Nii tore, kui lapsed vahel ise soovi avaldavad, et ma midagi neile kooks. Ja tore, kui see midagi ka ikka valmis saab. Ma kipun tihitpeale asju pooleli jätma või hoopis koon ja harutan ja harutan. Hiljuti võtsin ette sviitri tükid, mis juba rohkem kui aasta eest valmis, kuid kokku õmblemata. Ja... harutasin kõik üles. Sest kõigepealt vaatasin, et ma ei tea, milliste mõõtute järgi need valmis said.
Õieti tean küll :D Lihtsalt mind ei ole enam nii palju, et nende sisse parajalt ära mahuks, ilma et nad tekikotti meenutaks. Pealegi märkas Kirke mustrit (palmikud jne) ja arvas, et talle meeldiks midagi sellist kanda. Nii ma siis otsustasin, et sellest lõngast saab talle samasugune sviiter, aga muidugi väiksemas versioonis. Ma olen kuduja, kes ei nuta, kui peab oma tööga tagasi minema. Kui märkan viga ja töö käigus seda korralikult parandada ei saa, siis loomulikult harutan. Mõne jaoks on see muidugi overkill, aga ma ei kiirusta kuhugi. Kudumine ise, kui tegevus, pakub mulle rõõmu ja mõjub teraapiliselt :) Sellpärast pole mul ka pidevalt uusi asju, mis jälle valmis sain, sest ega ma just palju ei saa ka istuda "tegevusetult". Kepikõnnid õhtul võtavad ka oma aja.
Aga siin siis Kirkele kootud kõrvaklappidega müts. Sooviks oli saada South Parki ühe tegelase peakatet :) Mina muidugi tegin asja keerulisemaks, ehk siis enda jaoks huvitavamaks, ja kudusin palmikud sisse. Kirke jäi väga rahule ja arvas, et ei jõua oodata, kui esmaspäeval sellega kooli läheb :D
See kollane tutt on seal mütsil eriti äge :)
VastaKustutaMa pole kunagi palmikuid kududa proovinud. Tundub nii keeruline :)
Rääkides muust, siis hakkasin iseendaga tegelema. Lingi leiab mu blogist paremalt ülevalt :)
Tead, ma ei mäleta, millal ma viimati hoopis tutti tegin :-) Aga sain ühest videost hea nõuande, kuidas rauast harjaga seda õhulisemaks muuta. Sellist asja tegin küll esimest korda. Palmikud on aga palju lihtsamad,kui oskad arvata! Mõtlesin omal ajal samamoodi, et liiga keerulised.
VastaKustutaOled hästi tubli olnud. Ma ei käi iga päev lugemas, aga suur aplaus minu poolt! Peaasi on nüüd vastu pidada! Ja omast käest tean, see pole alati kerge. Aga kõik möödalaskmised tuleb unustada, ja kohe! Ning muudkui sama rada edasi käia!
Müts on igavesti lahe!
VastaKustutaAga mis ununenud poolikusse sviitrisse puutub... mina tegin nendest x aasta vanustest tükkidest endale kohvikannusoojendaja. Mul oli vastupidine lugu, et pigem tundusid tükid märkimisväärselt väikestena :)
Väga armas müts! Palmikuid on mõnus kududa, pealegi võib jutuubist leida igasuguste põnevate palmikute õpetusi. Mulle pakuvad pinget igasugused erinevad palmikud, mida keerulisem, seda huvitavam kududa. -K-
VastaKustutaKa hea mõte tükid muuks ära kasutada :)
VastaKustutaJa palmikute, keeruliste mustrite kudumine on põnev, ainult siis ei saa nii kergelt samal ajal muude asjadega tegeleda! Peab rohkem tööd jälgima.