Pühapäeval suutsin end ikka linna komandeerida. Suuresti sellepärast et olin lubanud lehe jaoks pilte võtta ja natuke kirjutada. Nimelt on siin umbes kümneks päevaks kohal rahvatantsijad Jõgevalt - Jõgevahe Pere folklooriseltsist. Nad esinesid eile eestlaste hooldekodus Ehatare ja pühapäeval siis Toronto Annexi linnaosa maisifestivalil Jean Sibeliuse pargis. Seda muidugi mitte niisama heast-peast, ikka meie uue eestlaste keskusega seoses. Proovime kohalikule rahvale meid rohkem teadvustada :-)
Pean ütlema, et hästi tore oli nendega vestelda. Mul on muidugi endal kogemus rahvatantsust, sest tantsisin ju keskkoolis oma kooli grupis. Isegi ühe aasta ülikoolis tolleaegse juhendaja käe all. Aga kui tema nime nimetasin, siis tegid teadjad kohe arusaava näo pähe. Pidid ikka kõva tükk olema, et kannatada seda tramburaid ja sõimamist. Ma olen vist liiga õrna hingega selle jaoks. Igal juhul sain enda arust toreda loo nende kohta valmis. Arvan, et siinsele lugejale (aga ka sellele, kes pole rahvatantsuga lähedalt kokku puutunud) on uudiseks, kuidas tantsupeole pääsemine polegi niisama kerge. Ja kui suur konkurents ikkagi on. Tantsusammud peavad olema peensusteni selgeks õpitud. Olen küll ja küll sellistel ülevaatustel käinud, aga ime-ime ikka peole pääsenud. Ju me olime siis päris tublid.
Festival ise tõi päris palju rahvast kohale. Kõik nosisid siis mõnuga maisi, mis enamusele tantsijatest ka esmakordne kogemus. See tähendab siis tõlviku pealt maisi närimine. Kui meie kliima oleks olnud 60ndatel parem, siis ehk nosiksid eestlased ka neid, aga õnneks/kahjuks kukkus Moskvast tulnud plaan läbi. Kahjuks oli eestlastest pealtvaatajaid kusagil kümne ringis (ma ei tohi siin midagi näpuga viibutada, sest eks mul oli ka parasjagu tegemist, et kusagile pühapäeval sõita). "Olematu" Eesti Maja president ka kohal, sest elabki seal rajoonis. Ta küsis mult, kas ma kirjutan lehele, et olin ajakirjaniku küsimusi esitanud :D Eks ma õpin tasapisi, millised need küsimused õieti on ;-)
Tantsijad ei olnud küll nende kahe esinemise pärast nii kaugele lennanud. Põhipõhjuseks oli ikkagi nädalavahetusel toimuv Nõu pois älläud - tantsulaager. Kus osalisi lausa Austraaliast ja Uus Meremaalt, rääkimata muidugi USAst. Mõni üksik on tantsu keerutanud, kuid enamus on siiski asjaarmastajad. Tegelikult on siinsete eestlaste jaoks ka natuke imelik vaadata, kuidas grupid Eestis on ühesugustes rahvariietes. Siin kantakse, mis olemas on, ning peamiselt ikka ema või isa sünnikoha järgi. Keegi esitaski küsimuse, miks Jõgeval kantakse Saaremaalt Pöide rõivaid :-) Muidugi oleks lahe, kui oleks ikka oma kodukoha omad, aga eks me eestlastena ole nii kriju-mirjud, et päriselt ei tähenda, mida kannad. Miskitpidi jõuavad juured ikka koduni. (Mina tantsisin kunagi ka Anseküla rahvariietes, mis muidugi ka Saaremaalt pärit. Nii kahju, et mul pole ühtegi fotot olemas.)
Rahvale tundus etendus väga meeldivat. Ja polegi ime, et meeldis, sest oli tõesti väga kena. Nii mõnedki jäädvustasid tantse filmile. Mina ka (õnneks ei võtnud Youtube ära Vägilaste muusikat - viimane lugu -, kuigi teatas, et siin on Copyright, meie muusikud olevat lubanud kasutada).
Su video on nii hea näide, et kuidas ja miks eesti kultuur elab ja õilmitseb. See vabadus tantsida rahvatantse moodsate seadete ja viiside järgi, panna selga rahvariided, mis meeldivad jne. Vabadus panna rahvusmotiive pajakinnastele, kummikutele jne jne. Vabadus kasutada riietuses vaid ühte või kahte rahvuslikku motiivi. Ja see ei ole šokeeriv nišitegevus, vaid täitsa peavoolu trend. Isegi tantsupeol.
VastaKustutaElan soomes ja siin on tegelikult rahvuslik üsna surnud ning seda võõrastatakse. Eriti seetõttu, et sellega olevat seotud ranged reeglid, et kuidas ja kus võib kasutada ning nii ta vaikselt ajalukku vajubki. Ma loodan, et Eestisse ei jõua see woke osa, et "Sa oled Tallinnast! Miks Sa Saaremaa rõivad selga ajad? Kultuurivargus!". See oleks kohutav.
Ma olen väga nõus. Minu meelest ei saa me kinni jääda mingitesse rangetesse reeglitesse, sest lõpuks oleme meie ise oma kultuuri jätkajad ja arendajad. Ning nõnda jääb see meiega.
KustutaMa pooldan väga seda, et käsitööesemete loomisel kasutatakse vanu mustrielemente või materjalikäsitlust pigem vabalt, sest nn rahvakunstiei ole hiina masstoodangutaustal iialgiliiga palju. Nn vanasti ei tehtud seda ju ainult sellepärast, et info ei liikunud eriti, inimesed elasid terve elu ära 1 kyla v kihelkonna piires, asju tehti kyllalt suure puuduse tingimustes. Praegu neid hädasid pole, nautigem oma pärandit kaasaja tingimustes!
KustutaKui tahta lavastada konkreetsest paikkonnast korjatud laulu v tantsu, siis on ajalooliselt õige riie tähtis, aga muul ajal tehtagu, nagu aeg v rahakott lubab, aga tehtagu!
Soome vbl see probleem, mis meil 1990tel kohe pärast iseseisvumist ja majanduskriisi syvenemist. Kõik vana seostus inimestele suure vaesuse, kurjade vanainimeste hirmsate õpetuste ja piinarikka isetegemisega, aga uute läikivate poeriiete ostmisega oma jõukust näidata oli väga tähtis. Enamusele rahvast on see paraku siiani...
Just, väga õige: nautige oma pärandit kaasaja tingimustes.
KustutaTäpselt sama kehtib ka mujal ;-) Näiteks nagu ma olen mõnele seletanud, et kui me esiemadel oleks olnud elektriline taignakeerutaja, siis poleks nad nii väga käsitsi midagi sõtkunud. Kuigi suurema koguse leiva puhul ja väikese masinaga avastasin, et ma ei imesta, miks leivatainast kätega sõtkutakse.