Võitjad ja kaotajad

Ma olen sel nädalal mitu korda mõelnud, et kas matemaatikas on arvutamises mingid muudatused toimunud või olen mina millestki täiesti valesti aru saanud. Loen pidevalt siin ja seal, kuidas kaotajad peavad maha rahunema ja võitjatel laskma tegutseda. Loomulikult räägin ma jälle valimistest. Nii palju, kui mina oma silmaga nägin, siis kõige rohkem hääli sai Reform. Kas keegi võiks nüüd ära seletada, miks neid kaotajaks loetakse? Nad on tehniliselt ikka valimiste võitjad (nad saavutasid ajalooliselt kõige kõrgema võidu oma 28,9%ga, ükski teine partei pole kunagi nii suurt toetust saanud), ning praegu moodustatav kolmikliit on lihtsalt kambaka tegemine võitjale. Kambaka tegemine ei kõla muidugi väga kenasti, aga see ei anna õigust end võitjaks kuulutada. Muidugi... ma võin ka vabandada kõigi ees, kes suudavad mulle matemaatiliselt ära tõestada, et see, kes kõige rohkem hääli saab, on tegelikult kaotaja. Ja muidugi... mulle meeldiks ka, kui keegi (asjasse pühendatu) avalikult seletab, miks hakati moodustama koalitsiooni, mis nende kolme partei paljud valijad täiesti segadusse ajanud (ja vist ka partei enda liikmeidki). Sest kui ühe partei juht jätab mulje (sest nüüd ei saa enam öelda, et ta täpselt nii ütleski, sest ta on täiesti Jüri-Rataslikult "soga" ajanud, st mitte midagi öelnud), et ühe parteiga koostööd ei tehta, ning järgmisel hetkel tuleb välja, et ta peaaegu et valimiste õhtul (või äkki juba olid plaanid paigas enne valimisi) läheb koputab partei uksele, kellega nii paljud põhitõed risti lähevad. Ei, selleks ei olnud vist isegi kõige tulisemad paremäärmuslaste toetajad valmis. Kuigi nüüd on mõnus oma mätta otsast kuulutada, kuidas nad äkki võitjateks muutsid. Aga olgem ausad, kui kaardid oleks teistmoodi jagunenud, näiteks oleks EKRE võitnud (see tähendab, et ma mõtlen ikka seda matemaatilist võitu, et said kõige rohkem hääli) ja siis oleks reform ja kesk (või mõned teised erakonnad) "võitjale" (või on nad kaotajad?!) selja keeranud, ning oma koalitsiooni moodustama hakanud, ning EKRE välja tõrjunud. Siis ma millegipärast arvan, et karjutaks ehk tesitipidi ning nõutaks valjuhäälselt õigluse jaluleseadmist :-D

Ma olen siin varem öelnud, et mind on poliitika üsna külmaks jätnud. Kuni siiani. Sest põhimõtteliselt ega suurt tähenda, kes eesotsas on. Kui on demokraatlik riik, siis lõpuks saab rahvas "üles tõusta", kui asjad täiesti viltu lähevad. Ja nüüd ongi vist juhtumas see, et päris paljudele ei meeldi kõige rohkem see vale ja vassimine, mis seekord toimunud on. Kui oleks teatud, mis tulemas on, siis oleks kindlasti nii mitmedki teistmoodi hääletanud. Ja oleks vast isegi rohkem minusuguseid "varjusurmas" kodanikke üles äratanud. Nüüd on aga hinges tunne, et poliitikud (kelle suurte täitmatute lubadustega me harjunud oleme) on meid eriliselt inetult ninapidi tõmmanud.

Ja nõnda ongi nii palju rahulolematust ja näiteks #KõigiEesti liikumine tekkinud, sest poliitikud ei osanud juba enne valimisi ausad olla (ha-ha-haa... millal ma õpin, et tühjasid lubadusi andev poliitik on norm :-) . Hetkel tuleb küll Kaja Kallas kõige siiramana esile. Sest ta hoidis oma põhimõtetest väga kõvasti kinni. Mis ilmselt mängis lõpuks tema vastu. Aga ta on alles noor tegija nii kõrges mängus. Küll ta õpib ja lööb ühel päeval ninanipsu praegustele kambaka tegijatele. Ma siis naeran vaikselt pihku ja otsin selle postituse uuesti üles :-D

Oh, ja unustage Kanadasse ja USAsse tulemine ära, sest see manner vajuvat juba kolme aasta pärast merre. Mul on nüüd vaja ka uue Eesti Keskuse rajajatele seda edasi öelda, et peame ikka nii kaua siin vanas Eesti Majas vastu. Kulutame parem raha suurte pidude korraldamiseks näiteks või jagame eestlaste vahel ära, kui nad enne mandri kadumist Eestisse peavad kolima ;-)