Kassid ja tolmurobot

 Kassidest edasi rääkides, pean tõdema, et üks asi läks viltu. Nüüd ei teagi, kumb sai pahandusega hakkama, kas Mango või Lilith, aga Kirke köögis leidsin ühel päeval katki kukkunud klaasist veekeetja. Mõlemad kassid vaatasid iseenesest mõista sellise näoga mulle otsa, nagu poleks nad elu sees mingist keetjast kuulnud ega näinud. Mango käis küll näugudes kokku lükatud kildude ümber, aga ma pole veel kasside keeles väga tugev. Ilmselt muidugi ei saagi, kui mul kodus ainult koerad on. Mis ei tähenda, et ma koertestki hästi aru saaks :-)

Panin mingi hetk kingiks toodud tolmuroboti käima. Mis oli päris hea mõte, sest see leidis veel mõne klaasitüki üles. Olin natuke mures, kui hea masin päriselt on, sest valisin ühe odavama variandi (just vaatasin, et sain 160 taala eest kätte, kui nüüd on juba hind üle 200 läinud). Inimeste arvamused olid üldiselt väga head. Isegi nendel, kellel kodus neljajalgseid. Tegin kohe kindlaks, et tolmukogumiskarp on palju väiksem kui minu omal. Samas on meil kodus hulga suurem pind, mis vajab puhastamist ja vahel on mul kuri kahtlus koerte karvade võimes iseseisvalt põrandal paljuneda, ilma et koerad kuidagi kaasa aitaksid. Minu robotil on lisaks võimalus veekarp külge panna, ning lasta tal põrandaid pesta. Kuigi siiani on see teooria tasemel, sest pole veel katsetanud. Midagi peab enda teha ka jääma. 

Tolmurobot on üks eriliselt hea abimees. Isegi kui ma kunagi esimest taolist vaatasin ja mõtlesin, kas siis tõesti on raske tolmuimejaga ringi käia. Ma ei teagi, kuidas ta suudab seda teha, kuid põrandad tunduvad kohe eriliselt puhtad. Ilmselt ehk sellepärast, et käib mitu korda maja üle. Olen ka lõpuks jõudnud nii kaugele, et lasen tal regulaarselt kaks korda nädalas minu heaks töötada. Mul on pandud telefon helisema, et ära ei unustaks. Ja enne kui keegi jõuab tulla seletama, kuidas roboti peaks saama sobivaks ajaks tööle programmeerida, siis siin on üks väga suur AGA. Kui kodus loomi pole, siis palun väga, suurepärane mõte. AGA kahjuks on nõnda, et mõnikord ei suuda kassid-koerad kontrollida, mis neil ühest või teisest otsast välja tuleb, ja kui sa siis kodus pole, võid astuda enda arust ära koristatud tuppa ning avastada, et mingi ollus on ühtlaselt põrandatele määritud. Nii et ilmselgelt on parem, kui mina olen programmeeritud :D Netist võib lisaks hulgaviisi poolkurbadest, poolnaljakatest juhtumitest lugeda, kuidas näiteks peale seda, kui mingi pruun ollus elutoas laiali laotatud oli, astus väike laps üle põranda ja hüppas rõõmsalt emme-issi juurde voodisse. 

Kassid võtsid üllatavalt hästi uue "pereliikme" vastu. Natuke kahtlustavalt piiluti uut liikuvat asjandust, ja mindi ettevaatlikult eest ära. Õnneks siiski agressiivseks ei muututud. Nii et sobib majja küll ehk võiks öelda cat approved.

Kõige selle kõrval oli mul eriliselt hea meel, et arglik must kass ronis ühel hetkel tasakesi mulle kõhu peale. Olin just diivanil end mõnusalt välja sirutanud, et ajaviiteks midagi vaadata, kui kiisu minu lähedust otsis. Ilmselgelt on inimestega harjunud loomal ikka kedagi suurt ja sooja kõrvale vaja, kes teda siis kõrva tagant ja kurgu alt sügaks. Mul polnud telefoni käepärast, ei saanudki pilti klõpsida, aga vahel võivad mõned asjad lihtsalt mälestustesse tallele jääda. Kassid on ikka niiiiii väga armsad.

Et nüüd koerad end kuidagi kõrvale jäetuna ei tunneks, siis siia lõppu veel tänahommikune foto enne välja minekut. Oh, ja Kirke jõudis Hawaiilt kenasti tagasi. Välja arvatud see, et lend hilines ning LAs jäi vaevalt pool tundi uuele lennukile jõudmiseks. Nemad jõudsid, kuid kohvrid mitte. Üle 30 kohvri jäid maha. Täna-homme peaks siia jõudma.

Natuke külm...

Täna hommikul imetlesin siis sellist mustrit vannitoa aknal. Või peaaegu. Ma olen siin värve natuke võimendanud. Õues on ikka veel pime, kui ma ärkan. Telefonist vaatasin, et väljas oli umbes -21 ja tuulekülma -32. Üldse on jõuludest saati meil parasjagu jahe ja lundki jätkub. 

Ega ma eriti täna välja ei kippunud. Koerad tormasid küll rõõmuga õue, kuigi natukese aja möödudes on neil nägu peas, et võiks jälle tuppa sooja saada. Ükshaaval tõstetakse käppasid ja komberdatakse kolmel jalal. Õieti oleme viimasel ajal neid ainult aeda lasknud. Sest... väljas on ju külm. Isegi loomale. Kasukaid pole neile veel õmblema hakanud, kuigi papud on neil olemas. Kumbki muidugi vaimustusest ei hüppa, kui ma need välja võtan. Kokot olengi vahel kiusanud, kui tahan, et ta mind ei tüütaks (näiteks toidu nõudmisega... aga kes siis viitsib end mugavalt diivanilt end üles ajada, et nende soove täita. Eriti kui toiduajani on veel tükk aega minna. Millegipärast arvab ta, et kui mina piparkooki näksin, siis võiks temagi süüa saada...) Igal juhul kõige parem viis kiusajast lahti saada on rõõmsalt hõigata: "Papud!" Ja juba ta kaob näiteks söögilaua alla või oma nurka peitu või Kirke tuppa tema jalgade juurde. Ning näole ei anna. Vähemalt natuke aega. Kuni kõht siiski õigest söögiajast teada annab.

Õnneks lasevad siiski mõlemad koerad jalatsid jalga panna. Siis kui ma kutsad enda liigi meelitan või kätte saan. Siiani on need ka jalas püsinud, ei mingeid vigureid, kuidas saapaid kätte saada või hammaste käikupanemist. Loomulikult on neil nendega mõnusam, mitte ainult soola pärast, mida ohtralt tänavatele laotatakse, aga ka külma pärast. Kuidas aga koerale selgeks teha, et mäletad ju küll, kuidas kolme jalaga tatsamine väga emameeldiv oli. Või kuidas sa pidevalt oma käppasid lakkuma hakkad, kui lumeklimbid sinna alla tekivad... Oh, neid lapsi, vabandust... koeri küll... 

Siin veel üks foto meie aknast. Huvitav, kuidas aknale võib pisut erinevaid mustreid tekkida. Aga üleüldiselt ei ole mul sellise talve vastu, kus on miinuskraadid. Eelistan kindlasti vihmale ja porikarva maale.

Siia veel üks video, mille koertest tegin, kui me aias lumega mängisime. Proovisin kasutada aeglasemat filmivõtet. Ja kokku monteerisin telefonis. Ilmaelu on ikka niiiii palju lihtsamaks läinud.

Kas tuled külla...

Meie loomapere

Nagu Tom juba avalikult välja hõikas, on meie peres endiselt kuus liiget, ainult et kiisu Puma asemel on meil nüüd väike kutsikas Sushi. Meie kõige kurvastuseks lahkus kiisu täiesti ootamatult parematele jahimaadele. Tema minek oli tõesti täiesti ettearvamatu, kuid samas väga kiire ja kuidagi rahulik. Ainult mõni kurb hädaldamine ja paar viimast hingetõmmet ning oligi kõik... Arvame, et süda ütles üles. 

Õnneks on mu tüdrukud üsna pragmaatilised ja kuigi nad olid väga kurvad, siis ... elu läheb edasi...  Me ei kuulu selle grupi hulka, kes peale lemmiklooma surma otsustavad mitte kunagi enam ühtegi looma koju tuua, sest see lõpp on liiga traumeeriv. Loom majas annab hoopis teise energia ning omamoodi rahu ja mõnusa olemise. Isegi suured ja tähtsad uurimused kinnitavad, kuidas nii inimesele kui loomale mõjub eriti positiivselt, kui loomi paitada! Tegemist on lausa stressi maandamisega. Ja nii ongi, et kuigi lemmiku surm on väga valus ja tõeliselt masendav, siis ei ole mõtet leinama jääda. Pigem tuleb rõõmu tunda nendest aastatest, mis ta meiega on olnud. "Mõtle, kui hea elu tal meiega nii pikki aastaid oli!" ütles Kirke mulle. Ja nii ongi. 

Huvitav on see, et minu jaoks tuli esimene lemmikloom majja umbes kaksteist aastat tagasi, aga enam ei kujutaks ma ette elu ilma nendeta :) Ja kuigi kassid on hästi toredad, ja ei nõua palju hoolitsust, siis koer on ikkagi see, kes mulle kohe väga-väga meeldib. Isegi kui temaga palju rohkem vaeva, näiteks ükskõik milline ilm ka väljas ei ole, peab ta ikka õue viima. Ja nõnda, hoolimata kõigest tülist, otsustasime kassi asemel uue koera võtta. Kirke hakkas seda juttu juba kevadel veeretama, suutis isegi Tomi pehmeks rääkida. Ainult mina ütlesin, et parem ikka kui meil ainult kaks looma on. Kolm on liiga palju.

Nõnda lükkasin otsustamise omast arust hästi kaugele aastate taha. Vaatasime siis küll unistades erinevaid kutsasid, millise kunagi võiks võtta. Leidsime ühe toreda tõu nagu Swedish Wolfhound, kes ei kasva liiga suureks ja on üsna hundikoera moodi. Kuid siis selgus, et ega Kanadas neid väga kerge saada polegi ja pealegi pidi ta parasjagu haukuma. Nõna jäi kõik vaikselt soiku, kuni jõudsimegi eelmise nädalalõpuni, kui kurb sündmus meid külastas. Eks see mõjutas natuke mu otsust. Mõtlesin, et vaatan niisama, mida ja keda praegu pakutakse. Muidugi oli üks kutsa armsam kui teine. Kuni sattusin meile juba tuttava cockapoo peale (Koko on meil sama puudli ja kokerspanjeli järglane). Nad ei aja karvu, või kui, siis väga vähe, nad on väga kanntlikud, ei haugu palju jne. Imetlesin kutsa pilti ja armusin üha rohkem. Kirke teatas juba kõrvalt, et nimeks saab talle Sushi. Kuigi olime alles vaatamise staadiumis :) Kõhklesin ja kahtlesin ning viimaks saatsin emaili. Mõtlesin, et las jääda nii, kui vastavad, et on ikka saadaval, siis mõtleme edasi. Vastuse sain umbes viis tundi hiljem, kui juba arvasin, et kõik jääb soiku. Ja nõnda me siis läksime pühapäeval linnast umbes tunni kaugusel asuvasse linnakesse - Cambridge - koera "vaatama". Loomulikult ei saanud me ilma temata koju tagasi tulla :D

Kirke on siiani olnud super tubli koera eest hoolitseja. Lugesime ka mõned kirjutised läbi, kuidas majja tuua teine koer. Hea oli, et seda tegime, sest asjad oleks võinud muidu viltu minna. Kõigepealt see, et hea on koerad kusagil neutraalsel pinnal kokku lasta. Nõna on uue koera lõhn natuke tuttavam, pole tegemist täiesti uue ja võõraga. Lisaks muidugi see, et tähelepanu tuleb ikka vanale koerale ka osutada. Hellitada, maiustusi jagada, tervitada jne enne kui uut koera. Mänguasju ei tasu ka vabalt jagama hakata. Hea, kui mõlemal koeral on oma "turvaline paik". Hetkel on kujunenud nii, et Kirke tuba on Sushi ja meie magamistuba Koko oma. Nende magamisasemed on just seal. Huvitav on see, kuidas Koko ei kippunud väga Kirke tuppa (seal oli ta varemgi väga harva, sest tüdrukul on uks pidevalt kinni), kui Sushi seal oli. Sushi hoidis esialgu väga toa lähedale, kuigi täna julges juba kaugemale uurima minna. Esimesed kaks päeva oli ta ikka üsna tagasihoidlik ja kartlik. Nüüd on lausa päevade kaupa näha, kuidas energia tuleb sisse ja käitumine üha rohkem pisikese aktiivse ja rõõmsa kutsa moodi. Koko on mõned korrad urisenud, kui väike liiga ägedaks läheb. Aga siiani pole midagi muud olnud. Tihtipeale jälgib lihtsalt huviga, mis toimub :) Eks me näe, kuidas edaspidi suhted arenevad.

Siia lõppu veel foto Pumast. Tahtsin teda filmida, kuidas ma teda kammin, aga see jäigi tegemata. Selle eest on fotod, kuidas ta jääd lakub. Tema absoluutne lemmik. Kui kuulis, et sügavkülma uks käis, oli alati kohe platsis :) Ta oli lausa ära õppinud teatud sorti näugumise, millega nõudis jääd :D

Kevad!

Lõpuks ometi võib öelda, et Torontosse on ka kevad kätte jõudnud! Maja ees olevad tulbid on nina välja ajanud. Sooja oli mõnusad 17 kraadi, terve eelmine nädal oli üsna niru, just siis kui ma kodus puhkust pidasin :(  Mõtlesin, et nädal korraga puhkust on ka üsna niru, kui just kusagile ekstra ei reisi - nagu suusatama või soojale maale. Kodus olles jõuad parasjagu aja maha võtta, et nädala lõpuks oled valmis midagi asjalikku tegema, aga siis algab jälle töönädal. Tegelikult ma ei kurda. Tundsin, et oli viimane aeg natuke hinge tõmmata, õieti pidin ära kasutama viimased puhkusepäevad eelmisest aastast. Kokol oli kindlasti minu kodus olemisest kõige toredam meel, kuigi kehvad ilmad ja vihm ei lubanud väga temaga pikki jalutuskäiki ette võtta. Ega ma lase end vihmast palju häirida. Juba peale paaritunnist isegi ainult tänavatel kõndimist, on koer nagu mudamopp. Ja vannis enam ei riski tema pesemist peale seda ette võtta. Ükskord juba lõhkusime liiva pärast ühe veetoru ära.

Mõtlik kutsa...

Isegi võõras kutsa ei viitsi end unisel hommikul möödujatest häirida lasta ning leesitab mõnuga edasi.

Õhtupimeduses

Mina olen üks nendest, kes läheb hea meelega pimedas välja. Mulle meeldib, kui vaiksed ja rahulikud tänavad on. Mulle meeldivad majaakende valguslaigud. Enamasti võib vabalt neist sisse piiluda, sest kardinaid ju ees pole. Kunagi tegin ühele noorele eestlasest külalisele nalja, et käin koera jalutades akende taga telesaateid vaatamas. Meil ju teleteenust kodus pole ;)  See et ma häält ei kuule pole probleem, sest küsimusele, kas ma ka inglise keelt oskan, olin mõni hetk varem vastanud, et ei oska, räägin valikuta kõigiga eesti keeles :D  Naabrid hoidvat must juba eemale, sest selle crazy lady´ga pole ju midagi peale hakata. Aga õhtul ei pea ma eriti kellegagi suhtlema. Ainult naeratama teistele koeraomanikele, kes samamoodi oma kutsad õue toonud, et nad, st kutsad, viimase kui ühe posti üle saaksid nuuskida. Õieti... kui ma kepikõndi teen, siis kiirel sammul teed mõõtes, pole muuks kui naeratuseks ja kergeks peanoogutuseks aega. Kui niisama rahulikult minna, siis peab ikka mõne sõna vahetama. Enamasti küll teemal, milline kena koer teisel on, ja kui varem pole näinud, siis ka jagama muid olulisi andmeid tõu, vanuse ja nime kohta, ma räägin endiselt koertest, eks. Mõni kutsa on juba päris omaks saanud, omaniku kohta seda just öelda ei saa :) Ilma koerata vist ära ei tunnekski :D

Tänavalambi valguses...

Õhtud on pimedad ja külmad. Kepikõnnile minek ei tarvitse enam nii kerge olla. Pisut lund ja märjad tänavad, külma ka veel juurde ja poole tee peal avastad, et kepid kipuvad libisema ning jalatsidki pole jäise katte jaoks sobivad. Proovin ikka edasi rühkida, kuni annan alla. Sest olukord muutub pisut ohtlikuks, eriti kui kutsa otsustab, et kohe on vaja midagi nuusutama minna ning vales suunas sammud sisse seab. Temal ikka neli jalga all minu kahe vastu ;) Koko on mul ju rihmaga vöö küljes. Ja kuigi olen enam-vähem harjunud selliste ootamatute manöövritega, siis libedaga on tegu end püstloodi seisma jätmisega.

Maiasmokk

Pühapäevahommikuste pannkookide kõrvale maasikaid ja vahukoort. Keegi meie perest on aga eriline maiasmokk, muidugi see, kellele toit mõeldud pole :)

Kutsa talverõõmud

Isegi papud ei sega lume sees möllamast. Tom loobib keppi Kokole, kuigi selle kättesaamine hammaste vahelt kergelt ei lähegi. On vaja seda hoopis närida :)

Laupäevane käik

Hommikul jalutasin Mariga karatesse, kutsa ka kaasas (Tom on tööl ja Kirke tundis end kehvasti, et trenni teha). Tagasitulles astusin läbi Toronto lääneotsa lihapoest, mida peavad kreeklased ja kust liha ka mujale poodidesse veetakse. Kolmepäevane nädalalõpp käes, ilm lisaks soe, nii on hea midagi grilli peale muretseda. Koko võib muidugi samuti lihast unistada, aga ega ta suurt midagi peale oma toidu ikka ei saa.

Lumi ja jäljed...

Meil ei paista talv kuidagi järele andvat, kuigi vahepeal otsisin ju lausa kingad välja. Nüüd tuiskab ja sajab jälle ning kevadest pole jälgegi! Umbes täpselt aastajagu päevi tagasi oli aga sooja juba suve moodi, ikka kõvasti üle 20! Nii et ilm jaksab ikka meid siin üllatada. Tahtsin hoopis aga kirjutada enne talve lõppu sellest, kui huvitav on koeraga väljas käia, kui maa valge. Selgelt on näha, miks mõni koht kutsale eriliselt huvi pakub või miks nina maas mingit oma rida aetakse. Kui ikka oma silmaga mõne teise koera poolt maha jäetud jäljerida ei näe, siis meie haistmine ei ulatu kuidagi neljajalgsete sõprade omani :) 

Koko ja lumi

Sel talvel on Kokolgi lumest palju rõõmu olnud. Tom võttis tema möllu lumes üles.

Lumi

Koko on seitsmendas taevas, kui maa lumega kaetud. Selles on ju tore möllata :) Lumeilm peab aga ainult esmaspäevani vastu, siis ennustatakse soojakraade ja vihma. Kuidas see mu lumelaul käiski ;-) 

Jäljed koerarannal

Milline hiigelkoer siin küll astunud on ;)

Koerarannas

Koko oli meil muidugi looduspargis kaasas. Ta on selline rahulik ja sõbralik, kuni üks kuri pit bull terjer peremehe käest lahti pääsedes häält tegemata suuna otse meie kutsa peale võttis ning ta nii kiiresti maha murdis, et me jõudnud õieti ehmatadagi. Hambad irevil oli tal Koko kael kindlalt lõugade vahel. Koko hale vingumine ei teinud teist korea sugugi lahkemaks. Mõtlesin murelikult, kust me küll leiame loomaarsti, kes Koko kaela kokku õmbleb... Õnneks ei pidanud ma tüdrukutega midagi ette võtma, sest omanik tuli joostes kohale ning viskas end täie raskusega oma koera peale. Koko sai peale ehmatuse vaid ühe väikese haava, mida me esialgu isegi ei märganud. Ehmunud oli ka kurja koera omanik, kes käis hiljem veel üle vaatamas, kas kõik ikka OK on. Peale seda vahejuhtumit muutus Koko palju ettevaatlikumaks ning nii mõnigi koer, kelle juurde ta varem oleks rõõmuga läinud, tekitas temas ainult hirmu, saba jalge vahel põgenes ta nende juurest. Ma ei süüdista seda ründavat koera, pigem ikkagi omanikke, kes koera kasvatanud. Oma pisukestest kogemustest tean nüüd, kui tähtis on korralik treening.
 

Koerterannas peavad koerad tavaliselt rihma otsas olema (mujale randa ei tohigi kutsadega minna), kuigi ega keegi ei vaata kõõrdi, kui nad seal niisama ringi käivad. Enamasti on tegu hästi kasvatatud kutsadega, kes kuulavad kenasti sõna ja peremehe kutse peale nende juurde tulevad. Koko on üldiselt selles suhtes kõvasti edusamme teinud ning me ei pea eriti muretsema, et ta omapäi kõndima läheks ning meid ignoreeriks. Muidugi on tore rannas joosta, just nii palju, et siis linnas jälle natuke rahulikuma elu peal olla :) Koko armus väga ühte väikesesse kivisse, mis tükiks ajaks palju rõõmu tegi. Õnneks oli rand päris tühi, nii sai kivi muretult loopida. Imelik vahel, kuidas mänguasi võib koera/lapse ükskõikseks jätta ;) Veega oli tal so-so suhe. Ega ta sinna eriti ei kippunud. Suured lained ehmatasid. Kui aga ühe oksa leidsin (peale mitme proovimist), mis taas kord mingil kummalisel põhjusel just "see õige" oli, siis läks ta muretult sellele isegi kaugele vette järele. Huvitav on ka koera instinkt, kuidas ta jalad ujumisliigutusi edasi teevad, kui ta veest üles tõstada.

Kui väsimus peal, sai rannatooli juures päikesevarju all jalgu puhata ja tukastada :)

Koko ja Liisu

Kõige mugavama koha pärast unustab Liisugi ära, et Koko tema suur sõber pole :)

Kallistus

Käisin hiljuti Kokoga loomaarsti juures. Talt oli vaja prooviks jalast verd võtta ning olin siis abiks kutsat kinni hoidmas. Muidugi ehmatas ta pisut ning verd sai liiga vähe. Arst tahtis teisest jalast uuesti proovida. Kui siis laua taga kohti vahetasime, tõusis Koko tagajalgadele ning pani oma käpad mulle ümber kaela ning surus end kõvasti minu vastu. Täpselt nii nagu hirmunud laps, kes klammerdub emme külge, palvega, et teda kohe sealt ära viidaks. Muidugi ei tohtinud me kuhugi minna. Teisest jalast sai aga ilma mingi probleemita vere kätte; kuid minu jaoks oli see koera tugev kallistus uus avastus koertemaailmast :)

Fotol on Kirke oma koeraga, parempoolsel eilse pügamise jälgedega.

Koerajuuksuris

Maailmalõpp läks taas kord meist mööda. Eks ootame nüüd järgmist... kuigi võin vist päris kindlalt öelda, et seda õiget ei suuda keegi täpselt ette ennustada :) Samas jõuab ju maailmalõpp kätte iga minut lugematutele inimestele, kui nad siit ilmast lahkuvad. Meie Koko jaoks ei olnud see päev just kõige meeldivamate killast, mitte just maailmalõpp, aga ikkagi... Enne suve tulekut tahtsime ta vabastada paksust karvkattest ning nõnda siis panin ta kenasti lauale seisma ning läkski lahti masinaga vuristamine.

Mu masinal on karvalõikaja tera natuke liiga väike, st karva pikkus jääb päris lühike. Ja nii sai Koko endale üsna ärapügatud ilme. Kirke palus küll, et jätame talle "juuksed" pealael alles :) Olin üllatunud, kui rahulik koer oli. Alguses panin ta rihmaga kinni ja tõmbasin suhteliselt pingule. Tahtsin ka tagantpoolt sama teha, kuid ma ei leidnud õiget kinnituspaika. Õieti oleks sellega rohkem jama olnud. Kirke käis vahepeal teda hoidmas. Kui aga ühel hetkel pidin kaelarihma aluse karvkatte kallale minema, siis olin üllatunud, kui rahulikult ta paigale seisma jäi. Tegelikult oli selge, et kutsule ei meeldinud kohe üldse selline sagimine tema ümber, kuid ta ei proovinud kordagi laualt maha hüpata või mind näksata. Samas keeldus ta laual seistes meie käest maiustusi vastu võtmast! Muidugi oli Koko närvis, kuid oskan ainult imestada, kui uskumatult kannatlik ja kena ta meiega on.

Saime päris suure kuhja karvu. Varsti võib juba ei tea mis sellest valmis kududa :)  Viimaks üks varasem pilt, kui karvad alles on. Ei osanud kohe seda "enne"-pilti lauale seisma pandud Kokost võtta :) Eelmine kord lõikasime ta karvu eelmise suve eel ja õues. Kuid panin tähele, kuidas iga pisikesemgi putukas teda häiris ja kõik hääled panind ehmunult ringi vaatama. Toas on ikkagi parem juuksurit mängida. Kõige naljakam oli see, kuidas mu käsi peale kogu seda lõikamist mõnda aega surises. Nagu oleks mul ikka masin käes olnud :)

Pidu!

Kui muud põhjust pole, et oma sõpru kokku kutsuda, siis võib näiteks ettekäändeks tuua meie kõige uuema pereliikme, kutsa Koko, 2-aastase sünnipäeva :) Eelmine aasta olime eriliselt kehvad kokkusaamiste korraldajad, nii et nüüd haarasin kohe Kirke peo-mõttest kinni, ning otsutasin selle suuremana korraldada, kui ta ise plaanis.

Koko tähtis päev oli küll juba nädal tagasi, kuid siis olime täiesti karate lainel. Nüüd küpsetasin koogi, mille algselt planeerisin sefiiritordiks, kuid sügavkülmast eelmise suve vaarikaid leides, sain valmis hoopis midagi sharlotte tordi sarnast.  Vaarikad natukese mahlaga püreeks, lisaks vahukoort ja kohpiima. Muidugi ei tohi unsutada, et Kanadas kohupiima kui sellist ei müüda. Ainult ida-eurooplaste poest või seal, kus neid rohkem elab, siis ka suuremates toidupoodides, võib leida mingi telliskivisarnase moodustise, millel peale kirjutatud poola või leedu kodujuust (cottage cheese) ja mis kõige rohkem kohpiima meenutab. Segasin selle piimaga ning võiks öelda, et sain kohupiimakreemimaitselise segu :) Katteks on vahukoor ja kohupiim ning shokolaadikribu, mille sees ka õnnesoovid kirjas. Üldiselt võib öelda, et tuli hea kook. Retsepti ei tasu küsida :D

Lõikusin reedel ühe silmaga kuninglikku pulma jälgides valmis kõik vajaliku rosolje ja kartulisalati jaoks. Kuigi enamus lastest ei söö kumbagi! Nendele valmistasin pitsatainast ning igaüks sai siis oma isikliku pitsa valmis meisterdada. Paistis, et kõik olid väga rahul. Üks oli eriti vaimustuses, sest talle meeldivat väga minu pitsatainas ;) Ja milline pitsa saab veel parem olla kui iseenda valmistatu!

Lastel oli tore, Kokol ja ta peikal taksikoer Sakul ka. Suuremad inimesed tulid küll aegamisi kohale, sest samal õhtul toimus ka paari Eesti filmi näitamine, kuid lõpuks oli meid ikka päris palju kohal. Lapsed organiseeriti juba päeva jooksul meie koju, kuigi mis lapsed nad on, kui mõni juba peajagu pikem ning ei ütle õllestki ära :)! Aga samas ikka veel nii lapsed, et võtavad Mari korraldatud mängudest hea meelega osa. Kokkuvõttes... tore oli! Tom kirjutab peost siin.