Koerajuuksuris

Maailmalõpp läks taas kord meist mööda. Eks ootame nüüd järgmist... kuigi võin vist päris kindlalt öelda, et seda õiget ei suuda keegi täpselt ette ennustada :) Samas jõuab ju maailmalõpp kätte iga minut lugematutele inimestele, kui nad siit ilmast lahkuvad. Meie Koko jaoks ei olnud see päev just kõige meeldivamate killast, mitte just maailmalõpp, aga ikkagi... Enne suve tulekut tahtsime ta vabastada paksust karvkattest ning nõnda siis panin ta kenasti lauale seisma ning läkski lahti masinaga vuristamine.

Mu masinal on karvalõikaja tera natuke liiga väike, st karva pikkus jääb päris lühike. Ja nii sai Koko endale üsna ärapügatud ilme. Kirke palus küll, et jätame talle "juuksed" pealael alles :) Olin üllatunud, kui rahulik koer oli. Alguses panin ta rihmaga kinni ja tõmbasin suhteliselt pingule. Tahtsin ka tagantpoolt sama teha, kuid ma ei leidnud õiget kinnituspaika. Õieti oleks sellega rohkem jama olnud. Kirke käis vahepeal teda hoidmas. Kui aga ühel hetkel pidin kaelarihma aluse karvkatte kallale minema, siis olin üllatunud, kui rahulikult ta paigale seisma jäi. Tegelikult oli selge, et kutsule ei meeldinud kohe üldse selline sagimine tema ümber, kuid ta ei proovinud kordagi laualt maha hüpata või mind näksata. Samas keeldus ta laual seistes meie käest maiustusi vastu võtmast! Muidugi oli Koko närvis, kuid oskan ainult imestada, kui uskumatult kannatlik ja kena ta meiega on.

Saime päris suure kuhja karvu. Varsti võib juba ei tea mis sellest valmis kududa :)  Viimaks üks varasem pilt, kui karvad alles on. Ei osanud kohe seda "enne"-pilti lauale seisma pandud Kokost võtta :) Eelmine kord lõikasime ta karvu eelmise suve eel ja õues. Kuid panin tähele, kuidas iga pisikesemgi putukas teda häiris ja kõik hääled panind ehmunult ringi vaatama. Toas on ikkagi parem juuksurit mängida. Kõige naljakam oli see, kuidas mu käsi peale kogu seda lõikamist mõnda aega surises. Nagu oleks mul ikka masin käes olnud :)