Sünnipäeva- ja muud juttu

Olemegi juba augustis... kui meie pere poolel rahval sünnipäevad. Maril on nüüd turjal lausa veerand sajandit. Toomas siin ohkis ja ähkis, et oh, kui palju. Ma arvasin, kui kunagi saame öelda, et laps on pool sajandit siin ilmas elanud, siis võiks vast öelda, kui palju 😀 

Kingituste ostmine on ka kuidagi nii ja naa nüüd. Neiu arvab, et ah, mis tal vaja. Kui soovib midagi, siis eks ta ostab. Samas arvas, et tal oleks vaja auto tõstmiseks mingit vidinat (mis iganes selle nimi on) ning Toomasega arutati, milliseid tööriistu veel vaja oleks. Nii et fotol on õnnelik sünnipäevalaps oma kingitusega. Lemmikloom ümber kaela, ning emme kingitud just tema maitsele vastav t-särk. Selline ta meil siis ongi... Mingist "päris" tüdrukuks olemisest pole väga jälgegi. Kosmeetikat ei oma, mina olen poole hädaga ikka ühe ripsmetushi talle ostnud. Mu tüdrukud väidavad, et nad on nagu mina. Aga, ma ju ikka värvin vähemalt silmad ära. Mis sest et midagi muud näkku ei pane. Ainult seepi ja natuke kreemi, kui nahk liiga kuivaks läheb 😊

Ma siin üks päev mõtlesin, päris esimest korda kuidagi nii selgelt, et päris lahe oleks ju olnud, kui meie kõige vanem laps - poeg - oleks ikka meiega olnud. Kindlasti oleks olnud selline Toomase kasvu. Ja loodetavasti hästi asjalik. Ning äkki oleks isegi oma pere tal, kevadel saanuks ta ju 32. Aga elus on liiga palju imelikke keerdkäike ja olekseid, mis selleks ka kipuvad jääma. Nii et tunnen rõõmu oma kahest neiust. Toomasele olen niikuinii öelnud, et vähemalt Mari on justkui poja eest ka oma maailmavaadete ja suhtumisega ja mitte millegagi jänni jäämisega. Isegi mitte heegeldamisega. Nii et hästi mitmekülgne.

Plaanisime, et äkki saaks pidupäeva puhul kuhugi sööma minna. Kuid loomulikult on see asi natuke nii ja naa. Osa restorane on lahti. Kuid tihtipeale piiratult ning õues toitlustamisega. Vaadates õue, otsustasime, et parem ikka koju jääda. Väljas kallas aegajalt päris korralikult. Peale eelmise päeva suurt tormi (siin võib näha pilte), mis raputas terve linna puud läbi, nii et polnud vist tänavatki, kus vähemalt ühte oksaraasu maas poleks olnud, rääkimata suurematest okstest ja puudest, mis tänavale pargitud autode otsa lennutati. Igal juhul, otsustasime hoopis toidu koju tellida. Mida me pole kunagi varem siin teinud. Välja arvatud muidugi pizza. Aga häda ajab härja kaevu. Lemmik hiina restoran on ikka kinni (rootsi laua moodi on ju seal toidu jagamine), kuid samas on avatud tellimustele. Kui toit kohale jõudis, siis pidime tõdema, et seda sai ikka päris korralikult ja hoopis odavamalt, kui mis me kohapeal süües maksame. Imestasime, kui kiiresti kõhud täis said, ja et kas tõesti sööme all you can eat restoranis nõnda vähe. Toitu jätkus veel vähemalt kaheks järgmiseks päevaks. Samas pole me veel väga ameeriklasteks muutunud, kes hirmsasti süüa armastavad ;_)

Koroonauudistest nii palju, et Toronto on nüüd rohkem avatud, sest haigestumisi jäi järjest vähemaks. Aga need Kanada piirkonnad, mis esialgu kiirelt asjale jaole said, näitavad haigestumiste tõusu... On ka välja hõigatud, et peame arvestama maskide kandmisega vähemalt aasta kui mitte rohkem. Ja, ei, Kanadas ei vaadata kellelegi imelikult, kui neil mask ees on. Pigem võib teatud kohtades näha kõõrdpilke, kui mask ees ei ole... 

Ma arvan, et paljud on kogu olukorrast väsinud. Mina ka... kuigi minu probleem võib olla see, et ma töötan palju rohkem kui varem. Aga teised inimesed... ilmselt kogu see teistmoodi olek, ajab inimesed närvi. Ma käisin siin portugaallaste linnaosas kasse toitmas, sest pererahvas on reisil. Ja sattusin mingi erilise riiu peale. Kaks meest karjusid portugali keeles teineteise peale. Ise istusid kumbki oma autos. Ime, et nad autoninad vihaselt kokku ei pannud :-) Üks naine läks mööda ja karjus, et me oleme Kanadas... et võtke rahulikult. Nõnda siis meie pool praegused lood...