Olümpiamängud on alanud

Täna oli põnev päev Kanadas - olümpiatõrvik süttis viimaks Vacouveris, läbides pikima tee, mis kunagi korraldajamaa ette võtnud on! Kindlasti pole ka nii suursugust olümpiasümboolikat olnud nagu ülaltoodud pildil - olümpiarõngad ja vahtraleht on oma punase värvi saanud jõhvikatest, milleks kulus üle 13 tuhande kilo marju! Briti Kolumbia suuruselt neljandas linnas Richmondis ehitati võimas uisurada, ning plaanis oli jõele ujuma panna just need sümbolid. Kahjuks osutus veevool liiga tugevaks ja nõnda leidsid jõhvikatest olümpiasümbolid endale koha suures pargis. Marjad valiti aga sellepärast, et linn on Kanada kõige suurem jõhvikate tootja (eelmisel aastal näiteks üle 12 miljoni kilo). Paljud farmerid tegelevad jõhvikakasvatamisega juba neljandat põlve. (Peale olümpiat lähevad marjad kompostiks.)

Uhke avamistseremoonia... kus on kohal Kanada peaminister ja kindralkuberner (Haitilt pärit naine, kes lõpuks kuulutas olümpiamängud avatuks). Alustuseks kõlab hümn, mis paneb uuesti kord imestusest kulmu kergitama, miks küll hümni lauldakse "omal viisil", aga see ongi siinse mandri komme. Järgneb sümboolne, kuid samas tradtisiooniline tervitus kõigile külalistele kohalike põlisrahvaste poolt. Kuidas saavadki Kanada mängud olla ilma põlisrahvasteta, kelle esindajatest moodustub muster staadionile kerkinud tootemipostide ümber.

Kõige rohkem pahandavad mind ülekande vahele torgatud reklaamid ja just siis, kui näiteks eestlased kõigile vaadata oleks. Hea, et saab Ameerika kanalite vahel klõpsida, kus õnneks reklaam samal ajal vahele ei hüppa. Kas tõesti ei saa kordki reklaamid hilisemale ajale lükata, kasvõi ekraani nurgas näidata, kui nii väga vaja on.

"Veer-pa-luu", nagu kanadalasest reporter venitas, on eestlaste lipukandja. Proovin näha, kas Tiiu Nurmberg jääb silma, kuid kaugelt on raske sellest aru saada. Toronto eestlaste hulgas hästi tuntud, kes on isegi Marile kord kuldmedali kohalike eestlaste suusapäeval kaela riputanud (avamispäeval muide toimubki sama suusapäev uuesti). Juhtumisi rääkisin täna tema vanaisaga, kes oli hommikul lapselapse käest Vancouveri uudiseid kuulnud. Tiiu oli saanud teha proovisõidu, kuid hiljem pidi trenn katki jääma, sest udu segas nähtavust. Ilmaga pole just siin hästi vedanud, isegi vihma sadas videoülekande järgi otsustades... Väga malbe talv on Kanadas olnud, samal ajal kui lõunanaabrid on lund ja külma saanud kohtades, kus tavaliselt soe on olnud.

(Vahepael pean kiiresti Kokoga väljas käima. Piilun aknasilmi, kus näen helendamas teleriekraane ja püüan aru saada, kas kõigil on olümpiakanal ette keeratud.)

Etenduse osas oli kindlasti kõige meeldejäävamaks vaalaskalade "esinemine". Ja Sarah McLachlan... kena, et ta laulis. Ja muidugi ei saa põlisrahvaste kõrval unustada kõiki teisi rahvaid, kes on mõjutanud Kanada kultuuri ja traditsioone. Kanada mitmepalgeline maastik... külmad inuitide alad, kus virmalised ja tähed inimeste tegemisi jälgivad, avarad preeriad lõputute viljapõldudega, kus pidi kodust ärajooksnud koera veel kolm päeva hiljemgi nägema :) Kaljumäestik...

Ja kanadalased armastavad Leonard Coheni "Hallelujah't" :), mis esitati kohe peale mängude avatuks kuulutamist. Laulust oli juttu, kui kirjutasin Kanada tenoritest. Olümpialippu kannavad mitmed tuntud kanadalased, muuseas ka Terry Foxi ema. Terry Foxi on arvatud 20.sajandi kümne kõige kuulsama kanadalase hulka (teisel kohal). Ta oli noormees, kes otsustas raha kogumiseks vähivastase võitluse jaoks joosta Kanada ühelt rannikult teisele... ühe jalaga, sest omal ajal osati vaid nii teda tabanud kasvajaga võidelda. Ta ei lõpeta Lootuse maratoni, sest vähk saab temast võidu... Igal aastal peetakse nüüd Terry Foxi jooksu, milles pole võitjaid; ja koolilapsed õpivad juba väikesest peast tema sihikindlusest ning saatusest.

Väike tehniline probleem viivitab tulesüütamisetseremooniat, kuni esimest korda mängude ajaloos süttib siseruumis tuli - nagu suur lõke (milles oleks pidanud olema neli halgu, kuid ainult kolm tõusid põranda alt). Wayne Gretzky, kes muide kümnendal kohal kuulsate kanadalaste seas, süütab olümpiatule väljas. Politseieskordiga viiakse ta Vancouveri vihmase taeva all tuleaseme juurde, mis on samasugune sümboolne lõke, mis hetk varem avatseremoonial põlema pandi. Minu meelest on see üks kõige kaunemaid, mis olümpiamängude ajaloos süüdatud (ma proovin erapooletuks jääda ;).

Ainult ühe sportlase surm varjutas mängude algust. Iga elukaotus on valus, kuid seekord puudutas see kindlasti lugematuid inimesi... ehmatas ja võttis tõsiseks... ja pani mind vähemalt mõtlema, kas tõesti tasub spordi nimel oma elu ohtu panna. Ilmselt peaks ma ise sportlane olema, et sellest aru saada või on see küsimus iseloomus... närvikõdi, kiirus, enese proovile panek...

Ja hoolimata sellest, et nüüd hakatakse uuesti näitama avamist, lähen ma magama, sest muidu ei näe ma homme ju võistlusi :D