Reis Rootsimaale 2

Saime põhjamaadele omaselt ikka vihma ka kraesse. Mis muidugi ei tähendanud, et oleksime jäänud tuppa nukrutsema. Ilm oli ju tegelikult üsna soe, nii et mis see väike vihm ikka meile ära teeb. 

Nägime ära muistsete Ojamaa elanike paadikujulise matusekalme. Kuigi, nagu aru sain, siis ega keegi täpselt ei tea, millised traditsioonid sellega kaasnesid, välja arvatud, et juba mitutuhat aastat tagasi hakati neid kasutama matmispaigana (ühe seletuse järgi ainult ülikutele, kusjuures nende luud tambiti kividega peeneks puruks). Mõned teadlased arvavad, et pühad paigad võisid olla ka midagi kiriku sarnast, kus koguneti ja täideti mingeid rituaale. Igal juhul, neid jätkub Gotlandi saarele päris mitu tükki kohe.

Kirikuid jätkub samamoodi kohe hulgim. Arvestades, et saar on üsna Saaremaa suurune ja sarnane, siis vähemalt pühakodade poolest ei jõua saarlased küll järgi. Juba 13.sajandil hakati neid püsti ajama, ning tänapäeval on säilinud lausa 92 kirikut. Omal ajal oli vist vaja ka ainult viie inimese nõusolekut, nii et polegi siis imestada, miks neid nii tihedalt saarel tikitud on. Üks torn kaob silmapiirilt, kui näed juba uut. Nendest, mida külastasime, jäi silma, et vähemalt üks laevamakett pidi igas olemas olema. 

Gotlandi ajalukku jääb samuti paekivi kaevandamine ning käiakivide tootmine. Viimased pidid maailma need kõikse paremad olema. Proovisime neid ka mererannast otsida, aga minust jäid nad küll kõik maha :-) Selle asemel on mul siit hiinlaste poest ostetud piklik käiakivi, mis teeb noa nii teravaks, et pean toitu tükeldades väga ettevaatlik olema. Muidu lähevad sõrmeotsad ka lihapaja sisse ;-)

Erilise maiuspalana saime teisel päeval endale giidiks kohaliku eestlase. Riina Noodapera täidab ka Eesti riigi aukonsuli ülesandeid. Ta rääkis huvitavaid lugusid saarest ja eestlastest, ning viis meid Eesti lenduritele mälestuseks üles pandud ausammast vaatama. Või ma ei teagi, kuidas seda kutsuda, sest sammas ta pole, hoopistükkis väike hõbedane lennuk. Just sama põllulapi juures, kus eestlastest lendurid saksa haakrist lennumasina küljes, maandusid. Sest otsustasid, et ei mingeid uusi sõjaülesandeid, sest sõda tundus lõpukorral olevat. Kui nad aga Rootsis jalad maha said, siis ei jõudnud nad ära imestada, kas nad on mingi vea teinud ja Eestis tagasi, sest neile tormas põllul juurde Vormsi saarelt ammusest ajast tuttav elanik. Kes oli küll juba Gotlandil enne sõda kodu ja tööd leidnud.

Külastasime ka Lummelunda koopaid (ühed pikimad koopakäigud Rootsis) ja kõndisime mööda väikest juppi, mis on inimestele lahti (õieti võiks veelgi kaugemale minna, aga siis pead olema tõeline seikluste otsija). Eriline oli muidugi nende avastamise lugu, kus kolm poissi hulljulgelt paari aasta jooksul käisid neid 40ndate aastate lõpus uurimas, kui olid sissepääsu avastanud. Eks oli mitmeid eluohtlikke seiku, kuid lõpp hea, kõik hea. Mõtlesin kohe tänapäeva noorte peale meie arenenud ühiskonnas, kus vaevalt et midagi sellist eriti juhtuda saab. Palju toredam on toas arvuti taga mängida või nutitelefon käes kusagil istuda.

Meie peatuspaiga juurde jäid imelised liivaluited ja -rand. Viimase päeva veetsime põhimõtteliselt seal (kiviportreesid tehes ja jalutades). Sest... esiteks keeldus ühel hetkel meie buss edasi liikumast. See asi lahendati uue bussiga, sest mingi mootori või mis iganes osa saamine (sest tänapäeva elektroonika) võttis aega. Saarel veel kauemgi. Kui meie reisijuht tundis muret, kuidas bussijuhil asjad on, siis teatas tema: mina tean, kuidas ja millal mina liikuma saan, aga teil on suurem mure, sest praam, millega pidite saarelt ära saama, on katki, ning kõik sõidud tühistatud! Esimese hooga oli teade, et laupäevase tagasisõidu asemel peame arvestama neljapäevaga. Meie giidil oli aga nii palju tarmukust ja trotsi ja pealehakkamist, et ta suutis meid saada supervarajasele pühapäevasele praamile. Ning see oli väga suur tegu, sest lõppemas oli ju nädal kestnud keskaja päevad.

Siin video nr. 2