Laupäev

Taas kord tööl, kus avastasin oma kalendrist, et Toronto ühes telejaama majas on savi- ja klaasinäitus/müük. Olin selle etteteadlikult maha märkinud, äkki leidub nii palju energiat, et allalinna sõita. Kuna Helen oli nõus kaasa tulema, siis oli muidugi poole lõbusam selline asi ette võtta.

Enne kui ma koos teiega metroo peale ruttan, veel üks seik töö juurest. Olin just pangauksi kinni panemas, kui keegi õnnetult klaasi tagant sisse piilus. Lasin nad kenasti sisse. Tuli välja, et üks hilistest külalistest oli Tartu Ülikooli professor. Kui muuseas mainisin, et olen ise sama ülikooli auditoorimite toole kulutanud, siis küsis ta loomuliku järjena, kas õppisin majandust... Oh, ei filoloogina sattusin lihtsalt kogemata kombel siia ja jäingi (detsembris saab juba kuusteist aastat, mille jooksul olen vähemalt kümme korda rohkem mõelnud midagi muud teha ja kord peaaegu juba lahkunud...).

Tagasi näituse juurde. Mul oli tõeliselt hea meel, et sinna sattusin. Kõigepealt vaatasime, kuidas üks kunstnikest teepoti valmis võlus. Kui tema tööd jälgisime, märkasin silmanurgast kedagi tuttavat (ära loodagi suures Torontos ära kaduda - ikka võid mõne rahvuskaaslasega kokku saada). Tal olid kaasas mõned näitlejad Eestist (esinesid Eesti Majas), kes pidid õhtul veel esinema Ehatares peale ringreisi Ameerikas ning kes täna juba lendavad tagasi Eestisse. Mul oli hea meel kuulda, et neil oli jäänud palju positiivsem mulje Kanadast kui Ameerikast - palju euroopalikum! Ja muidugi on suurlinnad palju rohkem suurlinnad teiselpool piiri! Nad küsisid, kas oleme siin õppimas? Väga armas, et mind ka veel arvatakse nende hulka, kes võiks koolipingis istuda.
Järgmised kaks tundi veetsime laudade vahel, mis olid tihedalt täis kaunist loomingut. Me ei jõudnud ära imestada, kui erinevad olid kunstnike stiilid. Nagu keegi kunagi mulle Eestis ütles, kiputakse seal palju teiste ideesid üle võtma. Ma ei taha kinnitada, et see on tõsi. Kuid samas ei saa keegi midagi halba ütelda, kui nende looming mingil määral teist mõjutab, peaasi, et nad sama asja just tegema ei hakka.

Oleksin hea meelega nii mõnegi kunstiteosega koju kõndinud, kuid teadmine, et mul pole palju ruumi neid välja panna ja muidugi ka hind, panid mind kenasti paika. Helen lohutas mind kõrvalt, ära osta jah, tal on idee minna uuest aastast kursusele, kus selliste asjade tegemist õpitakse, ning ta lubas mulle midagi teha. Väga armas! Lõpuks siiski ostsin endale küüslaugu hoidja, minu meelest väga kena ja peen töö.

Lisaks leidsime mõningaid toredaid kingitusi pangajõulupuul väljaloosimiseks ning kõige viimaks peaaegu juba teist ringi tehes näitusele, ostsime kumbki savist tassi, millest õhtul juba teed nautisin. Toomasele ütlesin, tee maitseb hoopis palju parem!

Tagasiteel astusime sisse Royal Hotellist, mis on üks vanemaid hotelle Kanadas, ehitati sel ajal, kui seati sisse Kanada idast läände ulatuvat raudteesüteemi. Allkorrusel avastasime toreda poe, kust tegime mõned ostud. Leidsin neli toredat tassi oma tüdrukutele. Tahan, et neil on endi tass, mille eest nad ise hoolt kannavad ja et mul poleks terve kraanikauss puha klaase ja tasse täis, mida on nii kerge kapist võtta... ja muidugi mitte pesta.
Siin on pilt kahelt poolt uutest tassidest.

Koju ostsin ühe metallist puuvilja korvi, mille külge kinnitasin magnetiga kolm lepatriinut! Mul on küll üks punutud korv alati õunu ja muid puuvilju täis, kuid vahel jäi mõni ülivalminud vili liiga kauaks teiste alla peitu ja võib ainult ette kujutada, mis siis juhtus...
Ma pean ütlema, et ma pole suurt poes käija, sellepärast selline eriliselt pikk peatükk pühendatud minu ostudele.