05.12.14

Õhtupimeduses


Mina olen üks nendest, kes läheb hea meelega pimedas välja. Mulle meeldib, kui vaiksed ja rahulikud tänavad on. Mulle meeldivad majaakende valguslaigud. Enamasti võib vabalt neist sisse piiluda, sest kardinaid ju ees pole. Kunagi tegin ühele noorele eestlasest külalisele nalja, et käin koera jalutades akende taga telesaateid vaatamas. Meil ju teleteenust kodus pole ;)  See et ma häält ei kuule pole probleem, sest küsimusele, kas ma ka inglise keelt oskan, olin mõni hetk varem vastanud, et ei oska, räägin valikuta kõigiga eesti keeles :D  Naabrid hoidvat must juba eemale, sest selle crazy lady´ga pole ju midagi peale hakata. Aga õhtul ei pea ma eriti kellegagi suhtlema. Ainult naeratama teistele koeraomanikele, kes samamoodi oma kutsad õue toonud, et nad, st kutsad, viimase kui ühe posti üle saaksid nuuskida. Õieti... kui ma kepikõndi teen, siis kiirel sammul teed mõõtes, pole muuks kui naeratuseks ja kergeks peanoogutuseks aega. Kui niisama rahulikult minna, siis peab ikka mõne sõna vahetama. Enamasti küll teemal, milline kena koer teisel on, ja kui varem pole näinud, siis ka jagama muid olulisi andmeid tõu, vanuse ja nime kohta, ma räägin endiselt koertest, eks. Mõni kutsa on juba päris omaks saanud, omaniku kohta seda just öelda ei saa :) Ilma koerata vist ära ei tunnekski :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.