Teadusmessil koolis

Kirke koolis toimus iga-aastane teadusmess. Korraldajateks on 8ndate klasside lapsed, need kelle jaoks on kätte jõudnud viimane aasta samas koolis. Eelmine kord külastasin muidugi Mari väljapanekut kaks aastat tagasi. Seekord oli isegi Tom siin, et oma lapse tegemisi imetleda. Kirke valmistas koos oma sõbraga ettekande plastmassist. Kodus jahmerdasid nad ise plastmassi valmistada - booraksist ja valgest liimist, ning kohapeal tehti vaatamiseks sama. Kirke oli hästi asjalik. Ta pidi kõigile ligiastujatele täpselt seletama, mis ja kuidas. Ta sõbranna on see, kes ei räägi (olen aru saanud, et ta on valikuliselt tumm, kui selline seletus eesti keeles olemas on). Sellega seoses ei saa ma sugugi nimetamata jätte, et kooli abidirektor astus minu juurde ning kiitis selles suhtes väga Kirket, st et ta on võtnud selle tüdruku "heaolu" koolis oma südameasjaks. Üks teine õpetaja ei saanud mulle ka mainimata jätta, et kool kaotab Kirke näol hea õpilase. Ja sugugi mitte hinnete poolest hea, kuigi need just väga hullud ka pole :) Taas kord kinnitus sellele, kui palju hinnatakse last kui inimest.

Pean taas kord ütlema, et olen vaimustuses, kui tublid noored olid. Väga viisakad kõigi külalistega ning viimasele kui ühele tobedale küsimusele proovimas mingit normaalset vastust anda. Kirke sõbrannad Susan ja Marija (all paremas nurgas) demonstreerisid heli omadusi. Mäletan, kuidas me lapsepõlves tikutopsi ja jämeda niidi abil "telefoni" valmistasime ning sellega mängisime. Minu imestuseks polnud minu muidu tarkust täis kallis kaasa sellisest asjast varem midagi kuulnud. Tüdrukud kasutasid tikutopsi asemel väieseid joogitopse. Palju loogilisem :)

Eriliselt huvitav oli pizzakarbist tehtud päikeseenergial "töötav" ahi (esimesel pildil üleval paremal), milles kuumus võis kuni 80 kraadini tõusta ja kus sai vahukommi küpsiste vahele sulama panna (ameeriklaste magustoit :)

Kuna otsustasin õhtul Kirke ära oodata, siis käisin kõik lauad rahulikult läbi ja lasin igal oma teadustööst jutustada. Paistis, et päev oli üsna väsitav, sest nad olid juba kooli ajal teistele õpilastele seletusi jagamas. Ja homme uuesti :) Koju jõudes palus Kirke "päris" kakaod. See tähendab piima ja kakaopulbriga, nagu mina kunagi lapsepõlves seda sain (valmis kakaojoogi pulbrid on meie meelest liiga magusad).

Veel mõne õpetajaga rääkides tuleb välja, et koolis on vanemates klassides lapsi vähemaks jäänud! Kuid teisalt on esimest aastat täispäevase eelkooli klassides lausa 120 õpilast. Ja meie kool ei ole just väga suur! Eks kõik olene, kui vanad inimesed ümbruses elavad :)