Igemeplastika järgne "paanika"

Kanada päeval olime Mariga siin kodus häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kust saadi tükk igeme jaoks, hakkas veritsema, mis ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Op ise tehti sellepärast, et ühe hamba ige oli päris kõvasti taandunud. Mari arvates oli ilmselt tegemist ta breketitega, või õieti kinnitusega, mis tal alumiste hammaste küljes ikka olemas. Teisipäeval toimus siis igeme plastika/siirdamine, ehk siis seestpoolt suulae äärest võeti üks tükk, mis istutati uude kohta. Arst jäi ise väga rahule, sest tükk oli tavalisest suurem. Mõnikord nad teevad lausa kaks opi, et nii suurt ala katta. Sellest hoolimata peaks neljandal päeval kõik juba paremas olukorras olema, aga siis see veri...

Eks me otsisime lahendusi, lugesime kaasa antud kirjandust ning loomulikult ei saanud internetis surfamata jätta. Panime haavale marlit peale (või mis iganes need imenduvad lapikesed on, mida tänapäeval kasutatakse) ning siis teepakke. Need vaja külma veega märjaks teha ning suruda haava vastu. Maril oli ka kaks telefoninumbrit, millele vajadusel helistada. Lausa arstide isiklikud, et igal ajal saaks neid kätte. Arvestades Kanada päevaga väga eluline, sest enamus inimestest pidutseb! Jätsin sõnumi arsti numbrile, kes oli protseduuri teinud. Maril oli oma kompressidega raske rääkida. Kui keegi kohe tagasi ei helistanud, võtsin kontakti med õega 811 numbril. Proovisime vältida ER/EMOsse minekut, kuigi med õde (õieti küll "vend") arvas, et ilmselt on parem, kui ikka saame kellelegi ette näidata. Vahemärkusena veel, et esimest korda olin olukorras, kui kuulsin, kuidas küsiti, kas oled sündinud naisena ja identifitseerid end naisena. Ma tean, et see ilmselt ärritab teatud inimesi, aga minu meelest on kena, kui arvestatakse teistega. Minult see tükki küljest ei võta. Ja kuna olen üsna lähedalt kokku puutunud nendega, kes elavad kogu asja väga rängalt üle, siis good for them, et neist hoolitakse.

Tagasi meie juurde... Enne teele asumist vaja veel koerad kiiresti välja lasta, kui peame pikalt terve õhtu pluss ei tea kui kaua veel esmaabis arsti oodates veetma. Unustasin telefoni maha, nii et kui uksest sisse astusin, proovis Mari juba rääkida arstiga, kes oli tagasi helistanud. Tulin siis vahele, nii et neiu kirjutas mulle aegajalt, mida pidin edasi ütlema :-) Ühel hetkel küsis itaalia juurtega ilmselt üsna minuvanune arst What is your background? Et ma nii rahulik olen ning valmis tegema, mis ta ütleb. Loomulikult mõtles ta, millega ma tegelen või mis haridus, aga mul lõi mingi patriootlik joon välja ning teatasin, et olen eestlane, et eestlased ongi sellised. Noh, tegelikult muidugi mitte vist päriselt, sest mäletan, kuidas ülikooli ajal sõjalise õpetuse käigus, mis meile oli muidugi hoopis med õpetus, olin mina üks vähestest, kes oli valmis teistele B-vitamiini süstima :D Teiste jaoks tundus see liiga õudne.

Ma ei teagi, mis mu sees toimub, paanika on küll viimane asi. Meenub veel üks juhus Mariga, kui ta väikese tüdrukuna külas olles pea klaasist laua pihta ära lõi ning laubast palju verd voolas. Olin kodus, aga ilmusin kohale, kui Toomas helistas. Tahtsin siis lapse laupa puhastada ja uurida, mis täpselt juhtus, aga kaasa hoidis kramplikult tüdrukust kinni ning kätt mingi sidemega laubal ja ajas mind pahaselt eemale. Kui siis kiirabi (õieti küll tuletõrje, sest kes kõige lähemal, tuleb ka) peale mind saabus, tuli välja, et haava peale polnud nüüd küll keegi midagi pannud :D Olen seda lugu kindlasti juba jutustanud, aga EMOsse meid ei viidud, sest kliinik, kuhu saab igal ajal sisse marssida, oli kindlasti parem valik. Oli küll, sest kes siis keelduks aitamast last, kes üleni verega koos, isegi kui järjekorras juba natuke aega istutud. Aga see selleks.

Igal juhul arvas arst minu eestlaseks olemise peale, et ta on ennegi näinud, kuidas Ida-Euroopast tulnud inimesed on hoopis teistmoodi, kangemast puust. Nimetas, et kindlasti sellepärast, mis me pidime kõik läbi elama. Tegelikult väga armas temast sellist asja ära märkida ja isegi teada. 

Mari verejooks jäi õhtuks pidama. Saatsime veel muretsevale arstile sõnumeid, kas kõik korras. Ilmselgelt oli ta pidutsemas, sest vestluses nimetas, et kõnnib vaiksemasse kohta, kus keegi ei sega. Mari polnud terve päeva õieti söönud, kuid keeldus ka nüüd igaks juhuks midagi suhu panemast. 

Hommikul helistas arst uuesti, et uurida, kuidas on. Oli nüüd golfiväljakul, aga mõtles ikka meie peale - arvestades, et kogu lõbu läks maksma peaaegu viis tuhat dollarit, siis parem olgu muretsetud ;-) Oli ka põhjust, sest natuke verd oli jälle tulnud. Kuid õnneks mitte midagi hullu. Nüüd avastasime ka, et infokaante vahel, mis Mari oli juba konsultatsiooni ajal saanud, leidus retsept kangema valuvaigisti, antibiootikumide ja loputusvedeliku jaoks. Need oleks pidanud kohe enne opi välja ostma. Noh, vaene laps oli siis võtnud 600mg asemel 400mg ibuprofeiini. Lisaks veel paratsetamooli. Aga sai valuga hakkama. Loputas ta hoopis sooja soolaveega, mida ka soovitati. 

Eile oli tal ikkagi valu sees olnud, aga kuna ta ei tahtnud suhu midagi pista, siis läkski nii, et täna saab ta juba ilma ravimita hakkama :) Ilmselgelt tuli siin välja ühe inimese noorus ja kogenematus. Kui pole õieti põhjust arstide vahet käia, siis ei tarvitse kõigele täpselt pihta saada, mis nad räägivad. Ja kui neid pabereid siis lehitseda, kust võib ta teada, milline see retsept välja näeb, kui ühtegi sellest pole varem kunagi saanud. Või vähemalt siis, kui ta "suur" on olnud. Aga see selleks. Eks me õpigi ju terve elu.

Ma tahaks jälle öelda, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi ega lõplikult ei saa seda veel hõisata, enne kui kõik paranenud. Kahe nädala pärast teisipäeval vaatavad nad kõik jälle üle. Eks siis kuuleme, kui hästi kogu asi läks ja kulgeb.

Ja kui keegi imestab, miks me nii palju raha välja käisime, siis kahjuks pole hambaravi tervisekindlustuse all. Töö juurest on olemas lisakindlustus, kuid Maril katab see ära ainult kaks tuhat dollarit. Mis on juba selle aastaga ära kulutatud. Tal tõmmati ju hiljuti tarkusehambad välja. Väike valgusekiir paistab küll kusagil tunneli lõpus, sest valitsus tahab sisse viia tulumaksumuudatuse (või on juba viinud), mispuhul teatud sissetulekuga saad hambaravi kulutused tagasi. Praegu saad neid ka med kulude alla panna, kui oma taskust maksad, kuid siis tuleb ainult mingi protsent tagasi. Väga õige otsus aidata vaesemaid, sest hambad on ikkagi nii tähtis osa sinu tervisest. Kui sul siis selleks raha pole, hakkavad muud hädad kimbutama.

Aga Mari on ju meil kange tüdruk, just nii nagu eestlastele kohane ja nagu pildil näha. Ma ei hakanud koledaid igemepilte siia panema ;-) Ta on kõvasti teinud bouldering - mööda seina ronimist, sellest ta sitked tugevad musklid.

Sünnipäeva- ja muud juttu

Olemegi juba augustis... kui meie pere poolel rahval sünnipäevad. Maril on nüüd turjal lausa veerand sajandit. Toomas siin ohkis ja ähkis, et oh, kui palju. Ma arvasin, kui kunagi saame öelda, et laps on pool sajandit siin ilmas elanud, siis võiks vast öelda, kui palju 😀 

Kingituste ostmine on ka kuidagi nii ja naa nüüd. Neiu arvab, et ah, mis tal vaja. Kui soovib midagi, siis eks ta ostab. Samas arvas, et tal oleks vaja auto tõstmiseks mingit vidinat (mis iganes selle nimi on) ning Toomasega arutati, milliseid tööriistu veel vaja oleks. Nii et fotol on õnnelik sünnipäevalaps oma kingitusega. Lemmikloom ümber kaela, ning emme kingitud just tema maitsele vastav t-särk. Selline ta meil siis ongi... Mingist "päris" tüdrukuks olemisest pole väga jälgegi. Kosmeetikat ei oma, mina olen poole hädaga ikka ühe ripsmetushi talle ostnud. Mu tüdrukud väidavad, et nad on nagu mina. Aga, ma ju ikka värvin vähemalt silmad ära. Mis sest et midagi muud näkku ei pane. Ainult seepi ja natuke kreemi, kui nahk liiga kuivaks läheb 😊

Ma siin üks päev mõtlesin, päris esimest korda kuidagi nii selgelt, et päris lahe oleks ju olnud, kui meie kõige vanem laps - poeg - oleks ikka meiega olnud. Kindlasti oleks olnud selline Toomase kasvu. Ja loodetavasti hästi asjalik. Ning äkki oleks isegi oma pere tal, kevadel saanuks ta ju 32. Aga elus on liiga palju imelikke keerdkäike ja olekseid, mis selleks ka kipuvad jääma. Nii et tunnen rõõmu oma kahest neiust. Toomasele olen niikuinii öelnud, et vähemalt Mari on justkui poja eest ka oma maailmavaadete ja suhtumisega ja mitte millegagi jänni jäämisega. Isegi mitte heegeldamisega. Nii et hästi mitmekülgne.

Plaanisime, et äkki saaks pidupäeva puhul kuhugi sööma minna. Kuid loomulikult on see asi natuke nii ja naa. Osa restorane on lahti. Kuid tihtipeale piiratult ning õues toitlustamisega. Vaadates õue, otsustasime, et parem ikka koju jääda. Väljas kallas aegajalt päris korralikult. Peale eelmise päeva suurt tormi (siin võib näha pilte), mis raputas terve linna puud läbi, nii et polnud vist tänavatki, kus vähemalt ühte oksaraasu maas poleks olnud, rääkimata suurematest okstest ja puudest, mis tänavale pargitud autode otsa lennutati. Igal juhul, otsustasime hoopis toidu koju tellida. Mida me pole kunagi varem siin teinud. Välja arvatud muidugi pizza. Aga häda ajab härja kaevu. Lemmik hiina restoran on ikka kinni (rootsi laua moodi on ju seal toidu jagamine), kuid samas on avatud tellimustele. Kui toit kohale jõudis, siis pidime tõdema, et seda sai ikka päris korralikult ja hoopis odavamalt, kui mis me kohapeal süües maksame. Imestasime, kui kiiresti kõhud täis said, ja et kas tõesti sööme all you can eat restoranis nõnda vähe. Toitu jätkus veel vähemalt kaheks järgmiseks päevaks. Samas pole me veel väga ameeriklasteks muutunud, kes hirmsasti süüa armastavad ;_)

Koroonauudistest nii palju, et Toronto on nüüd rohkem avatud, sest haigestumisi jäi järjest vähemaks. Aga need Kanada piirkonnad, mis esialgu kiirelt asjale jaole said, näitavad haigestumiste tõusu... On ka välja hõigatud, et peame arvestama maskide kandmisega vähemalt aasta kui mitte rohkem. Ja, ei, Kanadas ei vaadata kellelegi imelikult, kui neil mask ees on. Pigem võib teatud kohtades näha kõõrdpilke, kui mask ees ei ole... 

Ma arvan, et paljud on kogu olukorrast väsinud. Mina ka... kuigi minu probleem võib olla see, et ma töötan palju rohkem kui varem. Aga teised inimesed... ilmselt kogu see teistmoodi olek, ajab inimesed närvi. Ma käisin siin portugaallaste linnaosas kasse toitmas, sest pererahvas on reisil. Ja sattusin mingi erilise riiu peale. Kaks meest karjusid portugali keeles teineteise peale. Ise istusid kumbki oma autos. Ime, et nad autoninad vihaselt kokku ei pannud :-) Üks naine läks mööda ja karjus, et me oleme Kanadas... et võtke rahulikult. Nõnda siis meie pool praegused lood...

Kui tütar on mehaanikainsener...

Meil siin vahepeal oli emadepäev ära. Ja koroonaviirus muudkui möllab. Ja Mari vahetas viimaks autol talvised rattad suviste vastu ära (siis kui lund sadas). Tal on rehvid koos velgedega. Nii et vahetus ei ole liiga keeruline. Eriti, kui mehaanikainseneri diplom tagataskus. Kuigi naisterahvaid muidugi ei näe tihiti selliste asjadega tegelemas ;-) Muuhulgas kontrollis ta ära pidurid. Sest viimases hoolduses oli öeldud, et peaks vahetama. Aga minu tütar ainult kuulab mis öeldakse ja siis vaatab ning mõtleb. Kohapeal pidi ta vahel korraks kõrvale minema ja natuke googeldama, kas soovitatud tööd on loogilised nii vana auto puhul :-) Blond noor neiu võib olla kergeks "saagiks" autoremonditöökojas. Nii oli ka piduritega. Võib veel vabalt sõita ning kui vaja, siis teeb tüdruk mul töö ise ära. Esipidurite puhul küsiti 600 kanadalaste dollarit. Hinnale 13% käibemaksu muidugi veel otsa vaja panna. Nii et võib ise mõelda, kui palju kõigi pidurite vahetamine maksma võiks minna. Raha kokkuhoid on üks asi, kuid ma pean ütlema, et mul on pigem eriliselt hea meel Mari asjalikkuse üle, et ta ei karda asju ette võtta, et ta usub endasse. Just sellisena olen alati oma tüdrukuid näha tahtnud.

Toomas on siin Mariga pidureid mõõtmas. Ärge küsige, kuidas ja mis täpselt toimus. Aga koos tõdeti, et võib veel kasutada küll. Kaasa mul ütles, et miks ta küll ise pole varem oma autode kallale nii julgelt läinud. No... ta ju mul hoopis elektriinsener, nii et pole sest hullu midagi. Võib Mari kõrvalt õppida kui vaja :D

Mida teha koolipiltidega...

... mis on igal aastal koolis pildipäeval võetud. Loomulikult tuleb neist väike slaidivideo kokku panna. Millest esimeses osas arvutimaailma imeväel nägu moondumistriki läbi teeb (morphing). Kirke ütles küll, et see võttis mul tuhat aastat. Ja ma tean, et võttis kaua, samas oli mul kogu aeg südamel. Aga tänu sellele sain ka kolledzhilõpu pildid panna ;-) Ega mul töö kõrvalt palju aega nüüdkui pole, eile istusin keskööni, et seda siin lõpetada. Aga süda on rahul, justkui vana võlg tasutud. Ja need, kel mitu last, teavad, kui tähtis on (vähemalt ema jaoks) mõlemale samavõrdne olla.

Ja siin veel Mari oma ka meenutuseks. Nüüd näen, et võiks natuke parandada. Ja teha ka selline riba piltidest. Aga hetkel las olla.

Kuningpüüton ehk uus pereliige

Ma polegi veel siin lehekülgedel kirjutanud, et meil on uus pereliige. Kelle kojutulekut ma just suurima vaimustusega ei oodanud... Olin juba Marile varem teatanud, et kui ta kavataseb endale mao muretseda, siis seda alles peale meie juurest väljakolimist. Millegipärast aga oskas neiu mind ümber sõrme mähkida, ning nõnda ilmuski pühapäeval majja noor kuningpüütoni isend. Oli koju tulles ainult kolm nädalat vana. Ja isane. Emased pidid palju suuremaks kasvama. Ning on ka kallimad. Sest... sealt saab ju järglasi, keda võib edasi müüa. Maokasvandusega aga laps tegelema ei kavatase hakata. Jääb ikka oma põhitöö juurde.

Mari toimetas enne mao toomist mitu nädalat terraariumi ülessättimisega, mis on väiksemat sorti klaasist kastike. Sain aga aru, et mao kasvades peab selle suurema vastu vahetama. Sedasorti madu võib kasvada meeter-poolteist pikaks. Nüüd on mul ainult mure, et ma sügavkülmast liha otsima minnes, end surnuks ei ehmata, kui sealt külmunud hiire või roti avastan. Ilmselgelt oli see mu kõige mõjukam argument, miks ma keeldusin madude omamisest. 

Aga ma andsin lõpuks järgi... Võis olla, et mul läks süda haledaks, kui saime aru, et kassi omamine on suure küsimärgi all. Sest Mari on ilmselgelt allergiline neile. Oleme küll uurinud ka kasse, keda isegi allergikud saavad pidada. Nagu näiteks siberi metsakass. Aga hetkel vean täielikult seanahka. Mul pole lihtsalt energiat (ja jalgu all), et mõelda, kuidas kodu "kassikindlaks" muuta. Põhiprobleem on juhtmed, mida nad armastavad järama hakata. Üks tegelane hammustas ju kunagi mu üsna uue läpaka laadimisjuhtme läbi. Mis tegi mind hirmus kurjaks. Natukeses ajaks. Kuni kiisu oskas mind täielikult ära võluda. 

Puma oli selline kass, kellesarnast polnud ma varem kunagi näinud. Mitte et mul neid väga oleks kunagi olnud. Ainult need, kes armastasid Õismäel meie esimese korruse rõdu all pesa teha. Puma oli selline leebeke ja hea südamega. Kui nii võib kassi kohta öelda. Ma ei tea, et ta oleks kunagi kedagi isegi naljaviluks kriimustanud, rääkimata hammustamisest. Sa võisid teda vabalt sabast sikutada, mille peale ta korraks pead keeras, ning siis õlgu kehitades edasi toimetas. Mis ei tähenda, et me teda sabast tõmbamas käisime. Lihtsalt vahetevahel, olude sunnil. Kui ta kippus näiteks end riidekappi peitma. Nii et latt on väga kõrgele seatud kasside osas.

Aga madu Luppi on vist end üsna kenasti meie juures sisse seadnud. Hetkel sööb ühe hiirekese nädalas. See tuleb üles soojendada teatud temperatuurini. Nagu näiteks minu fööniga 🙃 Ja siis ta nina ees näpitsate otsas liigutades pakkuma. Nagu oleks hiireke elus. Madu on tõeliselt kiire, kui selle enda haardesse krabab ning siis kiiresti rulli tõmbab.Ta on ju kägistaja. Mari kõige suurem mure oli, et uus elanik ikka söögiga nõus on. Sest mõned ei lase end nii kergelt lollitada. Hetkel tundub kõik korras olevat.

Minu elu uus elukas pole kuidagi seganud. Mari tegutseb ise. Ainult, kui ma köögis näen kilekotis hiirt, mis sooja veega täidetud kausis, siis tuleb meelde, et üks elusolend meil kodus juures. Kirke olevat lubanud aidata, kui Mari juhtub ära olema. Nii et olen täiesti mängust väljas.

Meil on siis peaaegu nii, et üks koduloom inimhinge kohta. Ainult Toomasel veel üks puudu, nagu keegi tegi märkuse, kui me perepilti vaatas 😀

Raudsõrmus tulevasele insenerile

Kanadas on huvitav komme, mis sai alguse eelmise sajandi alguses - Ritual of the Calling of an Engineer. See on natuke nagu mingisse salajasse liitu kuulumine, kus tseremoonial osalevad vaid asjaosalised ise. 1922.aastal tuli selle mõttega välja Toronto Ülikooli professor Haultain, kes palus paljudele tuttava Mowgli lugude autoril Rudyard Kiplingul luua vastav protokoll, kuidas kõik täpselt läbi viia. Traditsiooni mõte on rõhutada töö eetilisust, et insenerid peaksid meeles, kui tähtis on oma tööd ausalt ja südamega teha, ning olla alati vähemkogenud kolleegidele toeks. Sõrmus oli algselt rauast - Mari valik- , nüüd ka roostevabast terasest. Ning antakse neile, kes on kohe-kohe oma õpinguid lõpetamas. Käiku läks see aastal 1925. Ühe müüdi järgi tehakse sõrmus 1907. aastal ehitamisel olnud ja kokku kukkunud Quebeci silla metallist (et insenerid ei unustaks, kui oluline on oma tööd korralikult teha, sest kehva planeeringu ja kontrolli pärast sai surma 75 töölist). Kuid see on tõesti ainult müüt. Sõrmust kantakse oma töökäe väikeses sõrmes, et keegi ei unustaks antud lubadust.

Mitte üks hing väljastpoolt ei tohi tseremoonial osaleda, ning mis ja kuidas seal asjad käivad jääb võõrastele saladuseks. On öeldud, et seda ei tohi mitte kellegagi jagada. Ma ei hakka isegi Mari käest küsima, mis täpselt tehti, sest ta on mul selline väga põhimõtteline neiu ;-) Nii palju ütles, et türdukuid, rääkimata blondidest valgetest neiudest, oli väga vähe. USA hakkas midagi sarnast tegema 70ndatel. Teiste riikide kohta ma ei tea. Eestis ei ole ka minu meelest midagi sarnast. Aga võiks ju olla ;-)

Nüüd on neiul veel ees viimane kuu projektiesitusega ja eksamitega ning siis peaks ta paberitega professionaalne insener (nagu siin neid kutsutakse) valmis olema. Ja kuigi ta on omandamas mehaanikainseneri diplomit, siis hetkel ootab teda ees inseneritöö, kus neid oskusi just väga palju ei nõuta. Oodatakse küll, et ta kõvasti juurde õpiks. Aga mul on tekkinud arusaam, et üks väljaõppinud insener ei löö ühegi töö ees põnnama 😊

Emana aga tunnen, kuidas reaalsus on äkki kuidagi kohale jõudnud. Olen alati, kui ütlen, et tütar õpib mehaanikainseneriks, natuke nautinud seda inimeste ootamatut reaktsiooni (paar päeva tagasi näiteks Marist aasta vanune ehitusinsenerist eesti noormees, kelle silmad üllatusest/imetlusest kergelt suureks läksid). Aga ega ma päriselt pole süvenenud, kuidas ta kunagi insenerina ka töötab ja kui fantastiline see kõik on. Võin samas endal pead paitada, sest tänu minu väikesele torkimisele pani ta võimalike õppealadena viimase valikuna erinevate insenerierialade hulgas just mehaanika eriala kirja (tal oli viimasena materjaliinsener valitud).

Koolitöö

Ma ei tea, miks mul mõned postitused istuma jäänud on. Siin üks vana grupitöö gümnaasiumist, kuigi Mari on juba ülikooli lõpetamas. Mari joonistatud pilt samal teemal oli mul siin kunagi üleval. Fotoaparaat on Mari tehtud, tema kirjutab ka peamiselt teksti valmis. Fotokas meeldis õpetajale nii palju, et ta tahtis seda endale. Aga Mari arvas, et ei taha siiski anda ;) Praegu ma ei teagi, kus see täpselt saanud on. Ilmselt Mari asjade hulgas. Teemaks siis maailm, kus fotograafid oma töö nimel ükskõik, milleks valmis on. Aga nad ei oleks ju, kui me ise ajakirjade lugejatena neid ei tahaks... Mis saaks, kui kõik oleks niisama ükskõiksed kuulsuste vastu kui meie pere üldiselt. Haidena ründavatel paparazzidele vist tööd ei jaguks...

Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.

Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

Piparkoogimaja

Nii palju kui ma tean, siis pole olemas piparkoogimajaehitamise reegleid, mille järgi peale jõule peaks piparkooke ainult sööma ja mitte enam küpsetama või veelgi enam, neist maju ehitama :)  

See maja sai erinevatel põhjustel just enne uut aastat valmis. Arvutil disainitud, kõik vajalikud tükid välja lõigatud ja küpsetatud ning siis suhkruvaabaga kokku pandud. Panin kõrvale pildi eelmise aasta omast ka. Eks vaata, kas nad viitsivad uuesti millegi sellisega vaeva näha. 

Tegelikult tekkis mul väike idee. Kui Eesti Majas toimub ikka Rahvajõulupuu, siis miks mitte korraldada ka piparkoogimajade võistlus (ja näiteks heategevuseks need välja loosida? Või midagi sarnast..). Proovin kõrva taha panna ning vajalike inimestega õigel ajal rääkida ;)

Siin meie piparkoogimaja ehitamise brigaad. Kujutan ette, et nende sõprus peab kõigele vastu. Nad sobivad kuidagi imehästi kokku. 

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Erna matk Mari silmade läbi

Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P

Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta.

Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. 

Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus.

Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima.

9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas.

Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis.

Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma.

Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada.

Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas.

Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem!

Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!

Suur laps kodust ära

Mai keskel seadis meie vanem laps sammud siis Eesti poole. Õieti küll loomulikult panime autole tuurid sisse ning viisime ta lennujaama. Emme-issi süda ikka pisut kripeldab, sest nõndaviisi pikalt pole ta ju varem ära olnud. Tagasilend on alles augusti keskel. Eestisse reis küll tuttav, kuid seekord elab ta hoopis võõras Tartus. Saab muidugi viimaks tunda, mis tähendab omaette toimetamine :)

Lennupiletitega oleksime aga äärepealt alt läinud. Mari avastas äkki, et email, mis pidi justkui kinnitama piletite ostu, oli hoopis teade makseprobleemi kohta. Jäta veel piletite ostmine mehe kaela :) Õieti soovitasin kasutada Mari krediitkaarti, aga tal on sellel väga madal limiit ning ilmselt oli juba midagi jõudnud osta. Egas midagi, kiiresti tõmbasin võimalikud lennud üles ning nõnda lendaski ta vahemaandumisega Pariisis asemel üle Londoni ja Helsinki, taas kord Finnairiga. 

Ärasõidule eelneval pühapäeval tegin Mari soovil belgia vahvleid. Loomulikult ei puudunud vahtrasiirup nende kõrvalt :)  Minu vahvliküpsetaja on selline, mille saab tagurpidi keerata. Nõnda tulevad mõnusalt kohevad küpsetised.

  

Ja siin me siis istume kõik kenasti koos aias ning naudime hommikusööki. Loomulikult püüab Kokogi oma osa saada :)  Praegu peab muidugi Mari ise toime tulema oma hommikusöökide ja muuga, kuid tundub, et ta on oma olemisega väga rahul. Olevat leidnud ka mingi geomängu rakenduse, mille abil õpib Tartut tundma. Siiani on ta seal Eesti külaskäikude ajal vist vaid paar korda käinud (viimati küll eelmisel aastal, aga väga kiirel visiidil). Tallinn on siiski palju tuttavam, seal on elamine olemas. 

Tallinna ja Tartu vahet käib rongiga. Huvitav on see, kuidas Torontost tulnuna tundub Tartu eriliselt väikesena. Peaaegu et jaluta igale poole :) Tõravere olevat nagu lihtsalt üks Toronto linnaosa. Ta väitis ka, et pole väga seltsiv, kuid juba esimese rongisõidu pealt saatis meile selfie, millel tema ja üks noor neiu, kes oevat magistritudeng ülikoolis :D Nii et pole hullu midagi. Tüdruk oli lausa tuttav meie noore sugulasega, kelle korteris Mari praegu peatub. Selfie ehk eneka tegemist valgustas ta ka vanaemale ja vanaisale. Minu meelest supervahva foto tuli sellest!

Tööpäeviti käib ta Tartu Ülikooli füüsikahoones või Tõraveres. On üks pisikestest mutrikestest sel suvel, kes aitab kaasa Estcube 2 ehitamisele. Nõnda pisikese mutrikesena ta end ka tunneb. Sest kui Mart Noorma oli teda mingil koosolekul tutvustanud kui mehaanikaspetsialisti Toronto Ülikoolist, siis oli tal küll tunne olnud, et mis spets, alles tudeng ju :)  Aga ma arvan, et ta on ikka päris tubli, arvestades, mis ta siin Toronto Ülikooli raketiklubis tegi. Vähemalt mitte-spetsile tundusid need asjad päris keerulised :P

Kodus saab ikka aru, et last pole. Süüa tehes eriti, kui võib pisut vähem toitu teha. Aga eks ta kippus päris palju kodust ära olema, kui loengutel käis. Ning väike omaette tuba keldrikorrusel tähendas seda, et ega me teda just tihti näinud :) Praegu oleme vaat et rohkem kontaktis, kui Skype kaudu räägime või Facebookis sõnumeid saadame ;)  Kuigi raske on vahel last rääkima panna, sest tal samal ajal käimas mõni vestlus Toronto sõpradega. Proovisin talle küll rääkida, et peaks natuke oma blogis postitama, meil oleks tore lugeda. Siiani pole asjast asja saanud.

Eesti keel on justkui paremaks läinud. Täna olevat nad ühe vietnami ja kahe soome tüdrukuga kusagil Tartus pikniku pidanud, kui korravalvur tuli ütlema, et õlut ei tohi avalikult juua. Vaene mees proovis väänata inglise keelt, kui siis minu laps kenasti eesti keeles soovitas lausa kohaliku keele juurde jääda :) Väga kena oli temast kohalikke seadusi valgustada. Mitte et Mari peaks joomise pärast väga muretsema, sest siiani on ta täielikult oma ema tütar ning hoiab kangemast kraamist eemale :) Saab ka nõnda, ma tean :P

Suveks Tartusse

Kodu meil nüüd tühjemaks jäänud, sest Mari on terve suve Eestis. Ja mitte lihtsalt Eestis vaid Tartus. Mõtlesin eile, kui me lennujaama tüdruku viisime, kuidas mina õige pisut nooremana kodust pikaks ajaks Tartusse ülikooli läksin. Olin 19 ja Marigi on 19, kuigi kohe-kohe saab ju 20. Mina läksin Tartusse ja Marigi esimene omaette elamise kogemus saab alguse sellest linnast. Tallinnas oleks ju vanaema-vanaisa käe-jala juures ja mitmeid sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Tartus on neid kuidagi vähevõitu. Õnneks on aga minu täditütre lapsed seal, kellest ühe juures ta isegi elamist saab. Nii et päris üksi Mari just pole. Ja loodetavasti leiab ta ka uusi sõpru. Sest ees ootab hästi põnev töö. Tom kirjutas EstCube "külaskäigust" Torontosse ja nüüd lähebki Mari oma pisikest panust andma selle ehitamisele. Ta oli ise nii väga põnevil ja õnnelik, kui selline võimalus kerkis üles ja ta oma sooviavalduse sisse saatis! Üks mu Toronto sõbrannadest arvas, et ega Mari nüüd peale seda kogemust Eestist tagasi ei tahagi tulla :) Ma ikka arvan, et oma praktilise meele juures ei lase end neiu eriti emotsioonidest mõjutada. Ülikool vaja siiski enne Torontos lõpetada :P

Mari uus blogi

 Mari alustas taas kord oma blogiga, nüüd Bloggeri keskkonnas Mariberry kasutajanime all. Uuris veel, kas peaks eesti keeles tegema. Aga eks tal kuku inglise keeles see natuke paremini välja :)
Kahjuks oli mariberry aadressina ära võetud, nii et sai uus, millel üks R - maribery (Wordpressis on tal küll mariberry olemas, kuid talle meeldib samuti võimalus bloggeris tasuta HTMLga mängida! Hetkel küll selleks palju aega pole, sest teeb järgmised kaks nädalat eksameid). Mariberry Creations - http://maribery.blogspot.ca/

Langevarjuhüppe video

Kuigi me esialgu otsustasime, et võtame ainult pildid, siis hiljem tegime kannapöörde ning olime nõus natuke juurde maksma ning videoga koju kõndima. Õieti küll pidime ootama, kuni nad selle kenasti kokku panevad ja meile edasi saadavad. Tore, et see mälestuseks jääb. Ükskõik, kas Mari hakkab siis rohkem hüppama või mitte :)  Kahtlustan küll seda esimest ;)  Ja kõik need, kes arvavad, et emmed ei luba oma lastel hulljulgeid asju ette võtta, võivad rahumeeli oma mõtted tagasi võtta. Mari tunnistab videos, et emme oli just see, kes talle hüppe ostis :D  Tom imestas, miks Mari rohkem ei liiguta käsi, aga talle on ranged instruktsioonid ette antud, et käed tuleb just sellises "käed püsti" asendis hoida, sest mingi suvaline omavoliline vehkimine võib kukkujad tasakaalust välja viia. Eks ta jõua tulevikus rohkem vehkida :D

Pilte päevast, kui laps langevarjuga alla hüppas

Siin siis mõned fotod, mis fotograaf saatis. Juhendaja tegi nalja, et neil on täiskomplekt - blond hüppaja, tumedapäine instruktor ja punapea fotograaf :)  See instruktor paistab paras julge sell olevat, oli ka hästi lõbus ja lahe. Taskus üle 8000 hüppe! Mõnda aega Kalifornias elanud, kus saab ju aastaringi hüpata. Siin peab talvega pausi tegema.

Langevarjuhüpe

Mari sai viimaks oma ammuse unistuse täidetud. Tom lubas kunagi talle 16-aasta sünnipäevaks langevarjuhüppe, kuid igat sorti põhjustel (st ettevõtlikkuse puudumisel) lükkus asi muudkui edasi. Kuni eelmisel aastal Toronto suurel iga-aastasel näitus-messil - CNE - jäi mul silma Skydive Toronto lett. Otsustasin, et lähen uurin täpsemalt, mis ja kuidas. Kuna kohapeal hüppe ostmine osutus üsna soodsaks ja eriti veel, kui mingit ajapiirangut ei pandud, millal täpselt hüppama peab minema, siis lahenes rahakoti kergendamine ja lapsele antud lubaduse täitmine ühe hoobiga. Möödunud sügis oli muidugi lapse ülikoolitee alguse ja muude kohustustega täidetud, nõnda lükkus kogu asi edasi. Viimaks Eestist tagasi tulles panime aja kinni selle nädala esmaspäevaks. Läksime ka kohale, kuid mis kohale ei ilmunud, oli ilus selge taevas. Pilved rippusid väga madalal, maad kattis kerge udu ja aegajalt tuli isegi õrna vihma. Nagu aru saime on tihtipeale hüppe sooritamine natuke õnnemäng. Kui ikka nähtavust pole, siis peab lihtsalt ootama hetke, kuni ilm paraneb. Selles suhtes hoiatati ka, et võid vabalt näiteks kuni viis tundi oodata. Meie nii kaua ei viitsinud seal olla (mis sest et täitsime vahepeal Kirkega aega ühes ostukeskuses ringi lonkides - Cookstown Outlet Mall, neile, kel sellest aimu). Lõpuks otsustasime siiski valida võimaluse uuesti kohale tulla. Ja täna hommikul kell 7 startisin Mariga Torontost põhjapool asuvasse Innisfilli linnakesse, mille põldudel asub langevarjurite peakorter.

Seekord käis asi päris kiiresti, sest taevas olid vaid mõned üksikud pilvekesed. Nii et kohaletulnud said päris kärmelt lennukiga üles ja siis jälle alla. Tore oli vaadata, kuidas kirjud langevarjud ühel hetkel riburada hakkasid taevast alla sadama. Firmal oli kasutuses kolm lennukit, üks selline suurem, kuhu inimesi rohkem sisse mahtus, kaks olid väiksemat, millest ühte sai Mari. Muidugi andis see ekstra kogemuse, sest ega ta pole kunagi nii väikese lennumasinga õhku tõusnud. Lisaks temale olid sees piloot, fotograaf ja mees, kelle külge kinnitatuna ta alla hüppas. Kõik läks väga kenasti. Kuna tema oli üksi õhus, siis tundsin ta loomulikult vaevata ära, klõpsisin pilte ja ühel hetkel, kui märkasin, et nad seal õhus lausa keerutavad (mida ükski teine ei teinud), siis proovisin kiiruga mõne kaadri filmilindile saada. Poole pealt on natuke näha keerutamist. Selgelt on ka lõpupoole Mari kilkamist kuulda. Videot saadab tugev kahin. See ei ole aga hoopiski tuulest kaameras, vaid oma üllatuseks avastasin, et hüpped ei olegi nii vaiksed!

Mari ise oli täielikus vaimustuses ja juba teatas, et ta tahab kindlasti uuesti hüpata. Mina samasuguses vaimustuses ei ole, eriti kui mõelda, kui kallis sarnane lõbu on. Tomi seisukoht on, kui Mari hea töö saab, siis võib ta muidugi oma rahaga ette võtta, mis aga talle endale meeldib :)  Igal juhul arvas Mariga koos hüpanud noormees, et kui neiul mehaanikainseneri õpingud vett vedama lähevad, siis võib ta kindlasti õppida langevarjuinstruktoriks. Niipea kui neid uuesti maapinnal nägin, teatas ta: "Sellel tüdrukul pole üldse hirmu! Lennuki lahtisel uksel istudes oli ta kohe valmis ka välja hüppama. Ei mingit kahtlemist!"  Hiljem, kui veel fotosid ja videot vaatasime, kommenteeris fotograaf, et kui insenerina ikka asjad ei laabu, võib ta vabalt modelliks pürgida, sest on väga fotogeeniline :)  Päris kasulik käik meil ju sel pühapäevahommikul, kui võimalikud tööelu tulevikuvariandid paika pannakse :D

Ja veel hüppe kohta. Kui mõned kohaletulnud arvasid, et see liiga lühike oli, siis Mari polnud nõus. Tema arvates aitas kaasa see, et ta kohe esimestest vabakukkumise hetkedest nautis kogu asja (eks tal oli ka see lõbus keerlemise kogemus juurde lisada). Ma ei oska ühte ega teistpidi kommenteerida. Minu meelest liuglesid nad ikka päris pikalt alla. Kokkuvõttes mul on hea meel, et Mari sai oma ammuse unistuse täidetud!

Meie panga Ekbaumi stipendium

Toronto Eesti Ühispangal on tore komme igal aastal tublidele noortele kanada-eestlastele välja anda panga asutaja nimelist stipendiumi. Arvestades, et siinsed ülikoolimaksud on lausa jubedalt suured, siis iga rahaline toetus on tudengile kulda väärt, sest muidu võid vabalt kooli lõpetades mitmekümnetuhandese õppelaenuga oma karjääri alustada (kui muidugi alustad, sest töö leidmine noorte seas pole sugugi kerge praegustel aegadel, kuigi oleneb ka erialast). Sel korral oli kandidaate eriliselt palju, kuigi mõni päev enne tähtpäeva jõudsime juba muretsema hakata, kas keegi üldse kavataseb kandideerida ka. Sundisin siis Mari ka oma avalduse sisse panema, kuigi esialgu polnud seda plaanis. Igal juhul oli ta üks nendest, kellele stipendium määrati. Tegelikult oli lõppkokkuvõttes tore, et tervelt 12 stipendiaati oli sel panga 60-ndal juubeliaastal. Ja kui tavaliselt jagatakse stipendiume aasta peakoosolekul välja, siis sel korral toimus see koosolekule järgnenud pidulikul koosviibimisel. Toronto Eesti Maja saalis oli üle kolmesaja inimese tihedalt laudade taga istumas. Kui Mari lühike elulugu ette loeti, siis tegi Ellen lugemises ilmeka pausi, kui teatas, et Mari õpib mehaanikainseneriks. Keegi ütles mulle pärast, kuidas see teadmine võttis hetk aega kõigi ajudesse jõudmiseks - insener... mehaanika... tüdruk..., ning siis kõlas saalis vile ja aplaus. Eestlastest meeste hulgas on meil hulk insenere, kes oskavad sellist asja hinnata :) Mu noor töökaaslane, kes elulood inglise keelde tõlkis, oli öelnud, et Mari on "scary smart" - hirmus tark. Mina pole kunagi selle peale nii mõelnud, aga tegelikult on teada, et ega alla 90 protsendise koolitunnistuse keskmiseta ei tasu eriti sinna sissesaamist proovidagi. Teine tunnustav kahin läbis, kui sai nimetatud, et Mari kümme aastat karatega tegelenud ja eelmisel aastal Kanadat esindas Jaapanis toimunud itosu-kai maailmameistrivõistlustel. Mille peale astus Ellen igaks juhuks sammu Marist kaugemale :)  Paljud tulid pärast mulle õnne soovima ja nimetama, et võin oma lapse üle uhke olla. Eks ma siis proovin natuke seda ka, kuigi kodus võiks ta küll pisut rohkem näiteks nõusid pesta :D

Tudeng valmis

Laps jõudis päris õigel ajal meil isegi õhtul koju. Ainult tema äratundmisega tekkis väike probleem. Tom arvas esimese hooga, miks Mari sõbranna külla on tulnud, sest hämaras tundusid ta juuksed päris tumedad. Õieti olid need hoopis lillad ning sealt, kus juuksekumm neid kinni hoidis endiselt heledad. Üks tudengitest oli imestanud, kas tõesti on tal nii heledad juuksed :)  Aga lilla oli ta sellepärast et nõnda "õnnistatakse sisse" tulevasi insenere vana traditsiooni järgi. Muide, see pole sugugi sunniviisiline, võid vabalt ära öelda, kui ei taha. Sest värv on selline, mis ei tule kergelt maha, kuid samas määrib. Ega voodisse ei taha teda puhaste linade vahele panna. Ei taha ka ühiselamud muuseas :D  Selleks ajaks on mingi teine elamine muretsetud. Oleks võinud ka võtta suurema pakendi, kus nädalane elamine sees, aga Mari arvas, et ei taha ikka kõigist asjadest ka osa võtta (nagu õhtune ameerika jalgpalli vaatamine). Nii tuleb ta õhtul ikka koju. Kuigi vajadusel oleks ka kesklinnas elamine sõprade juures olemas. Metroos on muidugi väga naljakas, kui selline lilla olend rongi sisse astub, aga Mari polnud asjast välja teinud ja oli rahulikult oma raamatut lugenud.

Lilla värvi traditsioon pärineb esimesest maailmasõjast, kui insenerid, kes sõjategevuses abiks, kandsid lillat käepaela. Laevadel töötades andsid nad endast kõik, et päästa teisi. Mõnikord kaelani vees seistes. Märjaga hakkas käepaelte värv jooksma ning määris nad lillaks. Nõnda, nende auks, aastaid hiljem õnnistataksegi insenere sisse.

Kõik tulevased insenerid saavad ka peakatte. Igaks juhuks antakse jäme kett ka kaasa, et keegi seda minema ei nihverdaks :) Kaks uut t-särki said nad ka kaasa, ühel lausa terve esimese nädala kava peale trükitud, et ikka midagi meelest ära ei läheks. Mari oli ise väga elevil ja vaimustuses kõigest, mis nad teinud olid. Marssinud lähedal asuvasse teise ülikooli, ise rõõmsalt igat sorti hüüdlauseid hõikamas. Mingil hetkel otsustasid nad neljakümnekesi ühte bussi ootepaviljoni end mahutada. Põnev ju, kui vabatahtlikult seda teha. Mitte nagu meie nõuka ajal nagu silgud bussis seisime :D Mari leidis uue sõbra, jälle Aasia päritolu, kelle huumorimeel ja ilmavaade tundus väga Mari omaga klappivat. Ühe tudengi kodu on muide Waterloos, kus asub teine väga tuntud ülikool (kuhu Mari ka vastu võeti). Kuid see tudeng otsustas peale mõlema ülikooliga tutvumist Toronto kasuks, sest talle tundus ülikooli vaim palju tugevam siin olevat. Nii palju või vähe kui ma olen nüüd Toronto ülikooliga kokku puutunud, siis on selline tunne küll :)

"Ma olen nii õnnelik, et ma läksin Frosh Weeki," teatas Mari esimese päeva lõpuks. Mul on hea meel, et ta mul ikka siin kodus pendeldab, saan ka pisut nõnda üliõpilaselust osa ;) 

Uus algus

Kuigi laste koos täna veel ei alga, sest esmaspäev on kõigile vaba - Labour Day, siis Mari kiirustas juba hommikul Toronto Ülikooli linnakusse, mis asub kesklinnas (ja mis arvatakse ilusamate hulka terves Kanadas ;) Sinna majade vahele tasub jalutama minna, eriti kevadel, kui puud õites. Lausa uskumatu, et suurlinna vahel on peidus nii palju rohelust! Kell on juba kaheksa, kuid neiust pole veel jäglegi! Tegelikult algavad loengud alles neljapäeval, kuid mõned päevad enne algab Frosh Week ehk vanemate kursuste poolt korraldatud tutvustusnädal rebastele. Minu noored töökaaslased, kel ülikool juba selja taga, teatasid, et insenerid on ju crazy. Mis võib muidugi tähendada, et ette võtetakse ei tea milliseid hullumeelseid asju, kuigi tundub, et asi on tänapäeval palju rohkem kontrolli all kui veel mõnda aega tagasi. 

Igal juhul on meie peres tänasest ette keeratud täiesti uus peatükk (mis ei tähenda, et meil kõik pea peale keeratud oleks ;)! Kõige rohkem loodan, et Mari ise rahule jääb ning saab hea põhja oma tulevasteks tegevusteks. Praktiline nagu ta on, rääkis ta eile jälle, kuidas sõber läheb animatsiooni õppima ja sõbra tüdruk unistab näitleja karjäärist. Mari imestas, millest nad elama hakkavad. Ikka õhust ja armastusest ju!