30 km ja poolteist tundi põnevust

Täna sai muidugi jälgitud Kristinat võistlustules. Osalejaid oli üle viiekümne, kuid kaamera leidis temagi üles ning saime kõik lõbusast lehvitusest osa. Algas kõik muidugi paljulubavalt, kuid viimaks mängisid Kristina vastu ilmselt vihmane ilm, kehvad suusad või vale otsus suuski vahetada ja kindlasti oli oma osa ka inimlikul väsimisel. Tema teab ehk seda kõige paremini.

Aga mina ei kurvasta tulemuse üle (28, hõbe on tal ju taskus ja Eesti ei jää nõnda medaliteta). Ekraanil lehvisid taustal kohe mitu korda Eesti lipud ning ühel kurvil sai isegi kaasa elatud eestikeelsele vandumisele :) Jälgisime võistlust ka internetis ja saime kohe uuesti asja üle kuulata, kas kõrvad meid mitte ei petnud ;) Samas vaatasin, et teine meie võistleja, Tatjana Männima, oli ka tubli, ei katkestanud ja viimaseks ei jäänud! Tublid!!! Olen ainult kuri kõigi nende virisejate ja kurjade kommentaaride kirjutajate üle, kes ei oska positiivset külge näha!

Isegi Kirke jälgis võistlust ja kui sai selgeks, et Eesti eest ei tasu enam palju hõigata, siis lasi ta kuuldavale toetuskisa Soomele, mille puhul ma ei ei imestanud, kui see ka Vancouverini jõudis! Püüdsin õpetada, kuidas Soome nende keeles kõlab... ehk siis mõjub see paremini, kuid Kirke suus sai Suomi'st hoopis Svomi :) Finish oli oli muidugi eriliselt põnev ning viimastel minutitel hoidsin iseenda imestuseks pöialt hoopis poolakale. Muidu olen ikka põhjamaade esindajate poolt, kuid nüüd polnudki ma kindel, miks otsustasin Poola kasuks. Ei tea, kas siinsed paljud poolakad mõjutasid mind... mõtlesin, kuidas nad siin rõõmutantsu lööksid!