Nohunädal

See nädal on läinud mul täielikult, või peaaegu täielikult, külmetuse tähe all. Ma tavaliselt kiitlen, et ega need gripid ja nohud ja köhad mu külge eriti ei taha jääda, aga... erand kinnitab vist reeglit :-D Tegelikult tean ka, miks ma nii nõrguke olen. Sest peale seda, kui kukekannus otsustas mu vasakust jalast kinni haarata, pole ma saanud väljas ringi käia niisama palju kui mulle meeldiks. Soetasin küll mingid tallad saabastesse. Mis justkui teevad liikumise kergemaks, aga niipea kui ma midagi pikemat ette võtan, siis koputab see salakaval kukk mu kannas kohe mingitele ustele, mis äratavad valuaistingud. Ja ma olen liiga nõrguke, et nendest üle olla. Mis ei tähenda, et ma oma nädalaste käikudega ei saa täis soovitatud "südamepunkte", mis tähtsad, et tervis enam-vähem korras püsiks. Põhimõte on selles, et ainult sammude lugemine ei tähenda. Oluline on koormus südamele.

Toomas kirjutas juba, et hakkas kasutama Google Fit rakendust, mida ma tegelikult talle soovitasin. Ise olen sellega oma liikumisi jälginud millalgi sügisest. Niisama huvi pärast ja muidugi sellepärast, et see on nüüd ühendatud ka Pokemonide mänguga. Käidud kilomeetrid kantakse selle kaudu otse mängu üle :-) Ning mida rohkem sa käid, seda suurem on nädalas teenitud "autasu" ning munade haudumisele aitab see ka kaasa. Ma ju ütlesin, et see mäng lausa kutsub kilomeetreid koguma :-D Muidugi on ka huvitav jälgida, kui palju siis tegelikult nädalas neid kilomeetreid koguneb. Kuna Pokemonis antakse kolm eesmärki: 5km, 25km ja 50km, siis alguses proovisin sinna viimase poole rihtida. Mis ei õnnestunud. Ikka jäi umbes 6-7km puudu. Siis tuli kukk külla ja ma andsin pingutustele alla. Siiski-siiski... 25km tuleb ikka nädalas täis. Kuna ma jalutan ikka igale poole, kuhu saan, ja panka tööle minnes sõidan isegi metroopeatuse võrra kaugemale, siis juba sellest koguneb paras maa, mis saab maha kõmbitud. Lisaks on mu käimistempo üsna kiire, isegi mu õnnetu kannaga ja aegajalt märku andva puusaga, mis lubab nagu nalja koguda kusagil 200-300 südamepunkti nädalas (soovitatud miinimum on 150). Tegelikult käin oma arust ikka palju aeglasemalt kui muidu, kuni töökaaslane, kellega ühel õhtul metroosse kõndisime teatas, et ta ei jõua minu taktis käia, sest torman liiga kärmelt edasi :-) Ja mina mõtlesin, et tema läheb kiiresti :-D

Ilmade poolest võiks öelda, et peaaegu hakkab kevad tulema. Peaaegu... sest vahepeal on siin jälle mõned miinuskraadid endast märku andnud. Õnneks on seda soojust ka mõned päevad nüüd olnud, mis tasapisi terve talve jooksul alla sadanud lund sulatanud. Kuidagi palju oli meil seekord lund... Mul on tunne, et tänu natukesehaaval antud soojusele jäävad ära kardetud üleujutused, mis võinuks tekkida, kui ilm ootamatult soojaks oleks keeranud. Olen natuke mures meie pisikese sirelipõõsa pärast, mis on jäänud meie (Toomase) poolt tekitatud lumehange alla. Vist peaks põõsa päästmise aktsiooni korraldama ja ta sealt lume alt ära päästma :-)

Sel nädalal tegin midagi, mida pole ei tea mis ajast teinud. Vist sellest ajast, kui lapsed väikesed... kui mõtlema hakata. Mu väike hoolealune A sai kingiks IKEAst ostetud vesivärvid. Mis hoiti kenasti tädi Ene tulekuni suletud pakis. Ja loomulikult proovisime siis väikese neiuga ära, kuidas nendega toimetada on. Tema jaoks oli huvitavam näha, kuidas värvid läbipaistvas topsis veele teise tooni andsid. Ja siis oli tore ka oma näppudega värve katsuda ja seda igale poole määrida :-) Mina lasin tal siis rõõmsalt sehkendada, mille hulka kuulus ka paljude abstraktsete piltide loomine, ning kasutasin juhust, et teine pintsel haarata ja midagi oma kätega luua. Kuna kevad on tulemas, siis saigi üks selline kiirete tõmmetega pildike valmis, mis teksti päises ilutseb :-) Ma pean ütlema, et täitsa lahe tunne oli pintslil lasta üle paberi joosta. Olin täiesti ära unustanud, kui vahva see tegelikult on. Nii et soovitan soojalt. Otsige-ostke värvid ning muudkui pintseldage! See on tõeliselt tore! Nüüd mu näpud juba sügelevad vesivärvide ja pintsli järele ;-) Emale-isale soovitasin nüüd pildiraame varuda, kuhu lapse tööd üles riputada. Küll ta varsti loob juba midagi sellist, mis ei ole halvemad kui mõni elevant või ahv loob, ning mis võib vabalt müüki panna. Mis tähendab, et lapsevanemad ei pea enam nii palju tööd rügama, kui laps ise oma lapsehoiu kinni maksab :-D Võib küll aega minna, et nii uhkete hobusteni, nagu üks noor naine oma elumaja kõrvalseinale maalis, jõuame ehk hiljem, aga esialgu saame ka natuke kehvemate töödega hakkama. Seekord piirdusin vaid oma tööde postitamisega, sest autorikaitse... ja kõik see muu värk :-D Ei taha suuri trahve maksma hakata ;-)

Aga oli veel üks muudatus... õieti küll juba eelmisest nädalast. Tema voodi eest võeti ära võre. Mis oli siiani hoidnud neiut magamamineku ajal kenasti paigal. Sest tal puudus võimalus rändama minna, kui uni kohe ei tulnud. Kuna voodis polnud palju midagi muud teha, siis sai Une-Matiga kiiremini unedemaailma kaduda. Nüüd aga oli talle antud vabadus! Mida loomulikult ei saanud kasutamata jätta. Nii sai käia mänguasjadega mängimas. Käia raamatuid voodisse tassimas. Isegi potil käimisega sai ühele poole, jne.jne. Samas on ta ikka veel nõnda väike, et päevauni kuluks ära. Sest see üleval olemine muutis ta rahutuks ja virilaks. Näen, kui väsinud ta on, aga samas on pisikeses "minas" kange tahtmine ikka üleval olla :-) Eelmisel nädalavahetusel toimunud kella keeramine ei tule muidugi ka kasuks... Ning päevaune liiga hiljaks jätmine, tekitab probleeme õhtuse magamaminekuga. Nõnda siis võtsin teise taktika kasutusele. Võtsin ta enda sülle ja laulsin omal viisil Lotte raamatut ette. Ise vaikselt IKEA toolil õrnalt kiikudes, kuni ta lihtsalt ära vajus. Ma ei tea, kui hea mõte see tegelikult on, et laps süles magama jääb, aga nagu ütlesin, see lahendas ta ringi uimerdamise küsimuse. Vaatame, kuidas meil need asjad järgmisel nädalal lähevad.

Lapsehoidmisega seoses... lugesin Briti Kolumbias elava Anu postitust lapsehoidja leidmisest. Kellegi, kellele lihtsalt meeldib lastega olla ja kes päriselt vist ei pea seda ainult sissetuleku pärast tegema. Ma saan sellest naisest kohe väga hästi aru. Ilmselt on olemas teatud sort naisi, kellele vist see laste eest hoolitsemine - vanaemalikkus ? - on sisse programmeeritud :-D Sest samas tean kõrvale panna paar vanaema, kelle jaoks lapselapsed on huvitavad ainult väikestes doosides. Kõige kurvem on, et kui ma mõtlen oma laste kasvamise peale, kuidas vahel tundsin puudust vanavanematest või omamoodi lähedasest turvavõrgust, siis on olemas noori peresid, kellel teoreetiliselt on see käega katsuda ja lähedal, aga millest pole kohe üldse mingit abi ega kasu... Küsimus on, kumb siis parem on... Meie puhul oli see paratamatus, aga teiste puhul... lihtsalt kurb ja masendav. Mul vähemalt oleks küll selline tunne sees...

Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest muidu läheb jutt liiga pikaks ja mu kallis kaasa Toomas jõuab vahepeal ära unustada, mis ma seal postituse alguses kribasin :-) Muud ei tahtnudki veel öelda, et meie metroo peatuse lähedal toimuvad väga suured, kohe väga-väga suured teetööd, mis muudavad kogu ümbruse tundmatuseni. Niikuinii on see muutunud viimase 20 aastaga. Mis tegelikult ju pikka aeg ja peakski muudatusi tähendama :-) Igal juhul postitan kunagi rohkem pilte, kuidas üle suure tee võeti kolme päevaga maha kaks silda, et tuua ristmik ühele tasandile. Hetkel tekitab see meeletut segadust ja ummikuid. Nii et mul on hea meel, et ma autoga tööle ei sõida. Tulevikus peaks asi siiski paremaks, ja loogilisemaks minema. Sest see oli vist Toronto linna kõige kummalisem ja arusaamatum teede ristumise koht, kus pidevalt arusaamatuses mööda ja valesti sõideti. Kui just ise siin lähedal ei elatud :-) Ma ei tea, kui palju kordi ma pidin käte ja jalgade ja miimikaga sõpradele-tuttavatele seletama, kuidas täpselt meieni jõuda :-) Igal juhul ilmestab seda rajooni praegu ainult traktorite ja ekskavaatorite müra ja tegevus...

Oh, arvasite, et ma poliitikast seekord ei räägi :-) Ikka räägin. Nii palju, et ei mäleta, millal viimati nii palju tähelepanu poliitikaelule oleks pühendanud. Vist viimati siis, kui nõukogude võim kokku varises. Keegi ütles, et miks ma virisen ekrelaste üle. Ega nad pahad pole. Või et nad taltsutatakse. Väga võimalik, et jah, et nad ei söö neegreid hommikusöögiks. Mina näen probleemi pigem selles, et nende väljaütlemised on sellised, millest mõned võivad ammutada ideesid, kuidas näiteks mustale tõesti ust näidata või midagi veel hullemat teha. Esimest korda jäin ka tõsisemalt mõtlema ajaloo peale, kuidas Hitler kunagi võimule sai ja kuidas kõik sealt edasi arenes... Mitte et ma seda Eestis ootaksin. Lihtsalt, kui inimesed ei näita välja, et nad pole rahul ekstreemsete väljaütlemistega ja tegevusega, kui nad ainult niisama lobisevad või isegi pilkavad ja naervad selle üle, siis ühel päeval võib tõesti juhtuda see, et mitte kellelgi pole enam hea olla. Ka nendel, kes praegu neid väga toetavad. Mingi jõud on taga, mis väikesest suure lumepalli kokku veeretab, mida enam peatada ei saa. Sellepärast on mul hea meel, et teemat hoitakse elus. Et inimesed avaldavad oma arvamust. Et kirjutatakse kirju. Kuulasime täna Toomasega ka kuuldemängu "Punane joon". Ja ma mõtlesin, kuidas ekstreemsed olukorrad äratavad üles justkui varjusurmas olnud võime satiiri abil ühiskonna teravaid punkte üles tuua. Meenutas nõuka aega, kui sai kuulatud sarnaseid (kuigi alati mitte nii otse ütlevaid) nalju ning anekdoote. Sest see, et üks isik oma erakonna põhimõtteid jalge alla tallates, hakkab oma isiklikest ambitsioonidest lähtudes koostööd tegema täiesti teisest puust erakonnaga, ei tõsta vähemalt minu silmis tema aktsiaid. Üks asi on kindel... kui siiani on peaministrid oma tööd teinud ja siis vahetunud, ja vaikselt ajalukku kadunud, siis tema on see, kes tõenäoliselt ajalooraamatutes eraldi välja tuuakse. Minu lootus on, et mitte kõige halvemas valguses...