30.10.07

Küpsetised

Eilse halloween'i peo jätkuks veel üks lõik sellest, mis ma lastele kaasa küpsetasin. Kuna Tom oli nii usin ja tõi meile terve suure kotitäie peeti, siis otsisin usinalt variante, mis nendega teha. Loomulikult saime rosoljet ja peedisuppi, kuid ootamatult sattusin oma kokaraamatutes peedikoogi peale. See andis idee natuke rohkem internetis otsida võimalikke variante. (Tuli ka meelde Mariga vaadatud Oprah saade, milles räägiti spinati-shokolaadikoogist). Valisin pakutud retseptidest just need osad, mis mulle kõige rohkem meele järgi olid.

Varjasin kenasti laste eest, mis ma täpselt sinna sisse panen ning lõpptulemus oli ootamatult hea! Alles peale seda tunnistasin üles, mis minu salajane lisand oli olnud. Minu üllatuseks ei teinud tüdrukud teist nägugi. Palusid hoopis, et paneksin kooki neile lõunaks kaasa ja ikka rohkem, nii saavad nad sõpradega seda jagada!

Karate peole valmistasin muffineid, mida on kergem süüa. Kaunistuseks on sulatuatud valge shokolaad. Lisasin natuke võid juurde, sest muidu oli pisut raske seda hästi kookidele ilustuseks panna. Tahtsin midagi ämblikuvõrgu moodi asja peale saada, kuid see ei õnnetunud väga hästi!

Minu retsept:

Vahusta:
2 muna
1½ dl suhkrut
Sulata:
125 g võid
100 g tumedat shokolaadi
Lisa munasuhkrusegule.
Riivi ja sega ülaltooduga:
3 dl toorest peeti
1 suur õun
Sega omavahel:
3 dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
1/2 tl muskaatpähklit
3 tl kaneeli
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl shokolaaditükke (või nii palju kui meeldib)
1 dl hakitud pähkleid
Nüüd jahu ja vedelad ained kokku ning pane kas keeksivormi (mida mina kasutasin või muu vormi sisse). Küpseta u.175 kraadises ahjus umbes 40 minutit! Kaunista valge shokolaadiga ja pähklitega.

Head isu!

29.10.07

Halloween'i pidu karates

Nüüd on Halloween'ini jäänud vaid homne päev! Lapsed ei jõua juba ära oodata, millal see aasta üks kõige põnevamatest päevadest kätte jõuab. Õnneks on enne mitmel pool pidusid ja olenguid, mis sama tähe all ära peetakse.

Viimased aastad on tüdrukud osalenud karate peol, mis sel korral oli muidugi uues kohas. Pean ütlema, et eelmiste aastate omad vanas majas kukkusid minu meelest palju paremini välja. Juba see, et seal oli nii palju nurgakesi ja sopikesi, kus õuduste toa sai üles panna ning üleüldine õhkkond oli teine. Muidugi on suur osa mängida ka sellel, et osa väga aktiivseid emasid oma lapsi enam karate trenni ei too. Küsisin Tomi käest, kas ma peaks ise hakkama aktiivseks emmeks. Siiani on minu aktiivsus seisnud küpsetiste kohaletoomises.

Lisasin siia pilte peolt. Kirke on nüüd endale selga saanud seni Mari poolt kantud ämblikukuninganna riietust - kassikostüüm on jäänud päris väikesesks. Siin on ta oma sõbranna Chen-Cheniga, kui mööda saali ringi käidi ning kommikotti maiustusi juurde nuruti (trick-or-treat on selleks vaja ainult hüüda).
Marile õmblesin eile õhtul kiiruga tumeda keebi selga. Õnneks leidsin sahtlipõhjast tumeda riidetüki, millest siis tükk aega nuputasin, mida ja kuidas teha. Kuna riiet oli väga palju, siis paistis sellest jaguvat kapuutsigi jaoks (kogu asi on ühest tükist tehtud, krookisin kaeluse ümbert kitsamaks ning peale seda lõikasin kapuutsiosa kaarjamaks, sest muidu tundus asi pisut kummaline).

Mari tahtis olla vampiiride tapja (vampire slayer). Ma ei ole väga kindel, kuidas selline isik just täpselt välja näeb, kuid igal juhul jäi ta lõpptulemusega rahule. Ilmselt on hetkel see teema väga süamelähedane, sest ta on leidnud enda joaks Buffy the Vampire Slayer raamatud. Ta on veel liiga noor, et olla tuttav TV seeriaga. Enamasti näidatakse lõputult vanade saadete osasid, kuid selle peale pole ma veel sattunud (muidugi väga raske teades, kui vähe ma midagi vaatan).
Lõpuks veel paar pilti osalejatest. Ühel on sensei Mark, kes on laste karate vaim ja hing - kuidas tal küll jätkub energiat selle jaoks - siin on ta taas sumomaadlejaks moondunud. (Muide sumomaadlejatest on shihan - see kõige kõrgem tegelane karates - väga teadlik Barutost, kes on eestlasest sumomaadleja, kodanikunimega Kaido Höövelson. Shihan on isegi tema pildi üles riputanud ja räägib mulle alati, kuidas Barutol läheb ning seletas kord, et tema naine on palju rohkem sumost sisse võetud! Paar aastat tagasi, kui suvel Eestisse läksime, tegi ta nalja - tooge tema pilt autogrammiga kaasa. Ime-ime, Toomas saigi pildi, sest tema üks tuttavatest on juhtumisi Baruto sugulane! Veel kord tõend, kui väike Eestimaa on!)

Teisel pildil on ärakaranud vang, kelleks on kolme väikese karateka isa. Pidi olema skaudijuht, kuid oma kolme poisiga ei tule hästi toime. Teised lapsevanemad ei jõua ära ohhetada, kui palju pahandust need jõuavad tunni jooksul korda saata. Lõpuks pidi ta keskmise poja koju jätma, sest enamasti istus see kusagil nurgas oma tegude järgi mõtlemas. Aga muidu on ta väga kena, oskab hästi teisi lapsi organiseerida. Ma ei saa midagi paha öelda. Kõik lapsevanemad (või vähemalt enamus) teavad, mis tähendab oma lapsi panna tegema just seda, mis sina tahad. Tom jagab õpetussõnu, peab rohkem peksa andma, kuid keegi ei kuula teda, vist ta ise ka.

Nii see õhtu kenasti laabus. Kodus olid lapsed väsinud ja kui ma proovisin Kirke käest midagi küsida, siis ei reageerinud ta mulle, vaatas aga oma pisikest käeshoitavat mängu edasi. Tahtsin naljapärast tilga tema veepudelist pähe kallata, kuid tilga asemel tuli pisikene nire, mis tegi ta tudiriided märjaks ning ajas ta eriliselt kurjaks minu peale! Palusin pärast vabandust ja seletasin, kuidas emmed teevad vahel selliseid imelikke asju, mis hästi välja ei kuku. Lõpuks tegin meile kõigile jäätisekokteili (segasin sisse piña colada alkoholivaba segu, mida siin müüakse kontsentreerituna ja külmutatuna - avastasin kord, et see annab eriliselt hea maitse, kuna tüdrukutele ei meeldi eriti kui ma banaani lisan, millega ise harjunud olen). Täiskasvanute kokteili valasin pisut rummi - tõesti väga hea tuli!

28.10.07

Leivategu

Olen varem juba sellest pannileivast (polaarleivast) kirjutanud, isegi vist retseptini juhatanud, kuid ei jäänud kunagi õieti rahule. Lõpuks ometi, peale mitmeid katsetamisi olen jõudnud retseptini, mis maitseb just õige. (Muide avastasin ühe retsepti, mis oli just polaarleiva nime all ära toodud „Suurest küpsetamisraamatust” - ilmumisaasta millalgi 90ndatel! Kuid mulle ei meeldinud need eriti.)

Siin on mu lõplik variant (hetkeseisuga):
1¼ kl vett
1½ tl soola
2 spl pruuni suhkrut
1 spl molasses (või pruuni suhkrut)
2 spl võid (või õli)
1½ kl rukkijahu
1½ kl (täistera) nisujahu
½ kl mitmevilja jahu
1¼ tl kuivpärmi
1 tl küpsetuspulbrit

Mina olen kasutanud oma leivamasinat taigna valmistamiseks. Muidu peaks tegema nagu pärmitainast ikka. Olen vajadusel juurde sõtkunud mitmeviljajahu, kui taigen liiga nätske saab, kuigi see peabki pisut selline käte külge kleepuv olema. Lahtirullimisel kasutan tavalisest rohkem jahu ning pühin enne pannile panemist maha.

Taigen on umbes 16 osaks jaotatud ning siis õhukeseks rullitud. Kahvliga tueb pisut üle käia, et auguliseks
saab. Küpsetan oma malmpannil keskmisel kuumusel. Alguses auguline pool all, ümberpööramisel tuleb kiiresti teisele poolele kahvliga augud torgata. Tegelikult mängisin seekord rohkem ning 'kahveldasin' mõlemad pooled kohe ära.

Pildil, kus Kirke leiba määrdejuustuga sööb, on kahte sorti leib. Ühed on panni peal tehtud (täpilised) ja teised ahjus. Mulle endale meeldivad panni omad rohkem, aga Tom sööb ahjus küpsetatuid parema meelega, sest ta väidab, et teised meenutavad talle pannkooki. Ma ei vaidle vastu ning küpsetan neid nüüd enda jaoks. Torkan kõik sügavakülma, kust on hea võtta (12 sekundit mikroahjus ning ongi soe leib valmis).

Eks nendega ole rohkem jändamist, kuid kuna olen ainuke sööja, siis jätkub mulle ühekordsest tegemisest kaheks nädalaks! Pealegi tunnen erilist mõnu tainast sõtkudes ning sellest siis leivakesi vormides.
(Pildi tagaplaanil on laste toidukotid, millega nad oma lõuna kooli kaasa võtavad ning metallist pudelid vee jaoks - ma ei pane kunagi neile mahla kaasa. Nüüd on hakatud palju rääkima sellest, kui palju kahjulikke aineid plastikpudelid vette eritavad, nii ma siis muretsesin metallpudelid, sest eks need lapsed ole kõige kallim vara maailmas. Neid peab ikka hästi hoolsalt hoidma!)

Minu teine saiaretsept, mida meie pere juba mitmendat aastat sööb (ja mille leivamasin valmis segab ja küpsetab):

1¼ kl vett
2 spl pruuni suhkrut
2 spl õli (juurvilja õli)
1¼ tl soola
1½ kl nisujahu
2/3 kl mitmevilja jahu
1¼ kl täisteranisujahu
1/3 kl petipiima pulbrit (buttermilk powder) ei ole oluline, kuid sai tuleb palju maitsvam (vee asemel võib piima kasutada)
1 tl kuivpärmi

Kõik on saiaga nii ära harjunud, et ei kujutagi muud ette. Valge sai ei maitse selle saia kõrval enam sugugi hea!

27.10.07

Niagara Falls


See on üks pilt, mis võetud viisteist aastat tagasi Niagara joalt. Olen palju seal käinud, kuid ei leidnud ühtegi teist pilti, mille peale sattunud olen... Ikka saab kõigist külalistest joa taustal pilte võetud!

Olin kaks päeva Torontost ära – Niagara Falls'is, kus toimus „Security Officer's Summit”. Kohal olid ühispankade (ehk laenu-hoiuühistute) esindajad, kes hoolitsevad oma pankade turvalisuse üle. Ma ei saa küll nii uhket tiitlit enda peale võtta, olen hetkel ainult privaatsuse eest vastutav, kuid vajadusel kõike muud.


Niagara Falls on väike linnake, mis muidugi asub Niagara joa ääres. Olen sealt lugematuid kordi läbi sõitnud ning lühikesi peatusi teinud, kui külalisi seda looduseimet vaatama sõidutanud. Seekord oli mul võimalus pikemalt seal oma aega viita, õieti küll neljapäeva õhtu, peale ettekandeid, sest reedel kiirustasin juba kodu poole.


Pean tunnistama, et esialgu tundus hea mõte kodust korraks eelmale saada, kui aga kolmapäeva õhtu kätte jõudis, siis oleks meelsamini istunud edasi mugava diivani peal ning lihtsalt raamatut lugenud. Nüüd oli aga hilja midagi muuta! Kiiresti mõned asjad kohvrisse, kusjuures väikese kohvri väljatirimine kõigi meie kohvrite hulgast võttis palju rohkem aega, kui ma pärast oma pakkimist sooritasin. Google Maps'ist trükkisin välja instruktsioonid, kuidas oma hotell üles leida. Teisalt on väga raske ükskõik millist kaarti pimeda ilmaga ja samal ajal roolist kinni hoides jälgida. Tühja kah, küll see hotell oma mitme korrusega mulle kusagilt silma hakkab.


Ootamatult lihtsalt läks sõit ja kohalejõudmine. Kuna teele asusin alles poole kaheksa ajal, siis oli enamus kodudesse kiirustavatest autooamnikest teedelt lahkunud. Ainult korraks pidin aeglustama, kui millegipärast ees ainult piduritulesid nägin. Hetk enne sõitis politsei sireenide huilates vastu ning peale pisukest teosammul edasi rühkimist, nägin teisel pool barjääri paari autot õnnetult tee ääres seismas. Kuna nüüd olid kõik oma uudishimu rahuldanud, siis võis jälle gaasi põhja suruda. Nii see on – ei tähenda kummal pool liiklust õnnetus toimub, ikka istud ummikus.


Niagarale jõudes oleks äärepealt õigest teeotsast mööda kihutanud, kuid õnneks oli autosid nii hõredalt teel, et sain veel viimasel minutil ridasid vahetada. Ega siin Ameerika linnades see möödasõit katastroofi tähenda, sõidad aga edasi kuni saad tagasi pöörata (mis kiirteedel võtab mitukümmend kilomeetrit). Linnatänavad on ju siin enamasti ikka põhi-lõuna, ida-lääs suunalised! Raske on ära eksida. Toronto puhul tead kõik suuremad teed ära, ja kui oledki hädas, siis lase aga edasi, kuni oled tuttava tänava peale j
õudnud, siis veel ainult kindlaks teha ilmakaared (vahel peatun kõrvaltänavas ja uurin kaarti) ning mure murtud. Mul ei ole autos uhket GPS süsteemi, kuigi meil see olemas on matkamise jaoks.


Hotell üles leitud ja kindlaks tehtud, et ikka õiges kohas olen, pean oma autovõtmed ära andma. Polegi veel kunagi nii uhkes kohas olnud, kus minu eest keegi auto parkima viib! Lõpuks ometi oma pisikeses toakeses, milles kaks uhket voodit sees. Leian kohvimasina, mille kõrval on paar teepakki. Võtan välja korvikese, millesse kohvi käib ning lasen vee otse tassi (kes tahab kohvimaitselist teed...) Loen, vaatan pisut telekat ja juba vajuvadki mu silmad kinni!


See magamajäämine oligi ainuke hea osa, sest öösel on liiga kuum, hoolimata sellest et olin soojakraadid toas 15 kraadi peale keeranud. Akent muidugi lahti ei saanud teha ja nii ma siis öösel patjaderohkes ja pehmes voodis vähkresin. Just siis kui pidin lõpuks üles tõusma, oleks mul uni tahtnud uuesti peale tulla... Uimase peaga seadsin end valmis. Vannitoas avastasin, et juukseföön ei tööta (oh, mind küll, oleks võinud stepsli seina sisse panna). Olen juba harjunud, et sellised asjad tavaliselt hotellides on, aga enamasti on need ikka ilusti oma töö ära teinud...


Lifti ootamine võttis aega, jõudsin mitu korda mõelda, ehk peab hoopis trepi üles otsima. Lõpuks liftis, polnud mul aimugi, millise korruse peale minna. Õnneks oli samas üks väga tähtsa olemisega härra, kellel rippus kaelas nimesilt, mis andis teada, et temagi võtab samast konverentsist osa. Hoolimata oma eriliselt jäigast hoiakust, juhatas ta mulle teeotsa kätte. Kindlasti oli ta mõne veel uhkema ühispanga ülitähtis tegelane.


Registreerimislaua juures olid kenad daamid, kes andsid mulle hulga pabereid ja kirjutusvahendiga ning kotikese, millest leidsin hiljem 'Tic-tac' karbi, shokolaaditahvli, paberist taskurätikuid ning hambapasta. Kuidas need küll olid turvalisuse teemaga seotud? Aga muidu väga tarvilikud esemed, eriti shokolaad, kui uni kipub peale tulema eriliselt igava loengu ajal!


Meile pakuti hommikusööki, mille käigus oskasin oma riided moosiga kaunistada ning jogurti peaaegu sülle pillata. Kõik ainult sellepärast et mitte tunda end kuidagi teistsugusena, kui upitasin end üle laua (ja üle oma taldriku) kohvikannu poole, mu lauanaabri soovitusel kohvi võtta.


Oh, kui palju neid kohvist sõltlasi maailmas on ja mina ei kuulu juhtumisi nende hulka. Seletan vahel, et minu norm on kolm tassi aastas ning ma ei saa neid kordi niisama lihtsalt minema pilduda. Vahel aga pole mul sugugi isu oma kohvita elamisest-olemisest kellelegi jutustada. Nii ma siis istusin seal laua taga, proovisin moosiplekki eemaldada ning määrisin selle veelgi rohkem laiali. Naaber lohutas: varajane hommik, unisus (ta ise oli eelmisel õhtul hilja lennukil kusagilt Põhja-Ontariost saabunud) ning aina lahistas kohvi sisse. Mina aga sõin moosiste kätega oma hommikusööki ning kiirustasin üles tuppa, et päästa oma riideid.


Õnneks oli toas olemas nii triikraud kui -laud. Pesin kerge vaevaga oma kampsuni puhtaks ja püüdsin seda siis usinalt kuivatada. Äkki avastasin, et aknal ei ole kardinaid ees ja akna taga käib äge ehitamine (kaheksas korrus!). Olin ilmselt väga huvitavaks vaatenumbriks ehitusmeestele. Hoolimata oma hommikusest ükskõiksest ja tuimast suhtumisest kõigesse ja kõigisse rikkusin selle neil aga kohe ära, tõmbasin kiiresti jaki peale, sest ma ei leidnud viisi, kuidas akna ette midagi saada. Aknal olid küll kenad paksud kardinad mis katsid umbes ühe neljandiku vaateväljast ning õhukesed kardinad ei ole uudishimulike silmadele kaitseks, eriti kui pead toas tule peale panema. Kiirustan kohe ette, sest õhtul tagasi tulles, oli tuba väga pime, hotelli koristajad olid tõmmanud ette kolmandad kardinad!!! Kellel tuleb pähe akna ette kolmed kardinad riputada?


Ülejäänud päev möödus palju ebahuvitavamalt. Loengud, millest palju olen juba teadlik või naljad, mida samad loengupidajad igal aastal uuesti kordavad. Kõige rohkem häiris, et esinejate hulgas oli neid, keda oli väga raske jälgida, igav esitus, sõnade söömine ja liialt kiirustamine. Õnneks oli nende hulgas neid, keda oli lausa rõõm kuulata, isegi kui nad kordasid oma vanu nalju.


Saime vabaks poole viie ajal. Kiirustasin üles oma tuppa ning olin päris rahul, kui sain end voodisse pikali visata. Kõva tooli peal terve päev väjapuhkamata istuda, kui ainuke liikumine seisneb ühe jala tõstmises üle teise, on väga väsitav. Lugesin pisut ning peale kuut läksin linnatänavaid vallutama, samas kui paljud konverentsist osalejad veetsid õhtupooliku hoopis kasiinos (Niagara Falls on oma kasiinodega väga tuntud). Mind jätab selline asi külmaks. Loteriipileteid ma ei osta (kuigi võtan osa töö juures ühisest ostmisest – kas ma tahan siis üksi tööle jääda, kui kõik teised oma miljonite otsas istuvad – siiani ei paista asjad küll väga roosilised, meie võidud ei ulatu üle kümne dollari).


Väljas avastasin, et meie hotell ei olegi jõega samal tasandil. Jalutasin mööda mäekülge alla ning kahjatsesin fotoka puudumist. Imeline pilt avanes Niagara joale, mille kohal madalal ilutses suur täiskuu, kusjuures väljas oli ikka veel valge. Õhtu oli toonud palju inimesi teedele (küll mitte nii palju kui tavaliselt suvel). Tom küsis küsis huviga, kas oli palju paare (üks lemmikkoht mesinädalaks). Oli küll! Väga palju! Peaaegu ainult paarid olidki! Ühtegi üksikut naist peale minu mulle silma ei hakanud, ainult mõned üksikud mehed, kes isegi ei proovinud mulle külge lüüa (Toomase mure). Kunagi lugesin, et pikemaid naisi jäetakse kergemini rahule. Kuigi ma pole just väga pikk (171cm vist ikka veel, kui vanadus pole just mõned sentimeetreid varastanud), siis keskmise ameeriklase kõrval pole ma kindlasti lühike. Eestis on teine lugu. Mäletan, kuidas peale pikemat äraolekut ei suutnud kuidagi aru saada, millal ma nii lühikeseks jäin, kui Tallinna bussis kõigi vahel püsti seisin ja pea kuklasse ajasin, et oma kaaslastele silma vaadata.


Lonkisin mööda tänavat, millel palju meelelahutuskohti. Sealhulgas lugesin kokku mitu õudustuba. Veel vahakujude muuseum, liikuv (st raputav) kino, hulgaliselt poode ja söögikohti ning igat sorti muid põnevaid kohti. Ostsin lastele komme kaasa (selliseid mida ma pole Torontos näinud – raske on leida midagi huvitavat, millega neid üllatada) ja Tim Hortonist sain kalkunivõileva kaasa (see oli minule).


Ma käin juba mitu aastat ringi ilma kellata. See on õpetanud päris hästi aega tunnetama või siis leidma viise, kust teada saada, mis kell täpselt on. Mõnikord vaatan poest ostude eest antud kviitungit, millel on alati kellaaeg peal. Seekord oli asi lihtsam, sest siin-seal olid suured kellad üleval, mis nüüd näitasid, et aeg on sealmaal, kus tagasi joa juurde minna. Nimelt on terve oktoobrikuu joad valgustatud kella seitsmest keskööni värviliste tuledega. Olen sellest palju lugenud, kuid kunagi pole näinud. Nüüd oligi mul võimalus seda imet nautida. (Siin on laenatud pilt USA poolsest kosest ja alumine on Kanada oma. Kliki pildile ja saad fotograafide kodulehtedele).



Jalutasin jõe äärde, kuhu oli veelgi rohkem paarikesi välja ilmunud ning imetlesin, kuidas kosed kord roheliseks, punaseks, siniseks muutusid. Ootasin natuke rohkemat, mis oleks kasvõi sisemiselt ohkama pannud. Võib-olla peaks seda koos kaaslasega jälgima, et täit muljet saada? Proovisin hoopis ette kujutada seda aega, kui indiaanlased nende maade üle valitsesid. Mis tähendas neile öösel jõe ääres kõndida ning kuulda koskede mürinat. Peaks uurima, mis nende muistendid Niagarast kõnelevad.


Taas kord hotelli lugema (üks suur unistus oli veeta neljapäeva õhtupoolik oma raamatuga, kui keegi ei sea mingeid nõudmisi sulle). Lülitasin korraks teleka peale – kuidagi väga üksikuks läks vahepeal tunne – ning sattusin Grey's Anatomy peale, mida ma pole ammu vaadanud, kuid mis mulle kunagi meeldis. Ma pole kindel, et selle juurde tagasi läheksin. Olen veel rohkem ära lõiganud saateid, mida ma kunagi vaatasin. Viimaks avastasin end poole öö pealt kummalises asendis, raamat kusagile teki ja patjade vahele kadunud. Nii ma olin kuidagi endalegi märkamatult magama jäänud.


Järgmisel päeval veel paar loengut ning tagasi Toronto poole. Olin taas kord pahane suurte veoautode peale. Kui ma sõidan mööda teed ja kiiruseks vahepeal 120 (ai-ai, ainult 100 lubatud, kuid sa pead ju liiklusvooluga kaasa minema, ei saa ju teistele jalgu jääda) ning sinust kihutavad mööda need suured veomasinad - mis kiirusega nemad siis sõidavad.


Milline eriliselt hea meel oli mu lõpuks koju jõuda, kus Liisu ja Puma kiiresti tervitama tormasid! Oma kodu on ikka see kõge parem paik!

Raamaturiiul

Sue Townsend „Queen Camilla”

Sue Townsend on mulle nimepidi tuttav tema Adrian Mole'i lugude järgi, kuigi ma pole kunagi neid lugenud ega ostnud. Ma olen lastele päris palju eestikeelset kirjandust kokku ostnud, kuid vältinud inglise keelest tõlgitud kirjanikke. Neid loevad nad niisamagi. Kuna tõlkekirjanudus pole siin sugugi väga laialt levinud, siis on eesti keel abiks, et lasteni tuua muu maailma kirjandust. Omette lugu on, kuidas neid lugema saada. Olen püüdnud panna tingimusi: üks raamat eesti keeles, teine inglise keeles (Mariga läheb see üle kivide ja kändud aegajalt päris hästi – praegu on tal „Kevade” ees – ei pidanudki nii igav olema, nagu ta mulle teatas).

Sue Townsend'i raamat oli soovitatud kirjanduse riiulil. Satiiriline komöödia sellest, kuidas terve kuningapere on oma lossidest pidanud lahkuma ning koos kõigi nendega, keda peetakse mittesoovitavaks elemendiks ühiskonnas (lisaks kurjategijatele kuuluvad sinna alla muuhulgas ülekaalulised) eraldatud kinnistesse piirkondadesse, mida ööpäevaringselt valvatakse. Saladusi enam ei ole, sest kaamerad on üles seatud igasse majja, igasse tuppa.

Huvitav ülevaade, kuidas kuningliku pere liikmed olukorraga toime tulevad. Ma ei ole suur kuninglike toimetamiste jälgija, mis sest et Kanada kodanikuks saamisel pidime Inglise kuningannale truudust vanduma (Kanada kuulub ikka sümboolselt tema võimu alla). Kuid nii palju kui uudistest minuni on jõudnud, võiks öelda, et Sue Townsend on päris hästi tabanud ära erinevate tegelaste võimalike käitumise sellises ekstreemses olukorras. Kuninganna Elizabeth on minu meelest väga inimlik – vana daam, kes oma uue naabriga/sõbrannaga, umbes sama vana prouaga, televiisorit vaatab või toidutegemisega tegeleb. Prints William on ainukesena ehitusel tööd saanud ning võtab seda väga tõsiselt. Teiste puhul on ta osavalt võimendanud nendele omaseid suhtumisi või käitumist.


Hoolimata kuningriigi kadumisest on uusrikkad sisse võetud kunagisest süsteemist ning on valmis ükskõik kui palju oma vara kulutama selleks, et kasvõi nimeliselt aadlitiitlit saada.


Lõpuks, koerte abiga, saab võimule kuningriigi toetajate partei, kuid kas sellega tegelikult kuningapere oma vabaduse tagasi saab. Kas neil see õieti olemas ongi...

22.10.07

Sünnipäev

Pühapäev, ilus päev...
Tõeliselt kena suviselt sügisene päev - soojakraade 24! Võis rahuga oma soojad kampsunid ja jakid koju jätta ning toas istumise asemel kiirustada lähedal asuvale mänguväljakule.
Siin neid külalisi on - kõik puha tüdrukud, sest poisid (kaasa arvatud sünnipäevalaps) otsustasid hoopis jalgpalli taga ajada.

Olude sunnil pidin ma ära proovima mänguväljakule üles pandud torud ja redelid ja muud toredad asjad, sest ma tahtsin lastest võtta pilte just sealt, kuhu ma kergesti ligi ei pääsenud. Mari oli mul kenasti abiks ning hoidis kaamerat kuni ma oma turnimisi sooritasin.

Huvitav on see, et me elame väga lähedal Toronto lennuväljale, kuid ei näe ega kuule lennukeid tihti. (Vahel väga halva ilmaga peavad lennukid teisi teid pidi maanduma, siis oleme olnud mures, ei tea, kas need jäävadki üle meie peade lendama).
Siin sünnipäeval oleme hoopis linna põhjaosas, kust läheb üle lennukite maandumisjoon. Tume täpp üleval taevas ongi üks nendest lennumasinatest.

Kui kõik mängud mängitud oli aeg peomajja tagasi kiirustada. Mõnel lapsel (nagu minu Kirkel) oli eriliselt kiire. Nii ületati tülikad aiad otseteed, õnneks jäid ikka püksid-särgid terveks!

Ja lõpuks pilt lastest uhke sünnipäevatordi ees! Olen vahel ikka ise midagi kaasa küpsetanud, kuid alati pole aega ning tihtipeale tahan lihtsalt nautida seda, mida teised lauale kandnud on.
Kahjuks kipuvad tihtipeale siinsed poest ostetud tordid pigem saepuru meenutama, mille peale ohtralt kunstlikku vahukoort peale määritud. Meie maitsemeeled on liialt heast eesti kondiitritööst ära rikutud! Õnneks on olemas üksikuid pagari/kondiitriärisid (iseenesestmõista prantsuse omad või üllatus-üllatus üks vene äri), kust leiab hoopis paremat sorti kraami.

20.10.07

Raamaturiiul

Henning Mankell Hunden som sprang mot en stjärna”

Otsisin raamatukogust rootsikeelseid raamatuid. Pean selleks teadma autori nimesid ning kusagilt komistasin Mankelli nime otsa. Tellisin raamatu ja siis tuli välja, et see on noortele kirjutatud jutt. Aga mis sellest! Keel on muidugi palju lihtsam, isegi Tom arvas, võiks selle läbi lugeda!

Minu meelest väga armas lugu üheteist aastasest poisist ja tema isast, kes meremehe ametit pidanud, kuid nüüd hoopis metsatööd teeb. Ühel hetkel hakkab noor
Joel öösiti väljas käima, et otsida koera, keda ta aknast näinud oli. Kas aga koer päriselt olemas ongi?

Oma öiste käikudega saab ta tundma külaelanikke, kellest tavaliselt eemale hoitakse ning ta loob oma salaseltsi, mille liikmeks tema ning hiljuti linna kolinud temavanune poiss.

Kui isa äkki toob koju uue naise, siis tekib suur mure, kas pojast enam päriselt hoolitakse.

Jutt haaras mind täiesti endasse ja minu meelest see inglisekeesena ilmuva raamatu kaas annab hästi edasi seda erilist ulma, mis valitseb Mankelli kirjutatud teoses.



Karen Fowler „Jane Austen Book Club”

See teos ei ole sugugi Jane Austenist ja tema kirjatöödest. Palju tähtsam osa on siin raamatuklubi viiel naisel ja ühel mehel, kellest viimane küll poolkogemata nende hulka satub, (ta on pigem ulmeteostest rohkme sisse võetud).

Nii saangi teada, mis ja kes keegi on, kuidas nad kunagi kokku sattusid. Lugesin seda ning mõistatasin, kes nendest on see minategelane, kelle pilgu läbi me kõigi kohta infot saame, kuni raamatu lõpupoole seegi selgeks saab. Vahepeal hakkasin juba arvama, et autor on toonud nähtamatu tegelasena sisse Jane Austen'i enda.

Huvitav, kuidas tegelased oma kokkusaamistel rohkem tähelepanu üksteisele pööravad kui tegelikult loetavat raamatut arutavad. Keegi soovitas kunagi, miks ma ei läheks mõne raamatuklubi liikmeks või ise ühe ei asutaks, kuna loen nii palju. Samas olen mõelnud just selle peale, mida tegelikult sellistel kokkusaamistel tehakse ja kas ma päriselt tahangi oma arvamust igale ühele välja öelda või kas ma olen alati valmis lugema asju, mis mulle ei tarvitse meeldida.

18.10.07

Luuletav õpetaja...

...naudib oma tööd. Nii kirjutas oktoobrikuu „Postimees” aasta õpetajast Riita Meigasest.

Riita Meigas oli minu klassijuhataja aastast 1973, kui ma neljandas klassis alustasin. Ma mäletan, et ta oli just-just meie kooli tulnud ja ta jättis hästi kena ja toreda õpetaja mulje - mis absoluutselt täppi läks. Ma ei mäleta, et ta oleks ku
nagi väga kurja häält teinud ning minu meelest läks matemaatika õppimine temaga poole lihtsamalt kui mõne teise õpetajaga!

Ma leidsin mõned vanad klassipildid, k
us me kenasti ontlikult pioneerirätikud kaelas sirges reas istume. Vaatasime lastega neid pilte ja Kirke küsis, miks kõik nii tõsised on... Aga eks me tol ajal just sellised olime, kellelgi polnud palju põhjust naermiseks. Siin vaatan noori või muidugi endagi lapsi, kes kaamera ilmumisel kiiresti-kärmesti naeratuse näole manavad. Kõige kummalisemad on need pildid, kus suu küll naerul, kuid silmad on kauged-külmad. Nagu keegi, kes siit Eestisse kolis, ütles mulle kunagi:„...ja mis põhjusel ma peaksingi igale vastutulijale kohe naeratama, kes ta täpselt mulle on, äkki on hoopis see, kes mu majast eelmine nädal ehted minema viis!”

Siin ongi pilt viiendast klassist, aastal 1975 ja suurendus klassijuhatajast, sest ta näeb eriliselt armas ja noor siin välja! Mul on olnud võimalus läbi kõigi nende aastate, kui ma ülikoolis käisin ning laia maailma sattusin, temaga ikka kontaktis olla. Alagas see tollest hetkest, kui meie eesti keele õpetaja andis klassile idee saata jõulukaart oma klassijuhatajale. Haarasin sellest kinni ning aina aga saatsin kaarte, kuni pisut rohkem oma tegemistest kirjutama hakkasin.

Mul on tema Aasta Õpetajaks valmise üle eriliselt hea meel. Mõtlen oma õpetajate peale ja pean tunnistama, tema kuulub minu õpetajate pingerea esimsele reale. Usun, et ta oma õpetamist aina paremaks on lihvinud ning kõik ta praegused ja endised õpilased teda ikka hea sõnaga meenutavad. Siin Toronto Eesti Koolis õpetades tundsin iga aastaga, kui palju kindlust ja oskust juurde tuli ning kui palju ma oskasin rõõmu tunda noortega töötades.

Lugesin „Postimehe” kirjutist ning mõtlesin, kui õnnelik võib olla inimene, kui ta saab teha, mis talle tõeliselt meeldib! Ja süda tõmbus kurvalt kokku, kas ma olen samamoodi oma elu saanud seada... Kunagi unistasin sellest, et peale ülikooli lõpetamist asun elama Hiiumaale (kust mu ema pärit) ning seal õpetajatööd teha, aga nii need unistused vahel unistusteks jäävad.

Mõtlen siis hoopis oma laste peale, kellest mul nii palju rõõmu on ning see, kuidas nende elutee kujunema hakkab, tundub äkki palju tähtsamana.

Puma


Täna hommikul viisin Puma arsti juurde „ära fiksama” - pisikesest Pumast sai kesksoost kass.

Küll püüdis Tom veel mingit juttu puhuda, et miks me vaest kassi niisama ei saaks jätta, aga mina panin sellise jutu peale kõrvad lukku. Enne kooli proovis ta veel tüdrukuid ümber rääkida - kas nad oleks nõus Puma märgistusi ära koristama. Vabandust väga, siiani olen mina pidanud suurima vaeva nägema - hoolimata Mari poolt kirjutatud „Kassi lepingust” - nii et unustage ära jutud kassi piinamisest ja nii aina edasi. Igal pool on kasse niigi palju, miks me peaksime pahanduse tekitajaid juures hoidma. Isase kassi puhul on ju lihtne - pole meie mure, aga mis saab pisikestest kassipoegadest, kellele kodu ei leita? Nii see meie Puma arsti juurde läks.

Õhtul tõin ta kenasti koju. Oli päris uimane ja loomulikult väga näljane. Arst keelas aga igat sorti toidu ja vee kuni keskööni ära! Vaatame, kes siis üleval on, et talle süüa anda. Praegu magab ta vaikselt ning aegajalt ärgates, koperdab kööki oma toidulaua juurde, mille me viimse raasuni puhtaks tegime. Vaene kass! Aga lohutan ennast, et ta elu saab palju rahulikum nii olema!

Siin on väga tavaline kõigi kodukasside 'fixamine'. Ebatavaline on, kui palju erinevad loomaarstid selle eest raha küsivad. Puma vennakese eest küsitakse $375! Ei tea, kas selle eest pannakse ta sulevoodile puhkama? Meie maksime pisut üle $60 (millest informeerisin kohe Puma venna omanikke). Mida uhkemad ruumid, mida rohkem viimase peal tehnikat, seda suuremat arvet võid oodata. Muidugi on kena minna sellisesse uhkesse kohta, kuid olen nõus ka tagasihoidlikema paikadega - loomaarst on loomaarst, kes saab mulle tõestada, et kallis arst odavamast parem on??? Huvitav on fakt, et ülikoolist välja tulevad veterinaarid ei kipu sugugi maale minema, linnateenistus on palju soodsam! Meie oma on India päritolu, kes aegajalt ütleb midagi, millest ma esimese hooga ei tarvitse aru saada, aga eks ma küsi siis kannatlikult üle!

Siin on kaks pilti Pumast, kuidas ta vannitoas käib kraanikausist vett joomas. Kõigepealt norib ta enda üles tõstmist. Lapsed on õpetanud talle „orav”-sõna peale tagumistele käppadele tõusma, mille peale alles me reageerime.

Ta on alles nii tuhm, et ei oska voolavat vett lakkuda (nagu Liisu) - torkab aga terve pea vee alla ning proovib kuidagi vett kätte saada. Nii laseme pisut põhja peale vett, mida ta siis rõõmsalt keelega limpsib.

Kas see teine pilt pole vahva - nagu oleksime visanud ühe karavse mütsi serva peale kuivama...

15.10.07

Tähtis päev!

Täna helistas Tom mulle - kas sa tead, mis päev täna on? Esmaspäev... On, jah, esmaspäev, aga lisaks sellele sai täna täpselt 10 aastat täis sellest päevast, kui me kolisime oma majja (vähemalt osaliselt ikka oma maja, kui välja arvata see, et järgmised kakskümmend viis aastat olime pangale lubanud ülejäänud osa kivi-kivi haaval seda nende käest välja osta - siinne paratamatus, mis täiesti tavaliseks on Eestiski muutunud).

Siin me oleme sügiseses Torontos terve perega, ka
asa arvatud neljane Liisu ja poole-aastane Puma.


See pani mõtlema, kas mul on mõni pilt ajast, kui me siia kolisime. Leidsin pildi, mis võetud esimesel nädalal peale uue kodu võtmete kättesaamist. Kirke oli mul ju päris pisike - 2 kuud vana. Mari kaks aastat vanem. Mäletan, kuidas Mari oli täiesti segaduses ja omamoodi vaimustuses, et ta sai majas joosta ringiratast läbi köögi ja suure toa.

Oleme pisut maja kallal vaeva näinud. Vahetanud välja koledad tumedad köögikapid, soojustanud laste toa, keldri, pisut värvinud, vahetanud enamus aknaid uute vastu. Kõige suurem töö oli muidugi esimesel talvel küttesüsteemi ümbervahetamine. Pidime ootama, kuni oleme õli viimseni läbi põletanud, alles siis tuldi gaasikütet sisse panema. Mäletan, kui külmaks äkk
i läks. Kirke istus mul aina rinna otsas ja olime kõik soojalt sisse mähitud kui kubujussid.

Oleme mitu aastat plaaninud kamina ehitamist, kuid siiani on asi ainult jutuks jäänud. Võiks veel toad üle värvida, lihvida põrandad. Vahel on selline tunne, et kolime enne tagasi, kui kõik valmis saab. Tom seletabki aina, mis mõtet siin pingutada on. Kuna üks kõrvalmajadest on juba lossiks ümber ehitatud, siis tõenäoliselt ootab sama saatus meiegi maja, kui selle maha müüme. Aga siiani on see olnud meile väikeseks armsaks pesakeseks!

Milleks on emmed olemas...

Oleme sel kooliaastal päris hästi probleemiga 'Kirke-kool' hakkama saanud. Ta on ise hoolsam, teab, mis on vaja milliseks päevaks valmis saada. Muidugi teeme palju koos tööd.

Kiitsin teda ühel päeval ja ta vastas mulle: „I have a great teacher...” - „Kes?” imestasin, kas tema uus õptaja. „YOU!” oli tema vastus. „But I don't want to always bother you...” seletas ta edasi.

„Aga emmed ongi selleks, et to bother,” püüdsin teda rahustada lootuses, et ta ikka alati oma koolitöödega minu poole pöörduks.

EI! Emmed on for loving them!!!teatas Kirke kindlalt. Selline ta mul vahel on oma ootamatute seisukohtadega...

14.10.07

Laupäev


Taas kord tööl, kus avastasin oma kalendrist, et Toronto ühes telejaama majas on savi- ja klaasinäitus/müük. Olin selle etteteadlikult maha märkinud, äkki leidub nii palju energiat, et allalinna sõita. Kuna Helen oli nõus kaasa tulema, siis oli muidugi poole lõbusam selline asi ette võtta.

Enne kui ma koos teiega metroo peale ruttan, veel üks seik töö juurest. Olin just pangauksi kinni panemas, kui keegi õnnetult klaasi tagant sisse piilus. Lasin nad kenasti sisse. Tuli välja, et üks hilistest külalistest oli Tartu Ülikoo
li professor. Kui muuseas mainisin, et olen ise sama ülikooli auditoorimite toole kulutanud, siis küsis ta loomuliku järjena, kas õppisin majandust... Oh, ei filoloogina sattusin lihtsalt kogemata kombel siia ja jäingi (detsembris saab juba kuusteist aastat, mille jooksul olen vähemalt kümme korda rohkem mõelnud midagi muud teha ja kord peaaegu juba lahkunud...).

Tagasi näituse juurde. M
ul oli tõeliselt hea meel, et sinna sattusin. Kõigepealt vaatasime, kuidas üks kunstnikest teepoti valmis võlus. Kui tema tööd jälgisime, märkasin silmanurgast kedagi tuttavat (ära loodagi suures Torontos ära kaduda - ikka võid mõne rahvuskaaslasega kokku saada). Tal olid kaasas mõned näitlejad Eestist (esinesid Eesti Majas), kes pidid õhtul veel esinema Ehatares peale ringreisi Ameerikas ning kes täna juba lendavad tagasi Eestisse. Mul oli hea meel kuulda, et neil oli jäänud palju positiivsem mulje Kanadast kui Ameerikast - palju euroopalikum! Ja muidugi on suurlinnad palju rohkem suurlinnad teiselpool piiri! Nad küsisid, kas oleme siin õppimas? Väga armas, et mind ka veel arvatakse nende hulka, kes võiks koolipingis istuda.
Järgmised kaks tundi veetsime laudade vahel, mis olid tihedalt täis kaunist loomingut. Me ei jõudnud ära imestada, kui erinevad olid kunstnike stiilid. Nagu keegi kunagi mulle Eestis ütles, kiputakse seal palju teiste ideesid üle võtma. Ma ei taha kinnitada, et see on tõsi. Kuid samas ei saa keegi midagi halba ütelda, kui nende looming mingil määral teist mõjutab, peaasi, et nad sama asja just tegema ei hakka.

Oleksin hea meelega nii mõnegi kunstiteosega koju kõndinud, kuid teadmine, et mul pole palju ruumi neid välja panna ja muidugi ka hind, panid mind kenasti paika. Helen lohutas mind kõrvalt, ära osta jah, tal on idee minna uuest aastast kursusele, kus selliste asjade tegemist õpitakse, ning ta lubas mulle midagi teha. Väga armas! Lõpuks siiski ostsin endale küüslaugu hoidja, minu meelest väga kena ja peen töö.

Lisaks leidsime mõningaid toredaid kingitusi pangajõulupuul väljaloosimiseks ning kõige viimaks peaaegu juba teist ringi tehes näit
usele, ostsime kumbki savist tassi, millest õhtul juba teed nautisin. Toomasele ütlesin, tee maitseb hoopis palju parem!

Tagasiteel astusime sisse Royal Hotellist, mis on üks vanemaid hotelle Kanadas, ehitati sel ajal, kui seati sisse Kanada i
dast läände ulatuvat raudteesüteemi. Allkorrusel avastasime toreda poe, kust tegime mõned ostud. Leidsin neli toredat tassi oma tüdrukutele. Tahan, et neil on endi tass, mille eest nad ise hoolt kannavad ja et mul poleks terve kraanikauss puha klaase ja tasse täis, mida on nii kerge kapist võtta... ja muidugi mitte pesta.
Siin on pilt kahelt poolt uutest tassidest.




Koju ostsin ühe metallist puuvilja korvi, mille külge kinnitasin magnetiga kolm lepatriinut! Mul on küll üks punutud korv alati õunu ja muid puuvilju täis, kuid vahel jäi mõni ülivalminud vili liiga kauaks teiste alla peitu ja võib ainult ette kujutada, mis siis juhtus...
Ma pean ütlema, et ma pole suurt poes käija, sellepärast selline eriliselt pikk peatükk pühendatud minu ostudele.

Mina


...sammun mööda rada, mis elutuuled mulle ette puhunud... ja mõtlen vahel pöördehetkedel, kuidas minu teisikute elu paraleelsetes universumites edasi kujuneb... ma olen üks päris tavaline naine, keda võib vabadel hetkedel (sekunditel) nina raamatust leida, ka siis kui ma usinalt midagi köögis valmistan või kui mul kudumisvardad näppude vahel omapäi liiguvad...

elu on justkui kildudest kokku pandud. sündides saame
kaasa kotikese peeglitükke, mida aegamisi paika paneme, kuni terve peegel valmis ja meil aeg oma mälestustele viimane pilk heita. ja teistele jääbki meist vaid aina tuhmimaks muutuv peegelpilt. nii olen ma vahel mõelnud, kuidas me siin ilmas elame ja sellepärast kirjutangi elukildudest, olles ise vaid killuke suurest maailmast.

Ma võin tüütu olla raamatutest kirjutamisega, kuid loetu paneb mõtlema oma elu peale. Ma ei püüa lugemiseks soovitusi jagada ega end mingi targa kriitikuna esitleda. Ülikooli ajal lugesin lõpmatult palju, seda mida pidi. Praegu loen vastavalt tujudele ning ei proovi kramplikult ainult „head” valida. Elu on liiga lühike, et aega viita raamatutega, mis sulle kuidagi ei istu, isegi kui need taevani kiidetud on!

11.10.07

Raamaturiiul


Karin Alvtegen „Missing”

Kodutu naise lugu, kuidas ta tänavale satub, kuidas teda hakatakse taga ajama süüdistatuna ribu-rada toimuvates mõrvades ning kuidas ta noore poisi abiga jõuab mõrvari jälile. Väga huvitavalt ja põnevalt kirjutatud!

Raamaturiiul


Jennifer Crusie and Bob Mayer „Agnes and the Hitman”
Food writer Agnes Crandall knows how to use a frying pan to create delicious meals and to deal with difficult men. It's that second skill that gets her into trouble. When a masked intruder tries to take her bloodhound Rhett, Agnes whacks him with a frying pan full of hot raspberry sauce. The teenage dognapper ends up dead; but before the police arrive, Shane, the nephew of an old family friend, turns up at Two Rivers, the faded southern mansion Agnes calls home, to offer his professional services. Shane quickly discovers that while Agnes certainly seems capable of taking care of herself, she could use a little help dealing with a two-timing fiancé, a local crime family determined to kidnap Rhett, and a long-lost fortune. A southern, Mob-flavored, flamingo-motif wedding provides the richly comic setting for the second literary collaboration between the highly entertaining team of Crusie and Mayer. Generously seasoned with an acerbic wit and graced with a wonderfully original pair of protagonists and a wickedly amusing cast of secondary characters, Agnes and the Hitman is fabulous fun.

Perepäev

Eile olid provintsivalitsuse valimised, mille võitsid ülekaalukalt liberaalid. Toorid - konservatiivid - kaotasid oma kummaliste ideedega toetada erakoole, mis on avatud vastavalt nende usule... Kuidas oleks mõni kool paganausu alusel? Mina toetaks pigem erakoolide kadumist ning kõik koolid saaksid võrdselt valitsuselt toetust. Niikuinii pole erakoolides väga kõrgeid nõudmisi õpetajatele esitatud. Ise olin seekord täielikult roheliste poolt, sest päriselt on poliitikud kõik ühesugused. Lubadusi jagatakse kuhjaga, aga nagu vana ütlus teatab: hea mees, kes lubabki... Vähemalt on rohelistel oma kindel eesmärk!

Esimese liigutusena täitsid liberaalid oma ammuse lubaduse anda Ontario provintsile veel üks püha - veebruari kolmas esmaspäev. Nii saame keset pikka talve ühe toreda kolmepäevase nädalalõpu. Paistab, et nii mõneski teises provintsis on juba taoline püha püsti pandud. Ja nii on põhjust minu tüdrukutel rõõmu tunda sellest, kuidas nad saavad pisut rohkem oma ema-isaga aega veeta (nii kaua kui nad veel pole teismelise ikka jõudnud ).

Kunagi saime vabariigi aastapäeva vabaks, sest mingite seaduste põhjal oli võimalik ühte oma rahvus/usupüha tähistada, kuid see võeti meilt ära, sest mitte kõigile ei meeldinud selline vaba päeva saamine... Vaikseks protestiks panime rahvariided sellel päeval selga, kuid rahvariietes tööle tulemine paistis mõnele lihtsalt eriliselt toreda ideena. Oleme seda traditsiooni erineva edukusega ette võtnud. (Vähemalt kord aastaski saab kauneid rõivaid kanda). Nüüd on meil siis veebruaris perepäev, mis on tekitanud rõõmsat elevust enamuse Ontario elanike hulgas!

Koolide juurde tagasi tulles. Mari sai kätte eelmise aasta provintsi tasemetööde tulemused. Peab ütlema, et meie kool on väga kõva matemaatikas. Lugemine ja kirjutamine on pisut nõrgemad, kuid ma ei imesta seda, sest koolis on väga palju hiljutisi immigrante. Hea tunne, et kool pole just kõige viletsamate hulgas. (Mari muidugi esines taas kord hiilgavalt).

08.10.07

Vist on ikka


Esmaspäev - kanadalaste thanksgiving (ameeriklastel on see alles novembris - seal on ju natuke soojem, põllutööd lõpevad hiljem), mida siinsed eestlased lõikuspühaks ehk lõikustänupühaks kutsuvad. Pered tulevad kokku ning lauad on lookas kalkunipraest ning kõrvitsakookidest. Meie oleme väga eestlaslikud ning sööme hoopis seapraadi-hapukapsaid-ahjukartuleid! Lisaks tegin hoopis õunakoogi, mis maitses imehea ja mille retsepti ma hea meelega kunagi jagan.

Täna oli VÄGA soe, nagu pildi järgi võib arvata. Pisut on näha sügisesi lehti, kuid ilm oli soojalt suvine - lausa palav. Minu köögis toimetamine tõi higimulli otsa ette! Toomas korjas lõpuks viinamarjad ära ning koos lastega pigistasid nad mahla, mis tuli imemagus! Ja nii see päev jälle õhtule veeres... Homme tööle!

Huvitav, kuidas me täna Mariga kogemata sattusime Oprah showle, kus üks külaline (Jessica Seinfeld) seletas, kuidas ta on saanud oma lapsed juurvilja sööma - nimelt hautab ta juurvilja, teeb püreeks, jagab väikestesse kotikestesse nädalaks ning peidab seda kõikvõimalike toitude hulka. Siin on retsepte. Kavatsen kindlasti neist mõnda proovida. Ta on ka selle kohta raamatu välja andnud. Mari vaatas tervet saadet suure huviga, mis näitab, et minu lapsest on neiu kasvamas...

07.10.07

Sügis


Kui sügis ise kohale ei tule, siis peame seda otsima minema. Olime eile paaritunnitee kaugusel põhjas Blue Mountain'il. Kirke küll muretses, lund pole, miks me läheme suusamäele, kui siis uduse ja vihmase ilmaga mäed nähtavale ilmusid, siis arvasin, näete lumi on maas, saame ikka suusarajale - udu tekitas puude vahele valged jooned.

Tegelikult olime taas kord seal, et osa saada nende süigisfestivalist. Samas toimub ka 'ski and snowboard swap', kuhu inimesed oma suuski toovad müügiks. Tavaliste meeletute hindade asemel võid väga soodsalt endale uued suusad muretseda. Kuna me ei aja taga viimaseid mudeleid, siis sobib see meile imehästi. Seekord oli vaja uued suusad Marile, kes aina pikkust viskab. Kahjuks avastasime kohalejõudes, et suuskade müük on viidud lähedale linnakesse. Jäime siiski natukeseks kohale, enne kui sinna uude kohta tagasi sõitsime.

Lapsed said suuri seebimulle teha, paitada sisalikke ja madusid (mulle meeldis huvitav Austraalia sisalik, kelle keha valge ja keel sinine!). Üks teadlane tegi põnevaid katseid - kõige meeldejäävamaks oli toore muna pudelisse saamine ja siis jälle välja võlumine. Tüdrukud said teha väikesed põrkavad pallid, süüa õunu, juua õunasiidrit. Kuulasime muusikat ning loomulikult ei saanud me mööda minna "Beavertails" söögikohast, kus pakutakse õlis praetud tainast, millel koprasaba kuju ning mille peale võib lasta suhkrut/kaneeli (meie valik), shokolaadi, õunamoosi, juustu jne. panna. Pildil ongi mu tüdrukud koos Hannaga (kes meil ööd oli) maiustamas. Nii proovitakse jäljendada kunagiste Ameerika pioneeride toitumisviisi, kes pidid lõkke peal leidma viisi, kuidas endale saia küpsetada.

Pühapäeval pidi olema veel õunakoogi võistlus, kõrvitsa voolimine. Tore, et selliseid asju korraldatakse!

04.10.07

Sügis?

Vaatasin eile ilmaennustust ja mõtlesin, kas tõesti on meil sügis peale hakanud - oktoober ning soojus ei taha sugugi järele anda. Ainuke vahe on selles, et õhtul võib aknad lahti teha, sest ööseks tõmbab siiski jahedaks. Ilmselt see ongi sügise tundemärgiks. Loomulikult ka aeglaselt värviliseks tõmbuvad puud. Sellepärast kaunistasingi ilmaennustuse sügise värvidega, nii ei eksita ehk soojakraadid meid uskuma, et oleme ikka veel suves... Isegi niiskust on õhus, mis tekitab soojema ilma tunde.

Sügis on tõesti siin väga kena, kuigi igatsen 'päris' sügist, kus õhk karge ning vihma sajab... Vihm ei ole mind kunagi masendusse ajanud. Kõnnin hea meelega ringi vihmavari kaitseks pea kohal või isegi ilma (kui just liiga raskelt ei saja). Viimase puhul ei ole just alati mugav see, kuidas mu prillid märjaks saavad.