30.05.13

Rõõmsat värvi aeda


Mulle on gerberad ikka meeldinud... nüüd isegi ostsin mõned taimed aeda (minus tärganud aedniku mõjul ;). Rohelise muru kõrval toovad nad pisut rohkem värvi maja ette. Kahjuks meeldivad need aga ka mingitele tegelastele, kes on juba mõne õiega ägedasse võitlusse asunud. Või vähemalt on selline mulje jäänud, sest punased õielehed on sasitud segamini ja laiali. Kahtlustan jälle oravadi, või on hoopis mõni suurem lind otsustanud, et ega ikka lilled aeda kõlba :)

29.05.13

28.05.13

Tulbid...


Tulpide aeg on enam-vähem meil küll läbi saanud, aga fotosid võib ju ikka panna ;)

27.05.13

Inseneriteaduskonna tutvustuspäev


Terve pühapäeva veetsime Toronto Ülikoolis. Kõik need, kes on sinna vastu võetud (kuigi nad ei pea olema veel nõustunud pakutuga) ja nende vanemad olid kutsutud inseneriteaduskonda tutvustavale päevale. Kõige toredam oli muidugi see, et kuna neidudest insenere on napilt (mehaanikateaduskonnas umbes 15%, teistes ikka natuke rohkem), siis neile oli korraldatud laupäevaks oma üritused, mis kestsid hiliste tundideni. Mis tähendas, et ühiselamutes oli sisse seatud ka ööbimine (kuigi mitte kõiki ei olnud pered ööseks ära lubanud). Mari oli kogu selle värgiga väga rahule jäänud. Juba leidis ta noorte seas kui mitte päris sõpru, siis sinasõpru kindlasti. Tegelikult juhtusime lõunalauas istuma ühe perega, kelle tütar läheb täpselt sama ala õppima, mis Marigi. Juhtumisi elab ta meile päris lähedal, kuigi ta ei käinud samas koolis kus Mari. Kindlasti tore, kui peaaegu samas kandis on keegi, kellega koos õppida või muudki teha.

Päeva esimene osa toimus koos tulevaste üliõpilastega. Esimese ja neljanda kursuse tudengid rääkisid oma õpikogemusest mehaanika- ja tööstusinseneriks saamisel. Pean ütlema, et olin väga imponeeritud. Ning üha rohkem süveneb mul mõte, et Mari on õige valiku teinud (tundub, et Mari ise ka ;) Läbi aastate tehakse mitmeid praktilisi projekte, mis heal juhul isegi mõnes firmas huvi äratab ning arendusse või tootmisesse läheb. Huvitav on ka see, et kui projekt ongi üles seatud, siis selle kallal töötab rühm, kuhu võivad kuuluda erinevate suundadega tulevased insenerid. Just nii nagu päris elus. Palju rõhtutati ikka ka seda, et insener on insener ükskõik, millele sa spetsialiseerud. Sul on hea matemaatikaoskus ja probleemilahendamine. Mõlemad on muide silma jäänud ka panganduses ning igal aastal läheb hulgaliselt insenere just sinna tööle! Nii pole sa sugugi piiratud, mida täpselt edaspidi tegema hakkad.

Neljanda kursuse tudengid jagasid oma kogemusi tööaastast, mis enamasti võetakse ette peale kolmandat kursust. Muide, inseneri ülikoolidiplomi saamiseks pead olema 600 tundi praktilist tööd teinud. See aastane praktika mõnes ettevõttes annab võimaluse need tunnid kergelt täis saada (muidu pead suviti seda tegema - suvevaheaeg algab juba maist!). Lisaks saad selle aasta jooksul muidugi makstud! Kusjuures keskmine aastapalk oleks pisut alla viiekümne tuhande dollari! Mõned vanemad olid mures, kas lapsed ikka peale seda üldse kooli tagasi tahavad minna viimaseks aastaks. Seda ei pidanud peaaegu kunagi juhtuma, sest "päris" paberitega nihkub keskmine palk ikka tublisti kõrgemale :) Väga diplomaatiliselt vastati küsimusele, kumb on parem, kas aastane töö või neljakuulised praktikad õpingute vahel (nagu Waterloo Ülikool pakub), et eks mõlemal ole oma plussid ja miinused. Kuigi mul on tunne, et nad ise eelistasid ikka seda aastast varianti. Need, kel töökogemus, teavad, kuidas esimesed paar kuud mööduvad sisselamise peale ja just siis kui hakkad asjadest aru saama, ning midagi võiks juba ära teha, pead lahkuma. Jah, õpiaastate jooksul koguneb erinevaid kogemusi erinevatest kohtadest. Kuid potensiaalne tulevane tööandja tahab näha siiski rohkem stabiilsust ja praktilist kogemust kui pikka rida lühiajalisi töökohakesi.

Küsimusi oli selle kohta, et esimese aasta tudengite hinded võivad äkki väga langeda. Nagu meile rääkis mehaanikateaduskonna avaldusi läbivaatav ja otsuseid tegev daam, oli selle aasta keskmine, kes sisse said 90.5% - üldse võetakse umbes 100 uut tulevast mehaanikainseneri vastu. Nõnda on neid, kes gümnaasiumis pidevalt üle 90% hinnetega ikka omajagu. Ja ootamatult langenud hinded ehmatavad mõlemaid, nii noori kui nende vanemaid. Laps, kes oli klassi tipus, ei saa enam hakkama. Kõike seda soovitati rahulikult võtta ja mitte paanikasse sattuda. Tähtis on probleemidest kõigepealt kodus rääkida ja ka minna vastavate nõusatajate juurde (neil on lausa kaks inimest inseneriteaduskonnas, kes tegelevad vaid esmakursuslastega). Sest tähtis on kiiresti jaole saada. Ning nagu kinnitati, tehakse kõik, et noor jälle jalule aidata, kui hinded tõesti väga madalaks lähevad või mõnes kursuses läbi põrutakse. Selleks oli mitmeid erinevaid võimalusi, millesse ma siin ei lasku.

Päeva teisel poolel eraldati mustad lambad valgetest, st vanemad võeti sappa ning viidi suurde auditooriumisse küsimuste-vastuste sessioonile ning noored jagati kreeka tähtede järgi gruppidesse, et siis mitmeid toredaid asju ette võtta (mis ikka insenerimõtlemist vajasid ;) Kusjuures ei mingit sõprade kokkujäämist, et ikka laiendada oma tuvusringkonda ning tuua erinevad tudengid omavahel lähemale.

Pean ütlema, et mulle meeldis, et mammadele-papadele ei peetud mingit loengut, vaid peale ülikooliesindajate tutvustust lasti kõigil soovijail küsimusi esitada. Üks viimastest käis selle kohta, kui suur protsent ka kooli tegelikult lõpetavad. Tuleb välja, et peale esimest kursust jätkab kusagil 90%, kuigi see ei tähenda veel väljalangemist. Mõned lihtsalt vahetavad eriala. Peale seda on väljakukkumised peaaegu olematud. 



Toronto Ülikooli hooned asuvad üsna kesklinnas, kuid nagu meile kinnitati, pole kunagi olnud mingit probleemi turvalisusega. Neil on territooriumil erinevates  kohtates lausa punased postid punase nupuga, millele saad häda korral kiiresti vajutada. Lisaks on suur hulk turvamehi palgal, kes vajadusel sind õhtutundidel ühiselamusse või metroosse saadavad. Nii mõnedki lähetavad väljamaalt oma lapsi siia just sellepärast, kui hea kuususega selles suhtes kool on ;)

26.05.13

Emadepäev


Kuna Prantsusmaal pidi vist täna emadepäev olema, siis võin siia takkajärgi meie emadepäeva pildid riputada :) Lapsed küpsetasid enam-vähem südamekujulisi pannkooke. Need tulid kõik minu taldrikule. Ülejäänutega nad nii palju vaeva ei näinud. Kõrvale kuuma kakaod ja kookidele moosi ning vahtrasiirupit, isegi shokolaadivõie oli laual. Neljakandilises purgis on veel meie aia viinamarjamoos. Ning ime-ime, saime kõik koos ka ühe laua taha istutud. Millal selleks hommikuti aega on...


24.05.13

Oled vastu võetud


Mari sai vastuse kolmest ülikoolist, kuhu ta oli oma avalduse sisse pannud. Ning ühega tuli kaasa lausa väga personaalne kirjake, milles talle soovitakse õnne arvutitehnoloogiasse vastuvõtu puhul. Lisaks on kirjutajale suurt muljet avaldanud Mari karatetreening ning ta usub, et see tuleb väga kasuks tema tulevaste õpingute juures. Sest on õpetanud distsipliini ja vastupidavust. Kui neiul juhtub küsimusi olema, siis võib ta otse talle kirjutada (olen täisnime ja emaili lisatud koopialt siiski kustutanud ;). Suureks plussiks veel stipendium! Aga... Mari on juba oma otuse teinud ning valinud siiski Toronto Ülikooli. Maailmatasemel on Toronto tehnikateaduskonnaga Kanada koolidest esirinnas - vaata näiteks siia - viimase 11 aasta tulemuste põhjal. Paljude kanadalast poolt kiidetud ja hinnatud Waterloo Ülikool (kuhu Mari ka sisse sai) jääb Kanada arvestuses tahapoole. Kuna Mari aga seab oma sihid natuke laiemale tasandile, mitte kitsalt ainult Kanada tööturule mõeldes - näiteks miks mitte Eesti!, siis on ehk Toronto Ülikooli kraad kõvem sõna. Mõned ütlevad samas, et Torontos on õppida väga raske, sest nõudmised on suured. Nõnda ei ole hinded ka nii head, kui mõnes muus koolis. Mis tähendab, et kui soovid edasi õppida, siis pole kerge läbi lüüa. Eks me näe, mis tulema hakkab. Igal juhul pidi soovi korral Torontost kergem üle minna mõnda teise ülikooli kui vastupidi!


Ülemisel pildil on Toronto Ülikoolist ja Waterloo Ülikoolist saadud pakend vastuvõtmise kohta. Toronto puhul on nimetatud, et keskmine hinne ei tohi kooli lõpetamisel alla 80% kukkuda. Maril on ees veel mõned tööd ja ka eksamid. Kuid ta arvab, et ta suudab ikka oma keskmist kõrgel hoida. Mingit loorberitele puhkamist see vastvõtt siis ei tähenda!

23.05.13

Uus peatükk peale kooli lõpetamist...

Ma jõuan nüüd sinnamaani, millest oleks juba varem tahtnud kirjutada. Kuidas täpselt Toronto koolides kursuste valimine käib ning tulevikuplaanide mahapanemine. (Gümnaasiumiõpingutest kirjutasin kunagi näiteks siin, võib ka koolilugusid sirvida).
Pean ütlema, et Kanada pole just jõudnud nii kaugele oma e-koolidega nagu Eesti, kuid olen väga imponeeritud nende programmist, mis lubab õpilasel mõelda selle peale, mis ja kuidas edasi saab. Igale õpilasele on ligipääs My Blueprint veebilehele (klõpsa pildile, et seda suuremaks teha), kus toimub kursuste valimine järgmiseks aastaks, ja kus näidatakse üleüldist õpingute kulgu (mitu kursust veel vaja võtta, kui palju on tehtud vabatahtlikku tööd jne). Lisaks on võimalus avada koolijärgne planeerija (Post-Secondary Planner). Ma lisasin mõned ekraanipildid sellest programmist väikesel kujul, klõpsa nendele, et lugeda.

Mari lubas mind lahkelt tema lehele sobrama ja ma tegin üsna juhusliku  valiku. Occupation Planner lubab valida õppimistiili (visuaalne, audio või praktiline), siis kategooria või oskuste tüübi (põhimõtteliselt millises sektoris meeldiks töötada, alates põllumajandusest kuni kunstini), soovi korral vali ka haridus, prospekt töö leidmiseks ja soovitav palk. Selle peale teeb tark masin pisut mõttetööd ning annab pika (või lühikese, olenevalt, milliseid valikuid tegid) nimekirja erialadest. Kui siis klõpsad ameti peale, mis võiks huvi pakkuda, saad ülevaate, mida töölt eeldatakse, mida tasuks õppida (tähtis, kui teed oma kursusevalikuid gümnaasiumis), milliseid oskused tuleks kasuks. Lisaks saad teada, kas töö on ikka noore jaoks õige (Is It Right For Me?), mida nad täpselt teevad, kitsamad erialad ja potensiaal tööd leida. Eriti hea on, et võid erialasid ka võrdlusesse panna, et siis see kõige rohkem huvi pakkuv ala leida. Muide isegi palganumbrid on kirjas :)

Kui oled leidnud endale meeldiva ala, siis võid selle enda jaoks tallele panna. Siin on näiteks Mari valikud, kuigi ülikooli avaldusi täites, tegi ta mõningaid muudatusi (näiteks mehaanikainseneri ala tuli sisse ning mõne jättis ta kohe välja). 
Kui tahad ülikooli mingit eriala minna õppima, siis annab ta valiku terve Kanada või provintside või linnade järgi. Lisaks veel mitmeid kategooriaid nagu konkreetne ülikool, ülikooli suurus, mitu õppeaastat, kui suur on õppemaks, kas pakutakse ka õpingute vahele praktilist töövõimalust (co-op). Tõmbasin üles mechanical engineering, mida Mari õppima läheb. Kursus on nelja-aastane, kuid võib venida pikemaks, sest paljud lähevad peale kolmandat kursust aastaks või pooleteiseks kuhugi tööle. Potensiaalselt pakutakse juba sealt töökohta, kui viimase kursuse lõpetad. Co-op programmide puhul on tööperioodid lühemad õpingute vahel.


Paljud leiavad, et Toronto Ülikool on liiga suur, võid kergesti "ära kaduda", kui õppejõud sind ära ei tunne. Eks me varsti kuule Mari käest lähemalt. Samas pakuvad nad mitmeid võimalusi spordiks.

Inseneriks õppimine pole just väga odav lõbu... Lisaks veel õpikud ja muud kulud, ja nõnda võib see aastane kulu mitutuhat dollarit kallimaks tõusta. Pean ka ütlema, et välistudengitele pole Kanada just kõige soodsam koht, sest õpitasu on vähemalt topelt nii suur kui kohalikele. Samas pakuvad ülikoolid ka oma stipendiume, mis pole just väga suured. Ning isegi kui õpiraha on olemas, tasub paluda riiklikku õppelaenu või soodustust. Võid saada näiteks 30% soodsamaks õppekulu. Aga seda peame veel täpsemalt uurima. Meie jaoks on tähtis, et saaksime ikka lapsed koolidest läbi aidata, et neil laenu kaela ei jääks. Nii et võime ühelt poolt rõõmustada, et sügiseks on majalaen makstud, kuid samas saavad alguse õppekulud...



Siin on näha nõudmised, mis vajalikud, et seda eriala õppida. Selle järgi saad siis oma kursusi gümnaasiumis valida. Tegelikult võid jääda ju pikemaks kooli,  võtta vajalikud kursused, kui need tegemata, või proovida paremat hinnet mõnes saada. Kuid Mari sõnade järgi ei vaata mitte kõik kõrgkoolid sellele positiivse pilguga ja võid ikka jääda ukse taha. Miinimum keskmine koolilõputunnistuse hinne on ka ära toodud. Tegelikult ei ole see ju päris lõplik, mille järgi valikuid tehakse, sest eksamid on ju veel ees. Toronto Ülikoolist saadud jah-sõna juures oli väike märge, et kooli lõpuks ei tohi keskmised hinded alla 80% minna. Ja kui ikka lähevad, siis võib ülikool oma pakkumise tagasi võtta. Kui sul just pole mõjuvaid põhjuseid esitada (näiteks arstitõendid).

Mingeid sisseastumiseksameid ei ole, ega ka riiklikke eksameid. Lihtsalt on vaja teatud kursused võtta gümnaasiumis (kõik lõppevad alati eksamiga). Ning keskmine hinne on määrajaks. Lisaks pead andma ülevaaate oma muudest huvialadest, sproditegevusest, vabatahtlikust tööst. See võib saada otsustajaks kahe võrdseprotsendilise vahel. Või kui keegi on väga tähelepanuväärse taustaga selles suhtes, isegi otustajaks, juhu kui protsent juhtub pisut madalam olema. Mõned ülikoolid nõuavad ka lühikest kirjandit endast ja miks tahetakse just sinna õppima minna.



Ja siin veel mõned ametid, millele Mari võiks tulevikus kandideerida :)

Niisiis üleüldine lühike ülevaade ülikooli minemisest Kanadas. Kindlasti jäi midagi kahe silma vahele, ja loodetavasti pole ma ka faktides liiga mööda pannud :) Kirjutan kindlasti veel sellel teemal, kujutan ette, sest eks see ole meiegi jaoks täiesti uus peatükk siin maal.

22.05.13

Lipp kadettidele


Mari väga hea sõber Amar osaleb kadettide tegevuses. Ma pole täpselt aru saanud, mis see just on. Kuid tean, et nende tegevus on pisut militaarse olemusega. Mitte et neist noored sõdalased saavad, kuid distsipliin ja reeglid on päris täpselt ära määratud. Juhtusin nägema õhukadettide tegevust (nad harjutasid purilennukitega sõitu), lausa imetlusväärne, kui viisakad nad olid. Tegevus on suunatud 12-18 aastastele noortele ning haarab mitmeid huvitavaid tegevusalasid. Siit võib rohkem lugeda.

Igal juhul... palus Amar Marilt oma kadettide grupile lipudisaini. Mari töötas päris usinalt selle kallal ning ülevalpool on siis see valmiskujul, midagi fööiniksiteemalist. Imetlen alati Mari oskust detailidele nii palju tähelepanu pöörata.


Siin värvib Mari disaini punasele lipule. Ning allpoole on see valmiskujul. Amar ja ta grupp oli selle üle väga rõõmsad olnud :)

21.05.13

Lapsed saavad suureks...


Kahe silma vahele jäi üks foto, mis on kümneaastase vahega võetud minu sünnipäeval :) Lapsed on küll teistpidi pildile sattunud. Oleme nüüd nii kaugel, et vaatan oma vanemat last ja ei taha kuidagi uskuda, kui suureks ta sirgunud on. Sügisest alustab ta oma õpingutega juba Toronto Ülikoolis. Inseneriteadus jäi tal oma 92% keskmisega siiski kättesaamatuks (vaatasime, et oodati kuni 97%). Samas ei saanud ta ka elektri/kompuutriinseneri kursusele, kus nõuti hulga madalamat keskmist, ta võeti vastu mehhanikainseneriks õppima. Ei saanudki aru, mis põhimõttel, sest sinnasaamise keskmine pidi olema palju kõrgem kui elektriinseneridel. igal juhul mõtles ta pisut ning otsustas, et võtab pakkumise vastu. Sest peale esimest aastat saaks ta vahetada oma suunda, kui soovib, sest alguses õpitakse üsna sarnaseid asju. Ja eks üliõpilasi kuku välja ka (näiteks need, kes oma hindeid on ostnud, vaata seda postitust ;)

Ta oli ka vastu võetud Waterloo Ülikooli  (mida siinsed elanikud peavad ikka parimate ülikoolide hulka kuuluvaks, kuigi statistika järgi on Toronto Ülikool oma inseneriteaduskonnaga maailmatasemel Kanada kõrgkoolidest kõige paremale kohale jõudnud; aga ega vana usku saa muuta. Samas pakuvad nad programmi, mis lubab vahepeal praktilist tööd teha). Ka Ryersoni oli ta vastu võetud elektri/kompuutri alale. Selle jättis ta kohe välja, mis sest et seegi on Torontos. Waterloo asub umbes 110km linnast väljas, kuid Mari on meil selline praktiline, kes ei taha lisakulusid tekitada ning Torontos edasi õppides saab ta ju kodus elada. Ise on ta oma otsusega väga rahul. Juba on ta kutsutud Toronto Ülikooli naisinseneride grupitööst osalema, laupäeval toimub mingi üritus.

20.05.13

Lillepeenar


Tunnistan, et mul puudub igasugune pisik, mis kangesti lillepeenraid looma ajaks. Süüdistan ikka lapsepõlveaegset liigset maasikate vahel küürutamist. Õnneks on siiani enne meie majaostu aias end koduselt tundvad roosid edasi õitsenud ilma minu suure vahelesegamiseta ning meelespead vallutavad igal kevadel kõik aiaääred. Aga eelmisel sügisel mahavõetud vahtrapuu pani mind millegipärast tegutsema. Tahtsin luua maja ette tulevase puu ümber midagi, mis ehk loodetavasti pisut rõõmu pakub ja mille pärast ma liiga palju vaeva ei näeks. Istutasin terve hulga tulbi- ja nartsissisibulaid ringis olematu puu ümber. Terve päeva nägin vaeva, sest ega see mullas sonkimine kerge olnud, sest vana vahtrapuu juured jäid igale poole ette. Sain ikka hakkama ja olin ise oma töö üle väga uhke... niikaua kuni oravad tulid... Sest nemad arvasid, et olin neile toitu maa alla peitnud. Päris mitu sibulat said nad kätte, enne kui Tom peenra võrguga kattis. Aga kuidas sa saad jätta võrku maha, kui kevadel lillelehed välja piiluma hakkavad. Katsin siis nad sigri-migri õunapuuokstega. Mis iseeneesest polnudki nii väga imelik või kole. Eemalt vaadates paistis isegi imekena. 

Siiski olen praeguseks need oksad ka ära korjanud. Ma pole kindel, kas nende paigale jätmine oleks midagi muutnud, kuid olen mitu lille juba kaotanud oravatele, kes otustasid, et võiks varre läbi närida, või õienupu ära napsata! Hea meelega istuks seal maja ees ja peletaks neid tegelasi ära. Nii et ärge imestage, kui ma linnas elavate oravate peale mitte just kõige lahkema pilguga ei vaata :) Eriti kui olen suutnud end ületada ning aednikuameti enda peale võtnud. Muide puu saime küll maja ette, lausa tammepuu, kuid mitte sinna, kus vaher oli. Ma ei imesta, sest seal on tõesti raske kaevata. Siiski istutasime kevadel sinna keskele ühe kirsipuu. Vaatame, kuidas see kasvama läheb.

19.05.13

Lõgismao punktis


Olen jälle pisut ajast maha jäänud, aga nüüd siis viimaks mõned pildid eelmisest nädalavahetusest, kui käisime pisut metsas ringi kolamas Rattlesnake Point looduspargis. Tom jõudis juba pisut kirjutada sellest siin. Looduses on mõnus, isegi kui pean pühapäeva loovutama. Mulle ei meeldi just midagi ette võtta sel päeval, kui järgmisel pean juba tööle kiirustama. Küpsetan ka pühapäeval oma saiad ja leivad, singi-juusturullid lastele kooli kaasa panemiseks. Aga sel korral lihtsalt oli vaja linnast välja... Nii et rabelesin laupäeval ette ära :) Muide ülemine pilt on heaks näiteks, miks tasub Kanadasse just sügisel külla tulla. Fantastiline värvide mäng, pole ka liiga soe enam, just paras, et matkamas käia.


Meil oli taas "lisalaps" kaasas. Ega me kadedad pole, kui linnast välja sõidame ja autos ruumi jagub :) Puud rohetasid alles väga õrnalt, kuid trilliumite valged õied kaunistasid juba maapinda. Klõpsisin pilte veel teistestki lilledest, millele isegi nime ei oska anda.





18.05.13

Laupäevane käik


Hommikul jalutasin Mariga karatesse, kutsa ka kaasas (Tom on tööl ja Kirke tundis end kehvasti, et trenni teha). Tagasitulles astusin läbi Toronto lääneotsa lihapoest, mida peavad kreeklased ja kust liha ka mujale poodidesse veetakse. Kolmepäevane nädalalõpp käes, ilm lisaks soe, nii on hea midagi grilli peale muretseda. Koko võib muidugi samuti lihast unistada, aga ega ta suurt midagi peale oma toidu ikka ei saa.

12.05.13

Emadele...

Üks väga armas lugu ("I Love You Forever"), mille on kirjutanud Kanada lastekirjanik Robert Munsch ja mida mulle meeldis oma lastele ette lugeda. See on ema (lapsevanemate) igavesest armastusest oma laste vastu.

Huvitav, et kui hiljuti mulle autori poolt ette loetud video silma jäi, arvas Mari, kuidas kogu lugu on ju tegelikult "creepy" (ehk siis rahvakeeli - jube või judinaid tekitav- jah, kui seda liiga sõna-sõnalt võtta :) Kirke aga kinnitas silmade särades: "Oh, ma mäletan, kuidas sa seda mulle lugesid ja laulsid. I loved it! See on mu lemmikraamat, kui ma väike olin!" Tema on meil selline tundlikum laps :)
Robert Munchi teised raamatud said tüdrukute poolt lausa kapsaks loetud."I love you forever" ise tõi mulle alati lõpus pisarad silma. Päris tihti oli lausa raske end täiesti külmaks sundida, et lapsele raamatut ette lugeda. Isegi peale mitmeid ja mitmeid kordi ettelugemist. Praegugi, pean tunnistama, on mul silmad märjad.

Minu tõlge eesti keelde, kuigi soovitan ikka lõppu lisatud videot ka vaadata, sest autor loeb ise ette ning laulab oma versiooni jutu refräänist:
I love you forever
I like you for always
As long as I'm living
My baby you'll be.

Ema istus väike beebi süles ja kiikus vaikselt edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Beebi kasvas. Ta kasvas ja kasvas ja kasvas. Ta kasvas kuni ta oli kahe aastane ja ta jooksis terves majas ringi. Ta tõmbas riiulitelt raamatuid põrandale. Ta tõmbas külmkapist toitu välja ja võttis oma ema kella ja lasi selle WC-potist alla. Mõnikord ütles ema: "See laps ajab mind lausa HULLUKS!"

Aga igal õhtul, kui see kahe-aastane laps oli vaikselt voodis, avas ema poja ukse, hiilis voodi juurde, ning kui laps sügavalt magas, võttis ema ta sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Väike poiss kasvas veelgi. Ta kasvas ja ta kasvas ja ta kasvas. Ta kasvas, kuni oli üheksa aastat vana. Ja ta ei tahtnud kunagi tulla tuppa õhtust sööma, ta ei tahtnud kunagi vanni minna, ja kui vanaema tuli külla, siis ütles ta vanaemale inetusi. Mõnikord tahtis poisi ema teda müüa loomaaeda!

Aga igal õhtul, kui poiss oli juba voodis, avas ema ta ukse, hiilis voodi juurde, ning kui laps sügavalt magas, võttis ema selle üheksa-aastase lapse sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Poiss kasvas. Ta kasvas ja ta kasvas ja ta kasvas. Ta kasvas, kuni ta oli teismeline. Tal olid imelikud sõbrad ja ta kandis imelikke riideid ja ta kuulas imelikku muusikat. Mõnikord arvas ema, et nende kodu oli nagu loomaaed!

Aga igal õhtul, kui tema teismeline poeg oli juba voodis, avas ema ta ukse, hiilis voodi juurde, ning vaatas üle voodi ääre. Kui poiss sügavalt magas, võttis ema selle suure lapse sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

See teismeline poiss kasvas. Ta kasvas ja ta kasvas ja ta kasvas. Ta kasvas, kuni ta oli täiskasvanud mees. Ta läks kodust ära ja sai endale maja teises linna otsas. Aga mõnikord pimedatel õhtutel istus ema autosse ja sõitis teise linna otsa. Kui kõik poja maja tuled olid kustutatud, avas ema tema magamistoa akna, hiilis voodi juurde, ning vaatas üle voodi ääre. Kui see suur mees sügavalt magas, võttis ema poja sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:


Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Aeg läks edasi ja see ema jäi vanemaks. Ta jäi vanemaks ja vanemaks ja vanemaks. Ühel päeval helistas ta oma pojale ja ütles: "Parem on, kui tuleksid minu juurde, sest ma olen väga vana ja haige." Poeg läkski oma ema juurde. Kui ta astus uksest sisse, proovis ema laulda oma laulu. Ta laulis:


Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka...

Kuid ta ei jõudnud oma laulu lõpuni laulda, sest ta oli liiga vana ja haige. Poeg läks ema juurde. Ta võttis ema sülle ja kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja ta laulis seda laulu:


Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu emaks sa jääd.

Kui poeg sel õhtul koju jõudis, seisis ta tükk aega trepil. Siis läks ta tuppa, kus tema pisike tütar magas. Ta võttis tüdruku sülle ja kiigutas teda vaikselt edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:


Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Soovin kõigile emadele hästi kaunist OMA päeva!


08.05.13

Garaažimüük Eesti Majas


Vaatan siin vanemaid pilte üle ja siin üks mõni laupäev tagasi Eesti Majas koolide ja lasteaia poolt korraldatud garaažimüügilt. St inimesed tõid oma vana või kasutu kraami väljapanekuks ja loomulikult müügiks. Kogu tulu läks koolide toetuseks. Astusin sealt läbi tänu sellele, et üle pika aja laupäeval tööl olin. Ega ma muidu nii kergesti oma vabal ajal Eesti Majja ei kipu (kui just president külla ei tule ;). Aitab tööpäevadest küll. Müügilt käisin läbi, kuid midagi kaasa ei ostnudki. Ai, valetan, siiski... sain endale Eesti firma Suva sokid :) Muidu oli elektroonikal ja heas korras lasteriietel suur menu. Vaata pildigaleriid Eesti Elu lehelt.

05.05.13

Presidendiga kohtumine


Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga reede õhtul jõudsime Tomiga siiski Toronto Eesti Majja presidendipaari üle vaatama. Meie jaoks on see tegelikult teine kord president Ilvest näha. Kuigi nüüd saime ikka pikemalt kuulata ja vaadata, viimati polnud ta siin ametlikult visiidil, kuid kena inimesena astus ta läbi Toronto Eesti Kooli lõpuaktuselt, kus Mari juhtumisi ka kohal ning tähtsa tegelase käest oma tunnistuse sai (siin on mul lühike video ja pilt, tegelikult märkasin rohkem seda, kuidas Mari karate trenni mõjul kummardas ;).
Seerkord siis peeti ära suur rahvakoosolek presidendi auks. Rahvast oli üllatavalt palju, nii noori kui vanu, mis oli kena. Toimus vastastikune kingituste jagamine. Evelin Ilves kinkis oma leiva ja veel mingit kraami. Leivaraamat sai Eesti Maja raamatukokku (mille asukohta ei oska ma ka piinamise peale nimetada ;) Kanada poolt siis Bay triibuline tekk (väheseid väga kanadalikke asju), mis kunagi väga populaarne tekina oli, nüüd tehakse sellest näiteks jakke. Hudson's Bay on kompanii, mille juured ulatuvad aega, mida tänapäeva inimesed ainult ajalooraamatutest lugeda saavad (1670). Üks vanemaid kaubandusfirmasid maailmas, mis ikka tegutseb. President sai kingiks nimelise hokisärgi.

President pidas väga kena kõne, tundus kuidagi hästi mõnus ja rahulik, viskas vahele nalja. Hoopiski mitte selline nagu ma teda vabariigi aastapäeva või aastalõpukonede ajast mäletan. Kõige rohkem jäi meelde tema arvamine, et midagi võiks ära teha, et välismaal elavad eesti juurtega noored, tuleks kasvõi mõneks ajaks Eestisse tööle. Tundus, et see on midagi, mille peale on mõeldud ning ehk saab kuidagi lihtsustada seda võimalust. Olen sellest ise huvitatud, sest Mari tuleks näiteks ülikooli ajal suviti Eestisse tööle ja kes teab, ehk isegi peale ülikooli (sest naisinseneridel pidi maailmaga võrreldes Eestis palju paremad võimalused olema ;)

Peale seda lubati esitada küsimusi, kõige noorem küsija oli imehea eesti keelega noormees, kel vanust alla kümne aasta. Üldiselt arvan, et Ilves vastas väga hästi kõigile küsimustele. Näiteks uuriti, mida ta arvab ajude äravoolust. Ja mida saaks teha, et inimesed Eestit eelistaksid. Kõigepealt ütles ta, et see on liialdatud probleem, sest statistika väidab vastupidist (Tom just hiljuti kirjutas sellest mul ka, muidu oleks ma kohe arvanud, et mis juttu see härra seal räägib). Ning siis viskas ta küsijale vastu oma küsimuse: "Mina tulin Eestisse, mu poeg on Eestis, mis paneks sind Eestisse tulema?"

Küsimus selle kohta, mida arvatakse Eestis väliseestlastest, mille kohta arvas härra president, et see pole üldse mingi küsimus, kus tänapäeval nii paljud on elanud või elavad ajutiselt või ka alaliselt mujal. See olevat eestlaste komme muudkui mõelda, mida teised meist arvavad :)



Peale küsimusi lubati väsinud paaril lahkuda. Kahjuks mitte koju vaid keskmisesse saali, kus soovijaid võisid nende juurde astuda ning kätt suruda. Hoidsime Tomiga eemale, sihtisime hoopis laudade poole, kus lõhe- ja heeringavõileivad ning pirukad. Isegi veini pakuti, millest ma ei hooli küll. Mul oli natuke kahju meie esipaarist. Neil oli pikk päev taga, reis üle ookeani imab nooremaltki jõu, mis siis vanematest inimestest rääkida ja siis peab veel enne magamaminekut viisakat nägu tegema ning rõõmsalt pildiopi jaoks naeratama. Minu jaoks on selline asi kuidagi väga üle pingutatud. Ja see peegeldub ka Ilveste nägudelt, arvan ma. Nad seisavad seal kui vahakujud... Saan aru, kui asja pärast kätt surutakse ja pilti tehakse (nagu ülalpool kooli lõpetamine), niisama pildile ronida ei tähenda mulle mitte midagi (ja ma ei räägi hapudest viinamarjadest, oleksin võinud ka järjekorda end sättida). Tänapäeval, kui just väga soovi on, saab fotoshoppida ei tea mida, ka ennast presidendi kõrvale ;) 

Tegin hoopis pilti uhkest Eesti lipuga autost. Garaazhi taga pidasid "pidu" noored eestlased. Ma arvasin, et eriti üks neist, hästi kodustes pükstes ja pluusis, oleks võinud ka fotot tegema minna, vähemalt oleks presidendipaaril vast näod rohkem särama löönud, või hoopis oleks nad ehmatanud. Aga vähemalt oleks neil rohkem elu sees olnud, vist ;) 

Kokkuvõttes oli mul hea meel, et ma ikka kohale läksin, just selle üllatuse pärast, kui lahe meie president võib olla ja üldsegi mitte igav, nagu alati arvasin. Isegi anekdoodi põimis ta oma juttu. Ja nägin ka esileedi ära ;)

Fotod on osaliselt laenatud Eesti Elu lehelt.

03.05.13

Üksi metroovagunis


Pisut ulmeline ja kummaline (just selline nagu pilt isegi) oli paar päeva tagasi astuda rongivagunisse, mis täiesti tühi ja nõnda kohe mitu peatusevahet järjest, kuni üks unise olemisega mustapäine naine minu vastu istuma seadis. Justkui oleksid esimesed suviselt soojad päevad kõik inimesed eemale peletanud :) 
Ega esialgu ei saanudki aru, et pilt selline udune, aga ju siis rong ikka kõikus parasjagu ;)

02.05.13

Eesti president Kanadas


Kui keegi veel ei tea, siis juhtumisi on EV president Kanadas ametlikul riigivisiidil. Hästi toreda pildi leidsin Eesti Elu leheküljel, kus kaks neidu presidendipaarile lilli kingivad. Ilves peaks tulema kohtuma reede õhtul Toronto Eesti Majja kõigiga, kel aga soov on. Ma pole veel kindel, mida ma täpselt teha tahan. Pean valima, kas minna kutsaga kepikõndi tegema või presidendiga kohtuma... Hmmm...
Senikaua loen hoopis, mida kohalikud lehed kirjutavad presidendist: link Toronto Stari artiklile.