Jälle uputus

Teisipäeval nädal tagasi juhtus siis see, mis umbes-täpselt üksteist aastat tagasi...  (Siin on link 2013.aasta juulikuule, päris mitu postitust sellel teemal).

Väljas sadas meeletult vihma. Vaatasin, et ah, nüüd on väiksem auk, lähen käin oma väikese pisipreili kassi vaatamas. Aga loomulikult ei jään vihma katki. Hoopis jõudsin kassi juurde läbimärjana. Isegi juuksed tilkusid vihmavarjust hoolimata vett. Lasin natuke pükstel kuivada, kuigi lõpuks vaatasin, et ei lähe see asi paremaks. Koju tulles olin jälle läbimärg.

Istusin maha, kui sain Kirkelt sõnumi, kas keldriga kõik korras. Olin päris kindel, et kõik on hästi, meil ju pump majas. Igaks juhuks sammusin ikka trepist alla. Ning nägin kohe äravooluaugu juures vett. Haarasin mopi, millega sain kiiresti kõik kuivatada. Samal ajal tassisin asju sealt ümbert ära. Vaatasin, et jõuan vist vee välja viia, enne kui terve põrand märjaks saab, aga siis märkasin, et ilmselt vist ikka ei jaksa. 

Elekter oli ära läinud, ning kui enne aitas maa-alune pump vett minema viia, siis nüüd loomulikult olime loodusjõudude kätes. Kui siis märkasin, et teisest august ajab ka vett üles, siis tekkis selline eriline ahastuse tunne. Tuli meelde soovitus kasvõi mingi narts torule ette panna. Nii et toppisin käterätikud ette, mingi kummist kate peale ja kuna mul oli anumaid vett täis, siis need kõige otsa. Lõpuks tõusis vesi kõige madalamas kohas pahkluudeni, seinte ääres oli mõni cm, Mari töötoas isegi üks nurk täiesti kuiv. 

Tänu enda meisterdatud suht heale isolatsioonile, ei märganud, millal vesi tagasi välja hakkas valguma. Ainult tänu sellele, et nägin pesuruumis justkui vähem vett, seal ei saanud ma nii head takistust ette panna, ainult rätiku. Kogu see asi võttis mul miski 7-8 tundi rabelemist. Sest lisaks vee väljakandmisele, pidin põrandalt spordimatid võtma ja veel kraami üles tassima. Olin õhtuks nii läbi kui veel olla sai. Kui Mari lõpuks töölt koju sai, polnud isegi süüa õieti jõudnud. Nii et läksime Timsi kiirtoidukohta, mis veel peale 10 lahti ja mis elektrikatkestuse piirkonnast väljas. Elekter tuli alles öösel kahe ajal tagasi! 

Mari muidugi küsis, miks ma teda appi ei kutsunud, oleks saanud varem ära tulla, aga mu ühendus jukerdas. Proovisin Kirket kätte saada, sest teadsin, ta peaks varsti koju jõudma. Aga kuigi mina kuulsin teda, siis tema mind mitte. Sõnumid ei läinud ka õieti läbi. Ja mul lihtsalt polnud aega sellega õieti tegeleda, kui samal ajal proovisin vee sissetungile piiri panna ja asju päästa. Ühe sõnumi saatsin Kirke korterikaaslasele, kes oli kodus. Aga ta sai selle alles 9 ajal õhtul kätte :-D Ütles, et tuleb kohe appi. Muidugi polnud mul enam sellest mingit kasu.

Vihma oli tulnud 97mm (2013 oli 129mm), ja seda kolme tunni jooksul! Tavaline juulikuu sadu on kusagil 70mm. Saime lühikese ajaga justkui kolm äikesetormi endale kaela! Kaks esimest fotot on aias tehtud peale tormi. Päike paistab, nagu poleks midagi juhtunud. Aga teada on, kui meil selline suur loik aia tagaservas, siis võib midagi halba majas oodata. Kolmas on juba teisel päeval, kui loik natuke väiksemaks kuivanud, aga päriselt ära läinud pole. Ees paistev vaip läheb prügimäele, sest ei taibanud kohe ära võtta ja pärast oli liiga raske. Siis mõtlesin, et las olla, hoiab natuke vett enda sees. Taga kuivab kaltsuvaip, mille sain pesumasinas ära pesta.

Järgmisel päeval algas "suurkoristus". Isegi Kirke sain õhtuks appi komandeerida, ta ütles, et tuleb mu juurde dushi alla, sest neil polnud järgmiseks päevakski elekter tagasi. Oli pahane, et pidi nii palju toitu välja viskama.

Peamiselt rahmeldasin kodus siiski mina. Maril tööpäev, mis sest et kodus. Ta siiski vahepeal tuli aitas natuke. Ma ei arvestanud kogu selle asja juures eriti, et peaks ikka sööma, ning ühel hetkel avastasin ennast ülepingutusest poti kohal öökimas. 

Tegelikult polnud asi nii hull kui võrrelda seda 2013.aastaga. Aga ühe inimese jaoks ikkagi parasjagu. Eriti kui olla õrn naisterahvas, mis sest et kanget eesti sugu ;-) Isegi Toomase lohutussõnad ei teinud enesetunnet paremaks.

Kui nüüd mõtlen tagasi, siis ei saa aru, miks me nii palju tühja träni küll alles oleme hoidnud. Kastid, mis igaks juhuks, kui äkki peame arvuteid või ekraane transportima, igat sorti tühja-tähja. Õnneks olime minu sundimisel üsna palju nõnda teinud, et võimaliku uue üleujutuse puhul kergem oleks, aga ikkagi. Toomas tundus asja palju rohkem ülekäe võtvat ja ei mõelnud selle peale (kas see on see kurikuulus ATH?)  polnud eriti selle pärast muretsenud. Nüüd oleme kolmanda korra jaoks palju paremini valmis ;-) Tänaval oli ikka mitmes majas vesi sees, paaril majal jooksis voolikust ikka vett välja.

Kindlasti peame hankima endale generaatori või ükskõik, mis annaks meile sellises olukorras elektrit. Tean, et ülenaabritel on olemas see, aga isegi neil on kaks rikutud vaipa välja tõstetud. Kõik oleneb muidugi sellest, kas oled parasjagu kodus või mitte. Ilmselt tulid nad pisut hiljem koju. Eks mul oleks ka olukord hoopis nutusem, kui ma poleks just parasjagu kassivahist koju jõudnud. Meist paar km põhjapool elav eesti pere oleks ka hullemas olukorras olnud, kui mees poleks kodus olnud. Oli kaks tundi vett pumbakaevust välja tassinud. Arvas, et kusagil 150 liitrit kokku. Õieti saatis ta selle wc-potist alla. Mina polnud kursis, kust mida välja valada, ning tassisin õue muru peale. Mäletasin, et eelmine kord ajas ka potist üles. Temal tuli kahe tunni pärast elekter tagasi, kui mina pidin järjest pimedamaks muutuvas keldris tegutsema.

Nõnda palju siis Toronto uudiseid :-) Tundub, et oled siin justkui vanajumala seljataga, et mingid orkaanid meid ei mõjuta. Aga siis tuleb Kariibidel tegutsenud orkaani saba ning vaatab, mis ta siin meiega teha saab. Viimane foto on hommikust, kui välja läksin. Kohati oli sadu nii hull, et üle tee ei olnud võimalik teisi maju näha. Meil ka ei vedanud, sest suurem torm puudutas just lääneosa Torontos.

Üks video ka (esimesed 10 minutit või nii):

Külmanädal

Seda nädalat võiks täielikult külmanädalaks kutsuda. Esmaspäeva hommikul oli päris hea, kui soojad riided seljas ja veel soojem sall kaelas. 28.jaanuaril olevat maailma kõige külmemaks paigaks olnud Ontario provintsis asuv Geraldtoni linnake (asub meist umbes tuhat kilomeetrit põhja pool, või õieti küll loodes, kõige lähem tuttavam linn on Thunder Bay). Külma oli seal -46°C. Rääkimata muidugi tuulekülmast. Meie umbes -20C koos -35°C tuulekülmaga oli täiesti kevadine :-) Ma tean, et Eestis räägiti USAs valitsevast külmast. Ju siis Kanada oma tundus "mitte-uudisena". Kõik teavad, et siin kõnnivad jääkarud aasta ringi tänavatel ja inimesed elavad endiselt igludes :D

Esmaspäeva keskpäeval hakkas lund sadama, mis kestis järgmise päeva hommikuni. Kokku tuli Torontos 33cm korraga maha (mõnel aastal ei saa me kokkugi nii palju). Enne seda oli maa üsna must... või roheline. See natuke, mis varem maha tulnud, oli juba ammu sulanud. Igal juhul tektias suur sadu muidugi palju segadust ja pahandust. Just nende hulgas, kes autodega väljas. Mari ei saanud oma tavalist koduteed mööda tulla, sest pealesõit kiirteele oli suletud. Enamasti jõuab ta tipptunni ajal tunniga koju, seekord läks kaks. Peaasi, et ikka suuremate probleemideta kohale sai.

Teisipäeva hommikul oli mul lihtsalt hea meel, et Toomasel nüüd uus töögraafik. Ja ta ei peab alles kella 2ks kohale minema. Nii et tal oli aega lund lükata :-) Sõiduteed olid enamasti puhtaks tehtud, see tähendab lumi teede äärde kuhja aetud. Kõnniteedel oli teine lugu. Kohati pidin sumpama lumes, mis üle põlve ulatus. Hea, et keegi oli sammud ette astunud. Kuigi kunagi ei teadnud, mis seal all oli. Sest ühel hetkel oleksin külili käinud, kui pahkluu äärepealt ära oleks väänanud. Igal juhul jõudsin kenasti kohale. Õnneks läksin ju oma väikese hoolealuse juurde, kes elab umbes poolel teel. Metrooga oli hiljem palju pahandusi olnud. Külm ja lumi ei mõju rongidele või tervele süsteemile eriti hästi :-)

Olen tasapisi vaadanud järele Eesti saateid ja kaks asja on mul sees helisema jäänud. Üks oli suremise ja surma üle otsustamise teema. Ma olen väga selle poolt, et inimene võib ise selle otsuse teha. Võin öelda, et mul on hea meel elada riigis, kus see legaliseeriti aastal 2016. Ja praeguseks on seda võimalust siin kasutanud vähemalt neli tuhat inimest. Üks esimeste hulgast oli eestlasest naine, kes sai lõpuks rahu oma probleemist. Mare Laende, keda nähes poleks arvanud, et tal midagi viga oleks, aga ta kannatas. Ning oli õnnelik selle võimaluse üle. 


Siin on temast kirjutatud, ka arstide arvamusest). Samas oli natuke võõras ühe teise käest kuulda, kui ta ütles, et ta isa sureb pühapäeval. Isal oli parandamatu kasvaja. Ja siis siia kõrvale minuvanune eestlane, kel avaldus haigus, mis tavaline vähemalt paarkümmend aastat vanemate hulgas. Lõpp tähendanuks, et ta sõltuks palju teistest ja nad neid ära ei tunneks. Ta oli juba selle haiguse pärast tööst ilma jäänud!!! Nii et ei tasu arvata, et siin riigis kõik õiglane on :-/ Tema otsus oli jätta hüvasti oma lähedastega enne, kui kõik keerab täiesti hulluks. Ma oleks täpselt sama otsuse teinud. Ma julgen seda öelda, sest mõtlesin palju surma-elu teemal, kui elasin teadmatuses, millise rolli kasvaja mu sees ette võtab...

Kas sellega tegelemine on aga kõigile arstidele midagi, mida nad arstipraktika osana võtavad. Kindlasti mitte. Ja muidugi pole kogu protseduur kergeks tehtud, et täna otsustan ja homme oledki teises ilmas. Kõige tähtsam punkt kogu asja juures on see, et inimene ise peab otsuse tegema (ja alla kirjutama). Kui asjad juba hulluks lähevad ja mõistus sassis, siis on hilja. Millest on omamoodi kahju. Sest kui su lähedane on haiglas teadvuseta torude otsas, siis millegipärast saab küll oma jah- või ei sõna öelda... Kui aga näed, kuidas su lähedane kannatab. Ja sa tead, et te olete sellisest asjast varem rääkinud, siis pead lihtsalt ootama, kuni loomulik surm saabub. Kogu selle asja kõrval on aga üks osa arste, kes ütlevad, et vabatahtlikult elust loobumine on mõne jaoks kerge väljapääs, sest pallatiivne ravi on Kanadas ainult kahekümne viiele protsendile kättesaadav!

Mis toob mind teise teema juurde. Hommik Anuga saates oli külas Indrek Neivelt, kes nimetas, et sa võid oma pensionifonde ja võlakirju ja ei tea mida veel omada, aga kõige parem kindlustus, et saad kuidagi vanas põlves ikka enam-vähem normaalselt elada, on su lapsed. Kurb, aga tõsi... Uurisin jälle neid pensione siin Kanadas. Ja pean ütlema, et kui sul pole raha kõrvale pandud, kui sul pole töö juurest eraldi pensioni (mida enamus kohti enam ei paku vähemalt Kanadas), kui suur pärandus sülle ei kuku või sul pole kinnisvara, siis oled üsna kehvas olukorras. Või kui kogu maailm kokku kukub... sõda... nälg... siis võib ette kujutada, kes kõige rohkem kannatavad... Ja hea on, kui siis lapsed on, kes on nõus sind toetama või paremal juhul enda juurde võtma. Indrek nimetab ka, kuidas meie kujutluses olnud rikkad pensionärid mujalt riikidest on midagi, mis tasapisi kadunud või kadumas. Ma ei tea, miks ma nii negatiivne olen. Või kas olen? Äkki oskan näha tegelikkust, mis nii paljusid siinses "rikkas riigis" mõjutab... Pole ime, et pensionieelikutele jagatakse soovitusi hakata varakult harjutama väiksema sissetulekuga. Aga kui sul on endiselt majalaen kaelas, kui lapsed sõltuvad veel sinust, siis pole muud valikut kui aga edasi töötada. Näiteks annab kuni 70.aastani töötamine päris kopsaka kopika pensionile lisaks. Aga kas sa tahad seda teha, kui 71selt võid juba sussid püsti visata... Keegi sulle ju garantiid ei anna, et võid veel 20 aastat elu nautida, et tervis alt ei vea jne... Mul on tunne, et elan läbi pensionieeliku melanhooliat :-)

Rõõmsama uudisena võib öelda, et külmanädal on läbi. Kahjuks kaob sellega muinasjutuline vaade meie majale :-/

Ilmajuttu

See kevad on olnud tõeliselt kummaline. Kuu aega tagasi käis üle kevadtorm, mis tekitas eriliselt õõvastava tunde. Polegi varem nõnda peaaegu et hirmul olnud. Vast ka sellepärast, et oli hilisõhtune aeg, pime ja külm. Ning päriselt polnud selge, kui pikalt vihm ja tull väljas on. Järgmisel päeval nägin siis juba eemalt vaatepilti, kus mu tavalisel koerajalutamisteel, suur kuusk kummuli (kaks vasakut pilti). Ja nüüd oli reedel jälle torm, veel tugevama tuulega (kohati 30m/s, mis mingi skaala järgi kannab nime "maru" ehk "karm torm"). Kõige parempoolne pilt näitab sama kohta. Aga nüüd on järgmine kuusepuu kummuli. Ees on näha eelmisel korral kukkunud puu känd... 

Ja oligi nii, et parasjagu koolide ja töö lõpetamise ajal alanud torm tähendas sadu kõnesid Torontos, millele päästeteenistus enam vastata ei jõudnud. Kõige suurem mure, et elektriliinid olid maha tõmmatud, enamasti sellepärast et puud olid nendele peale kukkunud, aga ka puidust elektripostid pooleks murdnud. Kaks inimest said surma. Üks proovis liine eest ära tõsta, saamatu aru, et elekter oli ju sees. Teisele kukkus puu otsa. Samas oleks see kõik palju hullem olla, aga õnneks kestis kõik ainult mõne tunni. Õhtuks oli tuul palju rahulikum. Kui koertega välja läksime, siis avastasime veel ühe hästi suure leinapaju, mida alati imetlesime, siruli üle tee. Selle tüve läbimõõt oli peaaegu inimse pikkune. Ja maas lebas ta peaaegu et tükkideks kukkununa. Ma pole sellist asja küll näinud. 

Veel on näha, kuidas elektripost on pooleks murdunud. Ainuke, mis hoiatas inimesi mitte lähedale minemast, oli üksik oranzh ohukoonus. Elektriliinid surisesid ja lõikasid majaelanike väljapääsu. See puu oli veel alles laupäeva õhtul. Igale poole lihtsalt ei jõutud... Laupäeval oli veel ka kohti, kus elekter polnud tagasi tulnud.
Meie vastasmaja kuusepuu pidi ka eluga hüvasti jätma. Õnneks vist saadi nii palju jaole, et latv sai ära lõigatud. Kuidagi hale on nüüd seda maja vaadata. Hiljuti oli veel üks vana jäme puu nende maalt maha võetud, sest muutus ohtlikuks. Meil õnneks midagi muud ei juhtunud kui et mõned kastid lendasid aias ringi ja lõigatud oksad, mis ootasid ärapanemist, läksid omapäi jalutama. Täpselt pole selge, kuhu. Ja toas istudes oli mingil hetkel tunne, et maja väriseb. Mõtlesin, et kujutan ette, aga kui Kirke sama ütles, siis vist ikka midagi oli...

Tänapäeva infomaailmas on iga inimene ka reporter. Siin mõned fotod Instagramist. Kõige hirmutavam vast puu, mis kukkus koolibussi ette. Õnnelik õnnetus, sest buss oli täis väikeseid koolilapsi... Kõige õnnetumad olid muidugi need, kellel puu läbi katuse tuppa tuli. Ning need, kellel katuseplaadid lendasid...

Natuke tuuline oli kolmapäeval

Kolmapäeval koertega välja minnes märkasin juba kaugemalt, et seal, kus tee peaks olema, paistab ainult roheline sein. Lähendes nägin juba ka kollast politsei hoiatuslinti (teine foto). Põhimõtteliselt oleksin pidanud nüüd otsa ringi keerama ja tagasi jalutama. Loomulikult pidin hoopis leidma parima viisi kukkunud puust pilte teha. Tegelikult oli mul nii kurb seda näha. Ilus suur kuusepuu, mille elutee katkes läänest tulnud kõva tuule käes. Kohati oli tuule kiiruseks kuni 25m/s, mis tähendab tormituult. Oksi ja risu oli ilm küll täis.

Mõni pahandas, miks kohe sama päeva õhtuks polnud kõik ära korjatud, aga kuulge inimesed... Nii palju oli siiski meie lähedal tehtud, et autod said sõitma ja inimesed üle muru kõndida.

Kuusel ei pidanud juured väga sügavale minema. Aga siin on üks netist leitud pilt, kus lehtpuu kummuli. Ma ei tea küll mis puus see oli. Pilt on pärit siit. 

Muud ilmajuttu ka... Täna sajab kerget lund :-)

Natuke külm...

Täna hommikul imetlesin siis sellist mustrit vannitoa aknal. Või peaaegu. Ma olen siin värve natuke võimendanud. Õues on ikka veel pime, kui ma ärkan. Telefonist vaatasin, et väljas oli umbes -21 ja tuulekülma -32. Üldse on jõuludest saati meil parasjagu jahe ja lundki jätkub. 

Ega ma eriti täna välja ei kippunud. Koerad tormasid küll rõõmuga õue, kuigi natukese aja möödudes on neil nägu peas, et võiks jälle tuppa sooja saada. Ükshaaval tõstetakse käppasid ja komberdatakse kolmel jalal. Õieti oleme viimasel ajal neid ainult aeda lasknud. Sest... väljas on ju külm. Isegi loomale. Kasukaid pole neile veel õmblema hakanud, kuigi papud on neil olemas. Kumbki muidugi vaimustusest ei hüppa, kui ma need välja võtan. Kokot olengi vahel kiusanud, kui tahan, et ta mind ei tüütaks (näiteks toidu nõudmisega... aga kes siis viitsib end mugavalt diivanilt end üles ajada, et nende soove täita. Eriti kui toiduajani on veel tükk aega minna. Millegipärast arvab ta, et kui mina piparkooki näksin, siis võiks temagi süüa saada...) Igal juhul kõige parem viis kiusajast lahti saada on rõõmsalt hõigata: "Papud!" Ja juba ta kaob näiteks söögilaua alla või oma nurka peitu või Kirke tuppa tema jalgade juurde. Ning näole ei anna. Vähemalt natuke aega. Kuni kõht siiski õigest söögiajast teada annab.

Õnneks lasevad siiski mõlemad koerad jalatsid jalga panna. Siis kui ma kutsad enda liigi meelitan või kätte saan. Siiani on need ka jalas püsinud, ei mingeid vigureid, kuidas saapaid kätte saada või hammaste käikupanemist. Loomulikult on neil nendega mõnusam, mitte ainult soola pärast, mida ohtralt tänavatele laotatakse, aga ka külma pärast. Kuidas aga koerale selgeks teha, et mäletad ju küll, kuidas kolme jalaga tatsamine väga emameeldiv oli. Või kuidas sa pidevalt oma käppasid lakkuma hakkad, kui lumeklimbid sinna alla tekivad... Oh, neid lapsi, vabandust... koeri küll... 

Siin veel üks foto meie aknast. Huvitav, kuidas aknale võib pisut erinevaid mustreid tekkida. Aga üleüldiselt ei ole mul sellise talve vastu, kus on miinuskraadid. Eelistan kindlasti vihmale ja porikarva maale.

Siia veel üks video, mille koertest tegin, kui me aias lumega mängisime. Proovisin kasutada aeglasemat filmivõtet. Ja kokku monteerisin telefonis. Ilmaelu on ikka niiiii palju lihtsamaks läinud.

Kevad Torontos

Imeline kevad seekord Torontos. Just selline nagu ma mäletan Eestist. Ei tea, kas pean kliimasoojenemist tänama :-) Tavaliselt saame kevadet nautida umbes nädal aega. Selle aja jooksul saab talvest suvi. Nüüd on aga on kõik veninud. Pungadest on aeglaselt lehed saanud. Nartsissid ja tulbid on täies hiilguses rõõmu pakkumas. Jah, eks ta ole nautuke jahedam kui muidu. Ja vihma oleme ka parasjagu saanud. Nädalaga näiteks terve kuu jagu. Aga mulle meeldib. Minu pärast võib see veel natuke aega rahumeeli edasi kesta ;-)

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Jäine lumi

Märtsikuust hoolimata on ilmad ikka üsna jahedad. Hetkeks läks soojemaks ja tõi kohale jäävihma, aga parasjagu nii palju, et ainult lume ülemine kiht sulas pisut, misjärel sai jälle külmakraadid peale keeratud. Lumele tekkis jääkiht, millist ma pole varem näinud. Pildil läigib see õhtuses lambivalguses nagu kullamägi.

Sain fotole peegelduse, mis näitab, et tegemist pole lihtsalt lumega vaid õhukese jäise kattega lumel.

Oleme nüüd mitu päeva seda läikimist imetlenud. Vaatan seda ja püüan leida võrdlust. Näeb välja natuke nagu oleks kottideks kasutatv nahk maha laotatud. Kui mööda seda kõndida ja lõhkuda, siis tükid kõlisevad ja libisevad mööda pinda edasi. Meile tõesti kena vaadata, aga ma ei arva, et loomad selle üle väga rõõmustavad. Alumisel fotol on mõned lähivaated lõhutud lumekihi tükkidest.

Jäine veebruar

Veebruar on Torontos ja siinkandis üle aegade tõesti väga-väga külm olnud. Lund ei ole just palju tulnud, aga mis iganes alla sadanud, on ka püsima jäänud. Oleme ka saanud imetleda külmataadi pintslilööke aknal. Tõeliselt kaunis, kas pole :) Nüüd viimaks ennustatakse siiski natuke soojemat ilma (kevadkuu lööb ju kohe uksed valla), kusagile sinna 0 ja -10 kraadi vahele. Imelik, kuidas peale suurt külma isegi -10 tundub juba soojana :)  

Jahedavõitu veebruar

Mitte nii väga jahe ka, aga parasjagu, et ikka soojad sallid ja mütsid ligi hoida :)  Panin selle temperatuuri pildi üles eelmise postituse küsimuse peale, kui külmaks siin võib minna. Võib muidugi veelgi külmem olla, eriti põhjatuultega, kui nina jahedast sinine (tuulefaktoriga mõnikord lausa 30ne ringis). Selle peale võiks öelda, et tüüpiline Kanada nagu tihtipeale ette kujutatakse, külm ja lumine. Kuigi Torontos võib mõnikord ka terve talve peaaegu lumeta üle elada, tänu suurte järvede lähedusele. Ja suved on ju siin pea troopilised, niisked ja vastikud. Nii et ühest äärmusest teise. Kui aga tõelist külma tunda, siis võib loomulikult inuitide maale minna või preeriaaladele. Kui Torontos on hetkel -9, tuulefaktoriga -15, siis seal on -15, tuulefaktoriga -23.

Lund aina tuleb ja tuleb...

Veebruar on siiani küll lume poolest üsna rikkalik olnud. Lisaks, ütleks, et päris jahe on ka. Eilsest peale on pidevalt lund alla tulnud. Õnneks mitte liiga tihedat, aga parasjagu, et teed libedad hoida. Esimest korda sain tunda, kui autoga pidurdades lihtsalt midagi ei juhtunud. Õnneks meie tänava otsas, kus liiklus peaaegu olematu. Ja ega muud polnud, kui ei saanud kohe vasakule pöörata. Tunnistan, et talvekumme meil all ei ole. On all-season, millega siiani päris hästi hakkama saanud. Aga auto on meil vana Fordiga võrreldes ka selline pisike ja mitte nii võimas :)  Ilmselt tasub siiski talvekummid tulevateks talvedeks alla panna, sest hoolimata kliima soojenemisest jätkub meil siin lund ikka parasjagu.

Näljane täiskuu

Mulle hakkas täitsa meeldima täiskuuga fotokas kaasa võtta. Seekord läks natuke kehvemini, sest meil on üsna lumine ja pilvine olnud. Siin siiski üks foto kuuvalgusest. Huvitav fakt Põhja-Ameerika muistsest kultuurist. Nimelt kutsuti veebruarikuist täiskuud "näljaseks täiskuuks" või "lumekuuks", sest rohke lumi ja külm ei teinud jahipidamist/toiduhankimist sugugi lihtsaks.

Lumised marjad

Kui seda lund vaid rohkem oleks... ma olen ikka täielikult talveinimene :)

Lumine Toronto

Toronto sai paraja sahmaka lund kaela. Hommikune liiklus ja ühistransport näitasid oma halvemat poolt. Metroo puhul on probleemiks see, et osaliselt tuleb tunnelitest lume kätte välja, lisaks signaalide mittetöötamine, näpuotsaga tuletõrje väljakutseid (kui inimesed loobivad prahti rööbastele ja see põlema läheb) ja et asi huvitavam oleks, minestavad sõitjad, kes pole harjunud, kui vagunid liiga täis on. Või midagi sarnast. Jõudsin siiski suht õigeks ajaks tööle. Kuigi esimest korda otsustasin, et astun lõpp-peatuses ootava rongi peale, mis oli väga täis. Tavaliselt ootan järgmise ära, sest siis saan kindlalt oma raamatuga kuhgi istuma. Nüüd siis tähendas see, et seisin pea kogu tee püsti (mida ei ole ju palju, umbes pool tundi tegelikult, kui kõik kenasti liigub). Aga jäin ellu :)  Huvitav oli see, kuidas ma seisin üsna vaguni keskel, ja kuigi uste peal olid inimesed väga tihedalt koos, nii et lausa paljud peatuses ootajad isegi ei hakanud peale trügima, siis minu ümbruses oli üsna lahe. Valmistusin juba kilulikuks seismiseks, aga ei tulnud sest midagi välja, kus saan ümberseisjatele toetuda, pidin ikka oma jõuga püsti püsima :D Oh, neid üliviisakaid kanadalasi küll...  Siin veel Tomi jutt ja pildid Kokost, kes lumes möllab.

Kuu peegeldus

Märkasin hommikul peegeldust köögiaknal ja pidin proovima, kas saan ka fotokasse püüda :) Nii enam-vähem tuli välja. Ilmad on meil eriti külmad olnud, tuulefaktor külmakraade veelgi juurde lisanud. Kuigi lund pole just palju juurde saanud. Kutsu Kokogi näitab rahulolematust. Kui saapakesi jalga ei pane, siis lonkab ta kordamööda erinevaid jalgu, sest maa on jahe. Kui pikemale käigule lähen, siis igal tänavanurgal jääb ta lontis kõrvul seisma ning vaatab otsa pilguga, kas ma siis tõesti ei tea, kuspool kodu asub :)

Külm

Ilm on meil selline üsna külmapoolne viimasel ajal olnud, tuulefaktoriga ikka kusagil seal kahekümnendate ülemises otsas. Ja eks seda on tunda ka. Täna lõpuks ei pidanud vastu ja panin ekstra kihi pikkadele pükstele alla (mitte ajalehekihi ;) ja välja minnes mõtlesin, mis külm :D :D Tasub ikka end soojemalt riietada ja kuulata nõuandeid, kuidas "mitmekihiliselt" rõivaid selga ajada. Külm tähendab ka suuremat muret kodutute üle. Talve jooksul lõpeb suure pakasega ikka mõne elutee. Kodutuid proovitakse varjupaikadesse viia/meelitada, kuigi ega nad nii varmad sinna minema ka ei ole. Täna nägin tänaval ühte nooremapoolset meest, kes ninani magamiskotti oli mähkunud ja maja ääres konutas. Olime Mariga väljas söömas ja ma isegi mõtlesin, kas viiks talle midagi. Aga juba märkasin kahte politseinikku, kes olid ligi astunud ja temaga juttu vestsid. Linn proovib teha kõik, et neid sooja viia. Ma ei teagi, mis temast lõpuks sai, sest läksime enne seda Mariga juba metroo peale. Nõnda see eluke meil siin veereb... Ja kuigi külm on külm, siis ei vahetaks ma seda pideva sooja vastu :)

Uue aasta esimene nädalalõpp

Ma ei anna mingeid lubadusi uueks aastaks. Loodan lihtsalt jätkata enese liigutamisega ja (enam-vähem) korraliku toitumisega. Esimesed kolm päeva on liigutamise poolest päris eeskujulikud olnud. Kokku olen jõudnud umbes 27km kepikõndi teha :) Muidugi tänu sellele, et linnas pole juba mõnda aega lund olnud. Aga loomulikult ei saa talvele vastu. Täna andsid endasti märku üksikud lumehelbed, kui end väljaminekuks valmis seadsin. Lootsin enne suuremat sadu tagasi jõuda. Mis muidugi ei õnnestunud. Ega see asi nii hull polnudki. Külm ei olnud, ainul tuuline ja terve ilm oli peenikesest lumest valge. Prillikandjana hakkasin lõpuks unistama kojameestest, mis klaasidel mõttejõuga võiksid käima minna :D  Koeralgi läks samm kiiremaks, kui aru sai, et oleme koduteel. Tema oli samamoodi parasjagu lumine. Minu samm oleks võinud ka kiiremaks minna, kuid kepid kippusid libisema. Nüüd mõnusalt soojas toas istudes vaatan aknast välja ja imestan taas kord, kuidas kohalik ilmataat oma tujukust näitab. Õues sajab vihma!

Jälle talv

Täna on terve päev ainult lund sadanud, sellist ühtlast rahulikku. Tom arvas, et oma paarkümmend cm kokku. Kui nüüd ilma vastu peaks, siis oleks jõulud meil valged. Aga Oleks on ju teada mees... Teisipäevaks ennustatakse jälle vihma. Nii me siin üles alla kõikuva ilmaga elame :)

Sügis-talvised mõtted

Kui millestki kirjutada pole, siis ilmateema on ju alati käepärast võtta :)  Nüüdseks oleme kõike näinud, suurt talve ja palavat sooja, pühapäeval vedas kraadiklaas taas kõrgele, siiski mitte nii nagu eelmisel nädalal, ainult kusagile 12 kraadi piirimaile. Täna õhtul näpistas jälle külm ja isegi mõni üksik lumehelves tiirles suures tuules vastu. Kas ma kadestan neid, kes elavad soojal maal? Kindlasti mitte. Pigem neid, kes saavad juba lumes sumbata. Kuna ma autoga ei sõida, siis ei nuta ma, kui teed lumevaiba alla mattuvad. Võin rahumeeli hangedest üle keksida. Noh, nii palju kui vanainimesele seda keksimist lubatakse ;) Aga ükskõik mis ilm ka ei tee, on ilmselge, et jõulud on tulemas. Isegi meie majaesised kuused said punased ehtemunad peale. Tegelikult ei tohi me ju kurta, kui kuuske tuppa ei tule. Õues on neid meil lausa kaks tükki! Ehk paneks ühele ka tuled peale, siis saab toast õue piiluda ning imetleda. Kardinad laiali lükata ning nende ilu jõuluõhtul tuppa lasta ;)  Hetkel olen ikka seda meelt, et kuusk tuppa ei tule. Tom tõi veelgi mõned kuuseoksad, mis ma vaasi torkasin. Jah, eks see natu vara ole. Aga samas, las me siis naudime oma toas terve detsembri jõuluootust. Muidu kippus ikka olema, et kuusk istus lausa jaanuari lõpuni vahel meiega. Ei raatsinud kuidagi välja visata. Lõpuks hakkas endalgi natuke imelik, kui jõulud meiega nii kaua olid. Las nad siis olla pigem natuke ette ;)  Ja kes teeb reegleid, kuidas täpselt kõik käima peab. Võib ju käia just nii nagu inimesel endale meeldib! Onju?!

Kevad

Päris lehes puud veel pole, kuid pungad on mõnel juba üsna suured.