Piparkoogiloss

Kui oma piparkoogipostitusi üle vaatasin, siis pidin tunnistama, et meie majas jääb sedasorti küpsetamine küll väga hilja peale :) Seekord siiski täiesti teadlikult, sest Kirke sõbranna Chen-Chen pidi esmaspäeval külla tulema. Siis on tore koos maja ehitada. Maril oli disainitud mingi eriline ehitis, mille sees on toestus jne. Ikka inseneride suguvõsast ;) Või vähemalt isa ja vanaisa on insenerid olnud. Ja tema jätkab siis uhkelt sama traditsiooni, kuigi elektri- ja ehitusinseneri kõrvale on üks mehaanikainsener sirgumas. 

Konstruktsiooni jaoks läks vaja päris palju väikeseid ja suuremaid tükke. Kirke oli see tubli, kes pühapäeval neid taignast välja lõikas ja mina olin veel tublim, kes need siis ahju torkas :) Mõned tükid tuli küll hiljem uuesti küpsetada, sest läksid katki või sai Koko nad kätte. Hea, et nad mu nõu kuulda võtsid ja üejäänud taigna tagavaraks panid. Ei tasu ehmatada Mari käes olevast liimipurgist. Kõik osad said siiski tuhksuhkru-munavalgekreemiga kokku pandud. Ma ei saanudki aru, millist osa liimipurk täpselt täitis. Igaks juhuks võiks vist valge glasuuri enne suhu pistmist üle limpsida, mis sest et nad vastupidist väitsid :D

Teisipäeva õhtuks olid viimasedki detailid lisatud. Kiisu ronis mingil hetkel lauale, kuigi mitte sööma, nagu Koko vist arvas, sest hakkas kurjalt kassi peale urisema. Mida ta teeb ainult siis, kui arvab, et teine tema toidu kallale läheb. Kass Pumal ei luba me laua peale nii kergelt. Ta teab seda päris hästi, sest iga kord, kui ta meilt midagi tahab (näiteks süüa), siis ronib ta meelega lauale! Tal on juba selge, et me kohe reageerime. Siis on hea tal oma erilist nurru nurruda, mis võib kord tähendada vee- või toidusoovi ja teinekord hoopis tahtmist kohe õue saada.

Viimaks veel stiilinäiteid lossi erinevatest külgedest!  Sellega võib siis aastale kriipsu alla tõmmata! Ilusat aastavahetust! Kirjutamiseni uuel aastal!