Sel nädalal jõudis hulk eestlasi üle ilma Torontosse. Toimus Keskfest ehk siis meie uue keskuse avamispidustused. Mis õieti küll päriselt ikka justkui ei olnud ka avamine, sest Keskus pole ju päriselt valmis. Katus on olemas ja suured klaaspaneelid on paigas. Üks üritus siiski toimus “suures saalis”, kui kõige suuremad toetajad kokku tulid. Tehti ka väikeseid tuure läbi hoone, kõva ehitusmüts peas, sest ikkagi pooleldi valmis hoone. Laupäeval toimus vägev valguspidu, mis oli nagu minilaulu- ja tantsupidu (vaata näiteks siin). Mul oli mingi plaan avamisele kohale minna, aga ma ei jaksanud, ja eks mul ka selline olukord, kus parem suurtest rahvamassidest eemal hoida. Toomas käis ühel õhtusel kokkutulekul ning lõpuks olime veel Mari, mina ja Toomas kolmekesi (vihmasel) pühapäevahommikusel pannkoogi söömisel Tartu College juures. Milleks me ei osanud varem pileteid valmis osta. Nii et jäime pannkookidest ilma. Mari leidis kiire lahenduse...
17.08.26
Inimvaatleja märkmeid ehk kuidas ma ei ole trendikas
Peaaegu kaks nädalat eelmisest keemiast ja ma tunnen end jällegi hulga paremini. Juukseid tuleb jätkuvalt, kuigi nagu täna kogemata poes nähtud sõbranna ütles, et kui ta ei teaks, siis võiks arvata, et mul kõik hästi. Isegi hõredad juuksed ei tõmba eriti tähelepanu. Vaatasin just, et inimesel on 90 kuni 150 tuhat karva peas, nii et mul on päris palju veel minna, vist. Praegu kaotan ehk sada karva päevas. Tegelikult ma ei loe neid 😄
Ma pole sellest ilmselt kunagi väga kirjutanud, aga vahel vaevab mõte, et milleks ma üldse siin avalikult oma mõtteid jagan. Olin juba valmis jätma hiljutise Muumiteemalise postituse viimaseks, sest mingi eriliselt tühi tunne tekkis sisse. Siis jällegi istun arvuti taha, ning näpud muudkui libisevad üle klahvide. Ja ma ei mõtle neil hetkedel, et kirjutan...
10.08.26
Peale teist keemiat
Võiks arvata, et mul oli ühe keemia kogemus olemas ja teadsin justkui, mida oodata. Aga tegelikkuses ei teadnud midagi. Nii palju mäletasin, et esimesed päevad olen ehk rohkem vunksis. Nii et kohe järgmisel päeval käisime Toomasega poes. Õhtul tegi Mari mulle süsti, mis sunnib luuüdil rohkem valgeliblesid tootma (või umbes midagi sinnakanti). Selles suhtes olin küll rohkem valmis, et valuvaigistid panin käepärast. Liigese ja alaseljavalu olidki järgmisel päeval kohal. Ja selline konte läbiv väsimus, mida mitte kuidagi maha raputada ei saa. Lihtsalt lamad, ning ei suuda õieti kätki tõsta. Ei taha lugeda, midagi vaadata, mitte midagi teha. Vaatad ainult lage, ning proovid mitte millelegi mõelda.
Jälgin siin ühte oma lastest nooremat rinnavähi patsienti, kes loobus rindadest (kuigi taastamisega), tegi läbi keemia ja kiiritusravi, aga kellelt saan omamoodi tuge, sest ta...
Loe edasi
06.08.26
Killuke muumitrolli minus endas
Eile oli mul teine keemia. Ja kui ma seal haiglas istusin, siis läksid mõtted oma teid rändama ja jõudsid muumitrollideni. Mõtlesin, kuidas kogu nende maailm ja mõtlemine sobib hetkel nii hästi minu eluga kokku. Olen justkui muust maailmast lahti lõigatud ja kulgemas mingit oma rahulikku teed. Täpselt nagu muumide juures, kus tee keetmine, tormide jälgimine verandalt, marjade korjamine ja aastaaegade vaheldumine osa igapäevastest tegemistest. Ja kuigi aegajalt juhtub üleujutusi või mööda lendab komeet ning mõned koletised käivad käimas, siis...
03.08.26
Kolmas nädal peale keemiat: juuksed lähevad, vahvlid jäävad
Nõnda siis… Kolmas nädal peale keemiat saab otsa ja uus haiglaskäik kolmapäeval ees. Tunnen end päris hästi, kuigi väsin ikkagi kergesti. Eriti kui näiteks poest koju jõuan, või natuke koristan. Viimase puhul pean iga natukese aja tagant puhkama. Õnneks on Mari nii hea abiline. Kuid vahel on tunne, et kui kaua sa ikka jõuad mitte midagi teha. Nüüd hakkasid ka juuksed ära tulema. Mitte suurte puhmakatena, mul polegi neid nii palju selle jaoks, aga kui käe läbi tõmbad, siis tuleb karvu kaasa. Ning millegipärast mõjutas see rohkem..