Olümpiamängude lõpetamine

Oi, kui kanadalik... nad ei karda enda üle nalja visata ning nõnda algab olümpiamängude lõpetamine väikse enesetögamisega. Avamisel ei tõusnud üks olümpiatule halgudest... nüüd on asi parandatud tööriistadega varustatud klouni abil :) Hilisemad esinejad on siiski natuke tuntumad kui tavaline kloun. Kõik puha kanadalased, kuigi tihtipeale neid ameeriklastega segi aetakse (pole imestada, kui nad seal kodu leidnud). Vahepeal oli juttu Celine Dioni esinemisest, kuid ta ei saa/taha (?) tulla. Aga mulle meeldibki Alanis Morissette kindlasti palju rohkem ja Michael Buble...

Kanadalastel on läinud üle aegade kõige paremini, eriti arvestades, et ei Montreali ega Calgary mängudel ei saanud Kanada ühtegi kulda! Kunagi varem pole ükski maa nii mitu kuldmedalit taliolümpial võitnud kui Kanada seekord (14). Kuigi neil oli soov saada kõige rohkem medaleid kokku, siis selles suhtes jäid nad kolmandaks USA ja Saksamaa sabas. 16 päeval jagati medaleid ning kanadalastest võistlejad astusid autasupoodiumile 15 päeval! Kõige tipuks oli muidugi kuld jäähokis (muuseas ka naiskonnale)! USA president ja Kanada peaminister Harper olid kahe tosina õlle peale kihla vedanud võitja suhtes, ei tea, kas Obama ikka oma lubadusest kinni peab :)

Fotograaf on Richard Lautens, kes muuseas abielus kena eestlannaga :)

Minu töökaaslane oli mõned päevad Vancouveris ja kirjeldas seda tunnet, mis seal valitses! Inimesed olid justkui kerges joovastuses ja pidumeeleolus, sõbralikud-südamlikud-rõõmsad. Rahvast oli palju, järjekordi lugematult, kuhu enne end sappa seati ja siis uurima mindi, mis seal ees ootamas oli. (Kas ei tule tuttav ette!)

Isegi ROKi president kiitis Vancouveri mänge, mis esialgsetest probleemidest kiiresti üle sai ja lõpuks vaat et kõigile tulevastele OMi pidajatele eeskujuks võiks olla (ilmaga ei ole muidugi palju midagi teha...) Ta nimetas just rahva erilist kaasaelamist, Vancouveri elanikke, kes OMi ajal tänavatele tuli ning oma poolehoidu näitas. Ta polevat seda varem kunagi sellises skaalas näinud! Kindlasti aitasid kaasa paljud kohad linnas, mis olid tasuta OMi jälgijatele avatud. Koos on ikka toredam võistlustest osa saada. Lisaks nimetas üks reporter, et võrreldes varasemate mängudega, mis Kanadas toimunud, olid Vancouveri omad TERVE riigi mängud, kui Montreali ja Calgary omad olid kuidagi lokaalsed. Selline tunne, et kanadalaseks olemise tunnet on proovitud rohkem rõhutada. Isegi Tom arvas, et mina olen juba justkui kanadalane, et hoian Kanada jäähokivõistkonnale nii ägedalt pöialt ;)

Mina ise vaatasin rohkem iluuisutamist, suusaalasid ja viimaks ka hokit! Veerpalu sõit täna oli eriliselt põnev, Eesti lipud lehvisid taas kord suurelt ekraanil; ja kuues koht on minu meelest väga hea tulemus! Arvestades, et Kanada reporterid päris mitu korda temal peatusid ning meenutasid isegi Kristina eilset sõitu, spekuleerides, kas suusad on ikka küllalt head eestlastel sel korral, siis mis veel tahta!

Muuseas meenutati Torino mänge, kus üks Norra treener andis suusakepi kaotanud kanadalasele enda oma. Tasuks saadeti treenerile Norrasse umbes 5 tonni vahtrasiirupit :)

Iluuisutamises oli muidugi kandalase Joannie Rochette'i pronks naiste sõidus eriti liigutav, sest ta ema oli vaid paar päeva enne võistlustulle asumist ootamatult surnud. Poetasin isegi mõne pisara... Jäätantsu kuld kanadalastele tegi eriliselt rõõmu. Nad paistavad nii kenad koos, ja miks mitte, kui juba 13 aastat koos harjutatud on! Tore oli demonstratsioonesinemistel ootamatult jääle ilmunud õhupall, kui Patrick Chan oma esinemisega lõpule jõudis.

Autasustamispoodiumid olümpial

Iga korraga hakkab mulle üha rohkem meeldima olümpiamängude autasustamispoodium, mis sümboliseerib Briti Kolumbia lumega kaetud kõrgeid mägesid. Idee autoriks on kanada-korealasest tööstusdisainer James Lee, kellele meeldivat töötada puuga, ta on kunagi puusepana leiba teeninud. Kui ta vaatas üle möödunud mängude poodiumid, siis tekkis tal idee jätta kõrvale tavapärased neljakandilised kastid. Kasvades üles kaunil mägisel läänerannikul, polnud tal headest mõtetest puudus ja nõnda sündiski see ebatavaline ja pilkupüüdev autasude jagamise alus. (Eks ta unistas salaja, et korealastel ka hästi läheks, eriti iluuisutajal Yu-Na Kimil, kes tegelikult treenib hoopis Torontos kanadalase Brian Orseri - OM hõbe 84 & 88 - käe all, ja kes muidugi kulla võitis.)

Poodiumid on erinevate suurustega. 4,8 meetrist kuni 15,3 meetri pikkuseni, 1,7 meetrist kuni 5 meetri laiuseni. Kullasaaja seisab poole meetri kõrgusel. Kaalu on neil 200 kuni 260 kg. Erinevad suurused on tingitud paraolümpia poolt esitatud nõudmiste tõttu. Kokku võib neid näha 86 olümpia ja 64 paraolümpia autasustamistseremoonial. Materjaliks on punane seeder ja douglas'e kuusk, mis on annetatud inimeste, äride ja kohalike indiaanlaste poolt. Kanadalaste tööriista ja materjalide kett - RONA - on andnud oma abikäe nende valmistamisel.

Tema disaini järgi on loodud ka medalikandik, mille pind on pisut krobeline, et autasud sealt maha ei libiseks.

30 km ja poolteist tundi põnevust

Täna sai muidugi jälgitud Kristinat võistlustules. Osalejaid oli üle viiekümne, kuid kaamera leidis temagi üles ning saime kõik lõbusast lehvitusest osa. Algas kõik muidugi paljulubavalt, kuid viimaks mängisid Kristina vastu ilmselt vihmane ilm, kehvad suusad või vale otsus suuski vahetada ja kindlasti oli oma osa ka inimlikul väsimisel. Tema teab ehk seda kõige paremini.

Aga mina ei kurvasta tulemuse üle (28, hõbe on tal ju taskus ja Eesti ei jää nõnda medaliteta). Ekraanil lehvisid taustal kohe mitu korda Eesti lipud ning ühel kurvil sai isegi kaasa elatud eestikeelsele vandumisele :) Jälgisime võistlust ka internetis ja saime kohe uuesti asja üle kuulata, kas kõrvad meid mitte ei petnud ;) Samas vaatasin, et teine meie võistleja, Tatjana Männima, oli ka tubli, ei katkestanud ja viimaseks ei jäänud! Tublid!!! Olen ainult kuri kõigi nende virisejate ja kurjade kommentaaride kirjutajate üle, kes ei oska positiivset külge näha!

Isegi Kirke jälgis võistlust ja kui sai selgeks, et Eesti eest ei tasu enam palju hõigata, siis lasi ta kuuldavale toetuskisa Soomele, mille puhul ma ei ei imestanud, kui see ka Vancouverini jõudis! Püüdsin õpetada, kuidas Soome nende keeles kõlab... ehk siis mõjub see paremini, kuid Kirke suus sai Suomi'st hoopis Svomi :) Finish oli oli muidugi eriliselt põnev ning viimastel minutitel hoidsin iseenda imestuseks pöialt hoopis poolakale. Muidu olen ikka põhjamaade esindajate poolt, kuid nüüd polnudki ma kindel, miks otsustasin Poola kasuks. Ei tea, kas siinsed paljud poolakad mõjutasid mind... mõtlesin, kuidas nad siin rõõmutantsu lööksid!

Olümpia

Olümpiapäevi on vaid mõni-mõni järele jäänud, aga see ei tähenda, et me põnevusega ei jälgi, kuidas eestlastel läheb, eriti veel nendel, kelle juured Kanadas on :) Reedel jälgisime naiste slaalomisõitu, kus Tiiu Nurmberg võistles ja ma püüdsin mõned kaadrid kinni. Vahva on Tiiu kiivrit ilustav vahtraleht, mis saanud Eesti lipu värvid! 42. koht polegi nii paha, arvame me siin! Ja nagu üks Kanada reporter nimetas, hea, et ka väikesed riigid saavad saata välja oma võistlejaid! See on viis, kuidas end maailmale näidata ja tutvustada!

Olin päris üllatunud, et ühe suurriigi esindaja midagi sellist oskas arvata! Nii et ei tasu vaielda või riielda või pahandada, miks on võistlemas need, kellel medalivõit üsna kahtlane. Kui võimalus on, siis tasub ikka nemadki kaasa arvata! Ja rõõmustada kasvõi viimase koha üle!!! Mina igal juhul rõõmustan, sest näen ja kuulen Eesti nime ja saan rahvuskaaslastele pöialt hoida!

Pean uuesti kiitma kanadalaste erinevaid kanaleid võistluste edestamisel. Tänu internetile oli võimalus näha isegi neid asju, mida ükski telerikanal üle ei kandnud või ainult osaliselt seda tegi. Nii sain ju iluuisutamiseski näha eestlasi võistlustules. Ning veel parem, kui tahtsid, võisid asja uuesti üle vaadata. Kommentaarid küll puudusid, kuid neid võis ise juurde mõelda. Viis pluss kanadalastele!

Tegelikult pean ütlema, et viimase kümne aasta jooksul on minu jaoks Kanada televisioonis suur muutus toimunud olümpia edestamisel. Rohkem näidatakse erinevaid võistlusi, ka murdmaasuusatamist, mis varem hoopis kõrvale jäi või äärmisel juhul võis näha lühikest kokkuvõtet, mille taustaks lasti kauboifilmidest tuttavat tagaajamismuusikat. Pidin lausa kõva häälega naerma, kui esimest korda sellist ime nägin :D

Viimaks mõned kaadrid Tiiu sõidust.

Olümpiamedalid

Tahtsin Vancouveri olümpiamedalitest juba siis kirjutada, kui need millalgi sügisel uudistes üles hüppasid. Minu meelest on need väga huvitava kujuga, mida vaadates võib ette kujutada ookeani laineid ja mägist maastikku (kuigi esialgu tundus pisut imelik... kes küll mõtles välja lainelise medali...)

Lisaks on iga medal täiesti ainulaadne, olles tükike suuremast pildist, mis põhineb indiaani kunstil. Orka vaalad figureerivad tavaolümpiaks tehtud ümmargustel medalitel ja rongad neljakandilistel paraolümpia medalitel. Orka vaalad on kaunid ja tugevad, kes elavad koos teistega, just nii nagu sportlane oma riigi ja rahva toetusel treeninb ning võistleb ja nii nagu olümpia toob inimesed üle maailma kokku. Rongad on linnud, kes on valmis oma eesmärgi nimel end ületama ja nõnda leidis disainer, et just see lind sobib hästi paraolümpialaste tunnustuseks.

Aga mitte terve pilt vaid ainult tükike on jõudnud medalile. Selleks, et tervet suurt pilti kätte saada, peaks medalid üksteise kõrvale seadma. Igale medalisaajale kingitakse siidist sall, millel on terve joonis ning ära märgitud, milline osa just tema medalil kujutatud on. Teisel pool on muidugi mängude toimumise koht ja aasta ning ala, milles medal võidetud. Paraolümpia omadel on ka braille kiri selle kohta.

Kokku esitati 48 kavandit medalite jaoks. Briti Kolumbias sündinud komoyue ja tlingiti juurtega disainer Corrine Hunti kaks kunstiteost valiti välja ning Vancouveris elav Omer Arbel aitas kujundada ja ellu viia idee, mis on täiesti erinev kõigist eelnevatest medalitest. Kõiki taliolümpia medaleid võib vaadata siit ja selleaastaste medalite loomisest on video siin. Vancouveris välja antud medalid on ühed raskemad mängude ajaloos, kaaludes umbes 500 grammi! Nad on valmistatud taaskasutusele võetud metallidest, sest terved mängud propageerivad väga meie planeedi hoidmist! Vaata medalite tegemist Kanada Kuninglikus Rahakojas siin.

Kokku antakse välja 615 medalit ja 399 paraolümpial.

Eestlased jäätantsus

Nägin Eesti esindajate tantsu (link töötab ainult Eestis, ma arvan) läbi interneti otseülekandes ilma kommentaarideta. Irina Štork ja Taavi Rand olid kenasti eesti rahvariietes ja tantsisid ju armsalt. Tore on näha ja kuulda midagi Eestist. Kahjuks Irina kukkus... Tunnistan, et kunagi vaatasin väga hoolega kõiki iluuisutamisvõistlusi, kuid nüüd pole ma just väga usin olnud... Tallinnas toimunud Euroopa meistrivõistlusi sain ka läbi interneti natuke vaadta ja pean tõdema, et mulle meeldis väga (vast rohkemgi) Kristjan Raua ja Caitlin Mallory mulgi polka.

Seekord hoian pöialt muidugi kanadalastele :) Peale originaalkava on Virtue Tessa ja Scott Moir esimesed!!! Põhja-Ameeriklased pole veel kordagi jäätantsus võitnud! Eks homme näe, kuidas läheb! Ehk tõusevad eestlasedki viimaselt kohalt.

Lõbus kava Kanada meistrivõistluste demonstratsioonesinemisel.

Ajutegevus Vancouveris nähtav Torontos

Kunagi oli CN torn Torontos maailma kõrgeim toeta seisev ehitis, kuid hoolimata oma kõrgusest kadus ta pimeduse saabudes kuidagi õnnetult öises linnapanoraamis ära. Umbes kolm aastat tagasi seati aga sisse kallis süsteem (kuigi lambid on energiasäästlikku sorti), mille abil torn öösel värvidemänguliseks muutub, ikka kas vastavalt sellele, milline operaatori tuju on või vastavalt pühadele (näiteks on püha Patricku päeval domineerivaks rohelised toonid). Ja nõnda on linnapilt palju lõbusamaks muutunud! Ainult märtsi lõpust kuni mai alguseni ei põle tuled eredalt, siis kui toimub lindude ränne! Kõige peale on ka mõeldud!

Seoses olümpiamängudega on Vancouveris Ontario paviljonis olemas võimalus peale pikemat järjekorras seismist istuda ise operaatori tooli ja 'valida' värve. Nuppudele vajutamine aga puudub! Hoopistükkis kontrollid värve oma mõttetööga!

Inimesel on kahte sorti ajulaineid, alfa ja beeta. Beeta puhul on ajutöö pingelisem ja fokuseeritum, ning siis hakkab valgus kiiremini vahetuma. Alfa puhul on aju rahulikus seisus ja tulede mäng aeglustub. Paistab, et beetalaineid pole aga sugugi nii kerge 'produtseerida'. Töötajad soovitavad siis hakata kokku lugema arvutiekraanil paistvate kõrghoonete aknaid (kontrollija näeb Toronto all-linna pilti otseülekandes)! Loe siit lähemalt.

InteraXon on Toronto kompanii, mis on tegutsenud aju- ja kompuutri "ühistegevusega" ja nemad ongi selle külastajate jaoks populaarse väljapaneku üles seadnud. Tegelikult on võimalik värve kontrollida ka Ottawa parlamendihoonel ning Niagara joal! Firma kodulehel kantakse korraga üle kontrollitavat ja kontrollijat :)

Seda ma imestasin, miks tornil värvid imelikult vilguvad ;)

Eestlased OM avatseremoonial

Nüüd võtsin natuke aega ja vaatasin uuesti OM avatseremooniat, õieti küll seda osa, milles eestlased staadionile sammusid. Sain kohe mitu korda ja rahulikult uurida ning imestasin, miks ma kohe Kanada eestlaste hulgas tuntud Tiiu Nurmbergi ei osanud märgata, sest tema oli see, kes ääres kõndides kaamera poolel rõõmsalt tantsusammu tegi ja lehvitas. Kujutan ette, et tema jaoks oli see eriline tunne esindada Eestit oma sünnimaal. Püüdsin paar pilti kinni ja pidin taas kord tunnistama, et eestlaste rõivad ühed kaunimad on.


Kanada kannab olümpiamänge edasi mitmel kanalil ja mitmes keeles, mitte ainult prantsuse ja inglise. Veebilehel on võimalik samuti kogu aeg asjadel silma peal hoida, nii sõnas kui pildis, sest ka seal lastakse otseülekandes võistlusi üle (nagu aru sain, on see esmakordselt nõnda laia skaala internetis saanud). Natuke juba muretseti, kas inimesed tööl ikka tööd ka teevad :) Ja muidugi saab osasid asju uuesti vaatama minna!

Olümpiamängud on alanud

Täna oli põnev päev Kanadas - olümpiatõrvik süttis viimaks Vacouveris, läbides pikima tee, mis kunagi korraldajamaa ette võtnud on! Kindlasti pole ka nii suursugust olümpiasümboolikat olnud nagu ülaltoodud pildil - olümpiarõngad ja vahtraleht on oma punase värvi saanud jõhvikatest, milleks kulus üle 13 tuhande kilo marju! Briti Kolumbia suuruselt neljandas linnas Richmondis ehitati võimas uisurada, ning plaanis oli jõele ujuma panna just need sümbolid. Kahjuks osutus veevool liiga tugevaks ja nõnda leidsid jõhvikatest olümpiasümbolid endale koha suures pargis. Marjad valiti aga sellepärast, et linn on Kanada kõige suurem jõhvikate tootja (eelmisel aastal näiteks üle 12 miljoni kilo). Paljud farmerid tegelevad jõhvikakasvatamisega juba neljandat põlve. (Peale olümpiat lähevad marjad kompostiks.)

Uhke avamistseremoonia... kus on kohal Kanada peaminister ja kindralkuberner (Haitilt pärit naine, kes lõpuks kuulutas olümpiamängud avatuks). Alustuseks kõlab hümn, mis paneb uuesti kord imestusest kulmu kergitama, miks küll hümni lauldakse "omal viisil", aga see ongi siinse mandri komme. Järgneb sümboolne, kuid samas tradtisiooniline tervitus kõigile külalistele kohalike põlisrahvaste poolt. Kuidas saavadki Kanada mängud olla ilma põlisrahvasteta, kelle esindajatest moodustub muster staadionile kerkinud tootemipostide ümber.

Kõige rohkem pahandavad mind ülekande vahele torgatud reklaamid ja just siis, kui näiteks eestlased kõigile vaadata oleks. Hea, et saab Ameerika kanalite vahel klõpsida, kus õnneks reklaam samal ajal vahele ei hüppa. Kas tõesti ei saa kordki reklaamid hilisemale ajale lükata, kasvõi ekraani nurgas näidata, kui nii väga vaja on.

"Veer-pa-luu", nagu kanadalasest reporter venitas, on eestlaste lipukandja. Proovin näha, kas Tiiu Nurmberg jääb silma, kuid kaugelt on raske sellest aru saada. Toronto eestlaste hulgas hästi tuntud, kes on isegi Marile kord kuldmedali kohalike eestlaste suusapäeval kaela riputanud (avamispäeval muide toimubki sama suusapäev uuesti). Juhtumisi rääkisin täna tema vanaisaga, kes oli hommikul lapselapse käest Vancouveri uudiseid kuulnud. Tiiu oli saanud teha proovisõidu, kuid hiljem pidi trenn katki jääma, sest udu segas nähtavust. Ilmaga pole just siin hästi vedanud, isegi vihma sadas videoülekande järgi otsustades... Väga malbe talv on Kanadas olnud, samal ajal kui lõunanaabrid on lund ja külma saanud kohtades, kus tavaliselt soe on olnud.

(Vahepael pean kiiresti Kokoga väljas käima. Piilun aknasilmi, kus näen helendamas teleriekraane ja püüan aru saada, kas kõigil on olümpiakanal ette keeratud.)

Etenduse osas oli kindlasti kõige meeldejäävamaks vaalaskalade "esinemine". Ja Sarah McLachlan... kena, et ta laulis. Ja muidugi ei saa põlisrahvaste kõrval unustada kõiki teisi rahvaid, kes on mõjutanud Kanada kultuuri ja traditsioone. Kanada mitmepalgeline maastik... külmad inuitide alad, kus virmalised ja tähed inimeste tegemisi jälgivad, avarad preeriad lõputute viljapõldudega, kus pidi kodust ärajooksnud koera veel kolm päeva hiljemgi nägema :) Kaljumäestik...

Ja kanadalased armastavad Leonard Coheni "Hallelujah't" :), mis esitati kohe peale mängude avatuks kuulutamist. Laulust oli juttu, kui kirjutasin Kanada tenoritest. Olümpialippu kannavad mitmed tuntud kanadalased, muuseas ka Terry Foxi ema. Terry Foxi on arvatud 20.sajandi kümne kõige kuulsama kanadalase hulka (teisel kohal). Ta oli noormees, kes otsustas raha kogumiseks vähivastase võitluse jaoks joosta Kanada ühelt rannikult teisele... ühe jalaga, sest omal ajal osati vaid nii teda tabanud kasvajaga võidelda. Ta ei lõpeta Lootuse maratoni, sest vähk saab temast võidu... Igal aastal peetakse nüüd Terry Foxi jooksu, milles pole võitjaid; ja koolilapsed õpivad juba väikesest peast tema sihikindlusest ning saatusest.

Väike tehniline probleem viivitab tulesüütamisetseremooniat, kuni esimest korda mängude ajaloos süttib siseruumis tuli - nagu suur lõke (milles oleks pidanud olema neli halgu, kuid ainult kolm tõusid põranda alt). Wayne Gretzky, kes muide kümnendal kohal kuulsate kanadalaste seas, süütab olümpiatule väljas. Politseieskordiga viiakse ta Vancouveri vihmase taeva all tuleaseme juurde, mis on samasugune sümboolne lõke, mis hetk varem avatseremoonial põlema pandi. Minu meelest on see üks kõige kaunemaid, mis olümpiamängude ajaloos süüdatud (ma proovin erapooletuks jääda ;).

Ainult ühe sportlase surm varjutas mängude algust. Iga elukaotus on valus, kuid seekord puudutas see kindlasti lugematuid inimesi... ehmatas ja võttis tõsiseks... ja pani mind vähemalt mõtlema, kas tõesti tasub spordi nimel oma elu ohtu panna. Ilmselt peaks ma ise sportlane olema, et sellest aru saada või on see küsimus iseloomus... närvikõdi, kiirus, enese proovile panek...

Ja hoolimata sellest, et nüüd hakatakse uuesti näitama avamist, lähen ma magama, sest muidu ei näe ma homme ju võistlusi :D

Olümpiatõrvik

Kolm päeva on olümpiatõrvik Toronto ümbruses ringi liikunud. Neljapäeva õhtul võeti see vastu raekoja ees, kus toimus uhke kontsert ning rahvast oli kohal murdu. Otsustasin siiski sellest eemale jääda, seda enam, et ega palju aegagi polnud. Pidin ju koju küpsetama kiirustama. Hiljem kuulsin, et tõrvik jõudis tund plaanitust hiljem oma sihtpunkti raekoja juurde, sest tänavale olid kogunenud olümpiamängude vastu protestijad (ma ei hakka isegi laskuma põhjustesse - olümpiamängud on arhailine eurooplaste traditsioon, mis on laienenud ainult tänu lääne koloniaalpoliitikale ja imperialismile, väidavad nad muuseas, ja parem on, kui selline asi üldse ära lõpetataks - siit võib täpsemalt lugeda).

Siiski ei lastud sellest häirida, tõrviku teekond suunati kõrvaltänavatele ning see viidi plaaniväliselt Lastehaiglasse! Mis oli minu meelest eriliselt armas tegu! Vaata videot.

Meie ajasime end laupäeva hommikul kiiruga üles ning läksime peaegu koduõuele tõrviku teekonda jälgima. Tegelikult kiirustasime Etobicoke Olympium'i juurde, kus lapsed ujuma õppisid ning siiani seal sulistamas käivad. Seal treenis kunagi olümpiamedali võitnud sünkroonujumisvõistkond. Jätsime auto sõprade õuele ning jalutasime kohale. Rahvast oli juba kogunenud üksjagu, kuigi muidugi mitte nii palju kui kesklinnas. Ei pidanud me ka väga pikalt ootama ja külmetama õnneks. Rahvas oli elevust täis ning märkasin mitmeid peresid oma lastega põnevuses ootamas. Ega lapsed saagi veel õieti aru, mis toimumas, kuid suuremates tekkis kindlasti väike ühtsus/uhkustunne.

Muidugi ei puudunud spornsoritest saatjad, kes ootava rahva hulka muusikat ning meelelahutust tõid. Toronto jaoks on Vancouveri OM pisut kibe pill alla neelata, sest paar viimast korda on proovitud suveolümpiamänge enda linna saada - tulutult! Vähemalt saime olümpialeeke näha ning soojad soovid nendega kaasa saata. (Vaata veel üht videot, kus tõrvik just enne Olympiumi jõudmist liikus, annab hea tunde, mida meie läbi elasime :)

Olümpiatuli ise jõudis Kanadasse oktoobri lõpul ja läänerannikule, kust see liikus põhja poole ning sealt itta, et siis läbi Kanada tagasi läände jõuda. Kokku on ta teel 45 tuhat kilomeetrit, ühendades nõnda terve Kanada ja tuues peaaegu nagu koju kätte killukese olümpiast.

Minu enda kõige lähem kokkupuude olümpiamängudega pärineb aastast 1980, kui ma keskkooliõpilasena rahvatantsurühma grupiga "kaunistasin" avamisel Pirital kaiserva ning lõpetamisel pidin samamoodi "kaunistuseks" olema, kuid seekord lausa teisel pool kallast, kus päris tegevus toimus. Istusime koos kusagil ruumis põrandal ning ootasime, millal tseremoonia algab. Ootamatult astus ligi mingi tegelane ning lasi silmad kiiruga meist üle, kuni ta pilk minul peatuma jäi. Ta kutsus mu enda juurde ning teatas, et tal on vaja mind appi. Olin natuke segaduses, millist abi ma saan anda. Ta seletas, kuidas nad peavad asendama ühe neiu, kes olevat minestanud või ma ei mäletagi, mis just täpselt juhtus. Neiu pidi kandma Finn purjepaadi silti, mille taha vastava klassi võistlejad kogunevad, ja tseremooniaväljakule sammuvad. Nõnda sai minust plaaniväliset "väga tähtsa" ülesande täitja :) Hiljem nägin end isegi ühes purjeregati ülevaates (väga ebaleva näoga, ikkagi harjutamata ei tea mida tegemas :).