Pensionär või lihtsalt uus lehekülg elus...

... just nõnda võiks tänasest alanud uut eluetappi võtta. Sest eile oli mu viimane päev pangas. Kokku töötasin siis seal 30 aastat, 7 kuud ja 22 päeva, nagu keegi kenasti arvutanud oli :-) Mõned mu kolleegid polnud veel sündinudki kui pangauksest teenindaja rollis sisse astusin. Alustasin kunagi mõttega, et ega ma üle paari aasta sinna ei jää, aga sellest sai siis hoopis rohkem kui ma oleks ette osanud kujutada. Olen väga palju erinevaid asju pangas teinud. Ning mõne jaoks sai minust ehk justkui panga "nägu". Üsna tavaline oli, et mõned tahtsid ainult minuga rääkida, sest neile tundus, et mina tean ja oskan kõike. Mis muidugi pole üldsegi tõsi. Aga ma oskasin vist väga hästi seda muljet jätta :D Ma olen ka aegajalt nimetanud, et kindlasti on üheks põhjuseks, miks nii kaua pangaga jäin, võimalus olla abiks siinse eestlaste kogukonna pangaasjade korraldamisel. Mul lihtsalt on millegipärast sisse kodeeritud, et tahan teisi aidata. Olen vahel mõelnud, kas see on mingi vanema lapse sündroom. Või siis lihtsalt kuidagi geenidega seotud. Mulle meeldib, kui inimesed on õnnelikud ja rahul, ning et ma olen saanud selleks väikesegi panuse anda. Eile metrooga koju sõites käis peast korraks läbi mõte... millega ma hakkama sain. Aga ainult korraks. Kui midagi on ikka sinuga nii kaua olnud, siis ilmselgelt pole sugugi nii kerge kõigele head aega öelda. Täna hommikul oli mul igal juhul juba palju kergem olla.

Tegelikult olen juba panga poolt juba üle nelja aasta pensioni saanud. Lihtsalt nõustusin lühendatud nädalaga edasi olema, et aidata üle raskematest aegadest. Ilma et oleksin osanud ette kujutada üleilmse pandeemia "võidukäiku". Mis muidugi pani meid veelgi suurema pressi alla. Toronto Eesti Ühispangast sai siinsete mõningate eestlaste arvates "Põhjakase Ühispank" (Northern Birch CU), kui ühinesime lätlaste kohaliku ühispangaga. Lisaks toimus suur süsteemi muudatus (minu jaoks kolmas). Viimased aastad olid kindlasti kõige intensiivsemad kõigist neist kolmekümnest. Nii et mu lapsed ja isegi viimaks Toomaski nägid, et olin väga ära kustumas. Mu ellu ei mahtunud muud kui töö ja töö ja töö. Ma peaaegu ei lugenud enam raamatuid, ei avanud oma arvutit, et teha midagi, mis mulle meeldiks. Ei tahtnud kirjutada, ei tahtnud enam õieti käsitöödki teha. Ilmselgelt olin üsna läbi põlenud. Olen ka jõudnud järeldusele, et töötamine väikeses firmas on hoopis midagi muud kui meie ühendatud pangas.  Me saime varem kergemini hakkama igapäevaste tegevustega. Suuremas firmas ja olukorras, kus su käsi on sees pea kõigis erinevates tahkudes, tekib moment, kus kõik lainena üle pea kokku lööb. Jah, ma töötasin selle kallal, et välja õpetada teisi ja jagada oma töid ning kohustusi, kuid kuklas oli kogu aeg mure, kas ikka kõik saab õieti tehtud. Kindlasti on palju lihtsam, kui su tööl on kindlamad raamid ning oma siht. Just see mille poole oleme pürginud ja kuidas kõik edasi toimib. 

Aga minu jaoks jõudis kätte hetk, mil tundsin, et pean rongilt maha astuma. Isegi kui sellest väga kahju on. Sest panga meeskond on tõeliselt tore ja kena (isegi "meie" lätlased). Ma pean ütlema, et ma ei saanud õieti eilseni aru, et nii mõnedki hindasid mind rohkem kui ma oskasin ette kujutada. Taas kord paitasid mind sõnad, et olen mõne meelest kõige parem boss, kes neil kunagi olnud on. Aga ma arvan, et põhipõhjuseks on vist mu enda suhtumine. Sest ma ei pea ennast mingiks ülemuseks (ja ei käitu nagu ülemuslikult, mis iganes see siis tähendab). Lihtsalt olen meeskonnas mutriks, mis on proovinud anda endast parima, et kõik koos töötaksid nii hästi kui võimalik ühise eesmärgi nimel. Et meie liikmed oleks rahul :-) Eriti aga soojendas südant meie kõige noorem töötaja, kes on alles majandusteaduse tudeng ja aitab meid natuke suveperioodil. Ta tuli eraldi õnne soovima, ning nimetas, kuidas hindab minu suhtumist. Maailmas, kus raha teenimine korporatsioonide heaks on valitsevaks saanud, olevat nii kena näha, kuidas klient on seatud number üheks! 

Ma olen ka juba pidanud vastama mõnele, et ei, lahkumine ei ole seotud Eesti Maja müügiga ja uue keskuse ehitamisega. Minu meelest on see ikkagi kõige optimaalsem lahendus meie kogukonnale, mis pole enam niisama suur ja tugev nagu mõne aastakümne eest. Ma oleks väga tahtnud tööle tulla uude keskusesse. Ja mitte ainult sellepärast, et minu jaoks on see lähemal :-) Kujutan ette, et sellest saab palju elavam ja tegevust täis paik. Kus näed taas kord palju rohkem eestlasi ja nende sõpru kogunemas. 

Mul on ka super hea meel, et olen saanud töötada meie praeguse tegevjuhiga, kes on meile kõigile kindlaks tugisambaks olnud. Ta hoolib pangast. Ta hoolib meie töötajatest. Ja isegi, kui asjad ei lähe nii nagu sa tahad või ootad või mõni kangekaelne liige (näiteks mõni Karen tüüpi tegelane - jah, neid leidub ka meie kogukonnas) su endast välja ajab, siis oskab ta olla seal, et meid ka sellest olukorrast välja aidata. Ma ei arva, et oleksin nii kauaks panka edasi jäänud, kui teda poleks olnud juhi rollis! Ma hindan väga tema tööd. Ma proovisin ka seda vahel talle öelda, sest mõtlesin, kuidas juhid ei tarvitse niisama kergelt sellist positiivset vastukaja saada. Nagu nimetasin, mulle meeldib, kui inimesed mu ümber on õnnelikud :-) Ma olen see crazy lady, kes võib mõnele tundmatule tänaval kena komplimendi öelda, või siis mulle kingitud lilled või üksikud õied lillekimbust mõnele ära kinkida. Eestis andsin kord ära terve shokolaadikarbi Elroni rongi vagunisaatjale ja eile näiteks kinkisin ühe väikest sorti päevalille õie vagunist väljuvale noorele lapseootel naisele. See on justkui topelt rõõm ühest kingist, minu oma ja kellegi tundmatu oma :) Ning maailmas võib ju palju rohkem rõõmu olla!

Nüüd mu uuest leheküljest... Ma jätkan ikka pisikese neiu hoidmist (keda naljatamisi asenduslapselapseks kutsun). Kes sügisel kuuesena läheb esimesse klassi ja kellega peab peale kooli mõned tunnid olema. Mul endal on mõned asjad, mis tahaks kodus ära teha. Aga ma olen ka ilmselt lahti võimalusele tulevikus kedagi näiteks raamatupidamises või tõlkimises aidata. Ja muidugi midagi ekstra teenima, sest ega see pension mul hirmus suur ka ei ole ;-) Kuigi ma ei taha hetkel sellele palju mõelda. Mu töökoht andis lahkumiskingina kinkekaardi lõngapoodi! Mis on eriliselt armas! Ja näitab, kui palju mõeldakse töötajatest kui inimestest, kellel on ka oma elu ja hobid. Ja ega ma päriselt pole ka sidemeid pangaga lõhkunud. Ta jääb ikka "minu pangaks" ning ma olen ka lubanud vajadusel (eriti alguses) oma teadmisi jagama. Ning ka nii kaua, kui veel eesti keeles uudiseid jagatakse, need eesti keelde muutma. Lubasin ka, et ma ei hakka panka tulles teenindajatega vaidlema, kuidas asju peab tegema. Sest loomulikult liigub rong omas taktis edasi, ning muudatused on iga firma loomulik osa ;-)
//  Imeilus lillekimp panga poolt. Ma arvan, et ikka meie endi eestlaste kohalikust Colour Field lillepoest. Kui elad Torontos, siis osta ikka oma lilled sealt ;-)