Mis siis ikka maailmas toimumas on...

Ma tunnistan, et ma pole kunagi nii tähelepanelikult poliitikat jälginud. Või.. ma valetan. Ikka siis, kui 80ndate teisel poolel hakkasid asjad liikuma hoopis uues suunas, siis proovisin ka igalt poolt infot ammutada. Muidugi olid siis asjad hoopis teistmoodi. Info jõudis meieni teleri, raadio ja muidugi rahvasuu kaudu. Olime ka nõukogude ajal üsna hästi koolitatud sõeluma kõike läbi, mis võib tõsi, mis vale olla. Vähemalt need, kellel mingi pilt läänest võtta oli. Põhja-Eestis loomulikult tänu Soome "aknale". Mujal need, kes Ameerika häält proovisid õhust kinni püüda. Nüüd on ajad hoopis teised. Ma olen seda artiklit Näoraamatus jaganud, aga nüüd tegin kokkuvõtva tõlke, sest olen enne saanud märkusi, et kõik ikka ei mõista inglise keelt. Kuna see on üsna mõtlemapanev lugu, siis olin valmis ka natuke aega kõrvale panema (ma niikuinii olen viimased pool aastat või nii üsna palju tõlkimisega tegelenud ;-) 

 “Internet aitab ajapikku kaasa murettekitavale demokraatia langusele,” kirjutab Anne Apllebaum, kes on Ameerika ajakirjanik (Washington Posti kolumnist) ja ajaloolane. Aga ka Poola kodanik. Võitnud Pulitzeri auhinna, ning on palju kirjutanud marksismist-leninismist. Minu vanune. 

19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriike iseloomustab ajajärk, kui “lääs võideti” (kõigile tuttavad kauboid, auruvedurid, kullapalavik läänepoolsetes osariikides). Kas võib juhtuda, et tuleviku ajaloolased iseloomustavad meie praegust ajajärku läänemaailma lõpuna? Anne Applebaum muretseb, et lääs ei ole kaotamas ainuüksi ühtsust ja jagatud eesmärke vaid ka usku nendesse põhiväärtustesse, mis seda siiani defineerinud - demokraatia, seaduslikkus ja pluralism. See on juhtumas Ühendriikides, ning on juba juhtunud mõnes Euroopa riigis. 

Mitmed küsitlused on näidanud, et maades, mida oleme pidanud liberaalse ja demokraatliku maailma pooldajateks, on noorem põlvkond vastukaaluks oma vanematele, valmis palju varmamalt teatama, et elamine demokraatlikus riigis pole oluline. Mis tähendab et vähenenud on demokraatia toetus, usk sellesse ning väärtustamine. Ongi nii, et sajandivahetuse ajal sündinute puhul on tekkinud murettekitav trend, mis ei ütle küll otse, et demokraatia oleks halb, pigem iseloomustab seda kui ebaolulist. Enamus elanikest muidugi nii ei mõtle, ning lähevad ikka valimiste ajal oma häält andma, kuid selline suund on tõesti hirmutav. Veerand Ameerika noortest ei hooli demokraatiast ei ühte ega teistpidi. Muidugi pole see mingi uus suund. Alati on olnud populiste (kuigi Applebaum eelistab kasutada sõna “antipluralist”, sest “populism” on liiga laialivalguv mõiste) nii eri riikides kui ka parteides endis. Juba pikka aega on eri maades teiste parteide kõrval olnud radikaalsed parteisid või fraktsioone ning sellest enam õieti ei räägita. 

Kuid nüüd on toimumas muutused. Need parteid on saavutamas suuremat toetust ning jõuavad isegi võimu juurde. Ungari kohta ütleb ta, et see polegi enam funktsionaalne demokraatia - riigi tsiviilinstitutsioonide tegevus on muutunud selliseks, et kodanikud ei saa korralikult oma demokraatlikke õigusi kasutada. Poola seisab ääre peal, kuid siiani on suudetud see tänu päris tõhusale vastuseisule kontrolli all hoida. 

 Mis on juhtumas? Miks levivad nende põhimõtted üle läänemaailma? 

Vastuseid võib otsida erinevatest maailmasündmustest, sõdadest, maailmakorra kukkumistest, majanduskriisist. Mis omamoodi kõik muutustele kaasa aitavad. Aga põhipõhjuseks on hoopis teabe ülekoormus ja maailma globaliseerumine.

Inimestel on tekkinud täiesti põhjendatud arusaam, et nende poolt valitud poliitikutel pole mingit kontrolli, mis ümberringi toimub. Näiteks ühe piirkonna elanikud võivad kaotada töö, sest mingi otsus oli vastu võetud näiteks Hiinas… Ongi nii, et kohalikul poliitikul pole mingit võimalust oma sõna sinna vahele öelda. Ning antipluralistlikud parteid teavad seda. Ning lubavad kõike muuta - vähendada immigratsiooni, astuda välja vabakaubanduslepingutest, luua uusi töökohti ning tuua kontroll kohalike elanike kätte tagasi. Muidugi on need ahvatlevad sõnumid selle põhjal, kuidas majandust oma mätta otsast nähakse, nad ei ole kuidagi seotud tegeliku majandusliku olukorra ja reeglitega. Ning neid oma mätta otsast välja hõigatud vaateid saab kujundada.

Tänapäeval kujundavad inimesed iseenda arusaamasid meedia ja sotsiaalmeedia “kõlakambrites”, kuhu jõuab valguskiirusel hämmastaval hulgal infot, mida on kerge kõikjal levinud nutitelefonide kaudu jälgida. Traditsioonilised kanalid, meedia, valitsuse teated ja omavahel suheldes jagatu on kõik kõrvale jäetud või tundub üleliigsena. Omal ajal said poliitilised parteid toetuda kohalikele näidetele kohalikust “päris” elust. Nüüd on see elu laienenud üle terve läänemaailma, kust otsitakse interneti kaudu uusi identiteete ja uusi sidemeid.

See on loomulik protsess, mis on kiirenenud tänu tehnoloogia arengule. Kuid selle kõrval käivad kampaaniad, mille eesmärgiks ongi läänemaailma tahtlik lõhestamine. 

Sellist ekstreemsete ja paremäärmuslike parteide kasvu toetab ilmselgelt Venemaa. Hiina kindlasti palju vähem, sest nad ei kiirusta vahele segamisega. Vähemalt hetkel. Kuigi nad hoiavad tähelepanelikult silma peal, kuidas Venemaal selles osas läheb. Praeguseks jätkab Venemaa oma mõju suurendamist läänemaades, seda tihtipeale lausa avalikult, läbi vanamoodsa korruptsiooni ja mõjuvõimu suurendamise, aga ka “relvastatud” sotsiaalmeedia kaudu. See juhtus USA valimistel, see juhtub üle Euroopa, kaasa arvatud Brexiti referendum. See ei ole enam mingi müstiline konspiratsiooniteooria. See juhtub tegelikult ja seda ei varjatagi enam. 

Kuidas me saame seda kõike peatada? 

Applebaum nimetab, et küberkaitse ja küberjulgeolek peaksid olema NATO jaoks keskseks probleemiks, millega tegeleda. Kui see peaks neile tunduma väga erinev võrreldes varasema tegevusega, siis oleks vaja luua spetsiaalseid institutsioone, mille ülesandeks on küberruumi kaitse täpselt samamoodi nagu NATO on siiani oma kaitset organiseerinud maismaal, vee peal ja õhus. Tõenäoliselt oleks kõik riigid seda nõus toetama. 

Ja hoopis vastuolulisena peaks lääs hakkama mõtlema, kuidas reguleerida internetis jagatavat infot. Kuidas muuta internet selliseks, et liberaalse demokraatia mõtteid kõige paremini edastada. Hiinlased on oma interneti muutnud autoritaarse režiimi jaoks sobivaks. Mis on meie vastus sellele? Kas jätame tõesti otsuste tegemise ainuisikutele (Mark Zuckenberg), kes määrab, kuidas töötab tsensor ja millised need reeglid peaks olema. 

Aga põhimõtteliselt on Applebaumi suuremaks mureks, mille vastu toimub omamoodi võitlus, hoopis aja kulg. Me eemaldume üha enam nendest võitudest ja jagatud ootustest, mis ühendasid läänemaailma (näiteks Eestis kasvõi võitlus oma iseseisvuse eest, maailma vastuseis Venemaaga, mis lõppes võiduga). Selle vastukaaluks on meie hiljutised tulemused, mis on täis kulukaid läbikukkumisi. Isegi Ida-Euroopas on meil täiskasvanute põlvkond, kellel puudub elav mälestus kommunismi õudustest ja ebaõnnestumistest.

Aja möödumisele (ja olnu unustamisele) pole olemas lahendust. Kuigi Applebaum otsib seda ning praegu proovib hoiatada neid, kes tahavad kuulata, võimalikest ohtudes. Aga kui palju neid kuulajaid tegelikult on... 

Tõepoolest... Mis on siis see lahendus... Kas täiesti välja lõigata end kõigest sellest infovoolust? Kas pea liiva alla peita ja vaikides pealt vaadata, mis ümberringi toimub? Lasta kõigel minna, sest tekib tunne, et mis me ikka teha saame... Kuni oleme olukorras, et see, mille sees oleme, ongi norm? Ma ei taha selles suhtes üldse nõus olla. Ma ei ole nõus, et need, kes näevad, kuidas asjad viltu võivad vedada, vait jäävad. Ma imetlen näiteks neid eestlasi, lätlasi, leedulasi ja teisi, kes jätkasid võitlust väljaspool oma kodumaad. Neil oli suur roll mängida, et meid ei unustatud. Aga nad oleks võinud ka rahulikult kõrvaltvaatajateks jääda... Eriti teise ja kolmanda põlvkonna omad. Muidugi jäädi ja jäädakse, aga alati leidus neid, kes suutsid lippu edasi kanda ja sõnumit kõigini viia.

Ma ei saa ka aru inimestest, kes pimesi usuvad kõike, mis neile ette söödetakse, korrates ja kaitstes väljaütlemisi, ideid, põhimõtteid... Peaasi, et see tuleb selle suust, keda "jumaldatakse". Kuhu on kadunud ISE mõtlemine? Mul on tunne, et olen vist tõesti põlvkonnast (või perest?), kes võtab kõike skeptiliselt. Ja kes on valmis ka oma "jumalusi" kritiseerima. Kui nad saavad hakkama asjadega, mis ei käi vähemalt minu "väärtustega" käsikäes ;-) 

Ma pidin korraks mõtlema, kust ma siis pärit olen. Aga pere on vist kõige õigem, see kellega ma praegu koos olen. Ma tean, et mu ema oli ka tegelikult üsna samasugune. Ja siin ei ole määravaks üldse hariduse tase, pigem haritus. Tal oli vaid 8-klassi kooliharidust, kuid ta luges palju, vaatas palju teadusfilme jne. Tänu temale olen kindlasti natuke selline nagu olen. Mari suurel ja Kirke väiksemal määral on ka erilised "isendid". Rääkisime hiljuti just samal teemal. Mari ütles, et ta ei usu mitte midagi, mida pole ise üle uurinud. Ja on alati kohe valmis vastuküsimusi esitama.

Tegelikult on nad ka natuke omamoodi isegi vist eakaaslaste hulgas, sest hoiavad sotsiaalmeediast eemale. Kui midagi üldse vaatavad, siis asju, mis on üsna sotsiaalkriitilised. Nad ei kannata ka mingit ebaõiglust või vähemuste kiusamist. See tuleneb kindlasti paljus keskkonnast, kus nad kasvanud on. See tähendab Kanadast, kus üldine trend on leppida erinevate inimestega (kui nad muidugi kurjategijad pole). Nii et kõik ei tarvitse väga kadunud olla, kui selliseid ISEmõtlejaid leidub. Karta tuleb pigem vist massi, mis summutab "mõistuse" hääle...

Emotsionaalselt ülesköetud naised

Ja nüüd väike lament emotsionaalselt ülesköetud naiselt ;-)

Täna on ülemaailmne pressivabaduse päev. Minu teada on Eestit peetud üheks kõige vabamaks selles suhtes. World Press Freedom Index alusel on Eesti 11. kohal. Meist eespool on põhjamaad (Norra esimene), Holland, Shveits, Uus Meremaa, Jamaika, Belgia ja Costa Rica. Kanada on endiselt 18.kohal. Kuigi... viimasel ajal väljaöeldud ütlemiste peale võib selles kahtlema hakata. Õnneks või ma ei teagi, kuidas selle kohta öelda, ütleb meie peaminister Jüri Ratas: "Eesti vaba ajakirjandus ja selle areng on pärast meie iseseisvuse taastamist olnud rõõmustav meile endale, aga eeskujuks ka riikidele lähemal ning kaugemal. Ajakirjandusvabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise eeldus ning teenib seega meid kõiki. Seepärast peame me alati pingutama, et meie ühiskonna ja ajakirjanduse vabadus kestaks." Kas see on tema katse kuidagi enda kõrval istuvate ekrelaste väljaütlemisi ehk siis nn "retoorikat" tasandada või proovib ta nõnda avalikult neile kohta kätte näidata. Sest kes ütleb, et kui nad seal nelja seina vahel maha istuvad, siis kõik tema manitsused ja mõtted surutakse valjuhäälselt maha. Ma ei tea... aga vähemalt proovib ta meile, st rahvale, head muljet jätta.

Viimased ekrelaste väljaütlemised, või õieti Mart Helme arvamused president Kersti Kaljulaid kohta (emotsionaalselt ülesköetud naine, mis läheb teise ekrelase avaldusega samasse kategooriasse, kui see härra põlglikult oma naise suumulgust rääkis) on tõesti sellised, mis panevad mõtlema, kas tal on tõesti mingi kana kitkuda õrnema poole esindajatega. Kõige hullem, et sellised äärmuslikud sõnumid jõuavad ka maailma ajakirjandusse. Isegi Kanada meedia, kuhu Eesti uudised just väga tihti ei jõua (või kui, siis kuidagi positiivselt ja e-riigiga seotuna), tõi välja ta ütlemise: "emotianally heated woman". Mart Helme made the sexist remark at a news conference where he also accused Estonian news outlets of applying a double standard in covering abuse allegations against the now-former minister from his far-right party. Naistesse kui võrdsetesse suhtumine on Kanada jaoks väga suur sõna. Mis sest, et alati just selle järgi ei käida. Aga eks neil ole hea kõrvalt vaadata, kui mõni teine riik sellise asjaga ämbrisse astub. 

Ja ei tasu mulle tulla ütlema, et see on ainult ühe mehe arvamus, et see pole riigi asi. Siis vabandust väga, aga Mart Helme on nüüd meie riigi üks nägudest. Ta ei istu saunas meestega, kellega võib omavahel sellist juttu ajada. Ta on kõigi tähelepanu all. Ta ei ole vist sellele hästi pihta saanud. Eriti kui veel mõelda, et ta polnud sugugi rahul, kuidas tema parteist valitud minister vaid ühe päeva kohal sai istuda. Sest riigimehed ei ole Küla-Jüri. Riigimehed on riigi esindajad. Ja kui ühelegi neist langeb mingi vari, isegi kui ta pole veel ametlikult süüdi mõistetud, siis peab sellega arvestama. Juba vanad eestlased ütlesid: kus suitsu, seal tuld. Ja mulle meeldib meie esivanemaid uskuda. Ning, kui ongi suitsu, siis selle suitsu sees ei saaks korralikust valitsemisest asja. Kas sellest on siis nii raske aru saada?!

Isegi, kui seda "ühe-päeva-ministrit" süüdi ei mõisteta, siis see vari ei kao mitte kunagi ta pealt. Sest... koduvägivalda on väga raske kindlaks teha, kui naine/mees ise ei taha/kardab sellest rääkida või tunneb häbi... Või kui näiteks teda ikka ähvardatakse, või kui talle on mingeid ultimaatumeid esitatud. 

Mul on samas hea meel tõdeda, kui paljud avaliku elu esindajad, kaasa arvatud poliitikud, mõistavad, kui rumalad on sellised väljaütlemised. Samal ajal on mul kahju, et need, kes siiani iga ekrelase väljaöeldud sõna kui taevast välja hõigatud tõde kuulab ja usub, ei suuda näha, kui naeruväärne ja rumal kõik on. Alates muidugi sellest, et kui emotsionaalselt tegelikult härra Helme ise sellel pressikonverentsil esines. See oli mu esimene mõte, kui peale uudiste lugemist ka videoni jõudsin :-) 

Huvitav on muide mu ämma ja äia suhtumine, kes üle 80neste pensionäridena vaatavad seda ekrelaste väänlemist täiesti arusaamatuses. Ma tean ka, et mu kadunud ema kutsuks neid korrale. Toomase emal soovitasin teha oma blogipostituse sellel teemal :-)

Nii et sellised avaldused, nagu näiteks Aivar Riisalu poolt, kes pakub töökohti emotsionaalselt ülesköetud naistele, on väga teretulnud ja tervendavad. "Oi-jaa... meie juurde võib tulla ka emotsionaalselt ülesköetud naised. Sest emotsionaalselt ülesköetud naised on tegelikult ühiskonnas edasiviiv jõud. Kui sa ikka saad emotsionaalselt ülesköetud naise käest motiveeriva... nagu öeldakse... noh, pehmelt öeldes, tõuke, siis ma arvan, et kõik mehed töötavad usinamalt ja on hästi palju tublimad. Emotsionaalselt üleköetud naised on meie ühiskonnas suur edasiviiv jõud, nii pere tasandil, nii töö tasandil kui ka ühiskondlikus mõttes laiemalt." Nõnda rääkis ta Reporteris, endal kaval pilk silmanurgas, sest teadis, keda tögas.

Ning veel siia lõppu. Kui Helme arvab, et presidendi käitumine võrdub emotsionaalselt ülesköetud naise omaga, kes kaotaks pea tõsisemas olukorras, siis eksib ta väga. Praegu neid kahte kõrvutades, ütleksin, et keerulisemas olukorras on just Helme see, kes ei suudaks rahulikuks jääda ning võib hakata rapsima ja tegema asju, mis tegelikult olukorra hoopis keerulisemaks ajavad. Meie presidendis on rohkem selgroogu kui mitmes Helmes kokku (kas see ongi Helme nõrk koht, miks ta selliseid avaldusi teeb...!?). Nii et kui emotsionaalselt ülesköetud naine võrdub meie proua presidendiga, siis kutsun end uhkusega emotsionaalselt ülesköetud naiseks. Ja kui ma oleks Eestis, siis prooviksin korraldada kõigi "emotsionaalselt ülesköetud naiste" rongkäiku näiteks härra Helme kontori ette. Sellist rahulikku ja sirge seljaga rongkäiku, mis täpselt selline nagu meie president ;-)

Võitjad ja kaotajad

Ma olen sel nädalal mitu korda mõelnud, et kas matemaatikas on arvutamises mingid muudatused toimunud või olen mina millestki täiesti valesti aru saanud. Loen pidevalt siin ja seal, kuidas kaotajad peavad maha rahunema ja võitjatel laskma tegutseda. Loomulikult räägin ma jälle valimistest. Nii palju, kui mina oma silmaga nägin, siis kõige rohkem hääli sai Reform. Kas keegi võiks nüüd ära seletada, miks neid kaotajaks loetakse? Nad on tehniliselt ikka valimiste võitjad (nad saavutasid ajalooliselt kõige kõrgema võidu oma 28,9%ga, ükski teine partei pole kunagi nii suurt toetust saanud), ning praegu moodustatav kolmikliit on lihtsalt kambaka tegemine võitjale. Kambaka tegemine ei kõla muidugi väga kenasti, aga see ei anna õigust end võitjaks kuulutada. Muidugi... ma võin ka vabandada kõigi ees, kes suudavad mulle matemaatiliselt ära tõestada, et see, kes kõige rohkem hääli saab, on tegelikult kaotaja. Ja muidugi... mulle meeldiks ka, kui keegi (asjasse pühendatu) avalikult seletab, miks hakati moodustama koalitsiooni, mis nende kolme partei paljud valijad täiesti segadusse ajanud (ja vist ka partei enda liikmeidki). Sest kui ühe partei juht jätab mulje (sest nüüd ei saa enam öelda, et ta täpselt nii ütleski, sest ta on täiesti Jüri-Rataslikult "soga" ajanud, st mitte midagi öelnud), et ühe parteiga koostööd ei tehta, ning järgmisel hetkel tuleb välja, et ta peaaegu et valimiste õhtul (või äkki juba olid plaanid paigas enne valimisi) läheb koputab partei uksele, kellega nii paljud põhitõed risti lähevad. Ei, selleks ei olnud vist isegi kõige tulisemad paremäärmuslaste toetajad valmis. Kuigi nüüd on mõnus oma mätta otsast kuulutada, kuidas nad äkki võitjateks muutsid. Aga olgem ausad, kui kaardid oleks teistmoodi jagunenud, näiteks oleks EKRE võitnud (see tähendab, et ma mõtlen ikka seda matemaatilist võitu, et said kõige rohkem hääli) ja siis oleks reform ja kesk (või mõned teised erakonnad) "võitjale" (või on nad kaotajad?!) selja keeranud, ning oma koalitsiooni moodustama hakanud, ning EKRE välja tõrjunud. Siis ma millegipärast arvan, et karjutaks ehk tesitipidi ning nõutaks valjuhäälselt õigluse jaluleseadmist :-D

Ma olen siin varem öelnud, et mind on poliitika üsna külmaks jätnud. Kuni siiani. Sest põhimõtteliselt ega suurt tähenda, kes eesotsas on. Kui on demokraatlik riik, siis lõpuks saab rahvas "üles tõusta", kui asjad täiesti viltu lähevad. Ja nüüd ongi vist juhtumas see, et päris paljudele ei meeldi kõige rohkem see vale ja vassimine, mis seekord toimunud on. Kui oleks teatud, mis tulemas on, siis oleks kindlasti nii mitmedki teistmoodi hääletanud. Ja oleks vast isegi rohkem minusuguseid "varjusurmas" kodanikke üles äratanud. Nüüd on aga hinges tunne, et poliitikud (kelle suurte täitmatute lubadustega me harjunud oleme) on meid eriliselt inetult ninapidi tõmmanud.

Ja nõnda ongi nii palju rahulolematust ja näiteks #KõigiEesti liikumine tekkinud, sest poliitikud ei osanud juba enne valimisi ausad olla (ha-ha-haa... millal ma õpin, et tühjasid lubadusi andev poliitik on norm :-) . Hetkel tuleb küll Kaja Kallas kõige siiramana esile. Sest ta hoidis oma põhimõtetest väga kõvasti kinni. Mis ilmselt mängis lõpuks tema vastu. Aga ta on alles noor tegija nii kõrges mängus. Küll ta õpib ja lööb ühel päeval ninanipsu praegustele kambaka tegijatele. Ma siis naeran vaikselt pihku ja otsin selle postituse uuesti üles :-D

Oh, ja unustage Kanadasse ja USAsse tulemine ära, sest see manner vajuvat juba kolme aasta pärast merre. Mul on nüüd vaja ka uue Eesti Keskuse rajajatele seda edasi öelda, et peame ikka nii kaua siin vanas Eesti Majas vastu. Kulutame parem raha suurte pidude korraldamiseks näiteks või jagame eestlaste vahel ära, kui nad enne mandri kadumist Eestisse peavad kolima ;-)