Kuna Ukraina on väga tugevalt mu meeltes, ja ega ma ju ei oodanud, et raamat uuesti trükikotta läheks, siis tekkis ühel hetkel teadmine, annetan oma tulu Ukraina heaks. Mitte et see oleks võrreldav mõne rahvusvaheliselt tuntud autori sissetulekuga (miks muidu eestlastest autorid ise kirjastavad 😉), aga ikkagi väike panus ukrainlastele, kes praegu võitlevad ju õieti kõigi meie nimel. Ja mulle ei tähenda, kas raha läheb laskemoona või mängukaru ostmiseks. Vaadates fotosid praegusest sõjast, mille taustaks meilegi nii tuttavad nõuka ajal ehitatud korrusemajad, ei saa mõtlemata jätta, et Eesti võinuks vabalt samas olukorras olla. Kui meil poleks tugevat seljatagust... Võiks küsida, kui tugeva rinde oleks meie suutnud moodustada... kui kaua oleks suutnud vastu panna...
Loe pikemalt siin, kus kirjutan oma mõtetest Ukraina taustal. Ilmus ka Postimehes, kus oli armas pealkiri, kuidas eestlanna Kanadas Ukraina pärast südant valutab.
Слава Україні!
Sügavalt läks hinge ühe ukraina võitleja ütlemine 1843 ajakirjas:
VastaKustuta"I hate the Russians for making me a killer. I will never be the same".