Emadele...

Üks väga armas lugu ("I Love You Forever"), mille on kirjutanud Kanada lastekirjanik Robert Munsch ja mida mulle meeldis oma lastele ette lugeda. See on ema (lapsevanemate) igavesest armastusest oma laste vastu.

Huvitav, et kui hiljuti mulle autori poolt ette loetud video silma jäi, arvas Mari, kuidas kogu lugu on ju tegelikult "creepy" (ehk siis rahvakeeli - jube või judinaid tekitav- jah, kui seda liiga sõna-sõnalt võtta :) Kirke aga kinnitas silmade särades: "Oh, ma mäletan, kuidas sa seda mulle lugesid ja laulsid. I loved it! See on mu lemmikraamat, kui ma väike olin!" Tema on meil selline tundlikum laps :)
Robert Munchi teised raamatud said tüdrukute poolt lausa kapsaks loetud."I love you forever" ise tõi mulle alati lõpus pisarad silma. Päris tihti oli lausa raske end täiesti külmaks sundida, et lapsele raamatut ette lugeda. Isegi peale mitmeid ja mitmeid kordi ettelugemist. Praegugi, pean tunnistama, on mul silmad märjad.

Minu tõlge eesti keelde, kuigi soovitan ikka lõppu lisatud videot ka vaadata, sest autor loeb ise ette ning laulab oma versiooni jutu refräänist:
I love you forever
I like you for always
As long as I'm living
My baby you'll be.

Ema istus väike beebi süles ja kiikus vaikselt edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Beebi kasvas. Ta kasvas ja kasvas ja kasvas. Ta kasvas kuni ta oli kahe aastane ja ta jooksis terves majas ringi. Ta tõmbas riiulitelt raamatuid põrandale. Ta tõmbas külmkapist toitu välja ja võttis oma ema kella ja lasi selle WC-potist alla. Mõnikord ütles ema: "See laps ajab mind lausa HULLUKS!"
Aga igal õhtul, kui see kahe-aastane laps oli vaikselt voodis, avas ema poja ukse, hiilis voodi juurde, ning kui laps sügavalt magas, võttis ema ta sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Väike poiss kasvas veelgi. Ta kasvas ja ta kasvas ja ta kasvas. Ta kasvas, kuni oli üheksa aastat vana. Ja ta ei tahtnud kunagi tulla tuppa õhtust sööma, ta ei tahtnud kunagi vanni minna, ja kui vanaema tuli külla, siis ütles ta vanaemale inetusi. Mõnikord tahtis poisi ema teda müüa loomaaeda!
Aga igal õhtul, kui poiss oli juba voodis, avas ema ta ukse, hiilis voodi juurde, ning kui laps sügavalt magas, võttis ema selle üheksa-aastase lapse sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Poiss kasvas. Ta kasvas ja ta kasvas ja ta kasvas. Ta kasvas, kuni ta oli teismeline. Tal olid imelikud sõbrad ja ta kandis imelikke riideid ja ta kuulas imelikku muusikat. Mõnikord arvas ema, et nende kodu oli nagu loomaaed!
Aga igal õhtul, kui tema teismeline poeg oli juba voodis, avas ema ta ukse, hiilis voodi juurde, ning vaatas üle voodi ääre. Kui poiss sügavalt magas, võttis ema selle suure lapse sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

See teismeline poiss kasvas. Ta kasvas ja ta kasvas ja ta kasvas. Ta kasvas, kuni ta oli täiskasvanud mees. Ta läks kodust ära ja sai endale maja teises linna otsas. Aga mõnikord pimedatel õhtutel istus ema autosse ja sõitis teise linna otsa. Kui kõik poja maja tuled olid kustutatud, avas ema tema magamistoa akna, hiilis voodi juurde, ning vaatas üle voodi ääre. Kui see suur mees sügavalt magas, võttis ema poja sülle ning kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Aeg läks edasi ja see ema jäi vanemaks. Ta jäi vanemaks ja vanemaks ja vanemaks. Ühel päeval helistas ta oma pojale ja ütles: "Parem on, kui tuleksid minu juurde, sest ma olen väga vana ja haige." Poeg läkski oma ema juurde. Kui ta astus uksest sisse, proovis ema laulda oma laulu. Ta laulis:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka...

Kuid ta ei jõudnud oma laulu lõpuni laulda, sest ta oli liiga vana ja haige. Poeg läks ema juurde. Ta võttis ema sülle ja kiigutas teda edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja ta laulis seda laulu:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu emaks sa jääd.

Kui poeg sel õhtul koju jõudis, seisis ta tükk aega trepil. Siis läks ta tuppa, kus tema pisike tütar magas. Ta võttis tüdruku sülle ja kiigutas teda vaikselt edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja kui ta seal oma last kiigutas, laulis ta:

Sa oled mul kallis,
sa meeldid mul ikka.
Nii kaua kui elan,
mu lapseks sa jääd.

Soovin kõigile emadele hästi kaunist OMA päeva!