Käib töö ja aiarõõm käsikäes

Eesti oigab kuuma käes, kui Torontos on isegi päris talutav. Sättisin endale kenasti laua aeda, katsin ühe vana lillelise vakstuga (see on meiega vahel telkimisel kaasas olnud) ja tõstsin läpaka õue. Päris mõnus on kiwitaimede varjus töötada, kui õrn tuulehoog roosilõhna minuni toob. Kes oleks kunagi võinud ette kujutada, et nõndaviisi võib ka "tähtsaid tegemisi" teha :-)

Täna oli mul lausa videokõne ühe Ukraina fintech firmaga, kelle esindaja tuli umbes nädal tagasi Kanadasse ja kellega sain tuttavaks läbi ühe teise eestlase, kelle poole pöördus tema endine töökaaslane (eks nii need tutvused vahel tekivad). Hetkel on Lana Montrealis oma vennal külas ja istus koosoleku ajal minu moodi aias. Sain temaga juba reedel meie kodus kokku, et rääkida, kuidas pangad ja ühispangad (hoiu- ja laenuühistud) siin töötavad. Jäin just mõtlema, et õieti ei saagi paralleele tõmmata Eesti ühistutega, sest need ei paku kõiki pangateenuseid kui meie omad siin seda teevad. Nii et jään ikka ühispanga nime juurde, nagu kunagi Eestist tulnud pangategelased seda tegid, kui panga asutasid. 

Igal juhul oli muidugi huvitav rääkida inimesega, kes teab pangandusest ja kes aitas näiteks Moldaavias pankade korrastamisele kaasa). Aga loomulikult ei saanud me ka muudel teemadel peatumata olla. Täna siis ühines videokõnega tema kolleeg. Proovisime aru saada, milliseid teenuseid siin õieti pole. Kindlasti puudub korralik näo- ja dokumendituvastus, mis muudaks nii mõnegi protseduuri palju lihtsamaks. Paistab, et see on ka üsna uus Euroopas, kuid Eestis tavaline ja minu üllatuseks pole Ukrainaski midagi erilist. Suuremaks küsimuseks on regulatsioonidele vastavusse jäämine. Kahjuks kipuvad need riigid, kus asjad juba ammu paika pandud, uuega mitte nii lihtsalt kaasa minema. Nii nagu mõned töökohad rangelt oma töötajaid tagasi kontorisse kutsuvad, kuigi selleks õieti põhjust ju pole.

Kõige selle kõrval võin öelda, et nõnda ma siin kogun vaikselt ukrainlasi enda ümber :-) Olen aidanud kahte pere siin Torontos, tänaval mõnega jutustama jäänud, kui taban, et nad on ukrainlased, ning muidugi on mul veel mu "õpilane" Eestis. Ma saan aru, et rahaline toetus on ülimalt oluline. Samas otse ukrainlastega suheldes ja oma tuge pakkudes, annan endale täiesti aru, et olen ühtepidi kindlasti isekas, sest südames on rõõm konkreetselt kedagi aidates.