Õhtud on pimedad ja külmad. Kepikõnnile minek ei tarvitse enam nii kerge olla. Pisut lund ja märjad tänavad, külma ka veel juurde ja poole tee peal avastad, et kepid kipuvad libisema ning jalatsidki pole jäise katte jaoks sobivad. Proovin ikka edasi rühkida, kuni annan alla. Sest olukord muutub pisut ohtlikuks, eriti kui kutsa otsustab, et kohe on vaja midagi nuusutama minna ning vales suunas sammud sisse seab. Temal ikka neli jalga all minu kahe vastu ;) Koko on mul ju rihmaga vöö küljes. Ja kuigi olen enam-vähem harjunud selliste ootamatute manöövritega, siis libedaga on tegu end püstloodi seisma jätmisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)