käinud vaatamas kogunemist ja kirjeldanud seda kui mingit pidu. Arvestades, et see pidu on tähendanud lagastamist ja sealsete mälestusmärkide kasutamist "pissipottidena", siis pole kõik just nii roosiline olnud, nagu mõned on proovinud kõike esitada.

Mul on tunne, et kogu asja organiseerijad ei osanud elu seeski näha, kui kaua kõik see kestma jääb. Nii nagu Ottawa enda elanikud on öelnud, et nad on harjunud meeleavaldajatega. Aga nad tulevad ja lähevad. Keegi pole kunagi varem oma elamist tänavale sisse seadnud. Ja nüüd ootab Ottawa rahvas linnalt ja korravalvuritelt vastuseid, miks olukorda ei lahendatud kiiremini. Ning küsimus on, kust tuleb raha, et kõik linna kulud katta. Sest pole ju väga aus oodata, et linnaelanikud peavad kannatama näiteks maksude suurendamise all...

Ilmselt pole protestijatel olnud väga aega jälgida, mida erinevad provintsid ja ka valitsus on piirangute osas otsustanud. Ja otsused pole mitte sellepärast vastu võetud, et mõned inimesed Ottawa künkal meelt avaldavad. Mida muidugi proovitakse just sellest küljest näidata. Esiteks on Kanadas ära võetud PCR testi nõue vaktsineeritutel, kes reisivad üle piiri. Sel nädalavahetusel, kui rekkad Torontosse jõudsid, oli ette nähtud piirangute mahavõtmine Ontario restoranidelt. Kuna aga kogu kesklinn oli suletud, siis tähendas see, et suured lootused lõpuks ometi näha hulka inimesi oma ruumides, läksid pisut vett vedama. Võib nüüd mitu korda arvata, kas omanikud olid väga rõõmsad nähes rekkajuhte siia ilmumas. Lisaks kaob Ontarios ära vaktsiinipassi näitamine alates 1.märtsist. Ontarios on ju kusagil 85% elanikest saanud vähemalt ühe süsti ja natuke üle 80% kaks, kolmandaga on varsti 50% (oleks veel rohkem, aga siia hulka kuuluvad ka nüüd lapsed, kes tõmbavad numbreid natuke alla, sest nende vaktsineerimine algas hiljem). Maskikohustus jääb veel alles, aga ilmselt kaob see meil ka lõpuks. Seda siis küll täiesti esimest korda varsti kahe aasta jooksul. Ja veel kord, kõik need otsused ei tulnud mitte veokijuhtide protestide pärast. Need plaanid olid juba läinud aasta lõpus enam-vähem maha pandud ja rahvaga jagatud.

Lõpuks ütleks veel seda, et peaminister kuulub Liberaalide parteisse, aga Ontario valitsuses on konservatiivid pukis ;-) Kõik oleks võinud olla vastupidi, mis ei oleks kindlustanud, et kogu olukord, mis viirusest tingitud oleks kuidagi teistsugune olnud. Ja nagu üks ajakirjanik nimetas, siis Ottawa protestid on Covid-19ga seotud absurdsuste tipp (ta meenutab lennureisijaid, kes on pannud aluspüksid maskiks, inimesi, kes süstinud või joonud sisse mingit sodi, sest keegi on öelnud, et see aitab jne.jne.) Minu jaoks on ka absurdne, et inimesed Kanadas karjuvad "Vabadus!" Nad pole ilmselt kunagi aru saanud, mis päriselt tähendab see, kui vabadus ära võetud. Samuti ei suuda ma aru saada võrdlustest Balti riikidega ja laulva revolutsiooniga. Jah, Eestis läksid asjad küllaltki rahulikult ning siiani ka Kanadas (vaatame, mis juhtub õhtutundidel), aga mind igal juhul riivab väga see, mille eest minagi kunagi laulmas käisin ja mille nimel siin üks rühm inimesi "Vabadus!" karjuvad.

Vaatame, kuidas see nädalavehtus laheneb ja mis siin edasi saab...

15.01.22

Natuke hiljaks jäänud mõtteid

Nii raske on kuidagi arvuti ette istuda ning aega enda jaoks võtta. Viimased paar aastat on arvuti kõvasti tähendanud lõpmatut tööd ning nõnda ma siis parem lükkan läpaka kaane kinni ja põgenen, kui vaba aega tekib. Läinud aasta on selles osas eriliselt pingeline olnud. Ja ma imestan, kuidas ma ikka vastu olen pidanud. Praegu ehk helendab midagi positiivsemat selles vallas kusagil seal ees. Aga samas on covidi võidukäik oma jälje jätnud. Tahaks nii väga lihtsalt rongilt maha astuda ja öelda: aitab!

Aeg on nii kiiresti läinud, et imelik lausa tagasi vaadata, aga panen ikka kirja mõned mälestused. Jõulupühad ja aastavahetus olid ju justkui hetk tagasi :-) Et nad ka ei võiks terve kuu näiteks kesta, kui terve maailm seisma jääks. Tegin jälle ise verivorstid. Kuigi komandeerisin Mari appi, ning siis tuli ka eestlasest sõbranna, kellega on seda isegi varem tehtud. Järgmisel aastal ehk jälle uuesti.

Siis otsustasin ühel hetkel, et tahan oma grupis kõigile süstikpitsist lumehelbed kinkida. Oligi hea selline eesmärk seada, sest mulle meeldib ju neid teha. Ise olin lõpuks väga rahul. Isegi Toomas keerutas ühte käes ja arvas, et on tõesti ilus :-) Nii et kui meesterahvas midagi sellist märkab, siis peab ju tõesti kena olema. Ise vaatan ka peaaegu nagu kõrvaltvaataja pilguga, ning mõtlen, et on imelised küll. Õieti vist mõtlen selle peale, kuidas küll kunagi millegi nii kena asja peale tuldi. Natuke kahju ju, et see enam väga populaarne pole. Samas muidugi oleks huvitav teada, kui paljud noored üldse enam käsitööga tegelevad. Sest päriselt pole ju selleks vajadust.

Jõuluõhtul istusime koos Mari ja Kirkega ning tema poiss-sõbraga. Toimetasin köögis ja lõpuks ei jäänudki mul aega kokku panna pilliroost jõulukrooni. Ainult alustasin. Aga... sellest kujunes tegelikult eriti armas õhtu. Sest mõlemad tüdrukud tulid appi seda valmis tegema. Nad küll naersid, mis lapstööjõu kasutamine siin käib. Mispeale ma arvasin, et eks ma selleks nad ju saingi :-) Olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaks oma jõulukrooni. Iseküsimus, kust roogu saada. Eks võinuks ka kõrtest teha, aga need kuidagi õnnetud. Ja nõnda ma detsembri alguses sattusin ühe saarlaste firma otsa, mis müüb lausa komplekte nende tegemiseks. Etsys on ta Himmelinet nime all. Väga super kvaliteediga ja lausa lust oli seda teha. Esimese hooga mõtlesin, kuidas saan nööri läbi tõmmata, et oleks vaja peenikest traati. Aga siis sain aru, et nöör ümber pandud traat ongi ju selleks. Imeilus sai küll! Lisasin veel puupärleid vahele.

Ja siis olin mõne päeva oma pisipreiliga. Kellel hakkas koolivaheaeg juba jõulunädalal. Ta kurtis mulle, et päris vanaema Eestist tahtis ainult raamatuid lugeda talle. Aga temal vaja mängida hoopis :D Mingil hetkel ta on ka arvanud, et ma olengi mängimiseks välja mõeldud. Ning ta ei jõudnud ka kooli juures ära imestada, et ma oskan inglise keelt. Lähen talle koolipäevadel vastu, et siis mõni tund koos olla.

Sain ka kohe peale jõule enda kolmanda vaktsiinisüsti- moderna. Mis osutus kolmest kõige halvema reaktsiooniga. Olin järgmine päev ikka täiesti allapoole nulli ning ega ülejärgminegi päev just kõige hiilgavam pole. Aga olin õnnelik, et sain kätte. Sest esimene aeg, mis mul kirjas oli, langes jaanuari lõppu. Tänu pisipreili emale, kes töötab haiglas, sain aga kiiremini löögile. Sest kuni kolm pereliiget võis oma süsti kätte saada paaripäevase haiglate võrgu poolt korraldatud vaktsineerimispäevadele. Eks me Toomasega ole neile kõige lähemad siin kaugel maal. Jäin ka mõtlema, et ega meilgi siin eriti väga-väga lähedasi sugulasi ei olnud. Toomasel kaugelt küll ja minul vist mingit hõimlase liini pidi. Aga ega mitte kedagi, kellele saime loota, kui oli vaja lapsed kuhugi paigutada. Mis tähendas seda, et me vedasime neid igale poole kaasa. Ka metsa, kui neil vaevalt jalad all olid :-) Ma ei arva, et meil oleks midagi nende pärast tegemata jäänud. Kõik on võimalik. Sellepärast on raske aru saada nendest, kelle jaoks lapsed kui raske koorem kanda on...


Aga mis mul enam. Sest lapsed juba ise suured ja täiesti oma jala peal. Kellega on tore näiteks aastalõpupidu maha pidada. Mis esialgu oli plaanis suurema seltskonnaga ette võtta. Aga siis tuli omicron. Nii et olime perega koos, tüdrukud oma sõpradega. Ja siis veel lähedal elav eestlastest pere, kes igaks juhuks tegi kiirtesti. Aga ega sellele ka sada protsenti loota ei saa vist enam. Igal juhul jõudis uus aasta kohale. Milline ta täpselt tuleb, eks selle üle otsustame aasta pärast!