17.07.19

Kassijutt ja kassipildid


Jaanipäev on kenasti möödas. Ja ESTO. Ja laulu-tantsupidu. Ainuke, millest natuke osa võtsin, oli muidugi jaanituli. See tähendab, et tegime jälle oma aias väikest lõket. Peale seda, kui Mari hästi suure töö oli ära teinud ning lõikunud meie ronitaimi. Ei saagi aru, kuhu see aeg läinud on... Viimaste päevade kohta oskan küll väga kenasti selgituse leida. Sest meil on uus koduloom. Ei... ei ole uus madu, kuigi Marile meeldiks üks roomaja kindlasti veel. Mõni natuke suurem. Kuigi mitte nii suur, kellest jõud üle ei käiks. Parem on, et ta ikka trenni kõvasti edasi teeb ;-) Niisiis meil on kodus jälle kass!

Just viskas mul näoraamatus kahe aasta vanuse meenutuse üles, kui käisin "üksi" koju jäetud kasside eest hoolitsemas (vaata pilti paremal). Väitsin, et majas üle kahe looma ma nõus nägema pole. Et kaks koera on küll ja küll. Ning nüüd siis selline ootamatu otsus...

Tegelikult algas kassilugu meil juba üle aasta tagasi. Kui peaaegu oleks kiisu võtnud. Mari ülikooli lõpetamise puhul, või nii :-D Väga armas ja kena, kuid andsime tagasi, sest tal oli mingi tõsisem terviseprobleem. Õppetund, et ei tasu iga kuulutuse peale ka reageerida... Ükskõik kui ilus jutt selle juures on. Sushi küll tuli meil ka natuke samamoodi, kuid kõik läks kenasti. Aga nüüd olen kindlasti palju ettevaatlikum. Kogu asjast jäi pisut ebameeldiv tunne sisse, et ega me sellest palju pole rääkinud... Nende mõnede päevade jooksul, mil kiisu meiega, sai aga selgeks, et mitte ainult kassil pole probleem, vaid ka Maril on ilmselgelt kassiallergia. Hakkas meil jälle nohuse ninaga ringi käima ja aevastama.

Hõikan selle peaaegu kassisaamise välja alles nüüd ja panen pildigi juurde, sest väga armas kiisu oli muidu. Mari uuris hiljem oma perearstilt, kas peaks testima kassiallergiat, sest ta oli hakanud vaatama Main Coon kasse - hiiglasi kasside seas. Mispeale öeldi, et sel pole mõtet, kui ilmselgelt kassiga koos olles sellised nähud ilmnevad. Ja nõnda me matsimegi kogu mõtte maha... Ja mu süda läks väga-väga haledaks. Mille tulemusel andsin järele Mari soovile madu muretseda. Mis seletab ära, miks on üks roomaja majas, kus mina ka elan. Ma olin varem lubanud Maril ju selle võtta, kui ta omaette kolib :-)

Olime küll kassid justkui mõtetest kustutanud, kuid tundub, et mitte täielikult (kui sul on kass olnud, kas siis nakatume mingisse kassipisikusse, millest lahti ei saa ;-) Ühel hetkel hakkas jälle kassijutt pihta. Ja seda juba Kirke poolt. Kes tegelikult sooviks endale linnukest, või õieti mingit sorti papagoid. Aga ta on juba otsustanud, et alles kaugemas tulevikus, kui ta kunagi oma kodus elab. Ta proovis hoopistükkis endale kassi kauplema hakata. Ja oh, imet! Ma läksin sellega kaasa. Kindlasti mitte sellepärast, et ta osav kaupleja oli, vaid hoopis minu enda pärast. Kes ma sisimas olin ka kassi järele igatsema hakanud :-D Mis pani mind uurima, kas on olemas hüpoallergeenilisi kasse nagu neid koerte hulgas leidub. Tuli välja, et ei ole! Kuigi ei tasu veel väga nina norgu lasta, sest on olemas mõned tõud, kes sobivad paremini. See tähendab, et nende süljes on vähem teatud valku, mis tegelikult allergiat põhjustab.

Vaatasin ja uurisin siis kasside kohta, kes võiksid meie koju elama tulla. Päris karvutut meist keegi ei tahtnud, ning teisedki nägid nii ja naa välja. Sellepärast jäi pilk peale siberi metskassil (Siberian Forest Cat). Kelle välimus meeldis ja kelle iseloom tundus eriti sõbralik, mis sest et ta eelkäijad Siberi metsades kiskjad olid (või vähemalt ühe teooria alusel), ning keda kutsutakse ka kassimaailma koerteks. Neile pidi väga mäng meeldima (kuigi on ka väga rahul, kui niisama leesitavad, ikkagi kass ju). Nad võivad tuua sulle mänguasju viskamiseks, et nad saaks neid tagasi tuua :-) Nad pidid olema kasside hulgas kõige paremini rihma otsas kõndijad. Meie Liisu kõndis ju ka rihma otsas, aga sellise kassi moodi, kes võttis ohjad kohe enda kätte ning lasi jalutajal oma sabas lonkida ;-)

Siberi kass kui eraldi formaalne tõug tõstis pead millalgi 80ndate lõpul. Kuigi ta on Siberis ringi käinud aastasadu. Eks ta oli lihtsalt kass sealsele rahvale. Samas on tal mitu erinevust võrreldes tavalise kodukassiga. Nende tagajalad on pisut pikemad, mis tekitab seljale pisikese küüru. Käpad on suured ja tugevad. Üldse on tal tugevamad lihased, ning talle meeldib päris palju ringi hüpata (seda oleme juba väga hästi täheldanud). Silmad on suured ja ümmargused. Karvastik on kolmekordne. Kaks korda aastas ajab karvu. Nii et proovime juba noorest peast teda kammimisega harjutada. Üsna lähedalt sugulased norra kassidega ja pikakarvalised kodukassid on nendelt tõenäoliselt oma karvastiku saanud. Nad on ka enamasti keskmist või suurt kasvu kassid. Võivad kaaluda 5kg kuni isegi 12kg (just isased, eks näe, kui suureks meie isane kasvab). Elavad 11 kuni 18 aastat. Aga saavad alles "suureks" viiendaks eluaastaks, st ei ole enam nagu kassipoeg. Metsaelanikuna meeldib talle veega mängida. Veekausi ümbrus on tõesti pisut liiga märg meil ;-)

Nõnda siis juhtuski, et ma vaatasin pisut ringi ja otsisin võimalikke kohti, kus neid enam-vähem lähedal saada oleks. Vahepeal väänasin ja murdsin jala, siis kadus igasugune huvi. Kuni Kirke meelde tuletas, et kas... Ma siis võtsin pooleli jäänud otsinud jälle kätte ja leidsin mõned kohad. Nendest on ainult neli registreeritud ametlikult Rahvusvahelises Kassiorganisatsioonis (TICA). Üleüldse ei olnud siiski niisama kerge, et lähen, näen ja ostan. Välja arvatud kuulutused, mille puhul me juba ühe korra ämbrisse astusime...

Ühe halli-valgekarvalise oleks juba peaaegu varem saanud, aga see anti juba teisele ära. Mis tegi natuke kurvaks. Paistavad populaarsed, või õieti on nõudlus vist suurem, kui neid sünnib. Peamiselt ikka selle allergia asja pärast. Nii ma siis olin pisut kärmem teisega, mis meeldis. See tähendab meile kõigile meeldis. Ning panin soovi sisse. Aga ega seegi lihtne polnud. Huvi näitasin üles... tore... nüüd oli vaja avaldus täita ning küsimustik minu ja kasside suhte osas :-) Muuseas küsiti, kas kiisust saab õuekass või kas ma lasen küüned ära võtta. Vastused ära saadetud, jäime ootama, kas omanik on nõus kassi meie perre lubama. Õnneks oli :-) Ju ma vastasin kõigile küsimustele ilma vigadeta. Kuna see koht on üks ametlikult registreeritud paikadest, siis on kogu paberimajandus rangem. Põhimõtteliselt saime "paberitega" kassi, kellega võiks ka näitustel käima hakata. Võib-olla... kui mul väga igav hakkab :-D

Reede õhtul jõudiski siis üks kolmekuune siberi kass meie koju (vasakul on ta natuke noorem, üks foto, mille järgi valisime ;-) Mari oli kena ja läks peale tööd teda ära tooma. Selleks ajaks proovisime veel lõpetada viimased ettevalmistused Kirke toas, kuhu esialgu plaanisime ta jätta (nagu juhtmete peitmine). Olime teda juba mitu nädalat oodanud. Aga enne ei lubatud koju, kui ta polnud kastreeritud. Kojusõit võttis vast üle tunni ning selle aja jooksul ei aevastanud Mari kordagi. Nüüd hiljem tundub ka kõik korras olevat. Aga Mari ei ole just pidevalt ninapidi kassiga koos ka. Nimevalikust sai ka natuke pikem protseduur. Kirkel hulk nimesid välja valitud. Kaalumisel oli Karamell, Iiris (värvilt natuke nagu iirisekomm), Lagrits ning veel hulk muid. Mango oli see, millega me kõik ühiselt nõustusime. Tegelikult on tal ametlik nimi olemas - Iceforest Dogwood.

Meie esimene öö ei möödunud mitte väga hästi. Nagu oleks lapse koju toonud. Sest pisike kiisu nuttis ja kutsus haleda häälega oma teisi kaaslasi. Kuulsime vist kõik variatsioonid ära, millist häält ta oskab teha. Koko ja Sushi olid ka ärevad, ning ei lasknud mul rahulikult magada, sest istusid valvsalt magamistoa ukse juures, aegajalt ust kratsides märku andes, et vaja välja minna. Suure vea tegime, et jätsime Kirke voodi serva kaitsmata, nii et ta jooksis üsna kohe voodi alla peitu ning sinna ta jäigi. Järgmisel päeval sai Mari ta mingil hetkel sülle ning hakkas teda paitama. Ning oh, sa poiss, nüüd oli kiisu kui ümberpööratud. Nurrus nagu nurrumasin. Nõudis aga paid ja kallistusi. Ajas selili käpad üles nagu koer, et teda kõhu pealt paitataks. Ja ronis hästi lähedale, et siis sinu vastu rulli keerata. Kui olime püsti ja sülle võtsime, siis ronis kohe õla peale, et sealt kõrgelt maailma jälgida.

Tal on üks kratsimispost, kuid peame kindlasti midagi kõrgemat muretsema. Õieti lubas Mari ehitada. Ikkagi metsakass, kellele meeldib puu otsas hiilida. "Poti" peal käib kenasti ja paistab, et sööb ka hästi. Oleme pannud lapsevärava Kirke toa ette. Selle vahelt on siis loomad üksteist piilunud. Mango on pisut sisisenud. Sushi kartis alguses, Koko oli selline rahulik. Eile nägin Sushit ja Mangot teineteist takseerimas. Sushi võttis lausa mängule kutsumise poosi. Muidugi jõuab kass üle värava hüpata, nii et lisaks on uks ka ikka enamasti kinni. Eks me laseme mõne päeva pärast tal muud ruumid ka üle vaadata. Nii et ta saaks üle värava kohe turvalisse tuppa tormata, kui nii heaks arvab ;-)

Loomulikult on uue lemmiklooma kojutulekuajal meie pereisa Eestis seiklemas ;-) Ma ei tea, kuidas nii juhtub, et sel ajal meid loomad üles leiavad. Ehk poleks midagi talle öelnudki, kui Kirke poleks juba pildi postitanud. Siis andsin endale ka vabad käed. Paistab, et Toomasele meeldib, kuigi ta imestas, miks nii valge kass. Talle meeldivat triibulised. Hästi õrnalt on näha neid kreemjaid triipe ja täppe seljal. Aga meie meelest on kiisu väga-väga nunnu. Näu!!!!