Luuletav õpetaja...

...naudib oma tööd. Nii kirjutas oktoobrikuu „Postimees” aasta õpetajast Riita Meigasest.

Riita Meigas oli minu klassijuhataja aastast 1973, kui ma neljandas klassis alustasin. Ma mäletan, et ta oli just-just meie kooli tulnud ja ta jättis hästi kena ja toreda õpetaja mulje - mis absoluutselt täppi läks. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi väga kurja häält teinud ning minu meelest läks matemaatika õppimine temaga poole lihtsamalt kui mõne teise õpetajaga!

Ma leidsin mõned vanad klassipildid, kus me kenasti ontlikult pioneerirätikud kaelas sirges reas istume. Vaatasime lastega neid pilte ja Kirke küsis, miks kõik nii tõsised on... Aga eks me tol ajal just sellised olime, kellelgi polnud palju põhjust naermiseks. Siin vaatan noori või muidugi endagi lapsi, kes kaamera ilmumisel kiiresti-kärmesti naeratuse näole manavad. Kõige kummalisemad on need pildid, kus suu küll naerul, kuid silmad on kauged-külmad. Nagu keegi, kes siit Eestisse kolis, ütles mulle kunagi:„...ja mis põhjusel ma peaksingi igale vastutulijale kohe naeratama, kes ta täpselt mulle on, äkki on hoopis see, kes mu majast eelmine nädal ehted minema viis!”

Siin ongi pilt viiendast klassist, aastal 1975 ja suurendus klassijuhatajast, sest ta näeb eriliselt armas ja noor siin välja! Mul on olnud võimalus läbi kõigi nende aastate, kui ma ülikoolis käisin ning laia maailma sattusin, temaga ikka kontaktis olla. Alagas see tollest hetkest, kui meie eesti keele õpetaja andis klassile idee saata jõulukaart oma klassijuhatajale. Haarasin sellest kinni ning aina aga saatsin kaarte, kuni pisut rohkem oma tegemistest kirjutama hakkasin.

Mul on tema Aasta Õpetajaks valmise üle eriliselt hea meel. Mõtlen oma õpetajate peale ja pean tunnistama, tema kuulub minu õpetajate pingerea esimsele reale. Usun, et ta oma õpetamist aina paremaks on lihvinud ning kõik ta praegused ja endised õpilased teda ikka hea sõnaga meenutavad. Siin Toronto Eesti Koolis õpetades tundsin iga aastaga, kui palju kindlust ja oskust juurde tuli ning kui palju ma oskasin rõõmu tunda noortega töötades.

Lugesin „Postimehe” kirjutist ning mõtlesin, kui õnnelik võib olla inimene, kui ta saab teha, mis talle tõeliselt meeldib! Ja süda tõmbus kurvalt kokku, kas ma olen samamoodi oma elu saanud seada... Kunagi unistasin sellest, et peale ülikooli lõpetamist asun elama Hiiumaale (kust mu ema pärit) ning seal õpetajatööd teha, aga nii need unistused vahel unistusteks jäävad.

Mõtlen siis hoopis oma laste peale, kellest mul nii palju rõõmu on ning see, kuidas nende elutee kujunema hakkab, tundub äkki palju tähtsamana.