Hommikul kell 4 äratas vana koer Koko mind üles, nii nagu ta nüüd armastab mul kangesti teha (kahjuks). Lasin ta korraks välja ja proovisin uuesti magama jääda. Üsna tulutult alguses. Sain isegi Toomasega vesteldud teemal, kas minu vana telefon (Pixel 4a) töötab ikka nii nagu peab. Töötab küll, ainult suure mehe käes on vist probleemid tema väiksuses. Ei saa niisama näppudega vehkida ning loota, et asjad õieti lähevad :D Igal juhul, kui uni hakkas lõpuks 6 ajal tulema, siis alustas koer jälle laamendamist. Või, noh, niutsumist. Ma olen pannud ta suurde tuppa oma pesasse rihma otsa, sest ei suutnud enam leppida sellega, kui ta meie magamistoas otsustas vähemalt 97 korda öösel end üles ajada ning ringi komberdada. Nüüd on ta ainult ära õppinud, et kui häält teha, siis keegi jookseb ta juurde... Ma ütlen, koerad treenivad meid veel paremini kui meie neid!
Läksin siis ja heitsin suurde tuppa tema juurde diivanile pikali (tal vaja ilmselt lihtsalt lähedust) ja proovisin jälle magada. Kuni pliit hakkas laamendama, või õieti küll teatas läbilõikava signaaliga, et on töökorras. Ilmselt läks elekter vahepeal ära. Väljas müristas päris võimsalt meil siin vahepeal. Peale kõike seda rõõmsat sekeldamist koeraga, ärkas juba vanem tütar, kelle pidin viima periodontisti juurde. Tal oli ühe hamba ige kadumas. Ilmselt tegemist breketitega, sest alumistel hammastel on ikka mingi metall küljes ja sealt kukkus midagi välja. Kuna kõik see suurem protseduur (igeme plastika), siis antakse tugevamat narkoosi, ning keegi peab ta koju viima. Kohapeal selgus, et mul on vähemalt 3 tundi aega. Koju ei hakanud minema. Kolasin hoopis ühes poes ringi ja siis veel poolakate Starsky toidupoes. Neil on kolm asukohta, meie jaoks lähim vist kõige väiksem. Ega ma sealt eriti midagi lõpuks ei ostnudki. Avastasin ainult, et meie Eesti jäätiste ja Aura mahladele on lisandunud Anneke šokolaad. Ja nad on nüüd Ukraina toodetele juurde pannud sini-kollase tähise ja kirja Product of Ukraine. Väga hea mõte, sest muidu pidi pidevalt otsima, kus asi on tehtud. Paljud ostavad juba põhimõtte pärast nende tooteid, et sedaviisi toetust jagada.
Igal juhul, lõpuks korjasin punaste silmadega tütre üles ja sõitsime läbi kohati läbipaistmatu äikesevihma koju tagasi. Oh, seda närvipinget maanteel! Kodus tegin kärmelt kartuliputru ja lõhet, midagi, mis lapsel kergem süüa. Tarretise jõudsin ka külma panna ja vahukoort vahustada. Kuigi ega ta polnud seda nägu, et süüa oleks tahtnud. Neiul oli keelatud isegi näoilmeid muuta. Mis tähendas, et ma suurt aru ei saanud, mis tunded tal sees valitsesid.
Lõpuks siis oma pisipreilile kooli vastu. Ütlesin talle, et kui ma magama jään ja norskama hakkan, siis peab ta mind üles ajama. Mis talle väga nalja tegi. Aga ma lahkusin kiiremini kui tavaliselt. Ema-isa tulid pisibeebiga arsti juurest ning lubasid mul oma tütre eest hoolitsema minna. Koju jõudes vaatasin, et tütrega kõik hästi ning keerasin hoopis magama. Selline päev siis mul!
Peaaegu oleks unustanud. Kui keegi jäi vaatama seda kena pilti "minust". Ajaviiteks, kui silmad lahti tegin, siis mängisin Tiktoki filtritega. Neil seal nüüd hulgaliselt AI asju. Nõnda näen ma välja drag-queen filtriga :-) Väga sobilik ju hiljuti vastu võetud otsusele Eestis ;-) Mina olen igatahes otsusega väga rahul, mis sest et minuealised ning minust vanemad just härrasmehed turri kipuvad minema. Kanadas on abielu kõigi täisealiste inimeste vahel lubatud, ükskõik kuidas nad end defineerivad. Ning sellest on kindlasti pigem rohkem rõõmu olnud neile kui ei tea mis probleeme.
Mari on meil siin hästi usin olnud ja lõikunud kiwi kasvusid, mis suve edenedes lausa võidujooksu peavad, milline neist kõige pikemaks kasvab. Ja nõnda teatas ta mulle, et punarind rästa pesas, mis kohe meie vannitoa akna juures, on lausa kolm poega. Loomulikult pidin ma kohe fotograafi mängima :-) Ikka siis, kui lapsevanemaid näha polnud. Ma proovisin ettevaatlikult otse pea kohalt ühe pildi püüda, mispeale linnupojake ajas noka väga õieli. Kirke oli väga mures, et äkki ei tulegi enam emalind oma poegi toitma, kui inimesed liiga palju seal tolgendavad. Aga arvestades, et nad seal siiani on vastu pidanud, siis ei peaks vist muret olema. Seesama punarind-rästas on ka eelmise pildi peal. Kui ma siin aias vaikselt istun, siis ei pane ta vahel tähelegi, et keegi teine veel siin on. Ma siis muidugi proovin veelgi vaiksemalt olla.
Täna panin laua juurde üles rannavarju, sest kuigi meil on tekitatud lehtla kiwidest ja viinamarjadest, siis kohati kipub päike ikka läbi paistma. Mispeale läheb läpakas pisut liiga soojaks, isegi kui mina varjus olen. Igal juhul ajab parasjagu asja ära, et mõned valguselaigud varjata. Suurt varju pole mõtet muretseda, sest roheluse all on ju palju toredam istuda. Ja ega seda vihma nii tihti ka ei tule, kui hakata Eesti kliimaga võrdlema ;-)
Eesti oigab kuuma käes, kui Torontos on isegi päris talutav. Sättisin endale kenasti laua aeda, katsin ühe vana lillelise vakstuga (see on meiega vahel telkimisel kaasas olnud) ja tõstsin läpaka õue. Päris mõnus on kiwitaimede varjus töötada, kui õrn tuulehoog roosilõhna minuni toob. Kes oleks kunagi võinud ette kujutada, et nõndaviisi võib ka "tähtsaid tegemisi" teha :-)
Täna oli mul lausa videokõne ühe Ukraina fintech firmaga, kelle esindaja tuli umbes nädal tagasi Kanadasse ja kellega sain tuttavaks läbi ühe teise eestlase, kelle poole pöördus tema endine töökaaslane (eks nii need tutvused vahel tekivad). Hetkel on Lana Montrealis oma vennal külas ja istus koosoleku ajal minu moodi aias. Sain temaga juba reedel meie kodus kokku, et rääkida, kuidas pangad ja ühispangad (hoiu- ja laenuühistud) siin töötavad. Jäin just mõtlema, et õieti ei saagi paralleele tõmmata Eesti ühistutega, sest need ei paku kõiki pangateenuseid kui meie omad siin seda teevad. Nii et jään ikka ühispanga nime juurde, nagu kunagi Eestist tulnud pangategelased seda tegid, kui panga asutasid.
Igal juhul oli muidugi huvitav rääkida inimesega, kes teab pangandusest ja kes aitas näiteks Moldaavias pankade korrastamisele kaasa). Aga loomulikult ei saanud me ka muudel teemadel peatumata olla. Täna siis ühines videokõnega tema kolleeg. Proovisime aru saada, milliseid teenuseid siin õieti pole. Kindlasti puudub korralik näo- ja dokumendituvastus, mis muudaks nii mõnegi protseduuri palju lihtsamaks. Paistab, et see on ka üsna uus Euroopas, kuid Eestis tavaline ja minu üllatuseks pole Ukrainaski midagi erilist. Suuremaks küsimuseks on regulatsioonidele vastavusse jäämine. Kahjuks kipuvad need riigid, kus asjad juba ammu paika pandud, uuega mitte nii lihtsalt kaasa minema. Nii nagu mõned töökohad rangelt oma töötajaid tagasi kontorisse kutsuvad, kuigi selleks õieti põhjust ju pole.
Kõige selle kõrval võin öelda, et nõnda ma siin kogun vaikselt ukrainlasi enda ümber :-) Olen aidanud kahte pere siin Torontos, tänaval mõnega jutustama jäänud, kui taban, et nad on ukrainlased, ning muidugi on mul veel mu "õpilane" Eestis. Ma saan aru, et rahaline toetus on ülimalt oluline. Samas otse ukrainlastega suheldes ja oma tuge pakkudes, annan endale täiesti aru, et olen ühtepidi kindlasti isekas, sest südames on rõõm konkreetselt kedagi aidates.
Ma jõudsin siin vahepeal nii kaugele, et sain lühikestest videotest kokku pandud pikema oma reisist Kuubale. Esialgu oli plaan kõigist üks kokku panna, aga see läks liiga keeruliseks, või õieti ma ei tahtnud liiga palju aega kulutada. Nii sai iga päeva kohta kuni kolmeminutine kokkuvõte.
Me olime peamiselt oma kuurordis, kus väga vähe inimesi (mitte ainult sellepärast, et turiste üldse peale pandeemiat vähem). Natuke teistmoodi koht, kuhu alla 18 ei lastud. Hinna poolest Kuuba kallimate hulgast, kuigi mingil ime viisil saime päris soodsa pakkumise. Üks meievanune kuubalane, kes rannas "korda pidas" võttis meid nii omaks, et seletas, kuidas veelgi kaugemale jäävad villad on väga rikastele. Ta tönkas isegi mõne sõna vene keelt, oli kunagi ammusel ajal Venemaalgi käinud.
Melia Buenavista asub Cayo Santa Maria saarestiku neeme tipus, sealt kusagile edasi väga ei saanud. Meil oli küll õigus idapoolseid hotelle külastada ja seal näiteks söömas käia. Sest meie omas oli vaid üks restoran hommiku- ja lõunasöögiks. Ning kaks õhtusöögiks. Neis oli vaja koht kinni panna. 24 tundi oli avatud baar ning pizza/hamburgeri kohake. Nii me siis põikasime teistesse hotellidesse ka (mitte sinna, kus nudistid peatusid :D - neid nägime mööda randa kõndides, kui ühel korral lõunasöögiks "oma kodust" teise kohta läksime (viidi bussidega). Jalutasime pärast sealt tagasi - umbes 4km. Võttis aga omajagu aega, sest vahepeal oli vaja pelikane imetleda ja ega seal liivas väga kerge käia ka polnud. Selle soojamaa koha valisime kõige rohkem sellepärast, et hotellist sai otse rannal käia kaladega snorkeldamas (ega neid kohti palju polegi, kus uksest vette kaladega juttu ajama võid minna). Toomas tahtis just seda. Mina soovisin lihtsalt kusagil varju all istuda ja lugeda. Ja mitte midagi muud ette võtta. Sest mul oli vaja tavalist puhkust kõigist nendest viimastest aastatest, mis ma tööl hullumeelselt rabelesin. Havana jäi meist päris kaugele, nii et sinna me ei jõudnud. Mis ei tähenda, et me kohalikega ei suhelnud. Kuigi eks nad ole natuke priviligeeritud "klass", nii nagu kunagi turismiga seotud töö nõuka ajal ka väga "soojaks kohaks". Ma tean, et nad olid ettevaatlikud oma väljaütlemistega, aga mõnega sai siiski natuke rohkem jutustatud, valvurite terava pilgu all. Eriti selle grupiga, kes tuli oma vee-etendusega kohale. Kõigil neil kõrgharidus (arst, insener, raamatupidaja jne), tüdrukud endised kujundujujad, mehed veepolo mängijad. Ning siis sattus meid teenindama noorhärra, kes teadis väga palju Eesti kohta. Sest ta olevat Euroopa riikidest huvitatud. Nõuka aja järellainetusena olime pisut paranoilised ja mõtlesime, kuidas küll see võimalik. Kas keegi jälgib meid ja tema ülesanne oli kuidagi meid "õnge tõmmata" või kes teab... Aga samas see oli nii huupi kohtumine, et ma ei taha siiski seda uskuda :-)
Siin video Youtube kanalil kõigist päevadest koos:
Nüüd ei räägi ma üldse puhkusest vaid hoopis oma muudest mõtetest ;-)
Ma pean ütlema, et Kuuba üllatas mind. Mul oli kindlasti mingi eelarvamus selle riigi kohta. Peaaegu et mure, kas tasub ikka minna kuhugi, mis oma olemuselt ju täpselt sama, millises mina kord suureks kasvasin. Ma tean, et on kahetisi arvamusi, mõni ei taha seda enam kunagi näha, teised ütlevad, et peab. Et aru saada, millest me pääsenud oleme. Nii kerge on ära unustada, kuidas asjad kunagi päriselt olid. Minu ülejäänud pere oli seda saareriiki juba varem külastanud. Kirke oma sõbrannadega ja Toomas Mariga. Nii et mina olin viimane, kes sinna jõudis. Ja ma ei kahetse.
Ma ei saa aru, kust see tuleb, aga teadmine, et oled kuidagi idariigi mõju/võimu all olnud, ühendab mingi erilise sidemega, isegi kui oleme kultuuriliselt nii erinevad. Siinjuures nimetan, et üks mu ukraina peredest, kellele olen siin abiks olnud, rääkis, kuidas ta sai Azerbaidžaanist pärit naiselt diivani, ning nad on siiani kontakti hoidnud. Ilmselgelt täpselt sama sisemine jõud kuidagi kokku hoida ja üksteist aidata meie tausta pärast. Aga see selleks... Kuubalastega rääkides oli selline tunne, nagu oleksid "oma inimestega" koos. Poole sõna pealt saad aru nende olukorrast, vahel piisab pilgust, ning meil polegi rohkem sõnu vaja. Jah, nad on natuke teises olukorras võrreldes Eestiga, kes me olime lisaks võõra võimu all. Kuid ma arvan, et meil on ja oli sama iha olla vaba tegema seda, mis meeldib (muidugi seaduslikult), ning et maailm ei oleks meie jaoks suletud.
See suletud maailm on üks viis, kuidas oma rahvast lõa otsas hoida. Sest kui kõik kontaktid muu ilmaga on piiratud, ning pole mingit lootustki ise kusagil vaatamas käia, kuidas eluolu võiks hoopis teistmoodi olla, siis see töötab suurepäraselt valitsuse kasuks. Pole ime, miks meil kunagi kaks passi oli, ning seda teist - välispassi - niisama kergelt igale ei antud. Ma ei pääsenud isegi Ida-Saksamaale! Ilmselt ikka sellepärast, et mu emapoolne pere koos 8-aastase emaga oli 1941.aastal kodust viidud. Kuigi need idariigid olid samamoodi sotsialistlikud ja kuulasid, mis punatähe pealinnast kästi, siis millegipärast kardeti inimesi isegi sinna lubada (välja arvatud, kui suutsid oma "truudust" kuidagi tõestada, või sul mõned tutvused olid). Ausalt öelda tundusid need riigid meile palju vabamad, tunnistan, et alles hiljem NLi lagunemisega sain aru, kuidas nad tegelikult üsna sarnases olukorras olid. Nimeliselt justkui vabad, aga päriselt ainult vasallid.
Aga Kuuba juurde tagasi tulles, siis oma lühikesi filmikesi näoraamatus postitades, sain äkki mööda pead ja jalgu (või peaaegu), et kuidas ma kommunistlikust riigist tulles toetan kommunistlikku Kuubat. Sest seda riiki külastades me just nõnda teeme. Inimene, kes seda ütles, on sündinud vabas riigis ja siin üles kasvanud. Kõik teadmised, mida tähendab elamine kommunistliku korra alla ja mis meie läbi elasime, on temani jõudnud vaid juttude kaudu. Aga on ammu teada, on üks asi jutte kuulata ning teine päriselt selle sees olla. Mõte jooksis kohe nende eestlaste peale, kes kangekaelselt keeldusid Eestit külastamast, kui see kommunistliku korra all oli. Nad ei näinud kunagi oma emasid-isasid, õdesid-vendi, sest nende põhimõtted olid palju kõrgemad kui inimlikud suhted. Muidugi meenus ka ühe välis-eestlase seletus, kuidas tema rahvuskaaslased Eestisse jäänud inimesi liigitasid: kommunistid ja sugulased. Mis on omamoodi naljakas, kuid tegelikult kurb või peaaegu et masendav. Kuubakad on nendesuguste jaoks kõik ilmselgelt kommunistid, sest vaevalt et neil seal ühtegi sugulast leidub. Kui ma siis nende saarele lähen, siis iseenesestmõistetavalt toetan kommuniste. Ja nii lihtne see ongi. On ka kuubakaid, kes vabas maailmas elades rõhuvad ka, kuidas nende koduriiki ei tohiks külastada. Aga nüüd mõtlen hoopis selle peale, kui kerge on oma mugavast kodust nõuda, et nende rahvuskaaslased edasi kannataks. Kui mõelda, siis on tervelt üks põlvkond selle kohutava korra all üles kasvanud. Kas tõesti peab teinegi seda nõnda tegema... See tähendab, et kurjakuulutav embargo pole mitte tuhkagi aidanud. ÜRO, mille tegevust ma enam just väga ei hinda, on mitu aastat järjest selle peaaegu ühehäälselt seda kritiseerinud.
Ei nähta tavalist inimest, kes kannatab tegelikult diktatuuri all. Ning kahjuks pole selle alt mitte alati väga kerge välja rabeleda. Seda enam, kui elada kinnises riigis, kuhu ei jõuagi kunagi teadmised, kuidas mujal võiks olla. Mõtlen tänuga kõigile nendele välismaal elavatele eestlastele, kes julgesid meid külastada ja tuua justkui vaba maailma õhku meieni. Jah, Eestis oli olemas võimalus Soome telesaateid vaadata, mis oli nagu aken vabasse maailma. Aga seda ainult põhjarannikul. Ma pean ütlema, et olin Tartusse õppima minnes üsna üllatunud mõnede eestlaste väljaütlemistest ja arvamistest. Ilmselgelt oli nende puhul näha, et nad on elanud "kinnises riigis". Ma millegipärast arvasin, et kõik mõtlevad nii nagu meie, kes me põhjanaabrite uudiseid ja muid saateid saime jälgida. Mis näitab, kui oluline oli ikkagi see, et leidus neid, kes julgesid ja tahtsid oma kommunistliku korra all elavaid sugulasi külastada. Aitäh kõigile, kes seda tegid, sest te süstisite meisse lootust ja vabaduseiha. Aitäh, et te ei tembeldanud Eestis elavaid eestlasi kommunistideks (ma ei ütle, et neid põhimõttelisi seal ei leidunud, alati on neid ka). See rediseks olemise jutt oli ju väga tõsi ja kohati eluliselt vajalik - seest valge, pealt punane.
Ma ütlesin talle paar korda, et me ei hakka kunagi samamoodi mõtlema. Et kui näiteks üks Kuuba endine poliitiline vang rõhutab minu moodi, kui oluline on kontakti hoida (EP artikkel, on küll aastast 2008, aga ega palju muutunud pole). Kindlasti tasub luua kontakte, kas või isiklikul pinnal. See töötab kahepoolselt. Ühest küljest saab inimene, kes sinna läheb ja kohalikega suhtleb, teada, kuidas nemad olukorda näevad. Teisalt saavad kohalikud aimu võimalikest variantidest ühiskonna ülesehitamisel. Teatud määral on kuubalastel siiani hirm muudatuste ees, sest nad on nii kaua kuulanud valitsuse propagandat. Suheldes välismaailmaga saavad nad võib-olla sellest hirmust üle – eriti puutudes kokku endistest sotsialistlikest süsteemidest tulnud inimestega, kellel on kogu see etapp läbitud. Isegi kui jutuajamine pole poliitiline, avardab juba kogemus ise teatud määral inimese maailmanägemist.
Ennast kõrvalt vaadates, üllatasin iseend. Ma olen põlvkonnast, kus eriti ei armastatud kallistada. Ja nüüdki teen seda kuidagi "pooletoobisena". Aga kuubalaste puhul tundsin sügavalt südames, et tahtsin neile kalli teha. Ja lohutada, et kui Eesti on end üles ehitanud, siis nii juhtub ühel päeval nendegagi. Kui ma koju jõudsin, siis otsisin huvi pärast, kas Kanadas on olemas organisatsioone, mis korraldavad abi. Aga siis andsin endale aru, et praegusel hetkel on Ukraina mulle kõige olulisem. Küll ma jõuan kuubalaste peale mõelda, kui sõda läbi. Tean, et mul poleks isegi poole tera jagu olnud soovi nende elu kuidagi paremaks muuta, kui ma poleks ise neid külastanud. Natuke lohutab, et Kanada riik on Kuubale ja kuubalastele toeks, nii et minu maksudest läheb natuke ikka sinnapoole ka.
Tutvusime hotellis ühe Kanadast pärit reisiagendiga, kes oma partneriga juba neljandat või viiendat korda just seal peatusid. Õieti oli nii mõnigi teine just selles kohas juba mitmendat korda. Nad rääkisid, kuidas toovad iga kord terve kohvritäie asju kaasa, mida kuubalastel vähe. Oh, kui tuttav tunne nõuka ajast... Meil oli ka mõningaid asju kaasas, aga kindlasti palju vähem. Kirke samas rääkis, kuidas nad olid lausa jalgratastel ühte külla sõitnud, et seal külaelanikele jagada rõivaid, mis oleksid muidu läinud taaskasutusse.
Igal juhul, mina arvan, et Kuubat tasub külastada. Sest see on kena riik veel kenamate ja sõbralike inimestega :) Ja ma tahan ainult head. Kuidas seda saavutada, on juba raskem küsimus. Lahendus tuleb muidugi elanike endi tegevuse kaudu. Aga arvestades, kuidas Kuuba valitsus laseb hetkel oma elanikel üsna vabalt mujale elama minna (mõttega saata rahaulolematu inimene ära), siis võtab kõik veel kaua aega. Äraminemise osas rääkisin meie hästi armsa abilisega, kes kirjeldas oma peret ja suguvõsa. Ning ütles, et ta ei saaks kunagi neid maha jätta ja kusagil mujal alustada, isegi kui tal see võimalus olemas on.
Ma pidin täna postitama oma kõige esimese video koogitegemisest, kui mulle lõi ette väga kurb teade. Ma pühin terve päev siin pisaraid :/
Ülle Veltman ei ole oma väsimatu energia ja lahke loomuga enam meie hulgas. Mul lihtsalt ei jätku sõnu väljendamaks, kui lõpmatult kurb ma olen. Süda tõmbub kokku tema laste ja lastelaste pärast. Ja paratamatult mõtlen, et oleme sama põlvkond, ainult poolteist aastat noorem, just nii nagu mu õde. Sees lihtsalt kisendab kõik, kui ebaõiglane see on, liiga vara läks ta manalateele. Kuid haigus ei küsi vanust ega mitte midagi muud. Ning mu pragmaatilisem pool ütleb, parem kiiresti kui pikalt vireledes. Ainult kolm nädalat tagasi sai ta diagnoosi ja nüüd on ta pilvepiiril koos oma tütrega, kes paar aastat tagasi sama ootamatult vaid aastase tütre juurest võeti.
Ma ei arva, et Kanada-eestlaste kogukonnas Torontos ja selle ümbruses (aga ka kaugemal) poleks õieti ühtegi inimest, kes teda ei teaks. Ülle oli alati kõigi jaoks olemas. Vaja kringlit? Jah, muidugi, teatas ta peaaegu jooksujalu kuhugi tõtates. Vaja vastlakukleid? Saada mulle, kui mitu. Ja ära muretse, kui otsa saavad, siis toome kohe uued. Just selline ta oli, täis energiat ja naeratus näol. Mu pea hakkas ringi käima teda vaadates :-)
Mitu aastat vedas ta Eesti Maja kohvikut, kui mina samas hoones pangatööd tegin. Ta sai nii omaseks ja lähedaseks, mis sest et me otseselt tihedalt läbi ei käinud. Viimased aastad tõmbas ta küll aktiivsest rahmeldamisest kõrvale ja pühendus lastelastele. Hommikuti metroost tööle jalutades, sattusime tihtipeale kokku, kui ta lapsevankrit lükkas. Ja muidugi pidime mõne sõna juttu ajama. Ma olin siis ka juba "varuvanaema" rollis. Nii et ühiseid jututeemasid jätkus. Minu viimane foto temast oli Eesti Maja juures oktoobri lõpus, kui ütlesime hüvasti Eesti Majale. Ja siin veel üks aastast 2008, kui ta panga koosolekul keelkastet ja söögipoolist pakkus. Esimene foto on tema Facebooki lehelt.
Nii mõnigi kurvastas, et enam ei saa Ülle kringlit või pirukaid, kui kohviku uksed kinni läksid ning otsis uusi küpsetajaid(kuigi ta jätkas siiski mingi aeg eraviisiliselt tellimusi täites). Isegi need, kes ainult varbaotsaga siinses eestlaste kogukonnas sees ja eesti keelt ei mõiganud. Aga neid "päris" tegijaid on meie hulgas ikkagi vähevõitu. Vaid üksikud. Pluss asjaarmastajad. Kuid mitte kedagi Ülle-kaliibriga, kelle sees oli nagu mingi sisemine jõud, mis ei lasknud tal käed rüpes istuda. Kringlid, vastlakuklid ja verivorstid ei maitse enam kunagi nõnda, nagu tema neid tegi. Ma usun, et ta on olnud paljudele perenaistele köögis eeskujuks ja inspiratsiooniks.
Kuna ma olin just oma filmikesega peaaegu valmis jõudnud, siis otsustasin, et pühendan selle minu kõige-kõige esimese kokandusvideo Ülle mälestuseks. Ma tean, et ma pole mingi ei-tea-mis-tegelane, kelle puhul selline asi mingit suurt väärtust omaks, aga ma tundsin, et mul oli vaja teda natuke enda jaoks jäädvustada, ning see tundus just õige. Ja, jah, ma toetan Keskust tema nimel, sest ta on tõeliselt väärt seda, kui näiteks köök või söögisaal või kasvõi laud, kus kringlit vormitakse, tema nimeliseks saab.
Liiga vara lõigati su elutee katki. Puhka rahus, Ülle! Me ei unusta sind iialgi!
Mugandatud minu poolt ühe rootsi retsepti alusel :-) Mul neid Rootsist hulgaliselt kaasa toodud, ja eks vahel saa ka netist natuke otsida. Videos teen õieti topeltportsu, sellepärast on ka seal 4 muna. Oleks natuke mõelnud, siis oleks... kõik ju paremini võinud olla ;-)
Ahi 200C. Küpseta 15 kuni 20 minutit. Vahusta: 2.5 dl suhkrut 2 muna 1 tl vanillisuhkrut Näpuotsaga soola Vahustatud segule lisa aeglaselt: 100 g sulatatud ja jahutatud võid 2 dl piima Sega kokku: 4 dl jahu 2 tl küpsetuspulbrit Lisa kuivained munasegule.
Sega valmis rabarberisegu: 200 g väikesteks tükkideks lõigatud rabarber (mul on tavaliselt küll rohkem, eks siis saab silma järgi vaadata, kui palju tärklist ja suhkrut võib juurde panna) 0.5 spl tärklist 1.5 spl suhkrut 1 tl jahvatatud kardemoni (kasuta värskeid seemneid, maitse tuleb tugevam) Sega nüüd rabarberid taignaga.
Valmista kate: 1.5 dl kaerahelbeid või rohkem (kasutasin suuri helbeid, aga võiks ka väikeseid) 3 spl suhkrut 50 g sulatatud võid 1 tl vanillisuhkrtu 1 tl jahvatatud kardemoni (kardemoniga pole vaja kokku hoida)
Laota tainas õhukese kihina pannile ja kata kaerahelbeseguga (võib ka muffinivorme kasutada, aga mulle meeldib plaadikook rohkem). Küpseta umbes 15 kuni 20 minutit 200C ahjus.
Nagu olen siin juba rääkinud, et pensionärina viidan aega ühe pisikese tüdrukuga, kellele käin koolis vastas. Siis saavad tema ema ja isa oma teadustööd teha. Nüüd on aga neil rõõmusõnum uue ilmakodaniku sünni kohta. Tüdrukute sünnipäevade vahele jääb vaid kaks päeva! Mis tekitas muidugi natuke muremõtteid, kuidas just vanem laps vaatab, kui kogu tähelepanu on pisibeebi peal. Temal lõi ette selline tähtis number nagu 7. Eestis minnakse ju siis kooli. Aga kõik läks väga hästi, isegi kui neil oli otsus tähistada ainult pereringis (pidu tüdruku sõpradega toimub hiljem). Ma tulin ikka ka kohale, isegi kui mu pisipreili arvas, et ma ei maga nende majas, järelikult ma ei ole pere :-)
Tõin talle kingiks juuksuritele mõeldud pea, mida ta siis usinalt kammis ja soengut tegi (soovitan kindlasti hoopis see osta selle asemel et mingi lastele toodetu muretseda). Mingil hetkel mängisime kahekesi veel nukkudega, kui Eestis kohale tulnud vanaema ja ema tordile viimast lihvi andsid. Olen tema jaoks dedicated nukumängija :D Lõpuks teatas väike neiu emale õnnelikult, et kõige parem päev oli. Nii et polnudki põhjust mureks, kuidas ta end tunneb. Oh, ja emale-isale olen oma jah-sõna öelnud, et aitan ikka lastega edasi. Sest ma olen ju alati tahtnud vanaema olla ;-)
New York ja Kanada on vist mujal maailmas hetkel uudistelehekülgedel ära mainitud. Nimelt on Quebecis ja Põhja-Ontarios suured põlengud, mille suits ulatub Torontossegi. Kuigi tundub, et New York oli palju hullemas olukorras. Seda ma imestasin, miks mul viimastel päevadel selline imelik uimane tunne on olnud. Üldse polnud mingit soovi arvuti taha istuda ja mõttetööd teha (laisguus kondiides võib muidugi oma osa ka mängida). Hetkel, kui ma kirjutan, siis on üleval teade, et õhk on tervistkahjustav. Pean ütlema, et on tõesti pisut raske hingata. Eilse arvestuse järgi olime oma halva õhukvaliteediga kolmandal kohal maailmas. Meist eespool olid Delhi ja New York! Täna võib-olla lööme juba neid, hoiatus oli, et alla võib sadada ka tuhka, mille sissehingamine pole sugugi hea. Peaksin panema aknad kinni, aga samas ei taha ka umbses ruumis istuda... Eks ma võtan siis natuke rahulikumalt. Siin kõrval Accuweather kaart hetkeseisust neljapäeva õhtul. Ja napsasin veel Toronto Stari pildi linnast.
Kõige selle kõrval tuli paar päeva tagasi teade, et Toronto mahtus 100 parima linna hulka. Aluseks võeti ilm, meelelahutus, turvalisus, tööhõive, majanduslik olukord, kultuurilised vaatamisväärsused (muuseumid), haridus, ülikoolid, shoppamine jne. Nimekirja eesotsas oli London, Pariis, New York, Dubai, Barcelona, Rooma, Madriid, Singapur, Amsterdam. Toronto on 24.kohal. Üheks määravaks teguriks oli haridus, Toronto Ülikool on näiteks maailmas 9.kohal. Toronto olevat ka kõige kiiremini arenev metropol. 100 hulka mahtusid veel Montreal (57), Calgary (65), Vancouver (69) ja Ottawa (96).
Mul on kindlasti alati huvitav minu praeguse kodulinna kohta selliseid teateid saada. Mitte et ma midagi selle teadmisega ette võtaks :D Siin on praegu mu kodu ja kõik on nii tuttav ja omane. Tallinn on ka tuttav ja omane, kuid samas on nii palju muutunud sellest ajast, kui mina seal pidevalt elasin. Iga nurga peal on midagi uut. Või peaaegu. Vähemalt igav ei hakka ;-) Eks ma suvel tulen ja vaatan üle, ning loodetavasti jõuan ka nendesse kohtadesse, mida ainult pildil näinud olen. Samas muidugi tahan ka lihtsalt olla, ning mitte liiga palju ette võtta. Muidu hakka veel pärast Torontos puhkama :)
Kui nüüd keegi juhtus mu eelmist postitust lugema, siis pean tunnistama, et sõime oma sõnu. Täna teevad mehed ikka meile uue tee. Toomas sattus jooksma minnes kokku sellesama iirlasega, kellega enne kõneles, ning see ütles, mine uuri teiste käest, mis nad nende tööst arvavad. Meie rajoonis olid nad juba vist nelja juures toimetanud. Minu kaasa on selline, kes siis julgelt asja uurima läks. Kõige suuremaks murekohaks oli küsimus, kas nad teevad ikka lubatud raha eest asja ära või keeravad käkki. Tundus, et probleeme vähemalt selles osas kellelgi ei tekkinud. Ühe puhul pahandas mees, kuidas küll uus asfalt vana peale läks.
Mina olin esialgu ikka vastu, sest mõtlesin kõike pikemas perspektiivis. Sest kvaliteedi osas oli meil niikuinii kahtlusi. Ja ega enne aastat ei tarvitse midagi välja paistma hakatagi. Aga.. Mari ja Toomas vaatasid hoopis tulevikku. Toomasel on ju ikka idee, et tee võiks katta hoopis kiviplaatidega. Ja seda täiesti ise tehes. Meie tutvusrinkonnas on vähemalt üks, kes sellega hakkama saanud. Meil on lihtsalt siiani aega nappinud, ja seda maad on ka parasjagu, millega peaks tegelema. Peale tööd oled ikka nõnda väsinud, et tahaks natuke puhata. Kui siis puhkus tuleb, võtab vähemalt Toomas sihi kohe Eestisse. Ja vaevalt et meist, tüdurkutest, väga head asja saab. Kui just korralikult välja ei õpetata :D
Niisiis jõudsime ühiselt otsusele, et las nad siis teevad ära. Saame vähemalt natukeseks ajaks väga soodsalt tee korda. Kuigi nad ise lubasid suure suuga 10 aastat garantiid. Me lasime taolise jutu kohe kõrvast mööda. Ükskõik, kuidas see ka siis lagunema hakkab, pole ta ikka nii hullus olukorras kui praegu :)
Kokkuvõttes ütleks, et tee paistab päris kena. Aga samas, ma ei soovita kellelgi uksele koputanud asjapulkade jutuga kaasa minna. Kui just endal sügavamat tagamõtet pole. Oh, ja veel ühe väga hea nipina võib kogu süü, miks sa nõus pole, oma kurja abikaasa kaela ajada :D Me mõlemad mängime vajadusel seda rolli väga hästi ;-)
Esimene pilt illustratiivne, Toronto tänavast. Teine aga töömeestest, kellest osa kindlasti mingist hispaaniakeelsest riigist (ma ei julgenud kurja naisena nende käest uurida, millisest). Ning, jah, mul on ikka jõulukroon üleval, sest ma ei ole veel näinud ettekirjutust, et nõnda ei tohi teha, pealegi on see ju nii ilus ;-) Kolmas foto aga juba valmis teest.
Toomas juba valgustas, kuidas me oleks ilmselt sisse kukkunud ühe teenuse pakkujaga. Vahel ei oska muud mõelda, kui et peab ikka mitu korda ennast näpistama, et mitte nii kergelt kuldsuust müügimehe jutuga kaasa minna. Aga enda õigustuseks võib vist öelda, et me oleme siin juba tükk aega teadnud, kuidas sissesõidutee laguneb, ning midagi peaks üsna varsti ette võtma. Kui siis keegi uksele koputab ja ütleb, et teeb kohe ära ning veel suurepärase hinna eest... nojah, polegi vaja pikemalt enam mõelda ega rääkida. Ma küll püüdsin kiiruga natuke firma kohta infot leida, ja esialgse vaatluse järgi tundus kõik hästi. Kuid panete tähele: "kiiruga"! See on nüüd küll viimane asi, millega me silma paistame tavaelus. Meil käib alati pikk otsimine ja lugemine ja võrdlemine ja ma ei tea mis veel kaasas, kui vaja rohkem (kuigi ka vahel vähem) raha välja käia. Ning siis selline auku astumine! Või vähemalt me usume, et auku astumine. Sest suutsime siiski kohe järgmisel päeval nad kukele saata. Ehk siis viisakamalt väljendades, ütlesime töö ära. Mispeale muidugi oli vaja teada põhjust (vastus oli: isiklikel põhjustel), mille järel tuli väike hädakisa, aga Toomas jäi endale kindlaks. Lihtsalt vabandas, ning jutt saigi otsa. Hiljem arutasime, et ilmselt ei hakanud ta mingeid rahalisi nõudmisi esitama, sest meie elamine on väljastpoolt küll selline, kuhu vargapoiss väga ei kipuks, vaevalt temagi midagi meilt kätte saaks :-) Meil siin ümbruses on kerkinud küllalt elamisi, mis mõnele väikese lossina paistavad. Meie pisike ühekordne punastest tellistest majake, mis vajaks siit sealt kohendamist, ei paku ühelegi huvi. Lisaks on vargad ise öelnud, et nad ei viitsi tegeleda varastamisega, kui peavad koertega hakkama saama :D
Muidugi ei teinud me taolist kannapööret liiga lihtsalt. Kõik algas sellest, et kogu asi jäi mind närima, nii et ma hakkasin rohkem uurima, millised võivad olla asfaldipanemise pettused. Esiteks muidugi hüppas kohe üles hoiatus, kui ikka midagi on liiga hea, siis... teadagi. Tavaline skeem on müüa odav teenus. Kui siis töö lahti läheb, teatatakse poole pealt, kuidas tekkisid mingid ootamatud takistused töödega, ning kogu asi läheb poole kallimaks või neli korda kallimaks või kes teab kui palju veel. Kui sa siis ei ole nõus, jäetakse kogu prügi ja kraam lihtsalt vedelema ning kaotakse nagu tina tuhka kõige nelja tuule suunas. Nüüd on kaks võimalust, kas maksad vahe kinni (ja loodad, et nad ikka hea töö teevad, mis enamasti üldsegi nii pole) või tood uue firma kohale. Tegelikult on ju kolmas võimalus, et jätadki kõik laokile. Kuigi selle puhul võib mõni naaber sinu peale kaebama minna, sest see riivab nende silmailu. Ja neljandana peaksid ise hakkama teeparandajaks.
Huvitava faktina lugesin veel, et mõnikord pakutakse tööd hoopis palju kallimalt, väites, nagu oleks tavahind palju kõrgem. Kui jääd uskuma ja ei uuri, mis ja kui palju, siis paistab asi hea. Mul on kuri kahtlus, et üks selline käiski meil ka kunagi ukse taga. Kusjuures mõlemal mehel oli iiri aktsent. Nüüd hakka või arvama, kuidas iirlased ongi üks peturahvas. Eriti veel, kui oma uuringutega leidsin mingid vanemad artiklid sellest, kuidas siin just nende juhitud grupid on isegi kinni võetud või trahvi maksnud petuskeemide eest. Veel natuke uurimist toob üles Iiri reisisellid (või mis iganes nad võiks eesti keeles olla - Irish Travellers, natuke nagu mustlased, kes ilma peal seiklevad), kes just asfaldiga äri teevad nii siinpool kui sealpool ookeani. Kasutavad mingit ülesvõetud asfalti ja puistavad selle siis sinu tee peale laiali. Märtsis kurtis üks minu kaaslinlane, et ta ei olnud isegi mingile paberile alla kirjutanud, aga mehed tulid kohale ning kiskusid naisel tee üles. Ja rohkem midagi ei teinudki, jätsid kõik kraami ta muru peale ja proovisid raha välja meelitada väitega, et nõnda oli ju kokku lepitud.
Uurisin ja puurisin ka meie niinimetatud lepingut. Mis tegelikult oli täiesti väärtusetu paber. Nüüd märkasin ka rida, milles kirjas, et kokkulepitud hind on ainult umbkaudne arvestus! Õnneks polnud kusagil märgitud ei nende- ega meiepoolseid kohustusi, või mis saaks kui üks või teine alt hüppaks. Netis surfates sain aru, et nende firma nimi ei olnud päris see, mis mul alguses ette hüppasid ja mis samuti teeparandusega tegelesid. Mingit muud infot ma ei leidnud. Hakkasin siis võrdlema kodulehe ja meile jäetud paberi ning reklaampostkaardil olevat teksti. Imelik oli see, et telefoninumbrid olid erinevad. Email oli tavaline gmail. Ning kui koduleht väitis, et nad on juba 45 aastat seda tööd teinud, siis postkaardil oli see aeg poole lühem - ainult 20 aastat. Mari tõi hiljem ka info, mis näitas, et interneti avarustesse ilmusid nad alles märtsis.
Ning kõige lõpuks, õieti küll kõige alguseks (sest see oli üks esimesi asju, mida vaatasin), tõmbasin üles nende aadressi. Milleks ostutus üsna mahajäetud olemisega suur plats, kus oli ka hulgaliselt konteinereid ja üsna õnnetu välimusega autosid. Esimese hooga ütleks, et seal nüüd küll mingit elu ei olnud, aga kes seda teab. Kui nad tõesti reisisellid on. Siis lepivad nad hoopis teistmoodi eluga ehk võrreldes keskmise kanadalasega.
Nüüd aitab pikast jutust. Hommikul jalutasin koertega teises tänavas ja nägin neid siis töötamas. No ma ei tea. Eks kõnnin veel mööda ja vaatan, kuidas asjad seal arenenud on. Üks protsent minust mõtleb, kas äkki olekski kõik hästi läinud, aga seda teist poolt protsendist on nii palju, et unustan kohe kõik need mõtted.
Tahaks veel öelda, et see on kindlasti viimane kord, kui me mõne uksele koputaja õnge otsa satume. Toomasega maksime kunagi mingile gaasi vahendajale. Alguses oli ju soodne, aga siis hakkasin uurima asja, ning läksin otse gaasifirma juurde tagasi. Mina olen siin mingile putuka- ja närilistetõrje firma küüsi jäänud. Kuna naaber võttis selle, siis ma kujutasin ette, kuidas kõik putukad ja hiired minu maale ja majja tulevad :D Liiga hea ettekujutus oli mul. Aga selle tühistasin ka ära. Naaber ka ei uuendanud oma lepingut. Ning nüüd võib öelda, et meil mõlemal olid ajud korragapehmed. Õnneks tuli mõistus ikka pähe tagasi.
Foto Toomasest on illustratiivne, on isegi meie naabri tee pealegi. Meil on ikka täitsa suvi käimas. Viimasel on mõned meie tänava "lossid", ja ees tee, millist oleme ka kaalunud maha panna. Kuigi see on hulga kallim ja ei pea nii kaua vastu kui asfalt. Me siin arutame veel seda asja ja loodetavasti lahendame varsti tee probleemi ära. Enne kui see täiesti taimede poolt üle võetakse või ära vajub. Ei teagi, kumb enne juhtub :D
