30.01.15

Tutimüts


Nii tore, kui lapsed vahel ise soovi avaldavad, et ma midagi neile kooks. Ja tore, kui see midagi ka ikka valmis saab. Ma kipun tihitpeale asju pooleli jätma või hoopis koon ja harutan ja harutan. Hiljuti võtsin ette sviitri tükid, mis juba rohkem kui aasta eest valmis, kuid kokku õmblemata. Ja... harutasin kõik üles. Sest kõigepealt vaatasin, et ma ei tea, milliste mõõtute järgi need valmis said.
Õieti tean küll :D Lihtsalt mind ei ole enam nii palju, et nende sisse parajalt ära mahuks, ilma et nad tekikotti meenutaks. Pealegi märkas Kirke mustrit (palmikud jne) ja arvas, et talle meeldiks midagi sellist kanda. Nii ma siis otsustasin, et sellest lõngast saab talle samasugune sviiter, aga muidugi väiksemas versioonis. Ma olen kuduja, kes ei nuta, kui peab oma tööga tagasi minema. Kui märkan viga ja töö käigus seda korralikult parandada ei saa, siis loomulikult harutan. Mõne jaoks on see muidugi overkill, aga ma ei kiirusta kuhugi. Kudumine ise, kui tegevus, pakub mulle rõõmu ja mõjub teraapiliselt :) Sellpärast pole mul ka pidevalt uusi asju, mis jälle valmis sain, sest ega ma just palju ei saa ka istuda "tegevusetult". Kepikõnnid õhtul võtavad ka oma aja.

Aga siin siis Kirkele kootud kõrvaklappidega müts. Sooviks oli saada South Parki ühe tegelase peakatet :)  Mina muidugi tegin asja keerulisemaks, ehk siis enda jaoks huvitavamaks, ja kudusin palmikud sisse. Kirke jäi väga rahule ja arvas, et ei jõua oodata, kui esmaspäeval sellega kooli läheb :D

24.01.15

Maandumine


Lindude söögilaud pakub endiselt toredaid hetki :)

20.01.15

Väike vahe


Umbes seitse ja pool aastat tagasi saime uue pereliikme, väikese Puma, kes mahtus üsna hästi Kirke gi põue. Nii nagu karatekatele meeldib tähtsaid asju hoiule panna :) Oleks saanud ju peaaegu märkamatult loomakese trennigi kaasa võtta. Hoolimata sellest et Kirke kasvanud, ei mahu suureks sirgunud kass enam nii hästi peitu. Kuigi siiamaani on kiisu väga leplik igat sorti solgutamiste suhtes.

18.01.15

Õpetaja abiline


Kirke koolis on võimalik võtta kursusi, mille käigus saab ka praktikal käia. Sel semestril võttiski ta ühe nendest, ning läks oma suureks rõõmuks endisesse põhikooli abiõpetajaks. Seal juba oodati teda, sest vanu õpetajaid on ikka palju alles, ja Kirke imestuseks mäletati teda hästi. Mina ei imestanud, sest mäletan, kuidas mitmed õpetajad ja isegi kooli direktor lõpuaktusel nimetas, et nad hakkavad Kirkest puudust tundma :) Õpetaja, kellega ta nüüd koos kolmanda klassi lastega töötas, oli Kirke endine klassijuhataja. Alguses tundus talle imelik, et saab minna õpetajate tuppa ning õpetajad palusid end eesnimepidi kutsuda. Iga päev oli ta hommikul kuni kaheteistkümneni siis oma oskusi lastega jagamas. Peale seda jalutas gümnaasiumihoonesse, mis suht lähedal.

Sel nädalal sai aga kursus läbi. Kool on läinud üle semesterõppele, mis tähendab, et jaanuari lõpus toimuvad sügiseste kursuste eksamid. Tal oli natuke kahju, et uus kogemus nii kiiresti otsa sai. Paistab ka, et lapsed tundsid sama moodi. Ta sai suure kaardi, millele tänusõnad peal ja õpilaste head soovid kaasa antud. Paljud kirjutavad, et nad hakkavad teda taga igatsema. Paar tükki mäletavad, kuidas ta origamit õpetas. Mitmed ootavad, et ta tuleks uuesti külla, ta olevat cool õpetaja ja ühe meelest lausa maailma parim :)


Kirke ise jäi väga selle kogemusega rahule. Kuigi tunnistas, et ei kujutanud ette, kui raske võib õpetaja töö olla. Arvas ka, et tegelikult talle see amet päris meeldis, kuigi pole kindel, kas ta kunagi seda tegema hakkab. Eks tal ole väike unistus Jaapanisse inglise keelt minna õpetama. Vähemalt see on tal selge, sest iseenesest pole ta veel sugugi otsustanud, mida täpselt tulevikult st. edaspidistelt õpingutelt ootab. Sellepärast otsustas ta üheks aastaks veel kooli jääda. Mida siin noored vahel ikka teevad. Võtavad siis mõne kursuse üle, et hinnet parandada või valivad kursusi, mis vajalikult ülikooli sissesaamiseks jne. Parem kasutada seda võimalust, kui tormata edasi õppima asja, mis näiteks vanemad on peale surunud, aga mille vastu vähimgi huvi puudub. Tõenäoliselt jääb ta siiski kooli vaid pooleks aastaks ja kas läheb kohe talvel edasi õppima või töötab sügiseni. Eks see selgu tuleval aastal. 

Huvitav on see, et mõned aastad tagasi pidid kõik viis aastat gümnaasiumis käima, st koolitee oli 2 eelkooliaastat pluss 13 õppeaastat pikk. Alustasid neljaselt ja lõpetasid, kui olid 19.

17.01.15

Talvised "kuuseõied"


Võtsin hommikul jõuluehteid kuuskedelt maha (jah, nii hilja :) ja märkasin okste otsas väikeseid "õiekesi". Ega ma ei tea, kuidas neid täpselt kutsuda. Fotole jäid nad muidugi päris suurelt, sest torkasin kaamera peaaegu nende vastu. Igal juhul midagi rohelist ja kevadist talvisesse aega. Sobib ehk ka tänase taliharjapäeva juurde, mille tähistamine toob tervist ja õnne meestele, seakasvatajatele, või siis tervele perele. Rahvakalendris on taliharjapäev talve keskpaiga peamisi tähistajaid. Taliharja öösel murtakse talve selgroog pooleks. Maa põhjaosas keerab karu kulge ja hakkab teist käppa imema. Taliharjal on hea enne, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine. Kõik see maavalla kodulehelt. Siin paistis natukene päikest, mehed oleks vabalt jõudnud hobuse selga kasvõi ukerdada, kuigi oli eriliselt tuuline, kohati kuni 14m/s.

16.01.15

2014 raamatud



Arimasa Osawa Shinjuku Shark
Tomi soovitusel minu kätte jõudnud krimilugu jaapanlase poolt kirjutatuna. Tomile meeldis, kuidas tõi tagasi Jaapani-reisi mälestusi. Minu jaoks hoopis teine maailm, kuigi inimesed on ju põhiolemuselt igal pool samad :)

Carolyn Haines
Sarah Booth Delaney krimilood.
Them Bones, Splintered Bones, Crossed Bones, Hallowed Bones, Bones to Pick, Ham Bones, Wishbones, Greedy Bones, Bone Appetit, Bones of a Feather, Bonefire Vanities, Smarty Bones, Buried BonesUsa lõunaosariigis (Zinnia, Mississippi) elav naine on pere maja ja maa kaotamise ääre peal. Ootamatult palub üks tuttav tal ette võta uurimistöö ning selle käigus hakkab talle asi päris istuma (eriti muidugi rahaline osa). Vaatame, mitu ma nendest lõpuks läbi loen, lahe lugemine ;)

Alexander, Anne The Sugar Smart Diet
Üks raamatutest, mille lugesin oma tervise peale mõeldes läbi. Lisan just sellepärast, et ühe rohkem räägitakse suhkrust kui peaaegu narkootikumist, mille kasutamisest pole sugugi kerge loobuda. Oma kogemusest tean, et see on tõsi, kuigi peale hoiatust, et liigun diabeedi poole, loobusin suhkrust peaaegu täielikult. Vähemalt esialgu ja enne kui raamatut olin lugenud. Huvitav on see, kuidas nüüd maitseb iga magus asi palju magusamalt kui ta kunagi varem on olnud. Raamat soovitabki lõigata esialgu suhkur täielikult menüüst välja ning mõne aja pärast see tasapisi ja piiratud koguses tagasi tuua. Ma ei tea, kui hästi ise olen sellega hakkama saanud, ütleks peaaegu.

Balõnski, Janek Minu Bulgaaria
Maimu Berg Moemaja
Nii palju tuttavat ja omast. Tegin mingagi kunagi Silueti lõigete järgi rõivaid. Huvitav tagasivaade, sisevaade möödunule.


Bill Bryson At Home
Vaevalt, et ajaloolased eriti kodusid oma uurimustes puudutavad. Ajalooline ülevaade, miks me just sellistes majades elame nagu me elame, kuidas teatud sorti toad üldse tekkisid jne. Meelde jäi fakt, et meeletult palju on surmaga lõppevaid juhtumeid just kodus, nagu kukkumine trepil! Ja mitte et haiged ja vigased ohvriteks satuvad, pigem "uljaspead", kes ei oska seda oodatagi. Tundub, et riigid, kes on pidanud statistikat koduste surmajuhtumite kohta, on selle ära jätnud. Siin väga hea ülevaade eestikeelsest tõlkest.

Buchanam, Cathy The Painted Girls
Burr, Chandler The Perfect Scent
Lõhnaõlide loomine ja tootmine. Ma ei ole suur lõhnaõlide fänn, üks pudel on veel aastast 1994 alles :D

The Countess of Carnarvon Lady AlminaKõigile "Downton Abbey" fännidele. Kirjutab lossiomanik, kelle majas seeria on üles võetud.

Strayed, Cheryl Wild
Lugesin selle üsna aasta alguses läbi ja hiljem sain teada, et raamatu ainetel vändatakse ka film. Filmi pole näinud, kuigi tõenäoliselt ikka tahaks vaadata. Lugu noorest naisest, kes eneseotsingutel võtab ette üsna pika (ja tuntud) matkaraja - Pacific Crest Trail. Mingit ettevalmistust tal pole, kuid ta tuleb toime heade inimeste abiga. Tasub kindlasti lugeda!

Clancy, Tom Command Authority
Dawkins, Richard An Appetite for WonderDawkins on välja andnud palju huvitavaid raamatuid, mida isegi lugenud olen. See on aga teos tema elust.

Donaleavy, J.P. The Beastly Beatitudes of Balthazar BMa ei mäletagi, miks lugesin seda. Sattusin vist autori peale ja ootasin midagi rohkemat.
Finnegan, Brian The Forced Redundancy Film Club
Fischer, Saale Minu Kairo
Gaffican, Jim Dad is Fat
Gibney, Michael Sous Chef
Grandin, Temple Animals Make Us Human
Hallinan, Joseph Why We Make Mistakes
Harrison, Guy 50 Popular Beliefs that People Think Are True
Kallas, Kristina Minu Vietnam
Keränen, Mika Minu Supilinn
Kõrgemägi, Armin Minu Mustamäe
Lowndes, Neil How to Talk to Anyone
Mah, Ann Mastering the Art of French Eating
Dean, Jeremy Making Habits, Breaking Habits
May, Peter The Chess Man
Tamm, Janika Minu Keenia
Ots, Loone Mustamäe valss

Pajur, Pia Juured erinevas mullas
Patterson, James Guilty Wives
Raik, Katri Minu Narva

Robinson, Peter
Gallows Veiw, Dedicated man, A Necessary End, The Hanging Valley, Caedmon’s Song, Past Reason Hated, Wednesday’s Child, Dry Bones That Dream, No Cure For Love, Innocent Graves, Dead Right, Not Safe After Dark, In Dry Season, Cold Is the Grave, Aftermath, Playing With Fire, Strange Affair, Piece of My Heart, Friend of the Devil, The Colours of Darkness, Price of Love, Bad Boy, The Poison, Watching the Dark, Children of Revolution, Abbotair Affair

Kõigile inspektor Banks fännidele. Olin talt paar raamatut varem lugenud, kuid võtsin nüüd kõik ette. Kirjanik on Briti juurtega, aga elab ju Torontos, Beaches rajoonis, mis ei jää kaugele Eesti Majast :)  Pange aga kõrva taha, et viktoriiniküsimuses õige vastus anda ;)

Saget, Bob Dirty Daddy
Samuelsson, Marcus Yes, Chef
Skulksaja, Jelena Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda
Soonik, Mati Tiivaripsutus
Tohvri, Erik Kaamos, Veel on aega, Sügisvalgus, Tuisune talv, Arglik kevad
Wilhelm, Kate Death Qualified
Vyleta, Dan The Crooked Maid
Pearl-McPhee, Stephanie Yarn HarlotKanada kuduja, blogipidaja, kelle lugusid olen palju internetis lugenud. Mõnusa huumoriga vürtsitatud. Kudumisest ka juttu :)

Lusted, Jo Dish Do-Over

15.01.15

Mandariinid


Tahan ikka oma blogiski ära märkida erakordse sündmuse, mil Eesti-Gruusia film "Mandariinid" Oskaritel kandideerib (filmipealinnast kuulutati küll kenasti, et on eestlaste film). Suur saavutus! Kuigi, nagu aru sain, on edu tulemuse taga palju promotööd. Mis ei tähenda, et film ise tunnustust väärt poleks. Ja seda ta kindlasti on. Vaatasin täna viimaks asja ise üle. Kuigi mõtlesin, kas tahan sünge teemaga filmiga enda tuju rikkuda. Töökaaslased, kes juba seda näinud, kinnitasid hoopis, et mulle kindlasti meeldiks. Neil oli õigus. Meeldis küll, kuigi mõtlesin ka hoopis Vene-Soome filmi peale "Kukushka" / "Kägu", milles ka mingil määral sama teema. Vastaspoolte sõdurite arusaamisele jõudmine, et tegelikult on nad ju üsnagi ühesugused inimesed. See on film sõjast tavaliste inimeste, inimlikkuse taustal... Pean küll tunnistama, et "Mandariine" ma tõenäoliselt uuesti ei vaataks. Aga "Kukushka" on mul kolm korda üle vaadatud. Ja ei nutaks aja üle, kui veel ühe korra selle ette istuksin :)  Ma ei tea ühtegi teist filmi, mida ma nii mitu korda näinud oleks (õieti üks jõuluteemaline film vist võidab ära - National Lampoon's Christmas Holiday, mis oma lihtsa huumoriga võlunud ja mõnusalt jõululainele alati viinud).

Paremat fotot jutu illustreerimiseks ei saanud :)  Ei tahtnud ka internetist midagi otsida, nii sai jäädvustatud kodus olev mandariini karp; kuigi siin neid millegipärast klementiinideks kutsutakse. Mandariini nime all leidub ka vahel midagi. Filmi pealkiri inglise keeles on aga hoopis Tangerines. Minu meelest maitsevad kõik need kolme erineva nimega viljad ühtemoodi. Või nagu eestlastel kombeks kinnitada: heal lapsel mitu nime. Ja eks olegi nii, mandariinid on mu lemmikud tsitrusviljad (mida kahjuks enam ei tohiks just süüa) ja filmgi pole sugugi kehv! Pigem ikka väga hea!

14.01.15

Kuu peegeldus


Märkasin hommikul peegeldust köögiaknal ja pidin proovima, kas saan ka fotokasse püüda :) Nii enam-vähem tuli välja. Ilmad on meil eriti külmad olnud, tuulefaktor külmakraade veelgi juurde lisanud. Kuigi lund pole just palju juurde saanud. Kutsu Kokogi näitab rahulolematust. Kui saapakesi jalga ei pane, siis lonkab ta kordamööda erinevaid jalgu, sest maa on jahe. Kui pikemale käigule lähen, siis igal tänavanurgal jääb ta lontis kõrvul seisma ning vaatab otsa pilguga, kas ma siis tõesti ei tea, kuspool kodu asub :)

10.01.15

Karatetüdrukud


Peale viietunnist karatemaratoni oli neil veel jaksu korraks välja hüpata ja mulle poseerida :)  Õues on endiselt üsna külm -10, tuulefaktoriga -21. Aga nad on ju kanged tüdrukud. Pealegi sobivad nad ju hästi oma gides valge lume peale :) Tuletab meelde korda, kui ema meile rääkis, kuidas ta lapsena lume peal palja jalu jooksis. Pidin siis väikese tüdrukuna selle ka järele proovima. Päris külm oli :D  Minu neiud tunnistasid, et jalgadel hakkas, jah, pisut jahe. Täna tähistab nende dojo kagami birakit ehk uue aasta sissejuhatamist. 

08.01.15

Külm


Ilm on meil selline üsna külmapoolne viimasel ajal olnud, tuulefaktoriga ikka kusagil seal kahekümnendate ülemises otsas. Ja eks seda on tunda ka. Täna lõpuks ei pidanud vastu ja panin ekstra kihi pikkadele pükstele alla (mitte ajalehekihi ;) ja välja minnes mõtlesin, mis külm :D :D Tasub ikka end soojemalt riietada ja kuulata nõuandeid, kuidas "mitmekihiliselt" rõivaid selga ajada. Külm tähendab ka suuremat muret kodutute üle. Talve jooksul lõpeb suure pakasega ikka mõne elutee. Kodutuid proovitakse varjupaikadesse viia/meelitada, kuigi ega nad nii varmad sinna minema ka ei ole. Täna nägin tänaval ühte nooremapoolset meest, kes ninani magamiskotti oli mähkunud ja maja ääres konutas. Olime Mariga väljas söömas ja ma isegi mõtlesin, kas viiks talle midagi. Aga juba märkasin kahte politseinikku, kes olid ligi astunud ja temaga juttu vestsid. Linn proovib teha kõik, et neid sooja viia. Ma ei teagi, mis temast lõpuks sai, sest läksime enne seda Mariga juba metroo peale. Nõnda see eluke meil siin veereb... Ja kuigi külm on külm, siis ei vahetaks ma seda pideva sooja vastu :)

06.01.15

Kolmekuningapäevane täiskuu


Õhtul imestasime Kirkega kahekesi, kui suurena meile kuu paistis. Pidin kohe kuujahile kiirustama. Kokole saapakesed jalga, sest tänavatele on palju soola puistatud, soojad riided mulle selga, sest külmakraade parasjagu (tuulefaktoriga miinus 22), ja õue! Kõige kummalisemaks ostus, et olin tõesti jahil. Kuu oskas end väga osavalt majade vahele peita. Aga mõned fotod ma kätte sain. Sobivad vist päris kenasti kolmekuningapäevaks, kui jõulukuused peaks majast välja tõstma :)

05.01.15

Elustiili muutused

Eelmise postituse järjeks... Tänu esialgu rohtudele ja siis oma elustiili muutusele, paranes üleüldine enestunne. Sõin korralikumalt, millest kirjutasin juba varem, liikusin rohkem (õieti hakkasin jälle kepikõndi tegema - koos koeraga - mis vahepeal unarusse jäänud, sest puudus energia). Kas see on kõik kergelt tulnud? EI OLE!!!!  Siiani pean mõtlema, mida ma ikkagi võiksin süüa ja mida tervele perele vaaritan. Ja kas ikka jõuan õhtul peale tööd ja toidutegemist tunniks ajaks välja minna. 
Olin mures, kuidas saan süüa tervislikumalt, kui pere tahab midagi muud. Tom unistab seapraest ja lapsed nuudlitest. Mina peaks oma taldrikul rohkem aedvilju nägema, kala või kana kõrval. Lõpuks panin paika enam-vähem mingi menüü (oma peas ;), mida millal teen, millise toidu tööle kaasa võtan. Kõige suurem muutus oli kindlasti lõuna- ja õhtusöök. 

Hommikuti söön omatehtud seemnemüslit keefiriga, lõunaooteks suhkruta kreeka jogurtit koos marjade või puuviljadega, peale natuke kreeka pähkleid. Lõunaks salat kalaga. Salatiks riivitud porgandit ja kaalikat ja lillkapsast ja rohelisi salatilehti, erinevates kombinatsioonides. Lisaks konserv- või külmsuitsulõhe, või mõni muu konservkala, vahel suitsuskumbria. Panen natuke riivitud juustu, kanepi- ja männiseemneid peale. 

Õhtusöögiks läheb pannile vähese (oliivi)õliga porgandit/kaalikat/oakaunu/muid aedvilju. Olen avastanud külmutatud aedviljad, mis teevad selle osa hästi lihtsaks (niikuinii räägitakse, et külmutatuna säilivad head toitained paremini kui tuhandete kilomeetrite tagant kohale reisinud "värske" saadus! Enamus mu taldrikust ongi kaetud siis nendega, pluss natuke liha/kala ning pisut kartulit/riisi/tatart jne. Kuhu saan, peidan muid asju, riisi sisse valget ja tatra sisse punast kinoat, kotlettide sisse oapüreed jne. Nii saab muu pere ka midagi kasulikku :) Kuigi Tom ikka vahel kurdab, kus liha on :p Suppi proovin kord nädalas teha. 

Vahepeal nagistan mandlite ja kreeka pähklite kallal, kuigi tean, et neid ei peaks ka liiga palju sööma. Õunad, pirnid, porgandid, natuke hummust aitavad päeva õhtule. Saia peaaegu enam üldse ei söö (umbes üks viil igast pätsist), isegi seda omatehtud mitmeviljasaia, leiba ikka vahel võtan, juustuga. Kusjuures juustu söön kindlasti vähem. 

Maiustustest käin suure kaarega mööda... no peaaegu. Luban ikka endale midagi. Tumeda shokolaadituki, ühe kommi, peol koogilõigu. Mul on hea meel, et mulle rosinad meeldivad. Kuigi ega nendegagi ei saa liiale minna. Huvitav on see, kuidas magus on minu jaoks mitusada korda magusamaks muutunud! Seda tunnet on lausa raske kirjeldada.

Joon palju teed, kuigi pean hoidma eemale kofeiini pärast mustast teest ja isegi rohelist teed tasub piirata. Kohviga pole mul kunagi lähemat suhet tekkinud. Joon peamiselt kummeli- ja aafrika punast teed - rooibos. Avastasin enda jaoks võilille- ja sidrunheina teed, viimati veel sidruni-kummelitee. Kui sidrunit ei saa enam süüa, siis vähemalt maitse on olemas :)

Peale kella seitset läheb suu toidu jaoks lukku :)  Õieti mitte päris. Võtan teed, ja proovin pigem pikemalt õues olla, et toit meelest ära läheks :)  Alguses oli raske, kuid peagi harjub sellega. Vahel ikka võtan väikese näksi, puu- või juurvilja, pähkleid. Pean olema ettevaatlik, sest vähene toitumine võib mulle migreeni kallale tuua. Nii ei tule mul paastumistest ega eridieetidest midagi välja.

Kindlasti on kõigile nendele muudatustele aidanud kaasa, et lapsed palju suuremad, kuigi tagantjärgi mõeldes, oleks saanud kõik ka väiksemate laste kõrval sisse viia, eriti söögi osas. Tegelikult oleks pidanudki kõike seda juba lastele pakkuma... aga oleksiga pole keegi kunagi sõbrustanud... Muu puhul on hea, kui kõrval on toetav partner. See tähendab, ta jääb lastega koju, kui õue/trenni minna. Samas tegin ma veel üsna hiljuti päris korrapäraselt hommikuvõimlemist, tõusin lausa tund varem üles. Nii et see on ka üks võimalus. Mul on kodus elliptiline ratas, mille peale on hea minna, kui ilm nõnda nigel, et isegi koer oma hädad kiiresti ära teeb ja hakkab aga sikutades märku andma, kuspool kodu on. Ma ei ole väga see, kes teistega koos mingit trenni teeks, pigem tegutsen omaette. Muidugi peab siis olema parasjagu tahtejõudu, nii kerge on eemale viilida, kui iseenda treener oled. Ja eks ma vahel viili ka, kuid ma tean, et mu tervis sõltub sellest, kuidas ma endaga toime tulen.

Muretsesin töö juurde lauajalgratta. Sellise väikese ja vaikse, mis hoiab mind istudes pidevas liikumises, sest üha enam räägitakse sellest, kuidas pidev liikumatu kontorirotina tegutsemine tervisele liiga teeb. Isegi seismine või lamamine pidi parem olema. Ja mina olen ju päevad otsa laua taga. Kaalusin ka palli muretsemist tooli asemel, avastasin lausa kirjutuslauad, mis on seatud kõnnilindi kohale. Loomulikult ei oleks viimasest midagi välja tulnud, kuigi olen aru saanud, et nii mõnigi koht on sellised oma kontorites üles seadnud. Palli puhul tuli aga üles mitmeid negatiivseid külgi, mis võivad hoopis vale istumise puhul pigem halba teha. Ma olen natuke jälginud, kui palju päevas "rattaga sõidan", kuid see ei olegi mingi eesmärk. Põhiline on ikkagi pidev lihaste töös hoidmine.  Minu "jalgrattasõit" innustas kaastöötajat, kes samasuguse oma laua alla muretses. Teise töötaja esimene arvamine oli, et lähen oma muredega liiale! Mis mind ausalt öeldes solvas. Kas tervise pärast on võimalik liiale minna?! Õieti vist võib küll... kuid ma arvan, et mina püsin ikka päris hästi suht laisa tervisesportlase piirides :)

Olen praeguseks kaotanud umbes kümme kilo. Just parasjagu sellises tempos, et see loodetavasti ka püsima jääb. Sest mu eesmärk polnud kohe kiiresti kaalu kaotadmine, et siis rahulolevalt enda üle uhke olla, vaid liikumine tervislikuma elustiili poole. Alguses kaalusin end ikka tihedalt, siis kord nädalas (alati umbes samal ajal hommikul). Nüüd veelgi harvem. Minu kehakaaluindeks oli eelmise aasta alguses kusagil 24.6 (normaalne on 18.5 - 24.9), nüüdseks on see 21.2 (minu kõige madalm oli kunagi 18.1, mis tegelikult kergelt alla normi). Muretsesin nüüd hoopis mõõdulindi, et oma vööümbermõõdul silma peal hoida. Sest kaal on muidugi oluline, kuid ei anna päriselt edasi seda, kas kõik on sinuga korras. Eriti, kui hakkad lihaseid kasvatama (ma võin vähemalt sellest unistada ;)

Nõnda on need probleemid minuga terve eelmise aasta kaasas käinud. Ja eks sellepärast ei ole ma ka nii virk kirjutaja olnud. Õhtul käin koeraga väljas ning proovin arvutist eemale hoida. Muidugi olen saanud märkusi, miks minust "elumärki" pole, lubadusi ei anna, aga proovin nüüd pisut usinam olla.

04.01.15

Tervisest


Osaliselt oli mu kirjutis juba eelmise aasta kevadel valmis, kuid polnud kindel, kas postitan või mitte... Ma ei otsi kindlasti tähelepanu, aga ehk oskavad teised märgata enda juures muutusi, mille puhul tasub kohe kiiresti arsti ukse taha kiirustada. Et mitte kedagi ka ehmatada, siis hoolimata asja tõsidusest ja nüüdsest kohustuslikus korras iga teatud aja tagant testidel käimisest, pole olukord siiski liiga hull. 

Asi sai alguse juba paar suve tagasi, kui mind hakkasid kimbutama tugevad kõhuvalud. Nii tugevad, et panin lõpuks ikka aja arsti juurde kinni. Väga targalt tühistasin aga selle ära, sest valud kadusid. Pea aasta edasi ning olin jälle samas olukorras. Kuid valudega kaasnes väga kehv olemine ning iiveldus. Lisaks peapööritused, kui tõusin järsku või näiteks õhtul voodisse heitsin, justkui kukkusin sügavast kaevust alla. Nüüd ei oodanud ma kaua, sain päris kiiresti arsti juurde. Kes arvas, et mul on maohaavad ning määras mingi ravimi. Eks ma siis sõin seda söögi alla ja söögi peale ja kuigi sain abi, siis üleüldine enesetunne polnud just väga kiita. Sel ajal kui mu ülejäänud pere oli Jaapanis, võtsin mina end töölt vabaks ning proovisin hästi rahulikult seda elukest võtta. 

Enam-vähem oli ju kõik korras, kuni sügisel tulid valud tagasi iivelduse ja oksendamisega. Arstionu kahtlustas kõige muu kõrval, et äkki olen lapseootel :)  Ning saatis mind põhjalikku vereproovi andma. Mis paljastas, et rase ma ei ole, kuid maos teevad laastamistööd helikobakterid. Polnud nendest kunagi midagi kuulnud. Nii et koju jõudes uurisin põhjalikult, mille otsa olen sattunud. Tegu polegi just mingi haruldusega. Maailmas elab umbes pool elanikkonnast selle bakteriga sõbralikult koos (Ida-Euroopas ja arenguriikides on seda umbes 80 protsendil), ainult teatud tingimustes (millest siiani keegi pole vähemalt internetis kirjutanud ja vist pole teadlasedki päriselt selgusel) hakkavad nad inimese kehas peremehetsema. Muide bakteri avastaja on saanud selle eest Nobeli preemia! Ja seda vaevalt kümme aastat tagasi! Premeeritud teadlane tõestas ka, et antibiootikumikuuriga saab nendest lahti. Oli ise neid baktereid sisse söönud ja siis ravinud ennast!

Igal juhul oli mul hea meel, et kurjajuurele pihta saadi. Tegin läbi kahenädalase antibiootikumikuuri, mis ei mõjunud just väga hästi, sest sees keeras kõik ning pidevalt oli paha olla. Kodust kaugemale oli väga raske minna. Teisel nädalal tundsin juba end paremini, kuid tänu organismi nõrkusele ja hoolimata sellest, et magasin külmetuse käes vaevlevast Tomist eraldi, jäin ka külmetusse. Nii ma siis istusin kaks nädalat kodus.

Aga minu saaga jätkus. Tegin läbi endoskoopia, mille käigus uuriti mao sisemust. Õnneks olin üldnarkoosi all, kuigi tean, et mõnel pool tehakse seda ka ärkvel olles, mis ei pidanud eriti mõnus olema. Sain siis teada, et mul on kaks maohaava olnud. Ja lisaks on pikaaegne happeline keskkond rikkunud mu söögitoru sisekesta. Sellele on olemas ka teaduslik nimetus - barreti söögitoru. Millega pean nüüd kuidagi elu lõpuni hakkama saama. Kuigi lohutuseks öeldi, et enamasti surevad inimesed vanadusse, kui sellest seisundist vähk arenenda jõuaks. Ma proovin siis selle enamuse hulka jääda :) Mis tähendas, et pidin üle vaatama, mida söön ja kuidas söön. Happelised ja vürtsised toidud on parem kõrvale jätta. Viimaste üle ma ei kurvasta, kuid tsitruseviljadest ja tomatitest on küll kahju loobuda. Süüa tasub mitu korda päevas ja vähem. Ning viimane toidukord peaks olema kaks-kolm tundi enne magamaminekut. Peatsi tõstsin ka umtes 15cm kõrgemale, et takistada toidul söögitorusse tagasivalgumist. Üks küsimus, mis esitati, oli kõrvetiste kohta. Kuid ma pole kunagi midagi tundnud. Hiljem lugedes teiste kogemustest ja ka teiste arstide arvamusi, sain teada, et kuigi toimub reflux, kus toit üles ajab, siis on see nn vaikne. Millest arugi ei saa.

Kogu see asi oli kergelt öeldes ikka üsna shokeeriv. Kui ma siis uuesti perearsti juures olin, teatas ta mulle lisaks rõõmusõnumi, et tõenäoliselt liigun ikka suhkruhaiguse poole. Kindlasti on mul tänu emale soodumus. Arst soovitas mul nii kiiresti kui saan kaalu kaotada, nii umbes 9-14kg (kuigi ma jäin oma piirinormide sisse, mis sest et kusagile ülempiiri ligi), sest see aitaks ehk kogu asja edasi lükata. Hmm... mida ta õieti mõtleb, ma ei saa kunagi sama kergeks, nagu ma keskkooli lõpetamisel olin! Kui tema juurest välja sain, siis tundsin, et enam ei jõua. Läksin koju ja nutsin kohe hästi korraliku peatäie. Sõin lohutuseks umbes viiskümmendseitse (võib olla oli ka viis või seitse ;) lehmakommi ära, nii et lausa paha hakkas ja järgmisest päevast tegin täieliku kannapöörde toidulaua osas. Arvestades söögitoru probleemidega ning sellega, et olen pre-diabeetik. Arst soovitas mul kaalujälgijatesse minna, kuid ütlesin talle kohe, et suudan ise kõigega hakkama saada. Tom arvas ka, et olen nii tugeva iseloomuga, et mul pole grupi tuge vaja :) Ema oli mul just lugenud mingit horoskoopi, milles kirjutati, et peaksin olema justkui kass, kes korraks ehmatab, raputab siis pahuralt ning sammub aga edasi. Eks elu jaga meile kõigile oma hoope, ja eks me reageeri erinevalt. Enamasti saame ju hakkama, muidu poleks meid ju siin olemas :)

Tom on väga mures, et ma riputan nii isikliku asja üles. Palun siis kõik küsimused ainult minule suunata :)  Ma tunnen end väga hästi praegu, tükil ajal juba ülihästi!

03.01.15

Uue aasta esimene nädalalõpp


Ma ei anna mingeid lubadusi uueks aastaks. Loodan lihtsalt jätkata enese liigutamisega ja (enam-vähem) korraliku toitumisega. Esimesed kolm päeva on liigutamise poolest päris eeskujulikud olnud. Kokku olen jõudnud umbes 27km kepikõndi teha :) Muidugi tänu sellele, et linnas pole juba mõnda aega lund olnud. Aga loomulikult ei saa talvele vastu. Täna andsid endasti märku üksikud lumehelbed, kui end väljaminekuks valmis seadsin. Lootsin enne suuremat sadu tagasi jõuda. Mis muidugi ei õnnestunud. Ega see asi nii hull polnudki. Külm ei olnud, ainul tuuline ja terve ilm oli peenikesest lumest valge. Prillikandjana hakkasin lõpuks unistama kojameestest, mis klaasidel mõttejõuga võiksid käima minna :D  Koeralgi läks samm kiiremaks, kui aru sai, et oleme koduteel. Tema oli samamoodi parasjagu lumine. Minu samm oleks võinud ka kiiremaks minna, kuid kepid kippusid libisema. Nüüd mõnusalt soojas toas istudes vaatan aknast välja ja imestan taas kord, kuidas kohalik ilmataat oma tujukust näitab. Õues sajab vihma!

01.01.15

Uue aasta algus


Uus aasta saabus koos sõpradega, kuigi mitte kõigiga. Mida vanemaks saan, seda vähem on tahtmist ja energiat pingutada suurema seltskonna jaoks. Kuigi samas on nad kõik nii lähedased, et ega ma tegelikult eriti selle pärast muretsema ei peaks. Aga ikkagi muretsen :)  Viimaks tuli külla pere, kes elab meile päris lähedal ja kellega me palju koos suusatamas käime. Täna, uue aasta esimesel päevalgi, on kahe pere isad lastega suusamäel. Mina pole nüüd tükk aega suusatama saanud, peale oma puusale haiget tegemist. Kuigi see pidevalt ei valuta, siis peale pikka pingutust kipub endiselt endast märku andma. Vahel isegi, kui olen ühe koha peal istunud, lonkan esimesed sammud. Arst ei oska midagi tarka öelda. Soovitab võimlemisharjutusi ja nõuab kannatlikkust. 

Siia veel mõni pilt õhtust. Esimese kohta võiks küsida, kuhu aeg küll kadunud on. Ise ei saa ju sellest arugi. Kui lapsed on väikesed, on pidevalt tunne, et see aeg kestab igavesti. Ja nüüd nad seal on. Mari juba ülikoolis ja Kirke proovib midagi välja mõelda, mis edasi teha. Kahjuks pole tal asjad nii selged, kui Maril samas vanuses. Üks ootamatu mõte on, aga eks vaata, mis sellest saab.




Olgu nad nii suured kui tahes, siis lapsemeelsust on neil ikka hästi palju alles. Eriti kui veel noored piparkoogimaja kallale lasta. Huvitav on see, kuidas suhkruvaap, mille nad ise valmistasid, osutus nii kõvaks, et neil oli raskusi majast tükkide kättesaamisel. Isegi minu vana lihahaamer (millel kirjad peal, et tehtud uhkel sovjetimaal) ei aidanud. Igaks juhuks seletuseks, et klaasis on limonaad, kuigi nii Mari kui Kata on juba küllalt vanad, et midagi kangemat maitsta. Millegipärast pole kumbki sellest väga huvitatud, endiselt. 


Ühte või teistpidi nägi kogu ehitis hommikul üsna räsitud välja :)  Tundub kuidagi asjata ajaraiskamisena midagi toredat ehitada ja siis mõne hetkega hävitada. Samas... eks see toidutegemine ole sama asi ;


Kui minu muu pere seadis sammud (või õieti auto) mägede poole, võtsin mina kepid kätte, sidusin vöö peale, rihm külge ja rihma otsa Koko ning minu sammud viisid hoopis parki, nii umbes kaheks tunniks. Lumest pole Torontos endiselt veel jälgegi. Pilt on heaks tunnistuseks. Möödunud pühasid meenutas vaid üksik punane kuuseehe veelgi üksikuma puu otsas.