Pidu Toronto Tartus

Möödunud laupäeval sattusin Tartu College'isse pidule. Välis-Eesti Muuseumi VEMU tuluõhtule oli kutsutud Tartu Ülikooli raamatukogu direktriss, kelle abiga pidime Tartu vaimu otsima. Ta küll isiklikult ei jõudnudki kohale (juba kolmandat korda), aga vähemalt saime videopildi vahendusel tema ettekannet kuulata. Päris huvitavaid seiku tõi ta Tartu kohta välja. Tartust oli ka muusikalise ettekande meile tooja - Jarek Kasar (kes küll elab nüüd Tallinnas, nagu aru sain), ning toidu valmistas siinsete usinate abikäte toel Joel Ostrat. Tunnistan ausalt, et viimase pärast ma ehk sinna kõige rohkem kippusingi. Sest ega naljalt ei saa sellist eesti gurmeetoitu siin Kanadas maitsta, rääkimata Eestis söömisest. Aga kui see peaaegu et koju kätte tuuakse, siis miks mitte natuke end tuulutada. Olin seekord päris üksi, kuigi arvestades, kui tuttav meie kogukond minu jaoks on, siis pole ma tegelikult sellistel üritustel kunagi üksi. Lõpuks istusin kõrvuti panganõukogu kauaegse liikmega. Meil lapsed peaaegu sama vanad. Tema poeg õpib arstiks, tema õepoeg (töötas minuga natuke aega pangas ülikooli kõrvalt) oli ju Mariga samal kursusel, ning tegeleb nüüd tarkvara insenerina. Ei erine palju Mari karjäärist :-)

Toidu kohta võin küll öelda, et väga maitsev oli! Kuigi kohalike jaoks ehk pisut eksootiliste lisanditega. Tikrikaste pole tegelikult väga tavaline Eestiski. Kes serveeriks seda valge kalaga?! Mõni arvas, et midagi avokaadost tehtud. Meil läks ka paari vanema prouaga lahti arutelu, mis see tikker siis õieti on. Tikerberi ja karusmari tundusid palju tuttavamad. Kuigi ükskõik mis pidi ka marja nimetada, siis siin seda aiast naljalt ei leia (välja arvatud meie aiast). Riivitud leivale oli staarkokk lisanud ebaküdooniat, mis andis eriliselt huvitava maitsekombinatsiooni. Ning kaunistusena oli kasutatud näiteks sibulaseemne idusid. Veisepõsk pearoana sulas lausa suus. Kuigi jällegi... üks vanem proua isegi ei puudutanud seda meie lauas. Ütles, et kõik, mis peast tuleb, ei kõlba süüa. Me siis sosistasime vaikselt oma lauanaabriga, et oh, taevas küll. Seal on ju nii palju head. Muidugi erilisel maiusena keel. Aga keelt ei puuduta mu lapsedki sõrmeotsagagi, kuigi me Toomasega aegajalt ikka sööme. Viimaks magustoiduks "lihtne" vahukoor vahuveini, toorjuustu ja lilledega.

Olin end kenasti "lille löönud". Ei saa ju mingite liibukatega ja pisut plekiliste pluusidega (mu igapäevane riietus tänapäeval) pidulikule õhtusöögile kohale minna. Tegin isegi Mari toas pilti, aga nüüd jääb mulje, nagu oleks mu riietus siiski plekiline. Ei ole, ainult peegli peaks nüüd kohe ette võtma ja läikima lööma :D Siin Peeter Põldre fotod (alumine laenatud ka tema käest, olen fotol seljaga kohe punase nokamütsiga vanaproua taga)

Siia veel väike ülevaade toitudest. Hea, et mu kõrval istuv proua kogu aeg pildistas, muidu oleks unustanud ise fotot tegemast :-)

Joel Ostrati kohta pean ütlema, et ta on suurepärane esineja. Sõnadest tal puudust ei tule. Ma muidugi arvasin, et Eestist kaasas olnud noor naine on ta abiline. Oh, mind naiivitari :-) Hoopis elukaaslane. Hiljem sain kelleltki teada (ta rohkem kursis kes-kus-mis Eestis), et lahus oma naisest, kellega neil ühine laps. Aga eks igaüks ela oma elu nii nagu nad ise heaks arvavad. Kuigi ma vahel ei saa aru, miks väga noored naised nii palju vanemate meestega koos on. Aga see olen ainult mina ;-)

Teine hea esineja on loomulikult Jarek Kasar (ning seda mitte ainult oma lauluhääle poolest, vaid ka kogu jutuga, mis ta siis laulude vahele lükib). Läksin tegelikult tema pühapäevasele kontserdilegi kohale. Suuresti ka sellepärast, et küpsetasin sinna kringli. Enamasti torman küll edasi, aga seekord vedasin Toomase kaasa ning jäime esinemist kuulama. Pean tunnistama, et mul on tegelikult üsna kahju, kui vähe eestlasi tuleb siin välja selliseid asju vaatama. Eriti noorem seltskond, või need, kes me siin hilisemad tulijad. Ei teagi, miks nad nii nirud osalejad on. Kas tõesti ei jõua info nendeni, sest piletihinnad ei ole sugugi kallid (umbes 20 dollarit, et siis 13-14 eurot). 

Jarek Kasar lubas publikul oma lemmikpalu küsida. Kui ta poleks juba Kirsti laulu laulnud, siis oleksin seda palunud :-) Läksin pärast ütlesin talle, et maailm on väike, sest Kirsti on juhtumisi mu väga hea sõbranna tütar. Kes küll enam Reykjavikis ei ela. Mulle meeldib Jareki laulustiil, kuigi ilmselgelt on tal võimet laulda nii nagu näiteks Koit Toome või mõni muu. Seda demonstreeris ta ka meile. Saatis ka pisukese terava noole Eurovisiooni tralli poole. Aga ma ei saa sellest eriti aru. Kindlasti on neid, kellele see ei istu kohe üldse, aga vahel tundub kogu asi natuke hapude viinamarjade moodi. Mida ma ei ütle siiski kõigi kohta, sest on neid, kes jäävad oma stiilile truuks, ning tahavad kulgeda omas maailmas. Samas miks mitte lasta teistel sellest rõõmu tunda. Ma ei võta seda juba ammu mingi võistlusena, sest igaühe maitse on nii erinev. Minu jaoks on see suur pidu muusikutele, võimalus erinevate maade artistidel kokku saada, tutvusi luua, sõpru leida, ning uusi projekte alustada. Miks mitte! Ja kui siis inimesed eri maadest näpud valusaks toksivad, et oma häält ei tea mitu korda anda, mis siis ikka. 

Eks need billboard top laulud ole ka siiski üsna suvalised, kui palju mida kuulatakse (ehk võrdlusena kui mitu korda sa oma hääle annad), kui hea promo taga on, kui palju on sinu moodi maitsega inimesi. Vahel ma satun mõne väiksema tegija peale, ükskõik kas suurest või väikesest riigist, ning nende laul võib nii väga meeldida, et pigem kuulaks seda, kui top kümmet. 

Ma muidugi jõudsin siin oma jutuga lõpuks Eurovisioonini ning meie lauluni. Tunnistan, et kui kuulasin Eesti Laulu lugusid, siis Puuluup/5 Miinust olid kohe järjekorras nr üks. Toimetasin köögis ja kui lugu lõppes, kerisin kohe tagasi. Ja seda päris mitu korda. Miski asi ei kiskunud järgmisi kuulama, sest see meeldis nii väga :D Loomulikult olin väga rõõmus, kui nad eile edasi pääsesid. Ma küll kogu saadet ei vaadanud, enamus lauludest jupikese, aga kui Eesti

Z omani järg jõudis, siis mõtlesin, milline elevus ja rõõm saali täitis. Hoopis midagi muud kui teised, isegi teised "naljalood". Edu neile. Meenutuseks hoopis see, kui Puuluup oli eelmisel aastal Torontos ja siinses suures muuseumis esines.

Pidzhaamapidu ja isadepäev

Meie majas polegi ammu ühtegi pidzhaamapidu peetud. Aga seekord olid siis külas kaks noort eestlasest sõpra, Kirke ja üks Aasia juurtega noormees (ainuke, kes eesti keelt ei mõistnud). Kõigil oli vaja kaasa võtta loomakostüümid ehk onesies. Isegi mina ja Toomas olime sunnitud selle selga panema :D Plaanis oli mängida D&D mängu, millest mina pidin osa võtma, aga lõpuks nad ei jõudnudki selleni. Mul on nimelt tekkinud mõte oma pisikese hoolealusega see mäng ette võtta. Mul puudub aga praktiline oskus ja arusaam. Umbes tean, kuid oleks hea ise järele proovida.

Ma ikka vahel imestan, kuidas me oleme suutnud nii hea kontakti hoida oma tütardega ja nende sõpradega. Kas me tõesti pole veel ikka päris täiskasvanuks saanud? Ema-isa rolli võtnud nii nagu ühiskonnas oodatakse :) Meil on ikka täielik segasummasuvila. Eks ma vahel olen ikka uurinud ka Marilt ja Kirkelt, et kas see on halb. Aga nad arvavad, et üldsegi mitte. Ja kuigi Toomas on mul läbi aastate vahel piuksatanud, et mis küll lastest võib saada ja äkki lähevad nad hukka, siis minu meelest on nad üsna hästi õnnestunud ;-)

Isadepäeva hommikul tõusin vara, et pannkooke küpsetada. Nii meie pere isale kui ka noortele. Peab muidugi meeles pidama, et Kanada ja USA ja paljud teised kohad tähistavad isadepäeva suvel. Eesti ja Skandinaavia riigid novembris. Suvel oli VEMUs üleval näitus isadest. Millalgi kevadel käis ringi palve saata pilte ja kirjutisi isadest-vanaisadest siin Kanadas. Ma siis saatsin mõne ka. Ma ei tea, kui palju neid saabus, kuid mingil hetkel sain teate, et näitus on valmis, aga mitte kõik ei mahtunud kahjuks näitusele. Millest on mul tegelikult kahju. Kui neid saadetud fotosid oli sadu ja sadu, siis saan aru, aga ma ei usu, et nii palju. Ma oleks ilmselt kokku pannud kollaazhid osadest ning huvitavamad eraldi trükkinud. Aga mina olen muidugi selline, kes tahab hästi paljudele head meelt valmistada ;-)

Siin lühike video väljapanekutest:

Rahvatantsijad

Pühapäeval suutsin end ikka linna komandeerida. Suuresti sellepärast et olin lubanud lehe jaoks pilte võtta ja natuke kirjutada. Nimelt on siin umbes kümneks päevaks kohal rahvatantsijad Jõgevalt - Jõgevahe Pere folklooriseltsist. Nad esinesid eile eestlaste hooldekodus Ehatare ja pühapäeval siis Toronto Annexi linnaosa maisifestivalil Jean Sibeliuse pargis. Seda muidugi mitte niisama heast-peast, ikka meie uue eestlaste keskusega seoses. Proovime kohalikule rahvale meid rohkem teadvustada :-)

Pean ütlema, et hästi tore oli nendega vestelda. Mul on muidugi endal kogemus rahvatantsust, sest tantsisin ju keskkoolis oma kooli grupis. Isegi ühe aasta ülikoolis tolleaegse juhendaja käe all. Aga kui tema nime nimetasin, siis tegid teadjad kohe arusaava näo pähe. Pidid ikka kõva tükk olema, et kannatada seda tramburaid ja sõimamist. Ma olen vist liiga õrna hingega selle jaoks. Igal juhul sain enda arust toreda loo nende kohta valmis. Arvan, et siinsele lugejale (aga ka sellele, kes pole rahvatantsuga lähedalt kokku puutunud) on uudiseks, kuidas tantsupeole pääsemine polegi niisama kerge. Ja kui suur konkurents ikkagi on. Tantsusammud peavad olema peensusteni selgeks õpitud. Olen küll ja küll sellistel ülevaatustel käinud, aga ime-ime ikka peole pääsenud. Ju me olime siis päris tublid.

Festival ise tõi päris palju rahvast kohale. Kõik nosisid siis mõnuga maisi, mis enamusele tantsijatest ka esmakordne kogemus. See tähendab siis tõlviku pealt maisi närimine. Kui meie kliima oleks olnud 60ndatel parem, siis ehk nosiksid eestlased ka neid, aga õnneks/kahjuks kukkus Moskvast tulnud plaan läbi. Kahjuks oli eestlastest pealtvaatajaid kusagil kümne ringis (ma ei tohi siin midagi näpuga viibutada, sest eks mul oli ka parasjagu tegemist, et kusagile pühapäeval sõita). "Olematu" Eesti Maja president ka kohal, sest elabki seal rajoonis. Ta küsis mult, kas ma kirjutan lehele, et olin ajakirjaniku küsimusi esitanud :D Eks ma õpin tasapisi, millised need küsimused õieti on ;-)

Tantsijad ei olnud küll nende kahe esinemise pärast nii kaugele lennanud. Põhipõhjuseks oli ikkagi nädalavahetusel toimuv Nõu pois älläud - tantsulaager. Kus osalisi lausa Austraaliast ja Uus Meremaalt, rääkimata muidugi USAst. Mõni üksik on tantsu keerutanud, kuid enamus on siiski asjaarmastajad. Tegelikult on siinsete eestlaste jaoks ka natuke imelik vaadata, kuidas grupid Eestis on ühesugustes rahvariietes. Siin kantakse, mis olemas on, ning peamiselt ikka ema või isa sünnikoha järgi. Keegi esitaski küsimuse, miks Jõgeval kantakse Saaremaalt Pöide rõivaid :-) Muidugi oleks lahe, kui oleks ikka oma kodukoha omad, aga eks me eestlastena ole nii kriju-mirjud, et päriselt ei tähenda, mida kannad. Miskitpidi jõuavad juured ikka koduni. (Mina tantsisin kunagi ka Anseküla rahvariietes, mis muidugi ka Saaremaalt pärit. Nii kahju, et mul pole ühtegi fotot olemas.)

Rahvale tundus etendus väga meeldivat. Ja polegi ime, et meeldis, sest oli tõesti väga kena. Nii mõnedki jäädvustasid tantse filmile. Mina ka (õnneks ei võtnud Youtube ära Vägilaste muusikat - viimane lugu -, kuigi teatas, et siin on Copyright, meie muusikud olevat lubanud kasutada).

Tagasi juurte juurde

Eestis on olemas Haridusministeeriumi ja Seiklejate Vennaskonna poolt organiseeritud tore noortevahetusprogramm nagu Tagasi juurte juurde. See toob kokku Eesti juurtega noori igast maailma nurgast, kusjuures ei tähenda, kui hästi sa eesti keelt oskad. Ega me eriti palju sellest ei teadnud, aga Kirke korterikaaslane oli eelmisel aastal osalenud ning väga heade mälestustega koju tulnud. Minu neiu oli siis tubli ja täitis ka avalduse ning kirjutas isegi motivatsioonikirja valmis, ning nõnda ta siis viibis peaaegu kaks nädalat koos uute sõpradega Argentiinast, Tšiilist, USAst, Poolast, Rootsist, Austraaliast, Soomest. Võis olla, et osalisi oli veel teistestki riikidest.

Sel aastal algas kogu üritus Pärnust, kuhu mu õe tütrepoeg meid kohale sõidutas, et laps seal maha panna. Pärnust sõideti Kihnu saarele, siis Saaremaale ning lõpuks Tallinna. Kuna Kirke ei osanud eriti midagi oodata, siis oli tal varuplaan valmis. Kui liiga igav ja imelik, siis tuleb Tallinna jõudes hoopis koju. Aga oh, ei midagi sellist. Koju jõudis ta neljapäeva pealelõunal ning õhtul sai veel mõne osalisega kokku :-)

Nad tegid gruppidena ka mingid etteasted-ettekanded, miks Eesti hea on. Minu tüdruku grupp pani Tiktoki üles mõned videod, mida võib siia kaema minna (paistab, et TT kontot ei pea olemas olema): @motherestonia1.

Nüüd on meil veel reedene päev koos olla ja juba peab ta tagasi oma kasside juurde Kanadasse kiirustama :-) Õieti küll muidugi tööle. Õnneks oli töökoht nõus talle vabu päevi andma, kuigi... ikkagi Põhja-Ameerika, ja see tähendab, et puhkust on vähe (vaata Tiktok videot) ning kui siis vabaks saadki, siis ikka oma rahakoti peal.

Igal juhul oskan Kirke ja Kata kogemuste põhjal sellest programmist osavõttu soovitada, kui oled noor kuni 30-aastane eestlane välismaal! Kirke kirjutab ka kokkuvõtte oma kogemustest, mida ehk võin kunagi jagada. Kõik said kaasa "iseloomustuse", igaüks pidi midagi kirjutama kaaslaste kohta. Ja ma ei teagi nüüd, kas Kirke on lihtsalt üks kena inimene või aitab kaasa see, et ta on (lahkes) Kanadas üles kasvanud, aga ta sai hulgaliselt kiidusõnu oma sõbralikkuse ja abivalmiduse kohta :) Lisaks veel tänusõnu, et ta rääkis inglise keelt hästi selgelt ja arusaadavalt. Muidugi teeb ta seda teadlikult, sest on harjunud, et need, kelle jaoks inglise keel teiseks keeleks, ei tarvitse muidu hästi aru saada.

Kirke postitus Instagramis on siin:

View this post on Instagram

A post shared by Kiki (@valge_daam)

Kardemoni-kaerahelbe rabarberikook ehk Me ei unusta sind, Ülle!

Ma pidin täna postitama oma kõige esimese video koogitegemisest, kui mulle lõi ette väga kurb teade. Ma pühin terve päev siin pisaraid :/

Ülle Veltman ei ole oma väsimatu energia ja lahke loomuga enam meie hulgas. Mul lihtsalt ei jätku sõnu väljendamaks, kui lõpmatult kurb ma olen. Süda tõmbub kokku tema laste ja lastelaste pärast. Ja paratamatult mõtlen, et oleme sama põlvkond, ainult poolteist aastat noorem, just nii nagu mu õde. Sees lihtsalt kisendab kõik, kui ebaõiglane see on, liiga vara läks ta manalateele. Kuid haigus ei küsi vanust ega mitte midagi muud. Ning mu pragmaatilisem pool ütleb, parem kiiresti kui pikalt vireledes. Ainult kolm nädalat tagasi sai ta diagnoosi ja nüüd on ta pilvepiiril koos oma tütrega, kes paar aastat tagasi sama ootamatult vaid aastase tütre juurest võeti.

Ma ei arva, et Kanada-eestlaste kogukonnas Torontos ja selle ümbruses (aga ka kaugemal) poleks õieti ühtegi inimest, kes teda ei teaks. Ülle oli alati kõigi jaoks olemas. Vaja kringlit? Jah, muidugi, teatas ta peaaegu jooksujalu kuhugi tõtates. Vaja vastlakukleid? Saada mulle, kui mitu. Ja ära muretse, kui otsa saavad, siis toome kohe uued. Just selline ta oli, täis energiat ja naeratus näol. Mu pea hakkas ringi käima teda vaadates :-) 

Mitu aastat vedas ta Eesti Maja kohvikut, kui mina samas hoones pangatööd tegin. Ta sai nii omaseks ja lähedaseks, mis sest et me otseselt tihedalt läbi ei käinud. Viimased aastad tõmbas ta küll aktiivsest rahmeldamisest kõrvale ja pühendus lastelastele. Hommikuti metroost tööle jalutades, sattusime tihtipeale kokku, kui ta lapsevankrit lükkas. Ja muidugi pidime mõne sõna juttu ajama. Ma olin siis ka juba "varuvanaema" rollis. Nii et ühiseid jututeemasid jätkus. Minu viimane foto temast oli Eesti Maja juures oktoobri lõpus, kui ütlesime hüvasti Eesti Majale. Ja siin veel üks aastast 2008, kui ta panga koosolekul keelkastet ja söögipoolist pakkus. Esimene foto on tema Facebooki lehelt.

Nii mõnigi kurvastas, et enam ei saa Ülle kringlit või pirukaid, kui kohviku uksed kinni läksid ning otsis uusi küpsetajaid (kuigi ta jätkas siiski mingi aeg eraviisiliselt tellimusi täites). Isegi need, kes ainult varbaotsaga siinses eestlaste kogukonnas sees ja eesti keelt ei mõiganud. Aga neid "päris" tegijaid on meie hulgas ikkagi vähevõitu. Vaid üksikud. Pluss asjaarmastajad. Kuid mitte kedagi Ülle-kaliibriga, kelle sees oli nagu mingi sisemine jõud, mis ei lasknud tal käed rüpes istuda. Kringlid, vastlakuklid ja verivorstid ei maitse enam kunagi nõnda, nagu tema neid tegi. Ma usun, et ta on olnud paljudele perenaistele köögis eeskujuks ja inspiratsiooniks.

Kuna ma olin just oma filmikesega peaaegu valmis jõudnud, siis otsustasin, et pühendan selle minu kõige-kõige esimese kokandusvideo Ülle mälestuseks. Ma tean, et ma pole mingi ei-tea-mis-tegelane, kelle puhul selline asi mingit suurt väärtust omaks, aga ma tundsin, et mul oli vaja teda natuke enda jaoks jäädvustada, ning see tundus just õige. Ja, jah, ma toetan Keskust tema nimel, sest ta on tõeliselt väärt seda, kui näiteks köök või söögisaal või kasvõi laud, kus kringlit vormitakse, tema nimeliseks saab. 

Liiga vara lõigati su elutee katki. Puhka rahus, Ülle! Me ei unusta sind iialgi! 

Ülle nimel võib teha annetusi eestlaste uue keskuse ehitamiseks - KESKUS International Estonian Centre. 

Kardemoni ja kaerahelbe rabarberikook 

Mugandatud minu poolt ühe rootsi retsepti alusel :-) Mul neid Rootsist hulgaliselt kaasa toodud, ja eks vahel saa ka netist natuke otsida. Videos teen õieti topeltportsu, sellepärast on ka seal 4 muna. Oleks natuke mõelnud, siis oleks... kõik ju paremini võinud olla ;-)

Ahi 200C. Küpseta 15 kuni 20 minutit.
Vahusta:
2.5 dl suhkrut 
2 muna 
1 tl vanillisuhkrut
Näpuotsaga soola
Vahustatud segule lisa aeglaselt:
100 g sulatatud ja jahutatud võid
2 dl piima
Sega kokku: 
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
Lisa kuivained munasegule.

Sega valmis rabarberisegu:
200 g väikesteks tükkideks lõigatud rabarber (mul on tavaliselt küll rohkem, eks siis saab silma järgi vaadata, kui palju tärklist ja suhkrut võib juurde panna)
0.5 spl tärklist
1.5 spl suhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni (kasuta värskeid seemneid, maitse tuleb tugevam)

Sega nüüd rabarberid taignaga.

Valmista kate:
1.5 dl kaerahelbeid või rohkem (kasutasin suuri helbeid, aga võiks ka väikeseid)
3 spl suhkrut
50 g sulatatud võid
1 tl vanillisuhkrtu
1 tl jahvatatud kardemoni (kardemoniga pole vaja kokku hoida)  

Laota tainas õhukese kihina pannile ja kata kaerahelbeseguga (võib ka muffinivorme kasutada, aga mulle meeldib plaadikook rohkem). Küpseta umbes 15 kuni 20 minutit 200C ahjus.

Head isu ja hoidke ennast!

Pensionär või lihtsalt uus lehekülg elus...

... just nõnda võiks tänasest alanud uut eluetappi võtta. Sest eile oli mu viimane päev pangas. Kokku töötasin siis seal 30 aastat, 7 kuud ja 22 päeva, nagu keegi kenasti arvutanud oli :-) Mõned mu kolleegid polnud veel sündinudki kui pangauksest teenindaja rollis sisse astusin. Alustasin kunagi mõttega, et ega ma üle paari aasta sinna ei jää, aga sellest sai siis hoopis rohkem kui ma oleks ette osanud kujutada. Olen väga palju erinevaid asju pangas teinud. Ning mõne jaoks sai minust ehk justkui panga "nägu". Üsna tavaline oli, et mõned tahtsid ainult minuga rääkida, sest neile tundus, et mina tean ja oskan kõike. Mis muidugi pole üldsegi tõsi. Aga ma oskasin vist väga hästi seda muljet jätta :D Ma olen ka aegajalt nimetanud, et kindlasti on üheks põhjuseks, miks nii kaua pangaga jäin, võimalus olla abiks siinse eestlaste kogukonna pangaasjade korraldamisel. Mul lihtsalt on millegipärast sisse kodeeritud, et tahan teisi aidata. Olen vahel mõelnud, kas see on mingi vanema lapse sündroom. Või siis lihtsalt kuidagi geenidega seotud. Mulle meeldib, kui inimesed on õnnelikud ja rahul, ning et ma olen saanud selleks väikesegi panuse anda. Eile metrooga koju sõites käis peast korraks läbi mõte... millega ma hakkama sain. Aga ainult korraks. Kui midagi on ikka sinuga nii kaua olnud, siis ilmselgelt pole sugugi nii kerge kõigele head aega öelda. Täna hommikul oli mul igal juhul juba palju kergem olla.

Tegelikult olen juba panga poolt juba üle nelja aasta pensioni saanud. Lihtsalt nõustusin lühendatud nädalaga edasi olema, et aidata üle raskematest aegadest. Ilma et oleksin osanud ette kujutada üleilmse pandeemia "võidukäiku". Mis muidugi pani meid veelgi suurema pressi alla. Toronto Eesti Ühispangast sai siinsete mõningate eestlaste arvates "Põhjakase Ühispank" (Northern Birch CU), kui ühinesime lätlaste kohaliku ühispangaga. Lisaks toimus suur süsteemi muudatus (minu jaoks kolmas). Viimased aastad olid kindlasti kõige intensiivsemad kõigist neist kolmekümnest. Nii et mu lapsed ja isegi viimaks Toomaski nägid, et olin väga ära kustumas. Mu ellu ei mahtunud muud kui töö ja töö ja töö. Ma peaaegu ei lugenud enam raamatuid, ei avanud oma arvutit, et teha midagi, mis mulle meeldiks. Ei tahtnud kirjutada, ei tahtnud enam õieti käsitöödki teha. Ilmselgelt olin üsna läbi põlenud. Olen ka jõudnud järeldusele, et töötamine väikeses firmas on hoopis midagi muud kui meie ühendatud pangas.  Me saime varem kergemini hakkama igapäevaste tegevustega. Suuremas firmas ja olukorras, kus su käsi on sees pea kõigis erinevates tahkudes, tekib moment, kus kõik lainena üle pea kokku lööb. Jah, ma töötasin selle kallal, et välja õpetada teisi ja jagada oma töid ning kohustusi, kuid kuklas oli kogu aeg mure, kas ikka kõik saab õieti tehtud. Kindlasti on palju lihtsam, kui su tööl on kindlamad raamid ning oma siht. Just see mille poole oleme pürginud ja kuidas kõik edasi toimib. 

Aga minu jaoks jõudis kätte hetk, mil tundsin, et pean rongilt maha astuma. Isegi kui sellest väga kahju on. Sest panga meeskond on tõeliselt tore ja kena (isegi "meie" lätlased). Ma pean ütlema, et ma ei saanud õieti eilseni aru, et nii mõnedki hindasid mind rohkem kui ma oskasin ette kujutada. Taas kord paitasid mind sõnad, et olen mõne meelest kõige parem boss, kes neil kunagi olnud on. Aga ma arvan, et põhipõhjuseks on vist mu enda suhtumine. Sest ma ei pea ennast mingiks ülemuseks (ja ei käitu nagu ülemuslikult, mis iganes see siis tähendab). Lihtsalt olen meeskonnas mutriks, mis on proovinud anda endast parima, et kõik koos töötaksid nii hästi kui võimalik ühise eesmärgi nimel. Et meie liikmed oleks rahul :-) Eriti aga soojendas südant meie kõige noorem töötaja, kes on alles majandusteaduse tudeng ja aitab meid natuke suveperioodil. Ta tuli eraldi õnne soovima, ning nimetas, kuidas hindab minu suhtumist. Maailmas, kus raha teenimine korporatsioonide heaks on valitsevaks saanud, olevat nii kena näha, kuidas klient on seatud number üheks! 

Ma olen ka juba pidanud vastama mõnele, et ei, lahkumine ei ole seotud Eesti Maja müügiga ja uue keskuse ehitamisega. Minu meelest on see ikkagi kõige optimaalsem lahendus meie kogukonnale, mis pole enam niisama suur ja tugev nagu mõne aastakümne eest. Ma oleks väga tahtnud tööle tulla uude keskusesse. Ja mitte ainult sellepärast, et minu jaoks on see lähemal :-) Kujutan ette, et sellest saab palju elavam ja tegevust täis paik. Kus näed taas kord palju rohkem eestlasi ja nende sõpru kogunemas. 

Mul on ka super hea meel, et olen saanud töötada meie praeguse tegevjuhiga, kes on meile kõigile kindlaks tugisambaks olnud. Ta hoolib pangast. Ta hoolib meie töötajatest. Ja isegi, kui asjad ei lähe nii nagu sa tahad või ootad või mõni kangekaelne liige (näiteks mõni Karen tüüpi tegelane - jah, neid leidub ka meie kogukonnas) su endast välja ajab, siis oskab ta olla seal, et meid ka sellest olukorrast välja aidata. Ma ei arva, et oleksin nii kauaks panka edasi jäänud, kui teda poleks olnud juhi rollis! Ma hindan väga tema tööd. Ma proovisin ka seda vahel talle öelda, sest mõtlesin, kuidas juhid ei tarvitse niisama kergelt sellist positiivset vastukaja saada. Nagu nimetasin, mulle meeldib, kui inimesed mu ümber on õnnelikud :-) Ma olen see crazy lady, kes võib mõnele tundmatule tänaval kena komplimendi öelda, või siis mulle kingitud lilled või üksikud õied lillekimbust mõnele ära kinkida. Eestis andsin kord ära terve shokolaadikarbi Elroni rongi vagunisaatjale ja eile näiteks kinkisin ühe väikest sorti päevalille õie vagunist väljuvale noorele lapseootel naisele. See on justkui topelt rõõm ühest kingist, minu oma ja kellegi tundmatu oma :) Ning maailmas võib ju palju rohkem rõõmu olla!

Nüüd mu uuest leheküljest... Ma jätkan ikka pisikese neiu hoidmist (keda naljatamisi asenduslapselapseks kutsun). Kes sügisel kuuesena läheb esimesse klassi ja kellega peab peale kooli mõned tunnid olema. Mul endal on mõned asjad, mis tahaks kodus ära teha. Aga ma olen ka ilmselt lahti võimalusele tulevikus kedagi näiteks raamatupidamises või tõlkimises aidata. Ja muidugi midagi ekstra teenima, sest ega see pension mul hirmus suur ka ei ole ;-) Kuigi ma ei taha hetkel sellele palju mõelda. Mu töökoht andis lahkumiskingina kinkekaardi lõngapoodi! Mis on eriliselt armas! Ja näitab, kui palju mõeldakse töötajatest kui inimestest, kellel on ka oma elu ja hobid. Ja ega ma päriselt pole ka sidemeid pangaga lõhkunud. Ta jääb ikka "minu pangaks" ning ma olen ka lubanud vajadusel (eriti alguses) oma teadmisi jagama. Ning ka nii kaua, kui veel eesti keeles uudiseid jagatakse, need eesti keelde muutma. Lubasin ka, et ma ei hakka panka tulles teenindajatega vaidlema, kuidas asju peab tegema. Sest loomulikult liigub rong omas taktis edasi, ning muudatused on iga firma loomulik osa ;-)
//  Imeilus lillekimp panga poolt. Ma arvan, et ikka meie endi eestlaste kohalikust Colour Field lillepoest. Kui elad Torontos, siis osta ikka oma lilled sealt ;-)

30 aastat pangatööd

 "Sa teed, et on hea koht töötada," kirjutas üks noor töökaaslane mulle. Ma olen väga nõus, et ülemused määravad suuresti ära, kui hea meelega sa tööle lähed. Aga samas on nii tähtis, et töökaaslased oleks ka sellised, kellega päriselt tahad koos olla.

Teema on muidugi üleval, sest mul täitus 1.detsembril 30 aastat tööd ühes ja samas kohas. Pangas, mis kandis veel paar aastat tagasi Toronto Eesti Ühispanga nime, ja mis nüüd teada-tuntud kui Northern Birch Credit Union. Mõnes mõttes parem nimi, sest esimest aeti aegajalt segamini Eesti Ühispangaga Eestis või siis arvati, et Torontos asuv pank ongi mingi Eesti panga filiaal. Nagu kord, kui üks eestlasest külaline lausa meie peale tigedaks sai, et kuidas tal polegi võimalust oma rahale ligi pääseda... me oleme ju Eesti Ühispank.

Aga eks need olegi lood, millest võiks ühe omamoodi memuaari kokku panna, nagu keegi arvas :-) Eks see saaks parasjagu huvitav küll, sest mõnikord võtame peaaegu et pihitooli rolli sisse. Ja eks ma ole näinud ja kuulnud nende aastate jooksul ikka mõndagi. Ja olen ka läbi aastate saanud väga mitmeid erinevaid ameteid pidada. Muidugi alustuseks teenindaja roll, siis olen olnud laenuametnik, mingil hetkel, kui internet oma võidukäiku alustas, pannud panga kodulehe kokku, siis olnud pisiülemus ja nüüd natuke suurem ülemus :-) See tähendab vastutan liikmete teeninduse eest. Kindlasti on hetkel palju rohkem stressi. Mitte ainult ameti pärast. Covid ei aita asjale kaasa, lisaks veel ikka viimaste kortsude silumine kahe panga ühinemisel. Ning loomulikult uus pangasüsteem. Mis minu jaoks on kõigi nende aastate jooksul neljas. 

Ma olen ka teadlikult mõelnud, mis õieti on mind nii kaua kohal hoidnud. Läksin ju kunagi panka tööle, et seal ehk paar aastat olla ja siis edasi liikuda. Kindlasti kõik need erinevad võimalused, isegi kui pank ise väike, ning tihtipeale tuleb kanda ikka mitut ametimantlit korraga. Vajadusel ka ette teenindama minna. Ikka veel. Aga siis on veel meie endi liikmed, keda aastatega oled hästi tundma õppinud ja keda aidates saad just selle töörõõmu, mida vajad, et edasi tegutseda. Muidugi oleme pangana erilised, vahel kutsume end külapangaks, sest oleme olemas eesti kogukonna jaoks. Nii teenuste pakkujana, aga ka toetajatena. Ega sellest eriti aru ei saa, kui ise sinna sisse ei satu. Meie mõned Eestist tulnud noored töötajad tunnistavad, et nad ei osanud midagi sellist ette kujutadagi. Ja nõnda olles nii kaua inimeste silma all, tähendab see ka seda, et nad on õppinud mind usaldama ning teavad, kui palju annan endast neid aidates. Ja nii mõnegagi on tekkinud sõbralikud suhted, mis sügavamad kui lihtsalt teenindaja ja teenindatava vahel.

Ja muidugi ei saa unustada töökaaslasi. Keda kokku on ikka päris mitmed kogunenud. Kellest mõned lühemat, mõned pikemalt töötanud. Ma arvan, et olen kõigiga saanud hästi läbi, vähemalt esialgu ;-) Ühega tekkis konflikt, mida pole siiani maha suutnud raputada, sest see puudutas teravalt põhimõtteid, mida pean väga au sees. Mul on ikka valus sellele mõelda, isegi kui ta hiljem on vabandama tulnud. Ülemusi on ka olnud ühest äärest teise. Vabandan ette-taha kõigi eelmiste ees, kuid meie praegune tegevjuht on end mitmest küljest väga suurepärase inimesena näidanud. Kellel ei puudu tema inimlik puudutus ja suhtumine. Samas igatsen kindlasti taga nii mitmeidki endisi kaastöötajaid. Mis ei tähenda, et praegustega oleks kuidagi halvem koos olla. Ka minu uute lätlastest kolleegidega. Ilmselt on see vaid lihtsamate ja probleemivabamate aegade taganutmine ;-) Samas, kui saad krija, milles nimetatakse: I'm not sure I'll ever have as good of a manager as you again in my life!, siis mu süda sulab mitmest küljest :)

Ma ei oska ka öelda, kas kokkuvõttes on olnud hea või halb nii kaua ühes kohas töötada. Arvan, et kui mul poleks neid erinevaid ülesandeid ja töökohustusi olnud, siis oleksin aastaid tagasi midagi muud otsinud. See tähendab, kui lapsed juba nii suured, et võisin enda peale ka mõelda. Pank ei ole samas enam see, mis vanasti. Vahel mõtlen, et olengi tegelikult täiesti uues kohas tööl. Mis ei tähenda, et ma veel 30 aastat seal tahaks olla. Vist mitte isegi 10. Ma ju poole jalaga natuke nagu pensionär, kes töötab nädalas vähem kui teised. Ja kes oli valmis mõne aasta eest pangast teenitud pensioni võtma ja lahkuma. Mida mu mõlemad tütred ikka tugevalt soovitavad. Et ma mõtleks natuke ka endale ja oma tervisele. Neil on juba vist peaaegu nagu peremeem saanud minu pensionile minekust, mis kunagi teoks ei saa :D Aga elame-näeme!

Siia jõulukuusse veel üks ammune foto millalgi aastatuhande vahetusest, kui me panka jõuluselt kaunistasime.

Rahvabändi konkurss

Lahe on näha tuttavat tegelast tele-ekraanil. Olen paar korda varem Iisak Andrellerist kirjutanud, eesti juurtega kandalasest, kes Eestiss oma juuri otsima läks ja sinna jäigi. Praegu elab Lõuna-Eestis ja peab kitsi, ning teeb kaasa rahvalikus ansamblis: Nedsaja küla bänd. Nüüd võistlevad nad TV3 konkrussis parima rahvabändi nime peale. Esimene etteaste oli minu meelest pea jagu teisest üle. Aga eks ma ole natuke erapoolik ka ;-) Samas, kui ei oleks, siis oleks ikka nende poolt hääletanud (kui siit kaugelt saaksin). Mulle lihtsalt meeldib Nedsaja poiste stiil rohkem. 13.aprillil on nad jälle võistlustules. Nii et hääletage nende poolt, kui saate, ja kui muidugi meeldib :-)

Täiendus... Nedsaja küla bändist sai rahvabänd!!! Nad väärisid seda minu meelest mitmekordsest. Kõik teised olid ju ka toredad, aga ma ei tea, mis see on... rahvalik, rõõmu ja hingega esitatud lood... ei keegi saa nendele vastu :-)

100 aastat elu...

Vahur Kersna on kokku pannud imetoreda saate Eestis elavatest saja-aastastest. Kuigi mind huvitas kõige rohkem esimene vanaproua (kellest olen juba korra kirjutanud siin), siis vaatasin saate lõpuni. Soovitan südamest. Tõmbab omamoodi joone alla (vähemalt minu jaoks), kuidas on võimalik nõnda kaua nii ärksana elada. Hoolimata sellest, et elutee pole sugugi väga kerge olnud. Põgenemised, vangilaagrid, piinamised... ja ikka olla nii rõõmsameelne ning täis elujõudu! Just see rõõmsameelsus ning positiivsus on minu meelest üks pika ea saladustest (kuigi head geenid võiks ka sündides kaasa saada ;-). Üks härradest räägib naerusära silmis, kuidas vangina kannatades mõtles ta ikka, et vaat kus rumalad... ei olnudki nii hull kui võinuks olla... 

Esimest korda jõudis minuni teadmine, kui tähtis on mitte alla anda ja igas olukorras midagigi positiivsest leida, kui lugesin Jaan Krossi autobiograafiat "Kallid kaasteelised". Ta oleks võinud oma Siberiteel nii kergelt oma elu saatuse kätte jätta, aga ta ei teinud seda. Kusagil oli tal ikka peidus jõud halvast olukorrast tervena välja tulla. Muidugi pole ju enam uudiseks, kui tähtis on meelerahu hoidmine, sest ainuüksi stress võib hulga haiguste põhjuseks olla. Ei ole vaja ka ei tea mille nimel lõputult rabeleda. Sellestki hakkan kuidagi tasapisi üha rohkem aru saama. Kuigi samas mõistan, kui tähtis see nooremana on. Muidu ei läheks elu sugugi edasi ;-)

Raadiosaade siin.

Juured

Ma olen kindlasti siin-seal juba varem kirjutanud, kuidas on neid noori, kes oma kotid siin kaugel Kanadas kokku pakkinud ja siis kenasti oma esivanemate maale sõitnud. Mõni pisut pikemalt, mõni ilmselt jäädavalt. Nii see rahvaste rändamine käib. Sest... ei teagi miks. Vist on ikka loodus selle meie geenidesse sisse kirjutanud. Sest kusagil mujal võib tunduda palju parem (koht, kus paljuneda ja geene segada) kui just seal, kus me oleme. Isegi kui kohapealsed inimesed ei jõua ära imestada, miks mõni on otsustanud nende pärapõrgus asuvasse paika kolida või end sisse seada nii kohutavas riigis, kus valitsus ainult rahva vastu töötab (mis sest, et rahvas nad ise sinna sisse hääletas, st muidugi enamus hääletas). Aga ma ei tahtnud üldse nii peenelt kõike lahkama hakata. Hoopistükkis jäi pühade ajal silma üks saade, kus muuhulgas käiakse külas Iisak Andrelleri kodus kaugel Setomaal.

Iisakut tean ma juba sellest ajast peale, kui ma siin panka tööle tulin. Nii et juba 26 aastat. Töötasime tema emaga väga kaua aega koos ja mäletan, kuidas ta kaks väikest last peale kooli vahel meil siin tagaruumis istusid ja joonistasid. Huvitav oli see, et kuigi nii isa kui ema oskasid eesti keelt, siis seda oma lastele ei õpetatud. Sest eesti keel ei tundunud olulisena, väike tähtsusetu keel, mida õieti ei räägita... milleks seda vaja on, kui inglise keel suus. Sellise otsuse suureks mõjutajaks oli minu meelest fakt, et nad elasid hoopiski Inglismaal (Walesis), enne kui üle lombi siia kolisid. Ei olnud seda multi-kulti mõju, nagu see meid siin ümbritseb. 

Iisak õppis ülikoolis, tegi oma muusikat ning huvitus indiaanlaste ajaloost ja elust. Viimane tõi ta aga hoopis oma juurte juurde. Ülikooli lõpuaastal ütles indiaani pealik ühes loengus: "Don't you dare to come, asking me afterwards about my ancestors. Go talk to yours first." Ehk umbes midagi nii: Saa selgeks, kes sinu esivanemad on, enne kui tuled minu omade kohta küsimusi esitama. Ja nõnda võttis noor mees oma pambud selga ning tuli kaheks kuuks Eestisse. Vaatama üle, mis maa see on ja mis inimesed seal elavad. Mis aga tähendas, et ta andis selle tulemisega Eestile oma sõrme. Sest tagasi ta enam ei läinudki (kui ainult külla). Sest talle pakuti inglise keele õpetaja kohta. Sest ta leidis endale kena noore inimese, kellega hakati kodu rajama. Sest ühel hetkel osteti väike talu Setomaale, Paadova tallu. Sest Eesti on tema maa... või nii ma arvan :-) Eestis andis ta välja ühe plaadi oma muusikaga: Epifolium. 

Praegu toimetatakse oma kodus, Iisak mängib kohalikus toredas Nedsaja küla bändis, Maris kantseldab pisipoega. Koos kasvatatakse kitsi ja valmistatakse kitsepiimast põnevat toodet - cajetat. Cajeta on Mehhikost pärit kreemjas kitsepiimakaramell, mis valmistatud rafineerimata suhkrust ja muidugi kitsepiimast. Nende pood on siin, kui kellelgi huvi tekkis 😉

Ühes intervjuus ütleb ta: Mulle meeldib, et Eestis kasvatavad paljud inimesed ikka veel oma toidu ise, et nii palju käiakse marjul ja seenel ning korjatakse ürte tee jaoks. Inimestel on säilinud side loodusega. Mulle meeldib, et siin on nii palju lauljaid, muusikuid ja tantsijaid ning muusika ja laulmine on osa kultuurist. Meeldib, et rahvajutte ja -laule teatakse ka tänapäeval. Ei meeldi see, et Eestis, nagu paljudes maailma piirkondades, võetakse järjest rohkem omaks ja kopeeritakse ameerikalikku kultuuri.

Nüüdseks on asjalood isegi nii kaugel, et tema õdegi on end Eestisse sisse seadnud ning isa tulnud oma vanaduspõlve just siia pidama. Minu meelest lausa imeline lugu, kuidas Eesti sügaval inimese sees peidus võib olla.

Nüüd vaadake aga nende lugu ka teleekraanil

Vanas eas modelliks...

Mul on siinsete eestlaste hulgas üks eeskuju. Tahaksin just temamoodi vananeda. See Eesti Vabariigiga täpselt sama vana daam on lihtsalt fantastiline. Temas on nii palju soojust, tähelepanu teiste vastu, kainet mõtlemist. Võimet enda üle naerda. Mõni aasta tagasi rääkis ta naerusära silmanurgas, kuidas Eestis haiglasse sattudes, paluti tal enne mingit protseduuri, hambad välja võtta. Ta oli täielikus segaduses, miks küll Eestis sellised imelikud nõudmised on. Tal on ikka oma hambad suus :D Erikaga on alati olnud tõeliselt tore suhelda. Igal aastal tõi ta jõuludeks omaküpsetatud piparkooke ja seeneküpsiseid. Seda veel kaks aastat tagasi. Siis otsustas ta, et läheb viimaks ikka Eestisse oma viimaseid elupäevi veetma. Ning alustas seal modellikarjääri ;) Tegelikult naeris ta kogu selle asja üle, ütles, et noor sugulane korraldas pildistamise. See ei olnud väga temalik olnud, just meik. Aga tal oli lõbus olnud. Loodan, et kui tulen suvel Eestisse, siis vast saan ka tema juurest läbi astuda. Ta ootab ju uudiseid Kanadast või lihtsalt seda, et näeb kedagi, kes elustab siinseid mälestusi  :) Siin artikkel koos piltidega. 

Juuksurite võistlus ja väike palve

Seekord teen natuke üllitava postituse ;) Mul on praegu väike hasart sees, et aidata kaaslinlast, rahvuskaaslast, eestlasest juuksurit Siirit Torontos. Ta osalses võistlusel, kus jõudis finalistide hulka oma juuste värvimise tööga. Ta on ainuke kanadalane muide, ülejäänud on ameeriklased. Ja muidugi ainuke eestlane. Kui ta võidab, saab ta stipendiumi ja kulud kaetud, et oma oskusi täiendama minna. Võitjaks osutub see, kes saab kõige rohkem meeldimisi Facebookis. Olen natuke siin seal teda promonud, nädalavahetusega tõusis häälte arv kolmekordselt, nii et ta jättis teised endast maha. Samas endine juhtija on ilmselt ka suuremat tööd teinud ning jõudnud meie Siirile järele. Niisiis palun kõiki, kes aga natukenegi soovivad aidata, palun klõpsake lingil, kui leht avaneb, klõpsake fotol ja valige Like (Meeldib). Väga tore oleks, kui saaks seda oma ajajoonel näoraamatus jagada. Juurde ka seletus, mis võiks olla midagi sellist: Siiri on juuksuriks Torontos, kes võiks võita stipendiumi oma oskuste täiendamiseks. Selleks on vaja osaleda hääletusel. Ava foto ning vajuta Like (meeldib). Kasuks tuleb ka sama postituse jagamine ja seletus, kuidas hääletamisel osaleda. Suur tänu Siiri nimel!
Minu poolt ka suur tänu, kui aitate kaasa. Nii palju kui mul siin neid lugejaid on :) Oleme ju ennegi eestlastena aidanud teisi igale poole pääseda ja muid asju võita.

"Originaalne" MÜ ehk Kotkajärve Metsaülikool

Ma ei mäletagi, millal viimati Kotkajärve Metsaülikoolis olin. Kunagi ammu, kui Kanadasse sattusime. Seekord aga mõned fotod (kus Kirke peal) nende Näoraamatust. Kirke oli seal nädal aega ja aitas lastele programmi korraldada, ning muidugi silma peal hoida, sel ajal kui lapsevanemad loengutel istusid. Muuhulgas õpetas noortele eneseakaitsevõtteid. Ma mäletan, kui mu enda tüdrukud kunagi karatega alustasid, siis see oli üks esimestest asjadest, millega tegeleti. Kirke jäi väga-väga rahule oma nädalaga Kotkajärvel ja ei ütleks sellest võimalusest tulevikuski ära. Paar aastat tagasi lapsi hoides ei olnud ta sama vaimustuses, aga siis oli ta noorem ka :)  Muide, Maril on palutud järgmisel aastal tulla ning jagada oma kogemusi Estcube juures töötamisest ja Erna matkast. Ta on oma esimese "jah-sõna" öelnud, kuigi kes teab, mis aasta pärast võib ette tulla. 

Siin väike väljavõte MÜ asutamise kohta nende kodulehelt.
Kotkajärve Metsaülikool (MÜ) asutamise kuupäevaks tuleb lugeda 25. septembrit 1966. Sel nädalalõpul toimusid Kotkajärvel Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi Kotkajärve Komitee korraldusel nn. "noorte sügiskulla päevad". Pühapäeval peeti uues kohvikus päevadest osavõtvate noorteorganisatsioonide esindajate nõupidamine, mida juhatas Heino Jõe. Nõupidamisel leiti, et eesti noorte kultuuriline tegevus Kanadas jãtab soovida. Oleks vajalik alustada mingisuguse rahvaülikoolitaolise kursusega noortele. Selleks otsustati kokku kutsuda kõikide Toronto eesti noorteorganisatsioonide esindajad 21. novembriks Toronto Eesti Majja.

Koosolek otsustas, et järgneva aasta augustikuul peetakse Kotkajärvel nädalane "Eesti noorte rahvaülikooli" kursus, mille kavas on teoreetilistest ainetest eesti keel, kirjandus, ajalugu, kunst, muusika, ideoloogilised ja ühiskondlikud probleemid ning praktilistest ainetest rahvatants, laul, võimlemine, rahvuslik käsitöö jm. 

Algasid intensiivsed nõupidamised ja 15. märtsiks 1967 olid valmis detailsed kavad nii programmi kui ka organisatsiooni osas. Uus institutsioon sai nimeks Kotkajärve Metsülikool. ... 19. augustil 1967. aasta õhtul toimus esimese MÜ avamine juhataja Olev Trässi sõnavõtuga.

Tähtis on vast märkida, et need naised ja mehed, kes panid MÜle aluse, proovisid jätta poliitka metsa äärele ning tõesti pühenduda eestluse hoidmisele. Mis tähendas, et ühendus Eestiga (mis tol ajal Vene võimu all), oli midagi, mida ei taunitud. Samas oli ju Torontos neid, kes "viskasid välja" need eestlased, kes julgesid piiriuste avanemise järel Eestis käia... Nii see elu kord oli...

Seedrioru Suvihari rohke vihma ja külalistega Eestist

Eelmisel nädalavahetusel tähistas Seedrioru suvekodude ja -laagriala oma 60ndat aastapäeva. Kahjuks vihmaga, mis tähendas, et peaesineja Tanael Padar ja the Sun pidid end pigistama väiksesse peamajja. Eelmisel päeval valmis trimmitud heli avali taeva all asuval suurel laval läks täielikult vett vedama. Ma ei saa öelda, et olen just suur fänn, kuid jään samas üsna neutraalseks tema muusika suhtes. Pean ainult tunnistama, et nii palju, kui olen teda teleris näinud, on ta jätnud mulle üha parema mulje. See tähendab inimesena ;)  Ma ei taha uskuda, et see on ainult väline kest. Meelitasime kolm ansambli liiget panga laua juurde, esialgu ei tahtnud nad meie kutsele reageerida, kui pakkusime jäätist. Napsasin siis ühe pildi :) Intervjuu Tanel Padariga oli minu meelest ka tore. Kanadasse sattus ta esimest korda ning lahkub väga heade muljetega, nimetades, et tuleks hea meelega tagasi! Samuti mainis ta, kui palju sarnasust leiab ta looduse osas Eestiga :) Eks ebatavaliselt vihmane suvi aitas muljele kõvasti kaasa :D

Anne Veesaar oli kohal oma monotükiga Lydia Koidulast. Minu jaoks oli esinemine tolle päeva peahetk. Nägin teda Ringvaate saates, kui natuke lavatüki tausta valgustas. Ma ei pidanud pettuma! Veesaar oli väga tore ja vahetu! Ning... milline vahva lähenemine! Ma ei ole kindlasti kunagi meie laulikust kui naisest mõelnud, oma naiselike kiiksudega ja vaadetega ;) Nagu pildilt ka näha, siis rekvisiidid olid kenasti Eestist kohale toodud! Ka või, mille üle võõrustaja pidi kullina valvama, et teised perest seda nahka ei pistaks :D

Kaks järgmsit pilti on laenatud Estonian World Review lehelt. Olima pangaga väljas panka promomas - loosisime ka kingitusi välja. Minu kõrval vennad Prostid, kellest vasakpoolne Mari-vanune ja õpib samuti inseneriks Toronto Ülikoolis ning suvel on meil abiks tööl. Paremal seisab meie kõige kõrgem ülemus. Hoolimata vihmast ja tuulest ja külmast suutsime ikka naeratada ning rõõmsalt osalejatele jäätist jagada. Ja-jah... jäätist :) Kes oskas ette arvata, et kuuma suvepäeva asemel meil terve päev vihma ladistab :D Jäin ka sinna varjualuse alla lõksu, sest vihma sadas ning tuul peksis vett igas suunas. Lõpuks sain vihmavarju laenata, et autost soe eesti lambavillane keep peale tõmmata :)

Kurb oli see, et nii piduliku aktuse jaoks üles seatud toolid ning varjualune kasutamist ei leidnud. Täpselt nii nagu Padari ja ta ansambli puhulgi. Eesti Elu lehel veel hulk fotosid.

Olime Seedriorul Kirke ja Mihkliga. Imestasin, kui kergelt Kirke kaasa tuli :) Kartsin natuke, kui vihma sajab, hakkab tal väga igav. Aga õnneks oli meie sõbral Jaagul malelauad üles seatud ning seal oli tore aega viita :D Iga mäng kaks dollarit Seedrioru lastelaagri toetuseks. Jaak mängis küll teiste vastu, aga ega teda on väga raske võita :D Mõned sõbrad olid veel kohal ning hiljem mängiti kaarte. Vahepeal kadusid nad mul küll silma alt ära, sest mingi purjus mees oli proovinud ka mängus osaleda, ning esimesel hetkel lasid noored jalgad taredesse peitu :)

Hoolimata sellest, et kogu pidutsemine peamajas toimus, ei tekkinud mul kordagi kahetsust, miks ma küll kehva ilmaga kohle ilmusin. Mul oli soe, kummikud isegi igaks juhuks kaasas. Muidugi oli neid, kes sellega eriti ei arvestanud, need, kelle telgid vihmale vastu ei pidanud, olid sunnitud end hoopis autosse magama sättima. Ise sõitsime õhtul koju. Kui oleks parem ilm olnud, jäänuks meiegi sinna. 

Kirke kadus mõne minutiga, kui Padari bänd pille häälestama hakkas. Ta ei kannata eriti mingit müra :) Mina kuulasin ikka kaks laulu ära ning siis ei saanud küll kauemaks jääda. Koer meil terve päev üksi kodus... Kojusõit oli paras peavalu, oleme umbes tunni kaugusel. Vihma tuli lõputult, tuul oli nii kõva, et pidin kogu aeg valvel olema, muidu oleks auto teelt ära viinud. Kui oleks talv olnud, siis oleks see tähendanud ägedat tuisku. Neil hetkil, kui vihm pisut vähenes, sain natuke hinge tõmmata. Ei meeldi mulle selline sõitmine. Aga õnneks jõudsime kenasti Torontosse, kus tänavad oli lehe ja oksaprahti täis. Ka seal oli tuul möllanud! Viisin veel Mihkli koju ning siis saime ise tuttu!

Hillside Bakery

Eestlaste kohvik-pagariäri Hillside Cafe tähistas oma 20ndat aastapäeva. 80ndate lõpupoole Torontosse asunud perekond Männamaad on seda ühiselt väga edukalt vedanud. Nii palju kui ma mäletan võtsid nad kunagi üle soomlaste Hillside Bakery, mis millalgi eelmisel kümnendil koliti Mt.Pleasanti tänavale. Hoolimata sellest, et kohvik on Eesti Majale palju lähemal, siis ilma autota on päris tüütu sinna sõita. Nii ma siis toimetan ikka oma kodus edasi. Ega Toomas muidugi väga rahul ka poleks, kui ma ise ei küpsetaks ja käiks mujalt küpsetisi ostmas :P  Aga ma saan ikka vahel nende imehead kringlit maitsta, näiteks siis kui pangas seda ühispankade päeval pakume :) Nende seenesalat viib keele alla. Kuigi enam seda süüa ei saa, sest selles on toores sibul. Leib on neil hea ja verivorstid täiesti tasemel. Loodame siis et nad ikka veel mitu korda 20 aastat vastu peavad. Üks poegadest on ju väljaõppinud kondiiter. Kohalikud torontolased on aga ikka peamised kliendid, nii et tegevust jätkub! Vaata siia, leiad rohkem pilte.

Traditsioonid

Nii kaua kui ma mäletan, st nii kaua kui olen oma praegusel töökohal olnud, on üks vanaproua alati meile jõulude ajal maiustamiseks toonud omaküpsetatud piparkooke ja küpsiseseeni (kes veel mäletab, kui Eestis igaüks neid küpsetama pidi, viimane moesõna ikkagi ;). Ja vanaproua võin ma julgelt ütelda, isegi kui mul juba tervelt 23 aastat pangatööd detsembri alguses täis sai. Nimelt on proual juba 93 aastat turjal. Kuigi tema puhul on raske öelda, et ta juba nii vana on. Välja arvatud ehk siis, kui ta panka tulles imestab, miks nii palju uusi nägusid on ning otsib teenindajaks selle, kes vanast ajast tuttav :) Oleme vist väga harjumuse orjad...