01.01.15

Uue aasta algus


Uus aasta saabus koos sõpradega, kuigi mitte kõigiga. Mida vanemaks saan, seda vähem on tahtmist ja energiat pingutada suurema seltskonna jaoks. Kuigi samas on nad kõik nii lähedased, et ega ma tegelikult eriti selle pärast muretsema ei peaks. Aga ikkagi muretsen :)  Viimaks tuli külla pere, kes elab meile päris lähedal ja kellega me palju koos suusatamas käime. Täna, uue aasta esimesel päevalgi, on kahe pere isad lastega suusamäel. Mina pole nüüd tükk aega suusatama saanud, peale oma puusale haiget tegemist. Kuigi see pidevalt ei valuta, siis peale pikka pingutust kipub endiselt endast märku andma. Vahel isegi, kui olen ühe koha peal istunud, lonkan esimesed sammud. Arst ei oska midagi tarka öelda. Soovitab võimlemisharjutusi ja nõuab kannatlikkust. 

Siia veel mõni pilt õhtust. Esimese kohta võiks küsida, kuhu aeg küll kadunud on. Ise ei saa ju sellest arugi. Kui lapsed on väikesed, on pidevalt tunne, et see aeg kestab igavesti. Ja nüüd nad seal on. Mari juba ülikoolis ja Kirke proovib midagi välja mõelda, mis edasi teha. Kahjuks pole tal asjad nii selged, kui Maril samas vanuses. Üks ootamatu mõte on, aga eks vaata, mis sellest saab.




Olgu nad nii suured kui tahes, siis lapsemeelsust on neil ikka hästi palju alles. Eriti kui veel noored piparkoogimaja kallale lasta. Huvitav on see, kuidas suhkruvaap, mille nad ise valmistasid, osutus nii kõvaks, et neil oli raskusi majast tükkide kättesaamisel. Isegi minu vana lihahaamer (millel kirjad peal, et tehtud uhkel sovjetimaal) ei aidanud. Igaks juhuks seletuseks, et klaasis on limonaad, kuigi nii Mari kui Kata on juba küllalt vanad, et midagi kangemat maitsta. Millegipärast pole kumbki sellest väga huvitatud, endiselt. 


Ühte või teistpidi nägi kogu ehitis hommikul üsna räsitud välja :)  Tundub kuidagi asjata ajaraiskamisena midagi toredat ehitada ja siis mõne hetkega hävitada. Samas... eks see toidutegemine ole sama asi ;


Kui minu muu pere seadis sammud (või õieti auto) mägede poole, võtsin mina kepid kätte, sidusin vöö peale, rihm külge ja rihma otsa Koko ning minu sammud viisid hoopis parki, nii umbes kaheks tunniks. Lumest pole Torontos endiselt veel jälgegi. Pilt on heaks tunnistuseks. Möödunud pühasid meenutas vaid üksik punane kuuseehe veelgi üksikuma puu otsas.

7 kommentaari:

  1. Head uut aastat!
    Te olete seal ikka tõelised meistrid, nii uhke piparkoogiloss, et vaata ja imesta!

    VastaKustuta
  2. Head uut aastat! Väga uhke loss. Ma poleks vist raatsinud ära lõhkuda :)

    VastaKustuta
  3. Kaunist uut aastat Sulle ja Su perele. Olete mõnusad tegelased. Nobedat blogisulge!

    VastaKustuta
  4. Aitäh kõigi heade soovide eest!

    Natuke kurb oli lossi ära lõhkuda, aga ega see seisma ka ei saanud jääda. Parem oli, kui rohkem sööjaid kohal ;)

    VastaKustuta
  5. Hed uut aastat teie perele!

    VastaKustuta
  6. Eks see ole iga roaga nii, et valmistamise protsess on pikem ja loomingulisem kui hetk söömisnaudingut... ma saan täitsa aru, miks kokandusega tegeldakse :)

    VastaKustuta
  7. Eks ta ole, ise meeldib mulle rohkem küpsetistega rinda pista, kuigi olen kindlasti see, kes neid siis kõige vähem sööb :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.