20.12.14

Verivorstid, tegu nr.2


Vaevalt, et keegi mäletab minu esimest verivorstitegemise katset, mis jäi umbes-täpselt aasta taha. Viimane kord lubasin endale, et enam neid ei tee. Tookord oli meil jäätormi pärast elekter ära ja minu vaaritamine köögis meenutas rohkem esiemade aegu, peaaegu... sest küünlad küll põlesid, kuid ahju, kus mõnus tuli üles teha, et maja soendada, mul ju polnud :) Eelmisel päeval olin kruubipudru valmis keetnud, vaevalt et ma muidu oleks end vaevama hakanud. Nüüd jäi mul kappi koristades kuivatatud vere pakk ette ja millegipärast kasvas kihk, et võik jälle siiski proovida, kui just ilm jälle alt ei vea.  Õnneks oli majas valgus ja sain rahulikult köögis toimetada.

Selle nädala "Ringvaate" saates käidi ühel mehel külas, kes seletas natuke vorstide tegemise saladusi. Kulus väga ära, sest ühtegi õpetajat, peale internetiavarustes leitu, mul eriti pole. Olin varem lugenud, et kruubid peaks ikka päris pehmeks keetma, mõni lausa soovitas kahetunnist protsessi. Otsustasin siiski minna uuemate näpunäidete järgi ning keetsin neid umbes pool tundi. Selleks ajaks oli vesi kõik ära keenud (panen tavaliselt vett nii palju, et kui nimetissõrme näpuots toetab kruupidele/riisile/tatrale ja vesi ulatub esimese lülini, siis on paras küll). Kuigi telesaates soovitati rasv ja liha kuubikutes lõigata ning praadida, siis ma lasin need siiski enne hakklihamasinast läbi. Praadisin ka sibulat, lisasin julgelt (st mitu supilusikatäit) majoraani, punet, kuivatatud peterselli - olime päeval Mariga poes, kus lahtiselt mitmeid maitseaineid müüdi ja me siis nuusutasime ning nuputasime, mida võiks kasutada. Hiljem jahvatasin mõned vürtsiterad, koriandrit, nelki ja loorberilehte. Kui siis putru mekkisin, tundus, et võiks selle niisamagi nahka panna. Eriti meeldis nii mulle kui Tomile, et kruubid polnud läbipehmed, olid al dente.


Vorstide tegemine käis KitchenAid masina abil. Kindlasti palju-palju lihtsam, kui eelmisel aastal käsitsi hakklihamasinat kasutades. Ainult millegipärast jäi puder aegajalt toppama ja siis tuli kõik väga kergesti läbi. Ma pole nüüd kindel, milles asi täpselt oli (kas ikkagi mitte nii pehmete kruupide pärast!?). Eks kui vorstid ahju lähevad, saan täpsemalt aru, kas nad on ikka söödavad. Nii palju sain peale keetmist aru, kui mõned vorstid lõhki keesid, et soola oleks võinud vast pisut rohkem panna. Ma olen üldiselt vähese soolaga harjunud, nii et ma ise ei kurda. Neile, kes soolasemat soovivad, panen soolatoosi lihtsalt käeulatusse :D

Kuivatatud seavere kohta veel nii palju, et seda veega segades, saab tumepruuni vedeliku, mille ma sõelast läbi ajasin, sest kõik ei lahustu korralikult. Kui selle pudruga segan, saan segu, mis näeb välja täpselt nagu oleks vorstid juba ahjus ära käinud, st on väga tume. Kui mu vorstid aga ootasid keema panemist, siis avastasin alusel punase vedeliku. Nii et ikka veri ;)  Maitse poolest ei saa ma küll aru, et pole värskelt saadud veri! Kasutan tulevikus ikka verd samamoodi ;) Naljakas oli ka see, et kui ma eelmise aastal poolpimedas köögis kõike tegin, oli pisut õõvastavam tunne selle vedelikuga tegeleda, kuigi ma õieti ju ei näinud, mis värvi see oli. Nüüd ei tekkinud kordagi tunnet, et oih-aih! veri!!!!  Olen sellest ka korra verikäkki teinud. Teeks veel, aga peale minu pole sööjaid ja ega see minu jaoks just tervislik ka pole.


5 kommentaari:

  1. Väga ahvatleva väljanägemisega vorstid, kindlasti maitsvad ka! Maitsestamine on jah üsna keeruline, mul käib see katse-eksituse meetodil. Keeduvette panin viimane kord paar puljongikuubikut, arvestusega, et soola keeb veidi välja. Kipuvad ikka natuke magedad, aga ei taha üle ka soolata. Tangu panin ka vähem ja sealiha rohkem, justkui tulid "vorstisemad". Ringvaates ütles õigesti, et liha peab päris kõvasti panema, muidu ei tule head maitset.
    Mul jäi soolikat üle ja tegin kartulivorste ka, need tulid eriti maitsvad.

    VastaKustuta
  2. Ma tegin täna ülejäänud soolest sealihavorsti. Sealiha oli mul päris palju ostetud :) Teinekord võiks muidugi ka arvestada rohkem verivorstide jaoks.
    Unustasin kirjutamast, et soovitatakse ka natuke täidist panni peal valmis küpsetada, seda maitsta ning aru saada, mis veel puud on. Mõtlesin korra selle peale, aga siis tundus panni väljavõtmine liiga tüütu :)

    VastaKustuta
  3. Tere! Kust te kuivatatud verd saite? (Ma ka Kanadas aga läänerannikul)

    VastaKustuta
  4. Kuivatatud vere otsa sattusin eelmisel aastal, kui hakkasin uurima, kust verd saaks. Torontos on mõned kohad, kus saaks ka värsket verd, aga see pole ka nii, et lähed kohale ja ostad. Igal aastal kuulen juttu, kus siinsed eestlased üksteiselt uurivad, kust verd saab. Paar aastat tagasi keelati minu meelest selle müüminegi. Aga mõnelt hiina lihunikult ja vist ka poolakate käest pidi ikka saama.

    Igal juhul olin mina eriliselt mugav, nii et internetis verd taga ajades sattusin läbi mingi kanadalste foorumi eBay poele Tongmaster. Nemad müüvad nii kuivatatud verd kui ka muud vorstitegemiseks vajalikku (tellisin sealt ka seasooled). Nad on tegelikult Suurbritannia pood. Eelmisel aastal uurides, sain aru, et EU on ranged piirid värskele verele pannud ja nõnda on hakatud kuivatatud verd tootma. Inglased armastavad ju oma blood puddingut :) Tundub, et Tongmastersitel on turgu nii siin kui USAs, neil on lausa telefoninumbrid vastavates maades.

    VastaKustuta
  5. Aitäh! Ehk vôtan ka järgmisel aastal selle teo ette :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.