Head teed... Eesti kutsub
Viisime õhtul Tomi lennujaama, kus ta peaks praeguseks juba Finnairi lennukil istuma ning Toronto hilisõhtuseid tulesid imetlema. Kurb on muidugi kui keegi meist kauemaks ära läheb ja igatsus tuleb peale ise ka ära reisida. Kuid seekord oleme ülejäänud perega kenasti kodus. Klõpsasin pilte. Mulle meeldib millegipärast lennujaamade atmosfäär... inimesed, kes hetkeks oma igapäevasest elust justkui kõrvale astunud on. Samas arvas Kirke, et tema küll tahaks kohe sealt ära :) Vaatasime natuke suveniiripoes ringi, et aega parajaks teha. Eriti tore oli minu meelest see poolik kruus, millel kurb kiri, kui kallis Toronto oli, et ainult pool tassi sai kaasa osta :)
Minu mees ka Eestis, kuu aega olnud, kuu aega veel olla. Ühest küljest kahju, et ei saa ise koos temaga seal olla, teisest küljest hea meel, et temagi sai minna (saab mu ema juures järgmise talve puud valmis tehtud ja meepurgid ning Eesti Naised jm vajaliku siia toodud). Küll tahaks, et raha ei piiraks reisimist :)Et saaks igal pool olla just siis, kui tahaks ja niikaua, kui tahaks :)
VastaKustutaOleks tõesti hea, kui oleks raha ja aega! Aga eks pea leppima sellega, mis on, eks kingitused tee pärast meele paremaks ;)
VastaKustutaOlen jah kenasti kohal ja toksin Kiki toas akna all vastust kasutades sõbraliku naabri wifit. Varahommikune vaade aknast aeda on lennukipileti hinda väärt:)
VastaKustutaTäitsa 120% nõus Reede kommentaariga. Ma jälle lõhkusin Torontos puid viimasel päeval enne äraminekut grilli atrvis:)