Lillepeenar

Tunnistan, et mul puudub igasugune pisik, mis kangesti lillepeenraid looma ajaks. Süüdistan ikka lapsepõlveaegset liigset maasikate vahel küürutamist. Õnneks on siiani enne meie majaostu aias end koduselt tundvad roosid edasi õitsenud ilma minu suure vahelesegamiseta ning meelespead vallutavad igal kevadel kõik aiaääred. Aga eelmisel sügisel mahavõetud vahtrapuu pani mind millegipärast tegutsema. Tahtsin luua maja ette tulevase puu ümber midagi, mis ehk loodetavasti pisut rõõmu pakub ja mille pärast ma liiga palju vaeva ei näeks. Istutasin terve hulga tulbi- ja nartsissisibulaid ringis olematu puu ümber. Terve päeva nägin vaeva, sest ega see mullas sonkimine kerge olnud, sest vana vahtrapuu juured jäid igale poole ette. Sain ikka hakkama ja olin ise oma töö üle väga uhke... niikaua kuni oravad tulid... Sest nemad arvasid, et olin neile toitu maa alla peitnud. Päris mitu sibulat said nad kätte, enne kui Tom peenra võrguga kattis. Aga kuidas sa saad jätta võrku maha, kui kevadel lillelehed välja piiluma hakkavad. Katsin siis nad sigri-migri õunapuuokstega. Mis iseeneesest polnudki nii väga imelik või kole. Eemalt vaadates paistis isegi imekena. 

Siiski olen praeguseks need oksad ka ära korjanud. Ma pole kindel, kas nende paigale jätmine oleks midagi muutnud, kuid olen mitu lille juba kaotanud oravatele, kes otustasid, et võiks varre läbi närida, või õienupu ära napsata! Hea meelega istuks seal maja ees ja peletaks neid tegelasi ära. Nii et ärge imestage, kui ma linnas elavate oravate peale mitte just kõige lahkema pilguga ei vaata :) Eriti kui olen suutnud end ületada ning aednikuameti enda peale võtnud. Muide puu saime küll maja ette, lausa tammepuu, kuid mitte sinna, kus vaher oli. Ma ei imesta, sest seal on tõesti raske kaevata. Siiski istutasime kevadel sinna keskele ühe kirsipuu. Vaatame, kuidas see kasvama läheb.